Читать книгу Surnute lühiajalugu - Kevin Brockmeier - Страница 3

Kui pime mees linna jõudis, väitis ta, et oli tulnud üle kõrbe, täis elavat liiva. Ta ütles, et kõigepealt oli ta ära surnud ja siis – plaks! – kõrb. Ta rääkis seda lugu kõigile, kes kuulata viitsisid, noogutades oma pead nende sammukaja rütmis. Mehe habemest pudenes punaseid liivateri. Ta ütles, et kõrb oli tühi ja üksildane koht ning et see oli tema peale sisisenud nagu madu. Ta oli kõndinud päevi, kuni luited ta jalge all lahku lõid, sööstes üles, et piitsutada ta nägu. Seejärel jäi kõik rahulikuks ja hakkas trummeldama nagu süda. Hääl oli selge nagu iga teinegi, mida ta eales kuulnud oli. Ta ütles, et just sel hetkel, miljon liivatera nooleotstena ta nahka torkimas, sai ta tõeliselt aru, et on surnud.

Jim Singer, kes pidas võileivapoodi monumentide piirkonnas, ütles, et oli tundnud sõrmedes surinat ja lakanud seejärel hingamast. „Asi oli mu südames,“ väitis ta tugevalt rinnale trummeldades. „Ütles üles mu oma voodis.“ Ta oli sulgenud silmad ning kui ta need taas avas, oli ta rongil. Sellisel, mis sõidutab lapsi lõbustusparkides ringiratast. Rööpad kulgesid läbi paksu kuldpruuni metsa, kuid puud olid tegelikult kaelkirjakud ning nende pikad kaelad sirutusid taevasse kui oksad. Tõusis tuul ja kooris laike nende seljalt. Laigud heljusid ta ümber maapinna poole, pööreldes ja keereldes rongi sabas. Tal kulus kaua aega mõistmaks, et tukslev hääl, mida ta kuulis, ei olnud mitte rongirataste login rööbastel.

Tüdruk, kellele meeldis pargis paplipuu all seista, rääkis, et oli surres sattunud kuivatatud kirsside karva ookeani. Ta ütles, et mõnda aega oli vesi teda pinnal kandnud ning ta oli lebanud selili ja mõttetult keerelnud, lauldes talle meenuvaid tuntud laulude refrääne. Kuid siis kõmises kõu ja taevaluugid avanesid ning ta ümber hakkas pahinal langema kuullaagreid. Kümneid tuhandeid. Paplipuu pragunenud tüve silitades ütles ta, et oli neid alla neelanud nii palju kui suutis. Ta ei tea, miks ta seda tegi. Ta muutus raskeks kui kartulikott ja vajus aeglaselt läbi ookeanikihtide. Kalaparved ujusid tast mööda ning nende sinised ja kollased soomused olid ainsad kirkad asjad vees. Ja kõikjal enda ümber kuulis ta seda häält. Seda, mida kuulsid kõik. Seda tohutu südame korrapärast tukslemist.

Lood, mida inimesed rääkisid oma ülemineku kohta, olid sama eripalgelised ja detailsed kui nende miljonid elud ning tohutult üksikasjalikumad kui need lood, mida nad rääkisid oma surma kohta. Lõppude lõpuks ei olnud just palju viise suremiseks: kas ütles üles su süda või oli viga peas või siis laastas sind mõni uuemat sorti haigus. Kuid üleminek ei olnud kellegi jaoks ühesugune. Lev Paley ütles, et ta oli näinud, kuidas ta aatomid klaaskuulidena laiali lendasid, üle terve universumi veeresid ja seejärel end taas eimillestki kokku korjasid. Hanbing Li ütles, et ta ärkas lehetäi kehas ja elas terve elu ühe virsiku viljalihas. Graciella Cavazos lausus vaid, et ta hakkas lund sadama – neli sõna – ning naeratas ujedalt, kui keegi üritas talt rohkem teada saada.

Ükski lugu polnud iial teisega sarnane. Aga alati oli nendes lugudes trummipõrinale sarnanev tukslev hääl.

Mõned väitsid, et see ei lakanud eales. Et kui sa keskendusid ega pööranud oma tähelepanu sellelt helilt kõrvale, võisid sa seda taustal kuulda kõikjal linnas – pidurikriginas ja autode tuututamises, restoranide uksekellades, erinevate kingade kõpsumises kõnniteel. Inimrühmad kogunesid parkidesse või katustele, et lihtsalt kuulata seda heli, istudes ise vaikselt, seljad vastamisi. Ta-dam. Ta-dam. Ta-dam. See oli sama tunne, nagu püüaks silmist mitte lasta lindu, kes tõusis üha kõrgemale ja muutus aina hägusemaks ning kellest lõpuks jäi järele vaid üks täpike taevas.

