Читать книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini - Страница 9

Järgmisel hommikul, musta tee tõmbamise ajal, rääkis Hassan, et oli öösel und näinud. „Me olime Ghargha järve ääres, sina, mina, isa, agaa sahib, Rahim-khaan ja tuhanded teised inimesed,” rääkis ta. „Oli soe, päike paistis ja järv oli sile nagu peegel. Kuid mitte keegi ei ujunud, sest räägiti, et järve oli tulnud koletis. See ujuvat põhja ligidal, ootavat.”

Ta valas mulle tassi teed ja lisas suhkrut, puhus mitu korda peale. Pani tassi minu ette. „Niisiis, kõik kartsid vette minna, ja äkki sa viskasid kingad jalast, Amir-agaa, ja võtsid särgi seljast. „Pole seal mingit koletist,” ütlesid. „Ma näitan seda teile kõigile.” Ja enne kui keegi jõudis sind peatada, sukeldusid sa vette ja hakkasid ujuma. Mina tulin sulle järele ja me mõlemad ujusime.”

„Aga sina ju ei oska ujuda.”

Hassan naeris. „See on unenägu, Amir-agaa, seal võid sa kõike teha. Igatahes kõik karjusid: „Tulge välja! Tulge välja!”, aga me lihtsalt ujusime külmas vees. Me jõudsime järve keskele ega ujunud enam edasi. Pöördusime kalda poole ja lehvitasime inimestele. Nad paistsid nii väikesed nagu sipelgad, kuid me võisime kuulda nende plaksutamist. Nüüd nad näevad. Pole mingit koletist, on ainult vesi. Seejärel andsid nad järvele uue nime ja nimetasid selle Amiri ja Hassani, Kabuli sultanite järveks ja meie hakkasime inimestelt raha võtma selle eest, et nad seal ujuda saaksid.”

„Mida see siis tähendab?” küsisin.

Ta määris mu naanile marmelaadi, pani leiva taldrikule. „Ma ei tea. Lootsin, et sina seletad seda mulle.”

„Oh, see on tobe unenägu. Midagi sellist ei juhtu.”

„Isa räägib, et unenäod tähendavad alati midagi.”

Võtsin paar lonksu teed. „Miks sa siis temalt ei küsi? Ta on ju nii nutikas,” sõnasin, järsemalt kui olin kavatsenud. Ma polnud kogu öö magada saanud. Mu kael ja selg olid nagu kokkukeerdunud vedrud ja silmad kibedad. Aga ma olin Hassani vastu vastik olnud. Tahtsin juba vabandada, kuid ei teinud seda. Hassan sai aru, et ma olin lihtsalt närvis. Hassan sai alati minust aru.

Kuulsin, kuidas ülakorrusel Baba vannitoas jooksis vesi.

Tänavad sätendasid värskelt sadanud lumest ja taevas oli veatult sinine. Lumevaip kattis iga katust ja meie tänavat palistavate väikeste mooruspuude oksad olid lume raskuse all looka vajunud. Öö jooksul oli lumi trüginud igasse prakku ja rentslisse. Pilutasin silmi ereda valguse peale, kui astusime Hassaniga läbi sepisrauast väravate. Ali pani väravad me selja taga kinni. Kuulsin, kuidas ta vaikselt palvet pomises – ta palvetas alati, kui poeg kodunt välja läks.

Ma polnud kunagi tänavatel nii palju inimesi näinud. Lapsed pidasid lumesõda, jagelesid omavahel, ajasid teineteist taga, kihistasid naerda. Lohelahingust osavõtjad kössitasid oma poolihoidjate kohal, tehes viimaseid ettevalmistusi. Kõrvaltänavatelt võisin kuulda naeru ja lobisemist. Katused olid juba täis lamamistoolidel lesivaid pealtvaatajaid, termostes olevast kuumast teest tõusis auru ja kassettmakkidelt plärises Ahmad Zahiri muusika. Pööraselt populaarne Ahmad Zahir oli afgaani muusikas revolutsiooni korraldanud ning solvanud ülima puhtuse taotlejaid, lisades traditsioonilisele tablale ja harmooniumile elektrikitarre, trumme ja sarvi. Laval või pidudel vältis ta vanemate lauljate karmi ja peaaegu morni hoiakut ning tegelikult naeratas kogu laulmise aja – mõnikord isegi naistele. Pöörasin pilgu meie maja katusele, leidsin Baba ja Rahim-khaani istumas pingil, mõlemal seljas villased sviitrid, ja joomas teed. Baba lehvitas ja ma ei osanud öelda, kas ta lehvitas mulle või Hassanile.

„Me peaksime pihta hakkama,” ütles Hassan. Ta kandis musti kummisaapaid, ererohelist chapan’it paksu sviitri peal ja jämedast koortriidest pleekinud pükse. Päike langes talle otse näkku ja selle paistel nägin, kui hästi oli paranenud roosa arm ta huulel.

Äkitselt tahtsin loobuda. Pakkida kõik taas kokku ja minna tagasi koju. Mida ma olin küll mõelnud? Miks olin ma nõus kõike seda läbi tegema, kui ometi teadsin juba tulemust? Baba oli katusel ja jälgis mind. Tundsin ta ainitist pilku nagu särava päikese soojust. Sellest tuleb suurejooneline läbipõrumine, isegi minu jaoks.

„Ma ei ole kindel, et tahan täna lohet lennutada,” ütlesin.

„Täna on imeilus päev,” sõnas Hassan.

Tammusin jalalt jalale. Püüdsin mitte katuse poole vaadata. „Ma ei tea. Vahest peaksime koju minema.”

