Читать книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini - Страница 6

Aastal 1933, sel aastal, kui Baba sündis ja Zahir-šahh alustas oma neljakümne aasta pikkust valitsemisaega Afganistanis, ronis kaks venda jõukast ja lugupeetud Kabuli perekonnast oma isa Ford-maasturisse. Purjus hašišist ja Prantsuse veinist, sõitsid nad Paghmāni teel otsa ühele hazarale ja tolle naisele ning tapsid nood. Politsei tõi veidi rusutud noormehed ja surnud paari orvuks jäänud viie-aastase poja minu vanaisa ette, kes oli kõrgelt hinnatud kohtunik ja laitmatu reputatsiooniga mees. Kuulanud ära vendade jutu ja nende isa palve armu anda, käskis minu isa vanaisa saata need kaks noormeest kohe Kandahāri ja võtta aastaks armeeteenistusse – vaatamata faktile, et nende perekond oli osanud miskit moodi erandina saavutada poiste armeest vabastamise. Noormeeste isa vaidles küll vastu, kuid mitte väga ägedalt, ja lõpuks jäid kõik nõusse, et karistus oli olnud küll karm, kuid õiglane. Mis puutub orbu, siis võttis vanaisa poisi enda majapidamisse ja käskis teenritel teda õpetada, kuid olla ta vastu lahke. See poiss oli Ali.

Ali ja Baba kasvasid koos üles nagu lapsepõlve mängukaaslased – vähemalt seni, kuni poliomüeliit sandistas Ali jala –, just samuti nagu mina ja Hassan kasvasime koos üles sugupõlv hiljem. Baba rääkis alati koerustest, mida nad olid koos Aliga teinud, ning Ali raputas pead ja ütles: „Aga, agaa sahib, öelge neile, kes need koerused välja mõtles ja kes oli vaid vaene töötegija?”, mille peale Baba naeris ja võttis Ali õlgade ümbert kinni.

Kuid mitte üheski neist lugudest ei viidanud Baba Alile kui oma sõbrale.

Kummaline oli see, et ka mina ei mõelnud Hassanist ja endast kui sõpradest. Igatahes mitte tavalises mõttes. Hoolimata sellest, et õpetasime teineteist rattaga lahtiste kätega sõitma või ehitama pappkarpidest täiesti töötavat fotoaparaati. Hoolimata sellest, et veetsime kõik talved lohesid lennutades, nende järel joostes.

Hoolimata sellest, et minu jaoks seostus afgaani nägu kõhna ja peene kondiga poisi näoga, ja sellel poisil oli pöetud pea ja madalal asetsevad kõrvad, ning tema hiinalikku nukunägu ilmestas lakkamatult jänesemokaline naeratus.

Hoolimata kõigest sellest. Sest ajaloost pole kerge üle saada. Ja kergem pole ka religiooniga. Lõpuks olin ju mina puštu ja tema hazara, mina olin sunniit ja tema šiiit, ja mitte miski ei saanud kunagi seda muuta. Mitte miski.

Kuid me olime lapsed, kes olid õppinud koos roomama, ja ei ajalugu, etniline päritolu, ühiskond ega religioon saanud seda samuti muuta. Suurema osa oma esimesest kaheteistkümnest eluaastast veetsin Hassaniga mängides. Mõnikord näib kogu mu lapsepõlv olevat üks pikk laisk suvepäev koos Hassaniga, kui me ajasime üksteist taga minu isa aias puuderägastikus, mängides peitust, politseinikke ja röövleid, kauboisid ja indiaanlasi, piinates putukaid – meie tolleaegne kaheldamatu kroonisaavutus oli mesilaselt nõela äratõmbamine ja niidi sidumine vaese olendi külge, et teda igal lendutõusmiskatsel tagasi nõksatada.

Me ajasime taga kotšisid, nomaade, kes läksid läbi Kabuli põhjapoolsetesse mägedesse. Me kuulsime nende karavanide lähenemist, lammaste määgimist, kitsede möögimist, kaamelite kaelakellade helinat. Jooksime välja, et jälgida karavanide liikumist läbi meie tänava: ilmast pargitud tolmuste nägudega mehed ja pikkadesse värviküllastesse sallidesse mässitud naised, helmed ja hõbedast käevõrud ümber randmete ning pahkluude. Me loopisime nende kitsi kividega. Me pritsisime nende muulasid veega. Ma sundisin Hassanit istuma „põdura maisi müürile” ja laskma kadast kive kaamelite tagumiku pihta.