Luka Sims oli oma esimesel linnas veedetud nädalal leidnud mimeograafi ning otsustanud hakata selle abil välja andma ajalehte. Igal hommikul seisis ta River Roadi kohviku ees ja jagas enda trükitud tsirkulaare. Ühes konkreetses L. Simsi Uudiste- ja Kõmulehes – või siis Simsi Lehes, nagu inimesed seda kutsusid – käsitleti selle hääle küsimust. Vähem kui viiendik Luka küsitletud inimestest väitis, et nad kuulevad seda ikka veel ka pärast üleminekut, kuid peaaegu kõik olid nõus, et see sarnanes kõige enam südametuksetega – et see ei saanud olla midagi muud. Siis jäi küsimus, kust see hääl tuleb. See ei saanud olla nende enda südame hääl, sest see ei löönud enam. Vana mees Mahmoud Qassim uskus, et see ei olnud päris tema südame hääl, vaid mälestus häälest, mis ikka veel kõlas trummeldades ta kõrvus, sest ta oli seda kuulnud ja mitte märganud nii pikka aega. Naine, kes müüs jõekaldal käevõrusid, arvas, et see hääl kuulus maailma keskpunktile, sellele eredale pulbitsevale kohale, millest ta oli teel linna läbi kukkunud. „Ja selle loo autor“, oli artikli lõpus kirjas, „nõustub enamusega. Olen alati kahtlustanud, et see tukslev hääl, mida me kuuleme, on veel elavate pulss. Elavad kannavad meid endas kui pärle. Me elame vaid seni, kuni nad meid mäletavad.“ Luka teadis, et see ei olnud täiuslik metafoor, sest pärlid kestavad palju kauem kui austrid. Kuid ajaleheäris oli kõige tähtsam reegel see, et tähtaegadest tuleb kinni pidada. Ta oli täiuslikkuse poole püüdlemisest juba ammu loobunud.

Iga päevaga tuli linna üha rohkem inimesi, aga ometi suutis linn nad kõik ära mahutada. Sa võisid jalutada mööda tänavat, mida olid aastaid tundnud, ja järsku sattusid uue maja, terve kvartali juurde. Carson McCaughrean, kes juhtis üht neist klanitud mustadest taksodest, mis tänavatel vurasid, pidi korra nädalas oma kaarte uuesti joonistama. Kakskümmend, kolmkümmend, viiskümmend korda päevas võttis ta peale reisija, kes oli alles hiljuti linna saabunud ja kelle ta pidi viima kohta, millest tema, Carson, ei olnud kunagi kuulnudki. Nad tulid Aafrikast, Aasiast, Euroopast ja Ameerikast. Nad tulid kihavatest metropolidest ja väikestelt saartelt kesk ookeane. Sest seda elavad tegid: nad surid ära. Üks iidvana tänavamuusik hakkas punaste telliste piirkonnas mängima kohe linna jõudes, meelitades oma akordionist välja aeglaseid, kurbi helisid. Üks juveliir, noor mees, avas poe Maple’i ja Christopheri tänava nurgal ning müüs teemante, mille ta kinnitas hõbedast ripatsitele. Jessica Auffert oli samal tänavanurgal pidanud oma juveeliäri üle kolmekümne aasta, kuid tundus, et tal pole noormehe vastu midagi. Naine tõi talle isegi igal hommikul tassi värsket musta kohvi ja arutas poesaalis kohvitades kuulujutte. Jessicat üllatas hoopis see, kui noor see mees oli – kui noored tänapäeval paljud surnud olid. Suur hulk neist olid alles lapsed, kes kolistasid ringi ruladega või kihutasid ta aknast mööda mänguväljaku suunas. Neist ühele poisile, kelle põsel ilutses maasikakarva sünnimärk, meeldis ette kujutada, et kiikhobused, millega ta ringi õõtsus, olid päris hobused, sellised, keda ta oli oma talus harjanud ja söötnud, enne kui nad pommirünnakus surma said. Teisele meeldis liumäest alla lasta. Ta tegi seda aina uuesti ja uuesti, prantsatas jalgadega kruusale ning mõtles oma vanematest ja kahest vanemast vennast, kes olid ikka veel elus. Ta oli näinud, kuidas nad pääsesid sellest samast haigusest, mis oli tema aeglaselt hukutanud. Talle ei meeldinud sellest rääkida.