Siis astus Hassan sammukese minu poole ja sõnas madalal häälel midagi, mis mind veidi hirmutas: „Pea meeles, Amir-agaa. Koletist pole olemas, on lihtsalt üks kaunis päev.” Kuidas sain ma olla tema jaoks niisugune avatud raamat, kui vähemalt pooltel juhtudel polnud minul aimugi, mis tema peas võis keerelda? Mina olin see, kes käis koolis, see, kes oskas lugeda, kirjutada. Mina olin tark. Hassan ei osanud lugeda isegi esimese klassi õpikut, kuid mind luges piisavalt. See tegi veidi ebakindlaks, kuid oli samal ajal kuidagi lohutav, et keegi teadis alati, mida sul vaja on.

„Ei mingit koletist,” sõnasin, tundes end iseenese imestuseks veidi paremini.

Ta naeratas: „Ei mingit koletist.”

„Oled sa kindel?”

Ta pani silmad kinni. Noogutas.

Vaatasin mööda tänavat liduvaid ja lumepalle loopivaid poisse. „Ilm on ju imeline, eks ole?”

„Hakkame pihta,” ütles ta.

Mulle turgatas siis pähe, et vahest on Hassan oma unenäo välja mõelnud. Oli see võimalik? Otsustasin, et mitte. Hassan polnud nii nutikas. Mina polnud nii nutikas. Aga väljamõeldis või mitte – see rumal unenägu oli mind veidi rahutuks teinud. Vahest ma siiski peaksin särgi ära võtma, järve ujuma minema. Miks ka mitte?

„Hakkame siis,” sõnasin.

Hassani nägu selgines. „Tore,” sõnas ta. Ta tõstis meie punase kollaste servadega lohe üles; seal, kus keskmine pulk ja ristpulk kohtusid, oli Saifo segiajamatu signatuur. Hassan kastis sõrme suus märjaks ja tõstis üles, kontrollis tuult, seejärel jooksis tuule suunas – neil harvadel juhtudel, kui lennutasime lohesid suvel, lõi ta tolmu üles, et näha, kuhupoole tuul seda puhub. Pool veeres mu käte vahel, kuni Hassan umbes viisteist meetrit eemal seisma jäi. Ta hoidis lohet kõrgel pea kohal, nagu olümpiavõitja näitab oma kuldset medalit. Jõnksasin nööri kaks korda, meie tavaline signaal, ja Hassan viskas lohe õhku.

Lõksus Baba ja kooli mullade vahel, polnud ma veel otsusele jõudnud Jumala osas. Aga kui Koraani ajat, mida olin õppinud oma dinijat’i tunnis, mu huultele tõusis, pomisesin seda. Tõmbasin sügavasti hinge, hingasin välja ja tõmbasin nöörist. Minutiga oli minu lohe raketina taevasse lennanud. See tegi niisugust häält nagu tiibadega plagistav lind. Hassan plaksutas käsi, vilistas ja jooksis tagasi minu juurde. Ulatasin talle pooli, hoides ise kinni nöörist, ja ta pööras seda kiiresti, et lõtva nööri tagasi kerida.

Vähemasti paar tosinat lohet hõljus juba taevas, nagu paberist haid saagijahil uitamas. Ühe tunni sees see arv kahekordistus ja kollased lohed libisesid ning keerlesid kõrgel pea kohal. Külma tuule puhang liigutas mu juukseid. Tuul oli lohelennutamiseks parim, puhudes just paraja tugevusega, et lohe õhku tõsta, sellega viipamist kergemaks teha. Hassan seisis minu kõrval ja hoidis pooli, käed nöörist juba veritsemas.

Peagi algas allalöömine ja esimene lüüasaanud lohedest hakkas kontrollimatult pöörlema. Lohed kukkusid taevast nagu säravate, pulseerivate sabadega langevad tähed, külvates ümbruskonna üle lohejooksjate auhindadega. Kuulsin, kuidas jooksjad mööda tänavaid kihutasid. Keegi karjus, et kaks tänavat kaugemal on alanud kaklus.

Heitsin endistviisi vargseid pilke Babale, kes istus Rahimkhaaniga katusel, kujutledes, mida ta võiks mõelda. Kas ta karjus minule? Või rõõmustas mingi osake temast, nähes mind läbi kukkumas? Lohelennutamise puhul oligi see probleem: su meel triivis koos lohega.

Nüüd tulid nad alla, üle kogu ümbruse, need lohed, aga minu oma lendas ikka veel. Minu oma lendas ikka veel. Mu pilk rändas üha uuesti Babale, kes oli mähkunud villasesse sviitrisse. Kas teda üllatas, et olin nii kaua vastu pidanud? Kui sa pilku taevas ei hoia, ei pea sa kuigi kaua vastu. Vaatasin uuesti taevasse. Üks punane lohe lähenes minu omale – märkasin seda just õigel ajal. Rahmeldasin sellega natuke aega ja kui ta kannatamatuks muutus ning püüdis mind allapoole tuua, lõpetasin tema ületrumpamisega.

Mööda tänavaid tuli võidukaid lohejooksjaid, hoides vangistatud lohesid kõrgel. Nad surusid neid vanemate, sõprade kätte. Kuid kõik teadsid, et parim osa on alles tulemas. Suurim auhind kõigist oli ikka veel õhus. Ma rabasin vindiga alla spiraali keerdunud valge sabaga kollase lohe. See maksis mulle veel ühe verise haava nimetissõrmel ja veri tilkus mu pihku. Lasksin Hassanil hoida nööri ja imesin vere ära, kuivatasin sõrme teksaste vastu.

Järgmise tunni jooksul vähenes õhus olevate lohede arv vahest viiekümnelt tosinale. Minu oma oli üks neist. Olin jõudnud viimase tosinani. Ma teadsin, et see turniiri osa võtab veidi aega, sest poisid, kes olid nii kaua vastu pidanud, olid väga head, nad ei lange kergesti nii lihtsasse lõksu nagu Hassani vana lemmiktrikk – tõsta-ja-sukelda.