Me nägime koos ka oma esimest vesternit – „Rio Bravot” John Wayne’iga – Cinema Parkis, minu lemmikraamatupoe vastas. Mäletan, kuidas palusin Babat viia meid Iraani, et saaksime näha John Wayne’i. Baba tõi kuuldavale sügavalt kurgu põhjast tuleva naeru – heli, mis meenutas tuure koguvat automootorit – ja kui ta jälle rääkida sai, seletas ta meile, mis on hääle dubleerimine. Olime Hassaniga rabatud. Jahmunud. John Wayne ei rääkinudki tegelikult farsi keelt ja ta polnud ka iraanlane! Ta oli ameeriklane just nagu need sõbralikud pikajuukselised mehed ja naised, keda me kogu aeg nägime Kabulis ringi kõndimas, seljas räbaldunud eredavärvilised särgid. Me käisime „Rio Bravot” kolm korda vaatamas, kuid oma lemmikvesternit – „The Magnificent Seven” nägime kolmteist korda. Ja iga kord me nutsime filmi lõpus, kui mehhiko poisid matsid Charles Bronsoni, kes, nagu selgus, polnud samuti iraanlane.

Me lonkisime ringi kopituse järele lõhnavatel Šar-e-Nau piirkonna turgudel, või siis uues linnas, mis jäi Wazīr Akbar Khānist läände. Rääkisime viimati nähtud filmist ja kõndisime keset sagivat rahvahulka basaaridel. Lipsasime läbi kaupmeeste ja kerjuste vahelt, hulkusime kitsastel alleedel, mis olid tihedalt täis topitud tillukesi müügiputkasid. Baba andis meile iga nädal kümme afgaanit ja me kulutasime selle soojale kokakoolale ning roosivee-jäätisele, mille peale oli riputatud purustatud pistaatsiapähkleid.

Kooli ajal oli meil iga päev kindel rutiin. Selleks ajaks kui mina end voodist üles sain ja vannituppa komberdasin, oli Hassan end juba pesnud, palvetanud koos Aliga hommikuse namaz’i ja valmistanud mulle hommikusöögi: kuum must tee kolme suhkrutükiga ja tükk röstitud naani, peal mu lemmik – hapukirsimarmelaad – kõik korralikult söögilauale pandud. Kuni ma sõin ja kaeblesin koduste ülesannete pärast, tegi Hassan mu voodi üles, viksis kingad, triikis päevased rõivad, pani kokku mu raamatud ja pliiatsid. Kuulsin, kui ta koridoris triikides ninahäälel omaette laulis vanu hazara laule. Siis sõitsin ma Babaga ära mustas Ford Mustangis – autos, mis tõmbas endale kõigi kadedaid pilke, sest see oli samasugune auto, millega Steve McQueen oli sõitnud „Bullittis”, filmis, mis jooksis ühes kinos kuus kuud jutti. Hassan jäi koju ja aitas Alid päevatoimetuste juures: mustade riiete käsitsi pesemine ja hoovi kuivama riputamine, põrandate pühkimine, turult värske naani ostmine, liha marineerimine lõunaks, muru kastmine.

Pärast kooli saime Hassaniga kokku, haarasime mõne raamatu ja sörkisime kausikujulisele mäele, mis jäi mu isa krundist Wazīr Akbar Khānis otse põhja. Seal oli mäe otsas padrikust ümbritsetud vana mahajäetud kalmistu pealdiseta hauakividega. Vihm ja lumi olid raudvärava roostesse ajanud ja pannud kalmistu valged kivimüürid lagunema. Sissekäigu lähedal kasvas granaadipuu. Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid”. Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest puust meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu. Kui olime puuvilju söönud ja käed rohu vastu puhtaks pühkinud, lugesin Hassanile ette.

Hassan istus ristijalu, päikesevalgus ja granaadipuu lehtede varjud näol tantsimas, ning sikutas hajameelselt rohuliblesid maast välja, sel ajal kui mina lugesin talle raamatust ette lugusid, mida ta ise ei saanud lugeda. See, et Hassan kasvas üles kirjaoskamatuna nagu Ali ja enamik hazaraid, oli otsustatud hetkel, kui ta sündis, vahest isegi hetkel, kui ta Sanaubari soovimatusse emakasse viljastati – lõpuks, mis kasu oleks teenril kirja tundmisest? Kuid hoolimata kirjaoskamatusest – või vahest just selle pärast –, võlus Hassanit sõnade müsteerium, võrgutas see temale keelatud salamaailm. Lugesin talle luuletusi ja lugusid, mõnikord mõistatusi – ehkki lakkasin neid lugemast, kui nägin, et Hassan oli kaugelt parem lahendaja kui mina. Niisiis lugesin talle pretensioonituid lugusid nagu hulkurmulla Nasreddini ja tema eesli äpardused. Istusime tunde puu all, istusime seal, kuni päike kadus läände, ja ikka veel käis Hassan peale, et oli küllalt valge, lugemaks veel üksainus lugu, üksainus peatükk.