See kõik juhtus sõjaajal, kuigi keegi neist ei suutnud hästi meenutada, millise täpsemalt. Vahetevahel arvas mõni just üle tulnud surnu ekslikult, et linn on taevas. See valearusaam kadus peagi. Mis taevas see oleks, kus hommikuti kostab prügiautode kõrvulukustavat müra, närimiskumm vedeleb kõnniteel ja jõekaldalt tuleb roiskuvate kalade haisu? Ja samas, millises põrgus oleksid pagarikojad ja kontpuupõõsad ning täiuslikud pühapäevad, mis tõid kananaha ihule? Ei, linn ei olnud taevas ega põrgu ning kindlasti mitte ei olnud see maailm. Seega oli mõistetav, et see pidi olema midagi muud. Üha enam inimesi jõudis järeldusele, et see oli elu enda pikendus – selline eraldiseisev ruum – ning et nad jäävad sinna vaid senikauaks, kuni elavad neid oma mälestustes kannavad. Kui suri viimane inimene, kes neid päriselt tundnud oli, lähevad nad üle sinna, mis tuleb järgmisena. Tõepoolest, enamik linnaelanikke lahkusid kuuekümne-seitsmekümne aasta pärast ning kuigi see asjaolu inimeste teooriat ei tõestanud, andis see piisavalt ainest sellesse uskumiseks. Käisid jutud meestest ja naistest, kes olid elanud linnas palju kauem, isegi enam kui sajandeid, kuid sellised jutud ringlesid alati igal pool ning kes teab, kas neid tasub uskuda või mitte.

Igas piirkonnas oli oma kogunemiskoht, kus inimestel oli võimalik kokku saada ja vahetada uudiseid teisest ilmast. Monumentide piirkonnas oli selleks kolonnaad, laohoonete piirkonnas kõrts nimega Üks ja Ainus ning talveaia piirkonnas, kohe kasvuhoone kõrval oli Andrei Kalatozovi Vene Teetuba. Kalatozov valas messingsamovarist teed väikestesse portselantassikestesse, mida serveeris lihvitud puitalustel. Tema naine ja tütar olid surnud mõned nädalad enne teda õnnetuses, milles oli süüdi perekonna aiast välja kaevatud maamiin. Ta oli parajasti köögiaknast välja vaadanud, kui see kõik juhtus. Naise labidas oli kõmatanud vastu sakilist metallikamakat, mis oli maa all veedetud sajandi jooksul nii läbi roostetanud, et mees ei olnud mõistnud, millega oli tegu, enne kui see plahvatas. Kaks nädalat hiljem pani ta habemenoa oma kõrile lootuses, et saab oma perega taas taevas kokku. Ja nüüd oligi nii juhtunud, et tema naine ja tütar seisid naeratades ja mantleid seljast võttes seal teetoa uksel. Kalatozov vaatas neid, kui viilutas sidrunit ja sättis viile taldrikule. Ta oli kõige õnnelikum mees siin – kõige õnnelikum mees mis tahes kohas. Linn ei pruukinud küll olla taevas, kuid tema jaoks sellest täiesti piisas. Hommikust õhtuni kuulis ta, kuidas kliendid jagasid värskeimaid uudiseid sõja kohta. Ameeriklased ja Lähis-Ida olid jätkanud sõjategevust. Sama tegid Hiina, Hispaania, Austraalia ja Madalmaad. Brasiilia töötas välja järjekordset muteerunud viirust, mille vastu ei aitaks ka uusimad vastumürgid. Või oli see hoopis Itaalia. Või Indoneesia. Kuulujutte oli nii palju, et milleski ei saanud kindel olla.

Aeg-ajalt sattus ühte suhtluskeskustest – kõrtsi või teetuppa, jõeäärsele turule või kolonnaadi – keegi, kes oli surnud päev või paar tagasi ning surnute hordid piirasid ta ümber, nügides ja togides teda info saamiseks.

Küsimused olid alati samad: kus te elasite, kas te teate midagi Kesk-Ameerika kohta, kas jutud polaarmütside kohta vastavad tõele; ma püüan saada midagi teada oma nõo kohta. Ta elas Arizonas. Ta nimi oli Lewis Zeigles, L-e-w-i-s … ; mis toimub Aafrika rannikul – kas te teate, kas te teate, oskate te meile midagi öelda, midagigi?

Kiran Patel oli müünud turistidele helmeid Mumbai hotellide piirkonnas peaaegu terve sajandi. Ta ütles, et tema maailmanurka oli reisinud üha vähem inimesi, kuid see polnudki oluline, sest seal oli aina vähem ka inimestel vaadata. Elevandiluust pärleid, millega ta noorest peast olla kaubelnud, oli kõigepealt jäänud vähemaks, siis olid need muutunud haruldaseks ja lõpuks suisa kättesaamatuks. Ainsad allesjäänud elevandid olid nüüd puuris teiste riikide loomaaedades. Need „ehtsad elevandiluust pärlid“, mida ta müütas oma surmale eelnenud aastatel, olid tegelikud kreemikad plastpärlid, mida valmistati Korea vabrikutes tonnide kaupa. Ka sel polnud vähimatki tähtsust. Tema müügiputka juures peatunud turistid ei teinud ehtsatel ja plastpärlitel kunagi vahet.