Kella kolmeks pärastlõunal olid ilmunud pilvetupsud ja päike oli nende taha kadunud. Varjud hakkasid pikemaks venima. Vaatajad katusel mähkisid end sallidesse ja paksudesse mantlitesse. Lohesid oli alles jäänud vaid pool tosinat. Ja mina lendasin ikka veel. Mu jalad valutasid ja kael oli kange. Kuid iga järjekordse lüüasaanud lohega kasvas mu südames lootus, umbes nagu müürile kogunev lumi – üks helves korraga.

Mu pilk läks pidevalt tagasi sinise lohe juurde, mis oli viimase tunni jooksul vallandanud tõelise hävitustöö.

„Kui palju ta on alla toonud?” küsisin.

„Lugesin üksteist,” vastas Hassan.

„Kas sa tead, kelle oma see võiks olla?”

Hassan laksutas korra keelt ja laskis lõua alla. See oli Hassani kaubamärk – est, mis tähendas, et tal polnud aimugi. Sinine lohe rabas suurt punakaspruuni ja pühkis selle kahe suure silmusega alla. Kümme minutit hiljem oli ta veel kaks alla võtnud, saates lohejooksjate hordid nende järele tormama.

Kolmekümne minuti pärast oli õhus veel vaid neli lohet. Ja mina lendasin ikka veel. Paistis, et ma ei saa kuidagi teha vale liigutust, sest iga tuulepuhang oli mulle soodne. Ma polnud kunagi tundnud, et olukord on täielikult kontrolli all, et mul nii veab. Tundsin joobumust. Ma ei julenud vaadata üles katusele. Ei julenud pilku taevalt alla pöörata. Ma pidin keskenduma, olema arukas. Veel viisteist minutit, ja see, mis oli hommikul paistnud naeruväärse unistusena, oli tõelisuseks saamas: olid vaid mina ja too teine poiss. Sinine lohe.

Õhus oli niisama suur pinge nagu klaasnööris, mida sikutasin veriste kätega. Inimesed trampisid jalgu, plaksutasid, vilistasid, kordasid rütmiliselt: „Boboreš! Boboreš!” Võta ta alla! Võta ta alla! Mõtlesin, kas ka Baba hääl kuulus nende hulka. Prahvatas muusika. Katustelt ja lahtistest ustest tuli aurutatud mantu ja praetud pakora lõhna.

Kuid kõik, mida ma kuulsin – kõik, mida ma suutsin kuulda –, oli vere tümpsumine mu peas. Kõik, mida ma nägin, oli sinine lohe. Kõik, mida ma haistsin, oli võit. Pääsemine. Lunastus. Kui Baba eksis ja Jumal ikkagi oli olemas, nagu nad koolis rääkisid, siis laseb Tema mul võita. Ma ei teadnud, mille nimel teine poiss mängis, vahest lihtsalt oma õigustega hooplemiseks. Kuid see oli minu ainus šanss saada kellekski, keda vaadati, mitte ei nähtud, kuulati, mitte ei kuuldud. Kui Jumal oli olemas, oli ta juhtinud tuuli, lasknud neil puhuda minu heaks nii, et ühe nöörisikutamisega olin vabaks lõiganud oma valu, oma igatsuse. Olin kannatanud liiga palju, läinud liiga kaugele. Ja äkki, hetkega, muutus lootus teadmiseks. Ma võidan. Küsimus oli vaid ajas.

See pidi juhtuma varem või hiljem. Tuulepuhang tõstis minu lohet ja ma kasutasin selle eelise ära. Andsin nööri järele, tõmbasin üles. Silmustasin oma lohe sinise peale. Hoidsin positsiooni. Sinine lohe teadis, et ta on hädas. Ta üritas meeleheitlikult ummikust välja manööverdada, kuid ma ei lasknud tal seda teha. Hoidsin positsiooni. Rahvahulk tajus, et lõpp on ligidal. Koor „Võta ta alla! Võta ta alla!” muutus valjemaks, just nagu roomlased oleksid skandeerinud gladiaatoritele: „Tapa! Tapa!”

„See on peaaegu tehtud, Amir-agaa! Peaaegu tehtud!” hingeldas Hassan.

Siis saabus see oodatud hetk. Ma panin silmad kinni ja lõdvendasin haaret nööril. Nöör lõikus taas sõrme, sest tuul vedas seda. Ja siis… Mul polnud vaja kuulda rahva möirgamist, et teada. Mul polnud vaja ka näha. Hassan karjus ja heitis käsivarre ümber minu kaela.

„Braavo! Braavo, Amir-agaa!”

Avasin silmad, nägin sinist lohet metsikult pöörlemas nagu ratas, mis tuleb kiiresti sõitva auto alt lahti. Pilgutasin silmi, katsudes midagi öelda. Mu suust ei tulnud ühtki heli. Äkki ma hõljusin õhus ja vaatasin ülevalt alla enese peale. Must nahkpintsak, punane sall, pleekinud teksased. Kõhn poiss, veidi kahkjaskollane, ja natuke lühike kaheteist eluaasta kohta. Kitsad õlad ja vaevunähtavad mustad rõngad kahvatu-pähkelpruunide silmade ümber. Kerge tuul sasis ta helepruune juukseid. Ta vaatas üles minu poole ja me naeratasime teineteisele.

Siis hakkasin ma karjuma ja kõik omandas värvi ning heli, kõik oli elav ja hea. Heitsin vaba käsivarre Hassani ümber ja me hüppasime üles-alla, mõlemad naerdes, mõlemad nuuksudes. „Sa võitsid, Amir-agaa! Sa võitsid!”

