Читать книгу Surnute lühiajalugu - Kevin Brockmeier - Страница 4

Tuul oli puhunud kakskümmend kolm päeva, kõigepealt idast ja seejärel lõunast, oiates veniva surmana ventilatsioonitorudes. Aeg-ajalt surus mõni jäine iil end läbi osmiku ventilatsioonisüsteemi ning tuhanded selged hallid kristallid lendlesid üle toa, kattes laua ja põranda. Laura jättis pooleli selle, mida iganes ta parajasti tegi, ning vaatas, kuidas need sulasid. Ta oli masenduses sellest, kui kaua see aega võttis. Küttekehad hakkasid ilmselgelt katki minema, kui mitte lõplikult otsi andma. Järgmisena lähevad tuled ning pärast seda – kui ta siis veel elus on – saavad otsa toiduvarud. Täielik katastroof.

Probleemid algasid umbes kuu aega tagasi, kui antenn oli sidesatelliidi küljest lahti murdunud. Laura ja Puckett ja Joyce olid andnud endast parima, et välja mõelda, mis oli juhtunud. Antenn kujutas endast peenikest alumiiniumsammast, mis asus otsapidi suure satelliidipanni sees ning paks lume- ja jääkiht oli selle ümber kogunenud. Tuul oli tõstnud paariks päevaks temperatuuri – seesama ebardlik tuul, mis sulatas aeglaselt nende all olevat jääpanka – ning see lume- ja jääkamakas oli satelliidipannilt libisenud alla ühe suure käntsakana, võttes kaasa ka antenni.

Ja oligi kõik. See oligi kõik, mis oli juhtunud. Kogu see värk oli uskumatult totakas.

Miks ei olnud satelliidipanni ehitatud temperatuurikindlast metallist? Või kui seda ei tehtud, siis miks polnud keegi paigaldanud seda nii, et sinna sisse midagi ei sajaks ja pann jääks tühjaks? Või miks siis ei olnud neile kolmele antud vähemalt tööriistu, mida neil võis selle asjanduse parandamiseks vaja minna? Mõnikord tundus Laurale, et kogu ekspeditsiooni olid kokku klopsinud pärdikud. Aga ei. Selle oli kavandanud ja seda oli täies ulatuses rahastanud Coca-Cola Corporation, kas siis reklaami eesmärgil või uurimisekspeditsioonina, olenevalt sellest, kust sa selle kohta lugema sattusid: kas sisedokumentidest või pressiteadetest.

Asja mõte oli saata meeskond Antarktisele uurima meetodeid, kuidas muuta polaarjää karastusjookide valmistamiseks kasutuskõlblikuks. Mandrijää juba ikkagi sulas, voolates tonnide kaupa ookeani, ja firma võis ju sellest siis sama hästi ka kasu saada seni, kuni see veel võimalik oli. Selline oli nende põhjendus. Reklaamiosakond oli isegi uue tunnuslause välja mõelnud: „Coca-Cola – valmistatud planeedi värskeimast veest“, millele nad plaanisid edu korral anda paari aasta pärast kuju „Coca-Cola – vaat see on alles värske!“.

Ekspeditsioon pidi kestma kuus kuud. Planeerimiskomitee oli nimetanud Michael Pucketti polaarspetsialistiks, Robert Joyce’i karastusjookide spetsialistiks ja tema, Laura, oli määratud metsiku looduse spetsialistiks. Natuke vaieldi selle üle, kas teda peaks nimetama metsiku looduse spetsialistiks või loomaspetsialistiks – kas Antarktika oli metsik samas mõttes nagu näiteks Amazonas läinud sajandil? –, aga vaidlus vaibus, kui keegi tegi ettepaneku, et komitee võiks kaaluda sõna „metsik“ selle algses tähenduses, hüljatud või asustamata piirkonnana. Nii et kõigis ajalehtedes ilmunud Laura foto – selline piinlikkust valmistav, millel ta toppis aluspesu sõjaväestiilis kangaskotti –, kandis pealkirja „Metsiku looduse spetsialist Laura Byrd valmistub pikaks talveks“. Tema esimene kallim oli olnud ajakirjandusprofessor ja ta oli väga hästi teadlik sellest, kuidas ajalehetoimetajad mõtlesid oma peenel kombel välja viise, kuidas naeruvääristada neid lugusid, mida nad absurdseteks pidasid. Isegi nüüd, mil külm kätepaarina osmiku aeglaselt enda embusse võttis, tundis ta sellele mõeldes puna palgeile tõusmas.

Fotod. Metsik loodus. Pärdikud.