Kuueteistaastane Jeffrey Fallon, kes oli pärit Wisconsinist Park Fallsist, ütles, et võitlus ei olnud veel rannikult sisemaale jõudnud, kuid pisikud olid, ning ta oli elav näide selle kohta. „Või siis ehk mitte just elav, aga ikkagi näide,“ nagu ta end parandas. Pahadeks olid kõigepealt Pakistan, siis Argentina ja Türgi ning seejärel ei olnud ta suutnud enam järge pidada. „Mida te tahate, et ma teile ütleks?“ küsis ta õlgu kehitades. „Enamjaolt tunnen ma vaid puudust oma tüdrukust.“ Tema nimi oli Tracey Tipton ning ta oskas poisi kõrvanibude ja oma esihamba sakilise servaga teha üht-teist, mis pani kogu poisi keha pingesse tõmbuma ja sumisema justkui kitarrikeele. Ta polnud oma kõrvanibudele kunagi pikemalt mõelnud kuni päevani, mil tüdruk võttis need oma huulte vahele, kuid nüüd surnuna ei suutnud ta mõelda millestki muust. Kes oleks võinud seda arvata?

Mees, kes sõitis Ginza tänava kaubanduskeskuses eskalaatoritega tundide kaupa üles ja alla, ei öelnud kellelegi oma nime. Kui inimesed küsisid talt, mida ta mäletas oma surmale eelnenud aja kohta, siis ta vaid noogutas innukalt, lõi käsi kokku ja hüüatas: „Kõmaki!“, tehes näpuotstega liigutust, mis meenutas konfettide langemist.

Linna keskmes olevad suured terasest ja polümeerist hooned oma läikivate klaasakendega, mis peegeldasid iga pilve vahele jäävat praokest taevas, asendusid pärast paarisadat kvartalit kivist, tellistest ja puidust majadega. Muutus toimus siiski sujuvalt ja tänavad olid täis siginat-saginat, nii et võisid kõndida tunde, enne kui märkasid, et arhitektuur su ümber on muutunud. Kõnniteed olid ääristatud kinode, gümnaasiumide, rauakaupluste, karaokebaaride, korvpalliväljakute ja falafeliputkadega. Oli ka raamatukogusid ja tubakakaupmehi, pesupoode ja keemilise puhastuse töökodasid. Linnas oli sadu kirikuid – tegelikult suisa sadu igas piirkonnas: pagoode, mošeesid, kabeleid ja sünagooge. Nad olid kiilutud aedviljaturgude ja videolaenutuste vahele ning nende ristid, kuplid ja minaretid sirutusid kõrgele taevasse. Vastas tõele, et mõned surnud hülgasid oma vana usu, olles pettunud, et hauatagune elu, see niinimetatud elu pärast surma, ei olnud see, mida neile eluaegse kummardamise eest lubatud oli. Kuid kui ka üks kaotas oma usu, leidus alati keegi, kes sellest kümne küünega kinni hoidis, ning samuti keegi, kes usu juurde kiirelt tee leidis. Ainus tõde oli see, et keegi ei teadnud, mis neist saab edasi siis, kui nende aeg linnas otsa saab. Ja kuigi sa polnud surres kohanud oma jumalat, ei andnud see põhjust arvata, et sa ühel päeval teda siiski ei kohta.

Seda uskus José Tamayo, kes käis korra nädalas majahoidjaks Püha Südame kirikus. Igal pühapäeval ootas ta läänepoolse ukse juures, kuni viimane teenistus on lõppenud ja rahvas linna tagasi läinud, ning pühkis siis plaatpõrandat, poleeris kirikupinke ja altarit ning puhastas tolmuimejaga armulauaäärseid patju. Kui ta valmis sai, ronis ta ettevaatlikult alla seitsmeteistkümnest maja ees olevast trepiastmest, kus seisis pime mees, kes jutustas oma teekonnast läbi kõrbe, ning läks üle tänava oma korterisse. Ta oli kord ühe jalgpallimatši käigus oma põlvele viga teinud ning sellest ajast peale tundis ta jalga sirutades põlve kohal alati väikest valusähvatust. Vigastus ei olnud paranenud isegi üleminekuga ning talle ei meeldinud liiga kaugele kõndida. Just sellepärast oli ta otsustanud töötada Püha Südame kiriku heaks: see asus talle kõige lähemal. Teda oli tegelikult kasvatatud metodistlikus vaimus ainsas Juan Tula mittekatolikus koguduses. Ta mõtles sageli ajale, mil oli varastanud koos oma pühapäevakooli poistega kuuspaki limonaadi kiriku sahvrist. Nad olid kuulnud õpetajat tulemas ja sulgenud ukse ning peenike viltune valgusvihk oli paistnud uksepiida vahelt, valgustades klapptoolidega täidetud käru käepidet. Toole oli seal nii nelikümmend-viiskümmend tükki, kõik kõrges, tihedas virnas. José mäletas, kuidas ta vahtis seda käru ja kuulas oma õpetaja samme ning limonaadimullikesed mänglesid ta keelel, hüpeldes vastu suulage ja plahvatades seal.