„Meie võitsime! Meie võitsime!” suutsin ainult öelda. See ei saanud olla juhtunud. Kohe ma pilgutan silmi ja ärkan sellest imekaunist unenäost, ronin voodist välja, kõnnin kööki hommikust sööma ja mul pole rääkida kellegagi peale Hassani. Panen riidesse. Ootan Babat. Loobun. Tagasi oma vana elu juurde. Siis ma nägin Babat meie maja katusel. Ta seisis katuse serval, raputades mõlemat rusikat. Kisendades ja plaksutades. Ja see hetk oli minu kaheteistkümne eluaasta tipphetk – näha Babat katusel, lõpuks ometi minu üle uhkust tundmas.

Kuid nüüd andis Baba märku, vehkis tungivalt kätega. Siis ma taipasin. „Hassan, me…”

„Ma tean,” ütles Hassan mind lahti lastes. „Inšallah, me tähistame seda hiljem. Nüüd aga kavatsen joosta selle sinise lohe pärast ja tuua see sulle,” sõnas ta. Ta laskis pooli lahti ja pani jooksu, rohelise chapan’i palistatud äär lumes järele lohisemas.

„Hassan!” hüüdsin talle järele. „Tule sellega tagasi!”

Ta hakkas juba ümber tänavanurga pöörama, kummijalatsid peksid lund üles. Ta peatus, pöördus. Pani käed suu ümber torusse. „Sinu jaoks, kas või tuhat korda!” hüüdis ta. Siis naeratas ta oma Hassani naeratust ja kadus nurga taha. Järgmine kord nägin teda naeratamas niisama avalalt kakskümmend kuus aastat hiljem, tuhmunud polaroidfotol.

Hakkasin oma lohet alla tõmbama, sel ajal kui inimesed jooksid mind õnnitlema. Surusin neil käsi, tänasin neid. Nooremad põngerjad vaatasid mind ja nende silmades oli aupaklik sära. Mina olin kangelane. Käed patsutasid mind seljale ja sasisid mu juukseid. Tõmbasin nööri ja vastasin igale naeratusele, kuid mu mõte oli sinise lohe juures.

Lõpuks oli lohe mul käes. Keerasin jalge ette kuhjunud vaba nööri poolile, surusin veel käsi ja sörkisin koju. Kui sepisrauast väravateni jõudsin, Ali juba ootas. Ta torkas käe aiavarbade vahelt läbi. „Õnnitlen,” ütles ta.

Andsin oma lohe ja pooli tema kätte, surusin ka tema kätt. „Tašakor, Ali-jan.”

„Ma palvetasin kogu aja sinu eest.”

„Jätka siis palvetamist. Me pole veel lõpetanud.”

Tormasin tagasi tänavale. Ma ei küsinud Alilt Baba kohta. Ma ei tahtnud teda veel näha. Oma peas olin ma kõik läbi mõelnud: kõnnin uhkelt sisse, kangelane, hinnaline trofee veriste käte vahel. Pead pöörduvad ja silmad peatuvad minul naelutatult. Rostam ja Sohrab teineteiselt mõõtu võtmas. Dramaatiline vaikusehetk. Siis kõnnib vana sõdalane noore juurde, kaisutab teda, tunnustab tema väärilisust. Süüdistustest vabaks saamine. Pääsemine. Lunastus. Ja siis? Oh… muidugi õnnelikult kuni lõpuni. Mida siis muud?

Wazīr Akbar Khāni tänavad olid nummerdatud ja üksteisega täisnurga all nagu võres. Sel ajal oli see uus, alles arenev piirkond. Igal tänaval olid kahe ja poole meetri kõrguste müüridega piiratud territooriumide vahel tühjad krundid ja pooleldi valmis majad. Jooksin läbi kõik tänavad, otsides Hassanit. Kõikjal olid inimesed tegevuses toolide kokkupanemisega, pakkisid kokku toitu ja köögiriistu pärast pikka pidutsemispäeva. Mõned, ikka veel katusel istudes, hõikasid mulle õnnesoove.

Neli tänavat meist lõunasse nägin Omari, Baba ühe insenerist sõbra poega. Tema ja ta vend triblasid jalgpalliga oma maja ees murul. Omar oli üsna hea poiss. Me olime neljandas klassis olnud klassivennad ja kord oli ta andnud mulle täitesulepea, niisuguse, mida pidi täitma padruniga.

„Kuulsin, et sa võitsid, Amir,” ütles ta. „Palju õnne.”

„Tänan. Kas sa Hassanit oled näinud?”

„Sinu hazarat?”

Noogutasin.

Omar lõi palli vennale. „Olen kuulnud, et ta on kõva lohejooksja.” Vend lõi palli talle tagasi. Omar püüdis selle kinni, viskas õhku ja püüdis kinni. „Ehkki olen alati imestanud, kuidas ta sellega hakkama saab. Ma mõtlen, et nende väga pilus väikeste silmadega, kuidas ta üldse midagi näeb?”

Ta vend naeris, vaid lühike purtsatus, ja nõudis palli. Omar ei teinud tast väljagi.

„Oled sa teda näinud?”

Omar näitas pöidlaga üle õla, osutades edela poole. „Nägin teda veidi aega tagasi basaari poole jooksmas.”

„Tänan.” Sibasin edasi.

Ajaks, kui ma turuplatsile jõudsin, oli päike juba peaaegu mägede taha vajunud ning videvik taeva roosaks ja purpurseks maalinud. Mõni majablokk eemal Hadži Yaghubi mošeest möirgas mulla, kutsudes usklikke palvevaipu lahti rullima ja kummardama pead palves lääne poole – oli saabunud azan’i aeg. Hassan ei jätnud kunagi ühtki neist viiest igapäevasest palvusest vahele. Isegi kui me mängisime, palus ta vabandust, võttis õuel olevast kaevust vett, pesi end ja kadus hütti. Mõni minut hiljem tuli ta välja, naeratas, leidis mu istumast kas seina vastu toetudes või puu peal kössitamas. Täna õhtul pidi ta aga palvuse vahele jätma, minu pärast.