Kas ei olnud kunagi üht telereklaami, milles pärdikupere jõi jõulude ajal ühest Coca-Cola pudelist? Ta oli üsna kindel, et oli väikese tüdrukuna midagi sellist näinud.

Igatahes mitte just kaua – täpsemalt öeldes kaks päeva – pärast seda, kui antenn satelliidipanni küljest lahti tuli, kostis raadiost veel viimast korda valget müra ja katkendlikke silpe ning siis saabus vaikus. Miks ta ei saanud neid üksikasju oma peast välja? Veebi- ja telefoniühendus katkesid koos transiiveri rikkiminekuga, nii et nad kolm – Laura, Puckett ja Joyce – ei saanud kuidagi abipalumiseks firmaga ühendust võtta. Puckett väitis, et nad peaksid otsima majakesest mingeid varuosasid, mida võiks kasutada raadio või transiiveri kordategemiseks. Majas oli vaid kaks ruumi, kust otsida – eluruum ja magamistuba –, kuid ometi kulus neil sellele ettevõtmisele tervelt pool päeva. Nad leidsid mitusada kotitäit pemmikani ja kuivatatud veiseliha, purgi kümne tuhande C-vitamiini tabletiga, puntra soojendusega tekke, mis olid kummiga kokku seotud, kaks petrooleumilampi, kuus purki külmkuivatatud kohvi, priimuse, kaks kokkupandavat lisatelki ja isegi vana tooliraami, aga mitte midagi sellist, mis aitaks neil parandada raadiot või katkist antenni.

Varustusnimekiri oli lihtne. Laura teadis, et midagi muud nad ei leia.

Kui isegi üks nende kommunikatsioonisüsteem oleks töötanud, oleksid nad saanud küsida teiste parandamiseks vajalikke materjale. Aga kui need kõik olid rikkis, ei olnud neil mingit varuvarianti.

Coca-Cola inimesed teadsid kõike reklaamist ja turu-uuringutest ja toote positsioneerimisest, aga nagu selgus, siis mitte eriti palju polaaruurimisest.

Nad ootasid kolmekesi peaaegu nädala, et firma nendega ühenduse taastaks. Puckett jätkas oma jäätuumade väljakaevamist ja Joyce testis jätkuvalt vett, et näha, kas see vastab firma puhtusenõuetele, ning Laura kammis muudkui piirkonda läbi, et leida kasvõi vähimatki märki metsikust loodusest. Ta ei saanud midagi parata, et mõtles, et nende töö on ajaraiskamine, et firma teadis juba kõike vajalikku mandri kohta oma kümnetest ja kümnetest teostatavusuuringutest. Sest kui ekspeditsioon oleks olnud tõsine teaduslik ettevõtmine ja mitte lihtsalt Coca-Cola uusima tootesarja vastu huvi suurendamise kampaania, kas poleks siis firmal olnud võimekust saata ekspeditsioonile rohkem kui kolme inimest? Kas nad poleks läbi viinud karmimat koolitust? Ei, ekspeditsioon oli reklaamitrikk – pelgalt reklaamitrikk – ja nad kõik teadsid seda. Ja ikkagi jätkasid nad kolmekesi tööd. See oli nende meelest parim viis, kuidas surnuks lüüa abi saabumiseni kuluvat aega. Praegu ei olnud ju ometi Shackletoni ja Scotti ajastu, mil sa võisid kaduda polaaraladele aastateks, enne kui keegi märkas su puudumist. Ekspeditsiooniprotokoll nägi ette, et nad esitasid iga kahekümne nelja tunni järel firmale eduaruande kella kolmeks Vaikse ookeani standardaja järgi, ning kuni raadio töötas, ei olnud nad ühtegi päeva vahele jätnud. Loomulikult võisid kell kolm öösel ja kell kolm päeval olla eristamatud nii kaugel lõunas, kus päike võis sel ajal taevas püsida kuid, ning oli võimalik, et mõnikord olid nad need kella kolmed omavahel segi ajanud. Kuid tähtajast mõne tunniga möödapanek ja tähtaja mittejärgimine neli, viis, kuus, seitse päeva on kaks täiesti erinevat asja. Firma pidi olema nüüdseks juba aru saanud, et midagi oli valesti.

Peagi pidi keegi tulema läbi tuule ja lume, et neid päästa. Laura suutis seda ette kujutada isegi avatud silmadega. Kelk libiseks üle jää, hunnik sõitjaid roniks välja ja neile vajalik kraam toodaks ukse ette. Või laskuks kopter alla nende peade kohalt, tõstaks maha uue saatja ja lendaks siis jälle minema, naaldudes tuules ettepoole justkui kiil.