Sedalaadi mälestused üllatasid surnuid sageli. Võis kuluda nädalaid ja kuid, ilma et nad oleks mõelnud majadele ja naabruskonnale, kus nad üles kasvasid, oma kõige häbiväärsematele või võidukamatele momentidele, töökohtadele, igapäevategemistele ja hobidele, mis olid vaikselt nende elupäevi kulutanud, kuid kõige väiksem ja tähtsusetum episood kargas neile pähe sada korda päevas, just nagu kala lööb sabaga järveveel sulpsu. Metroos sente kerjavale vanale naisele meenus, kuidas ta sõi krabikooke ja mädarõigast Chesapeake Bay kail. Mehele, kes süütas gaasilaternaid teatrite piirkonnas, meenus, kuidas ta oli võtnud oakonservi supermarketi keskel välja pandud püramiidist ning tundnud natuke uhkust ja seejärel natuke lõbustatust oma uhkustundest, kui püramiidi teised konservipurgid ei kukkunudki maha. Andreas Andreopoulus, kes oli kirjutanud arvutimängudele koode kogu oma neljakümne aasta pikkuse täiskasvanuea jooksul, mäletas, kuidas ta sirutas end puult lehte korjama ja avas moeajakirja parfüüminäidiste nuusutamiseks ja kirjutas oma nime õlleklaasile tekkinud kondensaadi sisse. Need vormitud, peaaegu salalikud mälestused köitsid täielikult ta tähelepanu. Need tundusid palju intensiivsemad, kui oleksid pidanud olema, justkui oleksid just need mälestused olnud tema elu tõeline sisu. Mõnikord mõtles ta, et võiks neist kokku panna autobiograafia, kõigist neist miniatuursetest mälestustest, mis on asendanud tema töö ja perega seotud killukesed, ning jätta kõik muu välja. Ta paneks selle kirja käsitsi valgete lehtedega märkmikku. Ta ei puutuks arvutit enam kunagi.

Linnas oli kohti, kus rahvast oli nii murdu, et ei olnud võimalik liigutada, ilma et oleks pressinud kellegi käe või puusa või kõhu vastu. Mida rohkem surnuid tekkis, seda enam selliseid kohti oli. Asi polnud selles, nagu ei oleks linnas olnud elanikele ruumi, vaid hoopis selles, et kui inimesed otsustasid mingis kohas koos elama hakata, siis valiti selleks konkreetsed kohad, ning mida suuremaks elanikkond kasvas, seda rohkem rahvast täis need kohad olid. Inimesed, kes armastasid omaette hoida, õppisid neid kohti vältima. Kui nad tahtsid külastada avatud väljakut monumentide piirkonnas või purskkaevusid neoonreklaamide piirkonnas, pidid nad ootama, kuni elanikkond vähenes. Ja see paistis alati juhtuvat sõja või katku või näljahäda ajal.

Jõe kõrval asuv park oli linna kihavatest kohtadest kõige hullem. Seal oli rida valgeid paviljone ja pikk mururiba. Kõnnitee ääres olid tuulelohemüüjad ja limonaadiputkad ning kiviseljandikud jaotasid vee kümneteks kumerateks abajateks. Saabus päev, mil ühest paviljonist astus välja paksu halli habeme ja puhmas juuksepahmakaga mees ning põrkas muudkui enda ümber olevate inimeste õlgade vastu. Ta oli ilmselgelt segaduses ning kõigile, kes teda nägid, oli selge, et ta oli just üle tulnud. Ta ütles, et oli ametilt viroloog. Viimased viis päeva oli ta veetnud mööda tohutu suure vahtra oksi ronides ning ta riided olid selle mahlaga ihu külge kleepunud. Ta paistis arvavat, et kõik, keda ta pargis nägi, olid samuti temaga seal puu otsas olnud. Kui keegi küsis talt, kuidas ta suri, tõmbas ta korraks kopsud õhku täis ja pidas pausi, enne kui vastas. „Õigus küll, ma surin ära. Ma pean seda meeles pidama. Need kuradid tegidki selle lõpuks ära. Nad leidsid viisi, kuidas kogu kupatus maha lõhkuda.“ Ta sikutas oma habemest välja kuivanud mahlatüki. „Kuulge! Kas keegi teist pani tähele mingisugust tukslevat heli puu sees?“

Natuke aega pärast seda hakkas linn tühjenema.