Basaar tühjenes kiiresti, kaupmehed olid selleks päevaks tingimise lõpetanud. Sörkisin mudas tihedalt täis pakitud tillukeste putkade ridade vahel, kust võisid ühest putkast osta äsja tapetud faasani ja kõrvalputkast kalkulaatori. Liikusin läbi hõreneva rahvahulga – lonkavate kerjuste, kellel seljas kihid räbaldunud kaltse; müüjate, kellel õlgadel vaibad; kangakaupmeeste ja lihunike, kes selleks päevaks kauplusi sulgesid. Ma ei leidnud Hassanist märkigi.

Peatusin ühe leti ees, kus müüdi kuivatatud puuvilja, kirjeldasin Hassanit ühele vanale kaupmehele, kes laadis muulale pakk-korve seedripähklite ja rosinatega. Mehel oli peas kahvatusinine turban.

Ta peatus ja silmitses enne vastamist mind pikalt. „Vahest võisin teda isegi näha.”

„Kuhupoole ta läks?”

Ta silmitses mind ülevalt alla. „Mida niisugune poiss nagu sina teeb siin sel kellaajal ja otsib mingit hazarat?” Ta pilk libises imetlevalt üle mu nahkpintsaku ja teksaste – kauboipükste, nagu meil oli kombeks neid kutsuda. Afganistanis oli Ameerikast pärit asja omamine, mis pealegi polnud komisjonikaup, jõukuse märk.

„Ma pean ta üles leidma, agaa.”

„Kes ta sulle on?” küsis mees. Ma ei näinud ta küsimises mingit mõtet, kuid tuletasin endale meelde, et minu kärsitus ei pane teda mulle midagi kiiremini rääkima.

„Ta on meie teenri poeg,” vastasin.

Vana mees kergitas tuhkhalle kulme. „Jah? Vedanud on sellel hazaral, kellel on nii muretsev peremees. Ta isa peaks põlvili laskuma ja ripsmetega su saabastelt tolmu pühkima.”

„Kas sa kavatsed mulle seda öelda või mitte?”

Ta pani käe muula seljale, osutas lõunasse. „Arvan, et see poiss, keda sa kirjeldasid, jooksis seda teed. Tal oli lohe käes. Sinine.”

„Jooksis?” küsisin. Sinu jaoks, kas või tuhat korda, oli ta lubanud. Vana hea Hassan. Vana hea Hassan, kelle peale võis kindel olla. Ta oli pidanud lubadust ja jooksnud viimast lohet mulle tooma.

„Muidugi, vahest on need teised ta praeguseks kätte saanud,” sõnas vana kaupmees, tõstes ümahtades järgmist kasti muulale selga.

„Kes?”

„Teised poisid,” ütles mees. „Need, kes teda taga ajasid. Nad olid riides nagu sina.” Ta heitis pilgu taevale ja ohkas. „Oh, jookse nüüd edasi, muidu jään ma namaz’ile hiljaks.”

Kuid juba ma trügisingi edasi piki kauplusterida.

Järgmise mõne minuti jooksul kammisin basaari tulutult pilguga. Vahest olid vana kaupmehe silmad teda petnud. Välja arvatud see, et ta oli näinud sinist lohet… Torkasin pea igasse ritta, igasse kauplusse. Ei mingit märki Hassanist.

Hakkasin juba muretsema, et enne kui ma Hassani leian, läheb pimedaks, kui kuulsin äkitselt ülaltpoolt hääli. Olin jõudnud üksildasele mudasele teele. See ristus basaari kaheks jagava pealäbikäigu lõpuga. Pöörasin rööplikule teele ja orienteerusin häälte järgi. Mu saapad lirtsusid poris igal sammul ja hingeõhk puhvis valgete pilvedena mu ees. Ühel pool kitsast rada kulges teega paralleelselt lund täis org, kus kevaditi võis ojake alla rutata. Teisel pool olid lumme mattunud küpresside read lamedakatuseliste majakeste vahel – need olid enamikus vaid savist hütid, mida lahutasid kitsad kõrvaltänavad.

Kuulsin taas hääli, seekord valjemalt, mis kostsid ühelt kõrvaltänavalt. Hiilisin tänava otsa juurde. Hoidsin hinge kinni. Piilusin ümber nurga.

Hassan seisis umbtänavas kaitseasendis: käed rusikas, jalad kergelt harkis. Tema taga, prahi ja kivipuru hunnikul, oli sinine lohe. Minu võti Baba südame juurde.

Hassani teed tänavalt välja tõkestasid kolm poissi, needsamad kolm, kes tol päeval mäelgi, päev pärast Daud-khaani riigipööret, kui Hassan oli meid oma kadaga päästnud. Wali seisis ühel küljel, Kamal teisel ja keskel oli Assef. Tundsin, kuidas mu keha tõmbus krampi ja midagi külma säberdas mööda selga üles. Assef paistis lõtvunud, enesekindel. Ta keerutas oma messingnukke. Teised poisid tammusid närviliselt jalalt jalale, vaadates kord Assefi, kord Hassani poole, nagu oleksid nad ajanud nurka metsiku looma, keda ainult Assef suudab taltsutada.

„Kus on sinu kada, hazara?” küsis Assef, keerutades käes nukke. „Kuidas sa ütlesidki? „Sind hakatakse kutsuma Assef-Ükssilmaks.” Õigus. Assef-Ükssilm. See oli tark. Tõeliselt tark. Oh vaata, on kerge olla tark, kui hoiad käes laetud relva.”