Mulle meeldis Hassanile ettelugemisel see, kui juhtus ette tulema mõni äge sõna, mida Hassan ei teadnud. Ma õrritasin teda, näitasin talle tema harimatust. Kord, kui lugesin mulla Nasreddinist, katkestas ta mind. „Mida see sõna tähendab?”

„Mis sõna?”

„Imbetsill.”

„Sa ei tea, mida see sõna tähendab?” küsisin ma irvitades.

„Ei, Amir-agaa.”

„Aga see on ju nii tavaline sõna!”

„Ometi ma ei tea seda.” Kui ta ka adus minu õrritavat torget, ei paistnud see ta naerul näost välja.

„Oh, igaüks minu koolis teab, mida see tähendab,” seletasin. „Kuula siis. „Imbetsill” tähendab nutikat, arukat. Kasutan seda näiteks sinu kohta käivas lauses: „Mis puutub sõnadesse, siis selles osas on Hassan imbetsill.””

„Ahah,” vastas ta noogutades.

Pärast niisugust käitumist tundsin end alati halvasti. Nii ma siis katsusin temaga lepitust otsida, andes talle mõne oma vana särgi või katkise mänguasja. Veensin ennast, et sellest piisab taolise süütu vembu heastamiseks.

Hassani kõige suurem lemmik raamatute seas oli „Šahname”, 10. sajandist pärit eepiline jutustus muistsetest Pärsia kangelastest. Talle meeldisid kõik selle peatükid, vanad šahhid Feridun, Zal ja Rudabeh. Kuid tema armsaim lugu, ja minu armsaim lugu samuti, oli „Rostam ja Sohrab”, muinasjutt sõdalasest Rostamist ja tema välejalgsest hobusest Rakhšist. Rostam haavab lahingus surmavalt sangarlikku nemesist Sohrabi ainult avastamaks, et Sohrab on tema kaua aega tagasi kadunud poeg. Leinast murtud Rostam kuuleb poja surmaeelseid sõnu:

Kui sa oled tõesti mu isa, siis oled sa mõõga kastnud oma poja eluverre. Ja oled teinud seda omaenese kangekaelsusest. Sest ma püüdsin sind pöörata armastuse teele ja ma anusin sind sinu enese nimel, sest lootsin sinus näha neid märke, mida hindas mu ema. Kuid ma pöördusin asjatult sinu südame poole, ja nüüd on kohtumisaeg otsas…

„Loe seda veel kord, Amir-agaa,” palus Hassan. Mõnikord olid Hassani silmis pisarad, kui ma talle seda kohta ette lugesin, ja ma mõtlesin siis alati, kelle pärast ta nutab, kas murest murtud Rostami pärast, kes oma rõivad lõhki rebib ja tuhka pähe raputab, või sureva Sohrabi pärast, kes oli vaid oma isa armastust janunenud. Ise ma ei osanud Rostami saatuses traagikat näha. Lõpuks, kas siis kõik isad ei varjanud salajases südamesopis soovi oma poegi tappa?

Ühel 1973. aasta juulipäeval mängisin Hassanile veel ühe väikese vembu. Lugesin talle ette ja kaldusin kirjutatud tekstist ootamatult kõrvale. Teesklesin, et loen raamatust, keerasin korrapäraselt lehti, kuid olin juba kirjapandud tekstist lõplikult loobunud, loo üle võtnud ning sepitsenud selle asemel enda oma. Hassan seda muidugi ei teadnud. Tema jaoks olid sõnad sel leheküljel šifreeritud segapudru, arusaamatud ja salapärased. Sõnad olid salauksed ja kõik võtmed olid minu käes. Pärastpoole, kui küsisin, kas lugu talle meeldis, kippus mulle naer peale, kui Hassan hakkas plaksutama.

„Mida sa teed?” küsisin.

„See oli parim lugu, mida sa mulle tükil ajal oled lugenud,” ütles ta ikka veel plaksutades.

Ma naersin: „Tõesti?”

„Tõesti.”

„See on lummav,” pomisesin. Ma ka mõtlesin seda. See oli… täiesti ootamatu. „Oled sa kindel, Hassan?”