Senikaua võis ta vaid istuda ning Pucketti ja Joyce’iga kaarte mängida. Nad põrnitsesid osmiku tugevdatud võlve. Aeg-ajalt läks keegi neist ja surus peopesa ukse vastu, et tunda, kuidas külm läbi metalli immitses. Neil oli lademetes aega. Nad hakkasid kolmekesi kuulma hääli, mis hüüdsid nende nimesid, nad kuulsid koeri haukumas, mootorite kaevamismüra – hääli, mis olid peidetud tuulde, nagu taimed olid peidetud seemnetesse. Lõpuks said nad siiski aru, et nad lihtsalt kujutasid asju ette. Keegi ei tulnud neid päästma. Nad olid unustatud.

Laurale jõudis see kohale viimasena. Kui ta seda mõistis, hakkas tal pea niimoodi ringi käima, et ta nägi silme ees valgustäpikesi, suisa tuhandeid, mis paiskusid laiali kui kauged tähed. Ta kartis, et minestab. Ta pobises midagi selle kohta, et õnn on otsa saanud, mille peale Puckett väitis, et kunagi ei saa väita, et õnn on otsas, sest kunagi ei võinud teada, mil asjalood veel kehvemaks – või siis ka paremaks – pööravad. Õnn ei olnud piiratud ressurss ja polnud mingit mõtet üritada seda mõõta. Selle peale ütles Joyce, et maailm oli täis lugusid sellest, kuidas inimestel sai õnn otsa: mõtle Prometheuse peale, kes oli oma kalju külge aheldatud ja kelle maksa kotkas igavesti nokkimas käis. Vaat see oli keegi, kellel oli õnn otsa saanud. Puckett jällegi arvas, et äkki õnn ei olnudki üldse midagi sellist, mida inimesed saaksid väita endal olevat: ehk olid olemas õnnehoovused, head ja halvad, mis voogasid läbi maailma, ning mõnikord leidsime end ühest, teinekord teisest hoovusest, kuid vesi ise ei olnud kunagi päriselt osa meist, me lihtsalt püüdsime pinnal püsida. Selle peale vastas Joyce: „Puckett, kui sa ei ole kunagi tundnud õnne enda sees – päris sinu enda sees –, siis ei ole sul selles küsimuses sõnaõigust.“

Laura oli tookord selle vestluse peale marru läinud. See oli just selline hingetu väitlus, mida mehed omavahel tundide viisi enda lõbustamiseks pidasid. Ta oli mitu korda ähvardanud minna lumme vabasurma, kui nad järgi ei jäta. Nüüd oleks ta siiski andnud kõik, et kuulda neid hääli taas. Või tegelikult mis tahes häält.

Puckett ja Joyce olid ära olnud peaaegu kolm nädalat. Kui oli ilmselge, et firma ei kavatse saata abivägesid, olid nad varustust täis kelguga asunud teele Rossi mere läänekalda poole, kus pidi asuma keiserpingviinide rändeharjumusi uuriv jaam. Nad kavatsesid Coca-Colaga ühendust võtta, selgitada juhtunut ning laenata siis raadio ja varusaatja enne, kui nad oma majakesse tagasi lähevad. Kelk töötas uusima akuga, mis pidi ühe laadimisega hakkama saama kuuskümmend päeva. Isegi kui jää oli pehmeks muutunud või vallid nende teega ristunud, ei oleks neil tohtinud minna jaamani jõudmiseks kauem kui nädal. Nad oleks pidanud tagasi jõudma mõned päevad hiljem. Laura hakkas end harjutama mõttega, et nad ei tulegi tagasi. Ta oli üksi osmikus ja ta kartis.

Väljas trosside vahel vilistas tuul. Toon muutus ja pulseeris madalatel sagedustel, mis kadusid vaikusesse tema kuulmisulatuse ülemises servas. See meenutas talle kellasid, mis tavatsesid heliseda suvelaagris, kus ta väikese tüdrukuna käis. Neid oli seal kaks, üks kummaski laagri otsas, ning ta oli avastanud kaidel väikese koha, mis ei olnud tast endast suurem ja kus need kaks häält teineteist nullisid. Ta seisis seal, kuulates ritsikaid ja vee loksumist selles vaikusest pungil taskus. Ta kõndis osmiku piirides edasi-tagasi, püüdes leida sellist taskut. Ehk arvutijaama kohal olevas nurgas või voodialuses praos. Siis andis ta alla ja istus oma toolile ukse kõrval ning valas endale klaasi veini. See oli 27. aasta Merlot, nende ainus pudel. See maitses oivaliselt.