Sain aru, et hoidsin ikka veel hinge kinni. Hingasin välja, aeglaselt, rahulikult. Tundsin end nagu halvatud. Jälgisin, kuidas nad lähenesid poisile, kellega koos olin üles kasvanud, poisile, kelle jänesemokaline nägu oli olnud mu esimene mälestus.

„Aga tänase päevaga on sul vedanud, hazara,” teatas Assef. Ta seisis seljaga minu poole, aga oleksin võinud kihla vedada, et ta irvitas. „Olen täna andestamise tujus. Mida te selle kohta ütlete, poisid?”

„See on õilis,” pahvatas Kamal. „Eriti pärast jõhkrust, mida ta meie vastu viimane kord üles näitas.” Ta püüdis kõlada nagu Assef, välja arvatud see, et ta hääl värises. Siis ma taipasin. Ta ei kartnud Hassanit, sugugi mitte. Ta kartis, sest tal polnud aimugi, mis Assefil meeles mõlkus.

Assef tegi käega vabastava liigutuse. „Bakhšida. Andestatud. See on tehtud.” Ta hääl muutus madalamaks. „Loomulikult ei saa siin ilmas mitte midagi muidu ja minu andeksandmisel on ka väike hind.”

„See on õiglane,” sõnas Kamal.

„Mitte midagi ei saa muidu,” lisas Wali.

„Sul veab, hazara,” sõnas Assef, astudes sammukese Hassani poole. „Sest täna maksab see sulle ainult selle sinise lohe. Aus kaup, poisid, eks ole?”

„Rohkemgi kui aus,” märkis Kamal.

Isegi kohast, kus ma seisin, võisin näha, kuidas hirm hiilis Hassani silmadesse, kuid ta raputas pead. „Amir-agaa võitis turniiri ja jooksin selle lohe järele tema jaoks. Jooksin ausalt. See on tema lohe.”

„Ustav hazara. Ustav nagu koer,” sõnas Assef.

Kamali naer kõlas kimedalt, närviliselt.

„Aga enne kui sa end tema eest ohvriks tood, mõtle sellest, kas tema teeks sama sinu eest. Kas sa oled kunagi mõelnud, miks ta ei võta sind mängu, kui tal on külalisi? Miks ta mängib sinuga vaid siis, kui ta on üksi? Ma ütlen sulle, miks. Sest tema jaoks pole sa midagi muud kui inetu lemmikloom. Midagi, millega ta saab mängida siis, kui tal on igav, midagi, mida ta võib taguda siis, kui ta on vihane. Ära kunagi tee endast narri ega arva, et sa oled midagi enamat.”

„Amir-agaa ja mina oleme sõbrad,” väitis Hassan. Ta näis punastavat.

„Sõbrad?” küsis Assef naerdes. „Sa haletsusväärne narr! Ühel päeval sa veel ärkad oma väikesest fantaasiamaailmast üles ja saad teada, kui hea sõber ta täpselt on. Nüüd, bas! Aitab sellest. Anna meile lohe.”

Hassan kummardus ja võttis maast kivi.

Assef võpatas. Ta hakkas sammukest tagasi tegema, siis peatus. „Viimane võimalus, hazara.”

Hassan kõverdas vastuseks kivi hoidva käe.

„Nagu soovid.” Assef nööpis talvemantli lahti, võttis selle seljast, pani aeglaselt ja sihilikult kaalutletult kokku. Ta asetas selle müüri vastu.

Avasin suu, peaaegu ütlesin midagi. Peaaegu. Kogu mu ülejäänud elu oleks vahest teistmoodi läinud, kui ma oleksin öelnud. Aga ma ei öelnud. Ma lihtsalt vaatasin. Kangestunult.

Assef liigutas kätt ja teised kaks poissi läksid laiali, moodustades poolkaare, püüdes Hassani tänavale lõksu.

„Ma olen meelt muutnud,” teatas Assef. „Ma jätan selle lohe sulle, hazara. Ma jätan selle sulle, et see tuletaks sulle alati meelde, mida ma nüüd teha kavatsen.”

Siis ta ründas. Hassan saatis kivi teele. See tabas Assefit laubale. Assef röögatas, kui ta Hassani kallale viskus ja ta pikali lõi. Wali ja Kamal järgnesid tema eeskujule.

Ma närisin rusikat. Sulgesin silmad.

MÄLESTUS:

Kas sa teadsid, et Hassan ja sina imesite sama rinda? Kas sa teadsid seda, Amir-agaa? Sakina, nii oli ta nimi. Ta oli korralik siniste silmadega hazara naine Bāmīānist ja ta laulis vanu pulmalaule. Räägitakse, et sama rinda imenud inimeste vahel on vendlus. Kas sa teadsid seda?

Mälestus:

„Igaühelt ruupia, lapsed. Täpselt ruupia igaühelt ja ma tõstan eesriide tõe eest.” Vana mees istub savist seina vastas. Tema pimedad silmad on nagu sulahõbe sügavas kaksikkraatris. Kepile toetudes libistab ennustaja pahkliku käe üle aukus põskede. Paneb pihu kausjalt meie ees kokku. „Pole ju palju küsida igaühelt ruupia, tõe eest?” Hassan poetab mündi nahkjasse pihku. Ka mina poetan oma. „Kõige suurema heategija, kõige heldema Allahi nimel,” sosistab vana ennustaja. Ta võtab kõigepealt Hassani käe, silitab peopesa ühe sarvekujulise sõrmeküünega, ringi ja ringi, ringi ja ringi. Sõrm tõuseb siis Hassani näo juurde ja teeb kuiva kriipivat heli, kui ta aeglaselt järgib Hassani põskede kumerust, kõrvade kuju. Paksenenud sõrmepadjandid hõõruvad Hassani silmi. Käsi peatub seal. Viivitab. Vari jookseb üle vana mehe näo. Hassan ja mina vahetame pilke. Vana mees võtab Hassani käe ja paneb ruupia tagasi Hassani pihku. Ta pöördub minu poole. „Kuidas sinuga lood on, noor sõber?” ütleb ta. Teisel pool müüri kireb kukk. Vana mees võtab minu käe ja ma tõmban selle ära.