Ta plaksutas ikka veel. „See oli vahva, Amir-agaa. Kas loed mulle homme seda edasi?”

„Lummav,” kordasin veidi hingetult nagu inimene, kes on avastanud maa sisse kaevatud aarde omaenda tagaaias. Mäest alla kõndides sähvisid mõtted mu peas nagu tulevärk. Parim lugu, mida sa tükil ajal oled lugenud, oli Hassan öelnud. Olin talle lugenud palju lugusid. Hassan küsis minult midagi.

„Mida?” küsisin.

„Mida tähendab „lummav”?”

Hakkasin naerma. Võtsin talt ümbert kinni ja andsin põsele musi.

„Miks sa seda tegid?” küsis ta võpatades ja punastades.

Toksasin teda sõbralikult. Naeratasin. „Sa oled prints, Hassan. Sa oled prints ja ma armastan sind.”

Selsamal õhtul kirjutasin oma esimese lühijutu. Selleks kulus mul kolmkümmend minutit. Too sünge lugu rääkis mehest, kes leidis võlutassi ja sai teada, et kui ta nutab sellesse tassi, muutuvad ta pisarad pärliteks. Ta oli küll vaene, ent alati õnnelik mees, kel pisarad olid vaid harva silma tulnud. Nõnda otsis ta siis viise, kuidas kurvaks saada, et pisarad saaksid temast rikka mehe teha. Mida rohkem pärleid tal kogunes, seda ahnemaks ta läks. Jutt lõppes sellega, et mees istus abitult pärlimäe otsas, nuttes oma tassi, armastatud naise surnukeha käte vahel.

Sel õhtul ronisin trepist üles Baba suitsetamistuppa, käes kaks lehte paberit, millele olin oma jutu kirja pannud. Kui ma sisse astusin, suitsetasid Baba ja Rahim-khaan parajasti piipu ja mekkisid veini.

„Mis on, Amir?” küsis Baba, lebades sohval, käed kukla taga. Sinine suits keerles ta näo ümber. Ta ainitise pilgu all muutus mu kurk kuivaks. Köhatasin ja rääkisin, et olin kirjutanud ühe jutu.

Ta oli küll vaene,

Baba noogutas ja naeratas nõrgalt, mis ei tähendanud midagi muud kui vaid teeseldud huvi. „Oh, see on ju väga tore, eks ole?” sõnas ta. Ja ei midagi rohkemat. Ta lihtsalt vaatas mind läbi suitsupilve.

Seisin seal niimoodi arvatavasti vähem kui minuti, ent sellel päeval oli see pikim minut minu elus. Sekundid läksid üksteise järel ja igaüht lahutas eelmisest terve igavik. Õhk muutus raskeks, niiskeks, peaaegu tahkeks. Mul oli raske hingata. Baba põrnitses endistviisi ega palunud lugu ette lugeda.

Nagu alati, tuli appi Rahim-khaan. Ta sirutas käe välja ja kinkis mulle naeratuse, milles ei olnud midagi teeseldut. „Kas sa annaksid selle minu kätte, Amir-jan? Ma tahaksin seda väga lugeda.” Baba ei kasutanud minu poole pöördudes peaaegu kunagi hellitussõna jan.

Baba kehitas õlgu ja tõusis püsti. Ta paistis tundvat kergendust, nagu oleks Rahim-khaan ka teda päästnud. „Jah, anna see kaka Rahimile. Ma lähen üles end valmis seadma.” Ja nende sõnadega läks ta toast välja. Enamasti ma jumaldasin Babat nii väga, et see piirnes peaaegu religioossusega. Kuid tol hetkel oleksin tahtnud oma veenid läbi lõigata ja lasta tema neetud verel oma kehast välja voolata.

Tunni aja pärast, kui taevas tumedamaks tõmbus, sõitsid need kaks mu isa autos pidutsema. Välja minnes kükitas Rahim-khaan minu ette ja ulatas mulle mu loo ning veel ühe kokkuvolditud paberilehe. Ta naeratas ja tegi mulle silma. „Sinule. Loe seda hiljem.” Siis jäi ta korraks vait ja lisas üheainsa sõna, mis julgustas mind jätkama kirjutamist rohkem kui ükskõik missugune kompliment, mida toimetajad mulle kunagi on teinud. See sõna oli „braavo”.

Kui nad läinud olid, istusin voodile ja soovisin, et Rahim-khaan oleks olnud minu isa. Siis mõtlesin Babast, tema laiast rinnast ja sellest, kui hea see oli, kui ta mind selle vastu surus, kuidas ta hommikuti kuiva veini järele lõhnas ja kuidas ta habe mu nägu kõditas. Äkki tundsin nii suurt süütunnet, et panin end vannituppa riivi taha ja oksendasin kraanikaussi.