L. Simsi Uudiste- ja Kõmulehe ühest toast koosnev toimetus asus ühes linna vanimas hoones, mis oli ehitatud šokolaadikarva tellistest ja hõbedastest graniiditükkidest. Helekollased samblajõed laskusid alla ülemistelt korrustelt, ulatudes lausa välisukse kohal oleva varikatuseni. Igal hommikul, kui Luka Sims oma mimeograafi väntas, piilus päike tema akna taga oleva sambla vahelt sisse ning tuba oli täis sooja võikollast valgust. Mõnikord ei õnnestunud tal aknast välja linna vaadata, ilma et oleks tundunud, nagu vaataks ta läbi sureva metsa.

Kella seitsmeks oli ta printinud mõned tuhanded eksemplarid oma ajalehte ja viinud need River Roadi kohviku juurde, kus ta jagas neid jalakäijatele. Talle meeldis mõelda, et iga inimene, kes ühe eksemplari võttis, luges selle läbi ja andis siis edasi kellelegi, kes luges selle läbi ja andis siis edasi kellelegi, kes luges selle läbi ja andis siis edasi kellelegi, kuid ta teadis, et tegelikult see nii ei olnud, sest ta nägi koduteel alati vähemalt paari eksemplari prügi hulgas, paber vaikselt päikese käes sirgenemas. Kuid ometi võis ta heita pilgu kohvikusse ja näha seal kahte-kolmekümmend pead kummargil viimase Simsi Lehe kohal. Viimasel ajal oli ta kirjutanud vähem lugusid linna kohta ja rohkem elavate maailma kohta. Lugusid, mille ta pani kokku intervjuude põhjal, mis olid tehtud hiljuti surnutega, kellest enamik oli nende sõnul epideemia ohvrid. Ta pani tähele, et need inimesed kippusid palju silmi pilgutama. Nad kissitasid silmi ja hõõrusid neid. Ta juurdles, kas see oli ehk seotud selle viirusega, mis nad tapnud oli.

Luka nägi kohvikuakna taga iga päev samu nägusid. SAJAD INIMESED PUUTUSID KOKKU VIIRUSEGA TŌKYŌS. UUED EPITSENTRID AVASTATUD JOHANNESBURGIS, KOPENHAAGENIS, PERTHIS. Ellison Brown, kes küpsetas köögis koogikesi, ootas alati enne pealkirjadele pilgu heitmist seni, kuni Luka oli lahkunud. Tema naine oli olnud sedasorti luuletaja, kellele meeldis rahutul ilmel läheduses varitseda sel ajal, mil mees luges seda, mida naine oli tol päeval kirjutanud, ning miski ei häirinud Ellisoni rohkem kui tunne, et keegi teda jälgib. HAIGUSE PEITEAEG ALLA VIIE TUNNI. KOKKUPUUDE HAIGUSTEKITAJAGA KESKPÄEVAL, SURM SÜDAÖÖL. Charlotte Sylvain tavatses oma kohvi lonksata, kui ta lappas lehte, et leida mingeid sõnumeid Pariisi kohta. Ta pidas seda ikka veel oma kodulinnaks, kuigi polnud seal käinud viiskümmend aastat. Kord nägi ta artikli esimeses lõigus sõna „Seine“ ja haaras lehest tahtmatult kõvemini kinni, kuid tegelikult oli lihtsalt sõna „Siena“ valesti trükitud, ja ta ei näe oma kodu enam iialgi. VIIRUS MUUTUB ÕHUS EDASIKANDUVAKS, VEES EDASIKANDUVAKS. KAKS MILJARDIT SURNUT AASIAS JA IDA-EUROOPAS. Mie Matsuda Ryu armastas tohutult sõnamänge. Talle meeldis lugeda Simsi Lehte igal hommikul kaks korda. Esimene kord selleks, et tutvuda sisuga, teine kord aga selleks, et leida mingeid võimalikke peidetud mustreid – palindroome, anagramme, oma nimetähti, mis oleks peidus teiste sõnade sees. Miski ei jäänud tal märkamata. „24 TUNNI BAKTER“ ÜLETAB ATLANDI OOKEANI. SUREMUSE MÄÄR PEA 100%.

Linnas ukselt uksele koputamas käivad inimesed hakkasid märkama midagi ebatavalist. Evangelistid ja rändkaupmehed, allkirjade kogujad ja rahvaloendajad – kõik nad ütlesid vaid üht: et surnute arv vähenes. Tühjades majades olid tühjad toad ja ometi olid need inimestest pungil olnud vaid mõned nädalad tagasi. Tänavad ei olnud enam nii rahvarohked. Asi ei olnud selles, et inimesi enam ei surnud. Neid saabus tuhandete ja sadade tuhandete kaupa igal minutil, neid tuli suisa majade ja koolide ja naabruskondade kaupa. Kuid iga ületulnud inimese kohta paistis kaks-kolm tükki kuhugi kaduvat. Russel Henley, kes müüs luudasid, mille ta köitis kokku seedriokstest ja plastikust, ütles, et linn oli justkui auguga pann: „Ükskõik, kui palju vett sa sinna ka ei valaks, voolab see kohe välja.“ Tal oli monumentide piirkonnas müügiputka, kus ta pani kokku oma luudasid ja müüs neid möödujatele, keda oli viimastel päevadel vaid mõned sajad. Kui nende ainus elu oli neile antud elavate mälestuste kaudu, nagu Russel arvas uskuvat, siis mis juhtub, kui ülejäänud elavad ka linna satuvad? Ta mõtles, et mis juhtub, kui see teine ruum, see suurem maailm järsku tühjaks saab?