Unenägu:

Olen eksinud lumetormis. Tuul ulub, iilid paiskavad lumepilvi mulle näkku. Komberdan läbi triivivate valgete kihtide. Kutsun abi, kuid tuul summutab mu karjed. Kukun ja laman hingeldades lumel, kadunud valgesse, tuul kaeblemas kõrvus. Vaatan, kuidas lumi matab minu värsked jäljed. Nüüd olen ma vaim, mõtlen, jalajälgedeta vaim. Hüüan uuesti appi, lootus kustumas nagu mu jäljedki. Kuid seekord kostab summutatud vastus. Ma varjan silmi ja suudan end istuli ajada. Õõtsuvate lumekardinate vahelt püüan hetkelise liikumise, värvide närvitseva rutu. Tuttav kuju materialiseerub. Üks käsi sirutub minu poole. Näen sügavaid paralleelseid haavu üle terve peopesa, veri tilgub, värvides lund. Võtan käest, ja järsku on lumi läinud. Me seisame õunrohelisel murul ja meie kohal triivivad pehmed pilvesagarad. Vaatan üles ja näen selget taevast, täis lohesid – rohelisi, kollaseid, punaseid, oranže. Need võbelevad pärastlõunavalguses.

Praht ja prügi katsid kogu tänavat. Katkised jalgrattakummid, lahtitulnud siltidega pudelid, katkirebitud ajakirjad, kollaseks tõmbunud ajalehed – kõik see oli segi telliskivide ja tsemendikamakate hunnikutega. Müüri kõrval seisis roostes malmahi, haigutav auk küljel. Kuid prügi seas oli kaks asja, millelt ma ei suutnud pilku pöörata: üks oli sinine lohe, mis seisis seina vastas, malmahju ligidal; teine oli Hassani pruunid koortriidest püksid, mis olid visatud lagunenud telliste hunnikule.

„Ma ei tea,” ütles Wali. „Mu isa räägib, et see on patt.” Ta kõlas ebakindlalt, erutatult, hirmunult – kõike seda samaaegselt. Hassan lamas, rind maa vastu naelutatud. Kamal ja Wali – kumbki hoidis ühte käsivart, väänasid ja painutasid käsi küünarnukist nii, et Hassani käed olid surutud seljale. Nende kohal seisis Assef, tema lumesaabaste kand oli surutud Hassani kuklale.

„Su isa ei saa seda teada,” sõnas Assef. „Ja lugupidamatule eeslile õppetunni andmine pole mingi patt.”

„Ma ei tea,” pomises Wali.

„Ise tead,” sõnas Assef. Ta pöördus Kamali poole. „Ja sina?”

„Ma… oh…”

„See on vaid hazara,” ütles Assef. Kuid Kamal hoidis pilku endiselt mujal.

„Hästi,” nähvas Assef. „Kõik, mis ma teilt nannipunnidelt tahan, on see, et hoiaksite teda maas. Kas te sellega saate hakkama?”

Wali ja Kamal noogutasid. Nad paistsid kergendust tundvat.

Assef põlvitas Hassani kõrvale, pani käed ta puusade alla ja tõstis paljad tuharad üles. Ta hoidis ühte kätt Hassani seljal ja avas vaba käega oma püksirihma pandla. Ta tõmbas lahti teksaste luku. Laskis aluspüksid alla. Ta seadis end Hassani taha. Hassan ei pannud vastu. Ta isegi ei niutsatanud. Ta pööras veidi pead ja ma sain heita põgusa pilgu ta näole. Nägin sellel saatusega leppimist. See oli ilme, mida ma olin varem ka näinud. See oli lamba ilme.

Homme on moslemite kalendri viimase kuudhul-hijjah’i kümnes päev, ja esimene kolmest eid al-adha ehk nagu afgaanid ise seda nimetavad – eid-e-qorban’i päevast – päevast, mida tuli pühitseda, sest prohvet Ibrahim oli sel päeval peaaegu ohverdanud oma poja Jumala eest. Baba on sel aastal jälle lamba toonud – lumivalge krussis mustade kõrvadega looma.

Me kõik seisame tagaaias: Hassan, Ali, Baba ja mina. Mulla loeb palve, silitab habet. Baba pomiseb omaette:Tehke juba ära. Ta kõlab tüdinult lõputust palvetamisest, rituaalist, mille tulemusena liha on halal. Baba pilkab lugu, mis on selle eid’i aluseks, nii nagu ta pilkab kõike religioosset. Kuid ta austab eid-e-qorban’i traditsiooni. Kombeks on jagada liha kolme ossa, üks osa perekonnale, teine osa sõpradele ja kolmas osa vaestele. Igal aastal annab Baba kõik selle vaestele. „Rikkad on juba niigi rasvased,” räägib ta.