Hiljem õhtul lugesin voodis kerra tõmbunult Rahim-khaani sõnumit üha uuesti ja uuesti. Seal oli kirjas:

Amir-jan,

Mulle meeldis su jutt väga. Mašallah, Jumal on kinkinud sulle erilise ande. Sinu kohuseks on seda annet nüüd lihvida, sest inimene, kes raiskab ära Jumala antud anded, on eesel. Sa oled selle jutu kirjutanud grammatiliselt õigesti ja huvitavas stiilis. Kuid kõige muljetavaldavam sinu jutus on see, et selles on irooniat. Sa ei pruugi isegi teada selle sõna tähendust. Kuid ühel päeval saad seda teada. See on midagi, milleni mõned kirjanikud püüavad eluaeg jõuda, kuid ei jõua kunagi. Sina oled selleni jõudnud juba oma esimese looga.

Minu maja uks on sinu ees alati avatud ja jääbki avatuks, Amir-jan. Ma kuulan iga lugu, mis sul on pajatada. Braavo.

Sinu sõber Rahim

Rahim-khaani kirjast erutatult haarasin loo ja tormasin trepist alla fuajeesse, kus Ali ja Hassan madratsitel magasid. See oli nii vaid neil kordadel, kui Baba oli ära ja Ali pidi minul silma peal hoidma. Raputasin Hassani ärkvele ja küsisin, kas ta tahab juttu kuulata.

Ta hõõrus uneseguseid silmi ja ringutas. „Praegu? Mis kell on?”

„Jäta see kell. See on eriline lugu. Ma kirjutasin selle ise,” sosistasin, kartes Alid üles äratada. Hassani nägu selgines.

„Siis ma pean seda kuulma,” sõnas ta tekki kõrvale lükates.

Lugesin selle talle ette elutoas marmorkamina ees. Seekord polnud mingit mänglevat sõnadega eksitamist, see oli minu lugu! Hassan oli igati suurepärane kuulaja, ta läks täielikult jutu sisse ja tema ilmed vaheldusid vastavalt loo meeleolule. Kui ma olin viimase lause talle ette lugenud, plaksutas ta vaikselt käsi.

„Mašallah, Amir-agaa. Braavo!” Ta säras.

„Kas see meeldis sulle?” küsisin, nautides teist korda – ja oh kui magus see oli! – positiivset hinnangut.

„Ühel päeval, inšallah, saab sinust suur kirjanik,” sõnas Hassan. „Ja inimesed kõikjal maailmas loevad sinu lugusid.”

„Sa liialdad, Hassan,” sõnasin, armastades teda nende sõnade eest.

„Ei, sa saad suureks ja kuulsaks,” käis ta peale. Siis pidas ta vahet, nagu tahaks midagi veel lisada. Ta valis sõnu ja köhatas hääle puhtaks. „Aga kas ma võiksin sinult midagi küsida selle loo kohta?” lausus ta häbelikult.

„Muidugi.”

„Oh…” alustas ta, jäi siis vait.

„Küsi aga, Hassan,” ütlesin. Ma naeratasin, kuid äkitselt polnud minu seesmine ebakindel kirjanik enam nii veendunud, et tahab seda üldse kuulda.

„Oh,” alustas ta, „kui ma tohin küsida, siis miks see mees tappis oma naise? Tegelikult, miks ta pidi üldse kurb olema, et pisaraid valada? Kas ta ei oleks võinud lihtsalt sibulat nuusutada?”

Olin sõnatu. See moment, nii ilmselge, et lausa ülitobe, polnud mulle isegi pähe turgatanud. Maigutasin sõnatult. Tuli välja, et selsamal õhtul, kui olin teada saanud ühest kirjutamise eesmärgist – irooniast –, olin tuttavaks saanud ka ühe selle komistuskiviga – intriigi sõlmimisega. Ja seda õpetas mulle Hassan, just tema kõigist inimestest. Hassan, kes ei osanud lugeda ega olnud kunagi kirjutanud ainsatki sõna. Üks hääl, külm ja pahatahtlik, sosistas mulle kõrva: Mida tema ka teab, see harimatu hazara? Temast ei saa kunagi midagi muud kui harilik kokk. Kuidas ta üldse julgeb sind kritiseerida?

„Oh,” alustasin. Kuid ma ei lõpetanud seda lauset kunagi.

Sest äkitselt oli Afganistan igaveseks muutunud.