Kahtlemata oli linn muutumas. Epideemias hukkunud tulid ja läksid väga kähku, mõnikord lausa tundidega nagu kevadine lumi, mis katab maapinna öösel ja sulab kohe päikese tõustes. Ühel hommikul saabus mändide piirkonda mees, leidis tühja vaateakna, maalis aknale värvilise seebiga sildi (SHERMANI KELLAPARANDUS. KIIRESTI JA LIHTSALT. AVAME PEAGI), pani siis ukse kinni, läks lohiseval sammul minema ega tulnudki enam kunagi tagasi. Üks teine mees ütles naisele, kellega oli just öö veetnud, et läheb toob köögist klaasikese vett, aga kui naine teda mõned minutid hiljem hüüdis, siis vastust ei tulnud. Ta otsis meest korteris igalt poolt. Aken ta tualettlaua kõrval oli lahti, justkui oleks mees roninud välja rõdule, kuid teda polnud kusagil. Ühel päikesepaistelisel ja tuulisel pärastlõunal ilmus linna ühe väikese Vaikse ookeani saare kogu elanikkond, kogunes parkimismaja ülemisele korrusele ja kadus sealt päeva lõpuks.

Kuid kõige enam tunnetasid muutusi need, kes olid linnas olnud kõige kauem. Kuigi keegi neist ei teadnud – ega polnud kunagi teadnud –, palju neile linnas olemiseks aega oli antud või millal see aeg otsa võis saada, oli nende eluolul olnud tavaliselt teatav rütm, olid olnud teatavad asjad, mida võisid oodata. Pärast ületulekut leidsid sa kodu ja töö ja sõpruskonna, elasid nii kuus-seitse kümnendit ja kuigi sa ei saanud luua perekonda, sest keegi ei vananenud, said sa alati enda ümber pere kokku koguda.

Näiteks Mariama Ekwenesi kodu oli valge savi piirkonnas väikese maja esimesel korrusel juba kolmkümmend aastat. Ta oli pikk ja sihvakas naine, kes polnud kaotanud seda nooruslikkust, mis tal oli olnud kunagi tütarlapsena, mil ta oli segaduses ja hämmingus oma kasvamise üle. Batikamustriline kleit tema seljas oli sellist kollast värvi nagu päike lapse joonistusel. Naabrid märkasid teda lähenemas juba mitme kvartali kauguselt. Mariama oli hooldaja ühes linna paljudest orbudekodudest. Ta pidas end heaks õpetajaks, aga kehvaks korravalvuriks. Sageli juhtus tõepoolest nii, et ta pidi jätma lapsed teise täiskasvanu hoole alla, et järele joosta mõnele, kes oli plehku pannud. Ta luges ette väiksematele lastele – raamatuid pikkadest reisidest või siis loomadest, kes muutsid kuju – ning viis vanemaid lapsi parkidesse ja muuseumitesse ning aitas neid koolitükkidega. Paljud neist käitusid halvasti ja nende sõnavara pani teda tõesti punastama, kuid ta leidis, et sellised probleemid on üle tema võimete. Isegi kui ta teeskles, et on laste peale pahane, olid need piisavalt targad nägemaks läbi, et nad meeldisid talle ikkagi. See oli tema jaoks keeruline olukord. Eriti valmistas talle peavalu üks poiss, Philip Walker, kes pani igal võimalusel leekima ostupiirkonna poole. Ta paistis arvavat, et see on naljakas, kui Mariama tema järel hingeldades ja komberdades jooksis; ning naine ei saanud teda kunagi kätte enne, kui poiss vajus naerust õhku ahmides mõnele trepile või pingile. Ühel päeval järgnes ta poisile ümber nurga ja ajas teda taga mööda põiktänavat ega ilmunud tänava teisest otsast enam välja. Philip läks orbudekodusse tagasi pool tundi hiljem. Ta ei osanud öelda, kuhu Mariama kadus.