Mulla lõpetab palvetamise. „Aamen.” Ta tõstab pika teraga kööginoa. Tava järgi ei tohi lammas nuga näha. Ali annab loomale tüki suhkrut – veel üks tava, et surma magusamaks teha. Lammas põtkib, kuid mitte eriti palju. Mulla haarab tal lõuast ja paneb noatera ta kaelale. Just sekund enne, kui ta kõri kogenud liigutusega läbi lõikab, näen looma silmi. See on pilk, mis jääb nädalateks mind unenägudes kummitama. Ma ei tea, miks ma jälgin seda iga-aastast rituaali meie tagaaias; mu halvad unenäod püsivad veel kaua pärast seda, kui verejäljed on rohult kadunud. Kuid ma vaatan alati. Vaatan selle saatusega leppimise ilme pärast lamba silmades. Absurd, aga ma kujutlen, et loom saab aru. Ma kujutlen, et loom näeb, et sel ligioleval hukkumisel on kõrgem eesmärk. See on see pilk…

Lakkasin vaatamast, pöördusin kõrvale. Midagi sooja jooksis mu rannet mööda alla. Pilgutasin silmi, sest nägin, et närisin ikka veel rusikat, küllalt kõvasti, nii et veri nukkidest välja tuli. Sain aru ka millestki muust. Ma nutsin. Isegi nurga taha kuulsin Assefi kiiret rütmilist ruigamist.

Mul oli võimalus veel üks kord, viimane kord teha otsus. Viimane võimalus otsustada, mida teha. Ma oleksin võinud minna sinna tänavale ja astuda Hassani eest välja – niisamuti nagu tema oli seisnud minu eest kõik need korrad minevikus – ja vastu võtta kõik, mis minuga juhtuks. Või ma võisin ära joosta.

Lõpuks ma jooksin.

Jooksin seepärast, et olin argpüks. Kartsin Assefit ja seda, mida ta minule teeks. Kartsin haiget saada. Just seda kinnitasin endale sel ajal, kui pöörasin selja Hassanile, sellele tänavale. Just seda sundisin ma ennast uskuma. Tegelikult pugesin ma argpüksluse taha, sest alternatiiv, minu jooksmise tõeline põhjus, oli see, et Assefil oli õigus: mitte midagi ei saa siin maailmas muidu. Vahest oli Hassan see hind, mis mul tuli maksta, lammas, kes mul tuli hukata, et võita Baba. Oli see õiglane hind? Vastus ujus mu teadvusse enne, kui suutsin seda takistada: ta on ju ainult hazara, eks ole?

Jooksin mööda tuldud teed tagasi. Jooksin tagasi mahajäetud basaarile. Lipsasin ühte putkasse ja toetusin lukustatud pöördukse vastu. Seisin seal hingeldades, higistades, soovides, et kõik oleks läinud hoopis teisiti.

Umbes viisteist minutit hiljem kuulsin hääli ja jooksusamme. Küürutasin putka tagaossa ja nägin, kuidas Assef ja teised kaks mööda jooksid, naerdes, kiirustades edasi piki tühja tänavat. Sundisin end ootama, kümmekond minutit paigal püsima. Siis kõndisin tagasi mööda rööpmelist teed, mis jooksis piki lumega täidetud jäärakut. Pilutasin hämarduvas valguses silmi ja nägin Hassanit aeglaselt minu poole kõndimas. Kohtusime lehtedeta kase all jääraku serval.

Tal oli käes sinine lohe, see oli esimene asi, mida nägin. Ja ma ei saa nüüd valetada ja öelda, et mu pilk ei otsinud lohelt mingeid vigastusi. Hassani chapan oli eest mudane ja ta särk oli krae juurest katki rebitud. Ta jäi seisma. Vaarus korraks, nagu hakkaks kokku kukkuma. Siis ajas ta end taas sirgu. Ulatas mulle lohe.

„Kus sa olid? Ma otsisin sind,” ütlesin. Need sõnad tulid, nagu oleksin kivi närinud.

Hassan tõmbas varrukaga üle näo, pühkis ära tati ja pisarad. Ootasin, et ta ütleks midagi, kuid seisime seal lihtsalt vaikides, kustuvas valguses. Olin tänulik varaõhtustele varjudele, mis langesid Hassani näole ja peitsid minu oma. Olin rõõmus, et mul polnud vaja talle silma vaadata. Kas ta teadis, et ma tean? Ja kui ta teadis, siis mida ma näeksin, kui tõepoolest talle silma vaataksin? Süüdistust? Pahameelt? Või seda, mida ma kõige rohkem kartsin: valskuseta truudust? Jumal hoidku selle eest, seda oleksin ma kõige vähem suutnud taluda.

Ta hakkas midagi ütlema, kuid ta hääl murdus. Ta pani suu kinni, avas selle ja pani siis jälle kinni. Astus sammu tagasi. Pühkis nägu. Ja see oli hetk, mil Hassan ja mina olime väga lähedal sellele, et arutada, mis seal tänaval oli toimunud. Mõtlesin, et ta hakkab nutma, kuid minu kergenduseks seda ei juhtunud, ja mina teesklesin, et polnud kuulnud ta hääle murdumist. Just samuti nagu teesklesin, et ei olnud märganud tumedat plekki ta pükste tagaosas. Või neid tillukesi tilku, mis kukkusid ta jalge vahelt ja värvisid lume mustaks.

„Agaa sahib hakkab muretsema,” oli kõik, mida ta ütles. Pöördus siis minust kõrvale ja lonkas minema.

Kõik juhtus just nii, nagu olin kujutlenud. Avasin ukse suitsu täis töötuppa ja astusin sisse. Baba ja Rahim-khaan jõid teed ja kuulasid raadiost ragisevaid uudiseid. Nad pöörasid pead. Siis ilmus naeratus mu isa huultele. Ta avas oma süle. Panin lohe maha ja kõndisin tema toekate karvaste käte vahele. Puurisin näo ta rinna soojusesse ja nuuksatasin. Baba hoidis mind enda vastas, kiigutas edasi-tagasi. Tema käte vahel unustasin, mida olin teinud. Ja see oli hea.