Ville Tolvanen mängis igal õhtul piljardit Kaheksanda ja Vine’i tänava nurgal asuvas baaris. Tema sõbrad seal baaris olid needsamad, keda ta oli tundnud siis, kui ta veel elus oli. Kui nad Oulus välja jooma läksid, tavatsesid nad üksteile öelda üht asja. See oli pigem lauluke, mida nad tavatsesid laulda: kui ma ära suren, siis me kohtume seal, baaris Kaheksanda ja Vine’i nurga peal. Ja kui nad siis ükshaaval surema hakkasid, leidsid nad kõik tee Kaheksanda ja Vine’i tänava nurgale, astusid ettevaatlikult ja skeptiliselt baari uksest sisse ning märkasid üksteist piljardilaudade ümber ning lõpuks olid nad kõik jälle koos. Ville suri pundist viimasena ning kui ta leidis oma sõbrad sealt baarist, tundus see sama armas kui siis, mil nad kohtusid noortena. Ta haaras neil käest ja nemad patsutasid teda seljale. Ta tahtis neile kõigile välja teha. „No ma poleks ealeski …“ ütles ta neile ning kuigi ta ei suutnud lauset lõpetada, said kõik aru, mida ta mõtles. Tal oli suu kõrvuni peas, et vaid pisarad voolama ei pääseks, ning keegi viskas teda pähklikoorega ja tema viskas ühe tagasi ning peagi oli kogu põrand neist kaetud, nii et ükskõik kuhu sa ka astusid, ikka krõbises midagi jala all. Kuude kaupa pärast oma surma ei jätnud Ville ühelgi õhtul piljardilaua taha tulemata – ja kui ta siis ühel õhtul ei tulnud, läksid sõbrad teda otsima. Nad läksid otsejoones tuppa, mille Ville oli samal tänaval tööriistapoe kohal rentinud, kolkisid seal uksele ja avasid siis luku paari mängukaardi terava servaga. Ville kingad olid toas, nagu ka tema käekell ja pintsak, aga teda ennast seal polnud.

Viroloog Ethan Hass ei joonud baarides tilkagi. Tema jõi hoopis oma väiksest metallplaskust, mida ta skaudipoisi moodi oma vööl kandis. Ta oli oma tegevusvaldkonna arengutel hoidnud enne surma silma peal kolmkümmend aastat, lugedes ajakirju ja kuulates kuulujutte konverentsidel, ning mõnikord tundus talle, et iga valitsus, iga huvirühm, iga kildkond maailmas otsis meeleheitlikult sama asja, nimelt täiuslikku viirust, sellist, mis järgis iga võimalikku vektorit, sellist, mis leviks elanikkonna seas nagu vihmapiisa langemisest lombis tekkiv laienev ringike. Nüüd oli talle selge, et keegi oli lõpuks suutnud sellise viiruse toota. Aga kuidas kuradi pärast oli see suudetud levima panna? Ta ei suutnud seda välja mõelda. Hiljuti surnutelt oli saadud liiga vähe infot ning see ei olnud kunagi piisavalt täpne. Ühel päeval sulges ta end High Streeti kunstimuuseumi tualettruumi ja hakkas lohutamatult nutma, nuuksudes midagi õhust ja veest ja toiduvarudest. Kohale kutsuti turvamees. „Rahune maha, mees. Siin on sul piisavalt õhku ja vett. Kuidas oleks, kui sa teeks nüüd ukse lahti?“ Turvamees rääkis nii aeglaselt ja rahulikult, kui suutis, kuid Ethan karjus vaid: „Igaüks! Kõik!“ ja keeras ükshaaval lahti kõikide valamute kraanid. Ta ei öelnud midagi muud ja kui siis turvamees mõni minut hiljem ukse maha murdis, oli Ethan läinud.

Justkui oleks avatud värav või lõhutud maha müür ning linn laseks lõpuks ometi oma surnud vabaks. Nad asusid massidena linna piirist teele ning peagi olid pargid, baarid, kaubanduskeskused peaaegu tühjad.

Ühel päeval, mitte just kaua aega peale seda, kui pimeda mehe naabruskonna viimane restoran oli oma uksed sulgenud, seisis ta kirikutrepil, oodates kedagi, kes kuulaks ta lugu. Keegi ei olnud temast terve päeva möödunud ja ta hakkas mõtlema, kas nüüd oli saabunud täielik lõpp. Ehk oli see juhtunud, kui ta magas, või selle poole minuti jooksul hommikul, mil talle oli tundunud, et tunneb põleva mee lõhna. Ta kuulis erinevates linnakvartalites mõnd autot signaali laskmas ja siis, nii kakskümmend minutit hiljem, metroo huilgamist, kui rongi pidurid rööpaid kraapasid. Siis ei kuulnud ta enam midagi peale tuule, mis hoonete vahel ringi tuiskas, viivitas hetke ja lõpuks täielikult vaikis. Ta kuulas hoolikalt, lootes kuulda mõnd häält või sammukaja, kuid ta kõrv ei tabanud ühtki inimheli.

Ta pani käed ruuporiks suu ette ja hüüdis: „Halloo? On seal keegi?“ Kuid keegi ei vastanud.

Teda haaras halb eelaimus. Ta pani käed rinnale. Ta kartis, et südamelöögid, mida ta kuulis, olid tema enda omad.