Читать книгу Lohejooksja - Khaled Hosseini - Страница 7

Miski möirgas nagu äike. Maapind rappus veidi ja kuulsime kuulipilduja tärinat rat-ta-tat-tat. „Isa!” karjus Hassan. Hüppasime püsti ja tormasime elutoast välja. Leidsime Ali palavikuliselt mööda fuajeed komberdamas.

„Isa! Mis hääl see on?” kiljatas Hassan, käed Ali poole sirutatud. Ali võttis meil ümbert kinni. Sähvatas hele valgus, mis muutis taeva hõbedakarvaliseks. Uus sähvatus, ja sellele järgnes püssitule kiire staccato.

„Nad jahivad parte,” sõnas Ali kähedal häälel. „Nad jahivad parte öösiti, teate. Ärge kartke.”

Kaugemal jäi sireen vait. Kuskil purunes kildudeks klaas ja keegi karjus. Kuulsin, kuidas inimesed jooksid tänavale, une pealt üles äratatud ja vahest veel pidžaamadeski, juuksed segamini ja silmad turses. Hassan nuttis. Ali tõmbas ta endale lähemale, võttis ta õrnalt kaissu. Hiljem kinnitasin endale, et ma polnud Hassani peale kade. Üldsegi mitte.

Me kössitasime niimoodi varaste hommikutundideni. Tulistamine ja plahvatused olid kestnud vähem kui tunni, aga meid tublisti hirmutanud, sest keegi meist polnud kunagi varem kuulnud tänaval laskmist. Sel ajal olid need meie jaoks võõrad helid. Polnud veel sündinud see afgaani laste sugupõlv, kelle kõrvad ei tundnud muid helisid peale pommide lõhkemise ja kahuripaukude. Kui me seal söögitoas end üksteise vastu surusime ja päikesetõusu ootasime, polnud meil kellelgi aimu, et senine elamise viis oli lõpule jõudnud. Meie elamise viis. Kui see polnud ka veel päris lõpp, oli see ometi lõpu algus. Lõpp, ametlik lõpp tuli 1. aprillil 1978 kommunistide riigipöördega, ja seejärel detsembris 1979, kui vene tankid veeresid neile samadele tänavatele, kus Hassan ja mina olime mänginud, tuues surma sellele Afganistanile, mida mina olin tundnud, ning märkides praeguseni kestva verevalamisajastu algust.

Otse enne päikesetõusu ilmus sõiduteele Baba auto. Uks löödi pauguga kinni ja trepilt kostsid jooksusammud. Siis ilmus ta uksele ja ma nägin tema näol midagi, mida ma kohe ära ei tundnud, sest ma polnud seda seal kunagi varem näinud: hirmu. „Amir! Hassan!” hüüatas ta avasüli meie poole joostes. „Nad olid blokeerinud kõik teed ja telefon ei töötanud. Ma olin nii mures!”

Me lasksime end ta käte vahele suruda ja lühikese hullumeelse hetke tundsin rõõmu selle üle, mis tol ööl oli juhtunud, mis see siis ka polnud.

Sel ööl poldud sugugi parte lastud. Nagu välja tuli, poldud sel 1973. aasta 17. juuli ööl üldse eriti palju tulistatud. Järgmisel hommikul Kabul ärkas ja avastas, et monarhia oli möödanik. Kuningas Zahir-šahh oli Itaalias. Tema äraolekul oli ta nõbu Daud-khaan teinud veretu riigipöördega lõpu kuninga nelikümmend aastat kestnud valitsemisele.

Mäletan, et kükitasime Hassaniga järgmisel hommikul isa töötoa ukse taga, sel ajal kui Baba ja Rahim-khaan jõid musta teed ning kuulasid Kabuli raadiost värskeid uudiseid riigipöördest.

„Amir-agaa?” sosistas Hassan.

„Mida?”

„Mis asi on vabariik?”

Kehitasin õlgu. „Ma ei tea.” Baba raadiost kostis sõna „vabariik” üha uuesti ja uuesti.

„Amir-agaa?”

„Mida?”

„Kas „vabariik” tähendab seda, et isa ja mina peame siit ära minema?”

„Ma ei usu,” sosistasin vastu.

Hassan mõtles järele. „Amir-agaa?”

„Mida?”

„Ma ei taha, et nad minu ja isa ära saadavad!”

Naeratasin. „Bas, sa eesel. Mitte keegi ei saada teid ära.”

„Amir-agaa?”

„Mida?”

„Kas sa tahaksid minna meie puu otsa ronima?”

Mu naeratus muutus laiemaks. See oli veel üks asi, mis mulle Hassani juures meeldis. Ta oskas alati öelda õigeid asju – uudised raadiost olid muutunud üsna igavaks. Hassan läks oma hurtsikusse end valmis seadma ja mina jooksin üles raamatu järele. Siis suundusin kööki, toppisin taskusse peotäie seedripähkleid, jooksin välja ning leidsin Hassani ootamas. Tormasime esivärava kaudu välja ja suundusime mäe poole.

Ületasime eramajade tänava ja suundusime üle viljatu maatüki meie mäe poole, kui järsku tabas Hassanit selga kivi. Pöördusime välkkiirelt ümber ja mul hakkas hirm. Meile lähenes Assef koos oma kahe sõbraga, Wali ja Kamaliga.

Assef oli ühe mu isa sõbra, lennuliini piloodi Mahmudi poeg. Ta perekond elas meist mõne tänava kaugusel lõuna pool kõrge müüriga piiratud šikil territooriumil, kus kasvasid palmid. Kui sa elasid Kabulis Wazīr Akbar Khāni linnaosas, teadsid ka Assefist ja tema kuulsatest roostevabast terasest nukkidest, loodetavasti mitte isikliku kogemuse kaudu. Sakslannast ema ja afgaanist isa pojana sündinud blond ja sinisilmne Assef oli teistest poistest peajagu pikem. Tema igati ära teenitud metslasekuulsus käis tänavatel tema ees. Kummalgi küljel kaitseks tema kuulekad sõbrad, kõndis ta naabruses ringi nagu khaan, kes vaatab üle oma maid koos teenimisvalmi kaaskonnaga. Tema sõna oli seadus ja kui sulle oli vaja väheke õigusalast haridust anda, siis olid need terasnukid just õige õpetamisvahend. Nägin kord, kuidas ta kasutas nukke Karteh-Chari piirkonnast tulnud poisi peal. Ma ei unusta kunagi, kuidas Assefi sinised silmad sätendasid tules, mis polnud täiesti tervemõistuslik, ja kuidas ta irvitas, kuidas ta irvitas, kui ta toda poissi oimetuks tagus. Mõned Wazīr Akbar Khāni poisid olid andnud talle hüüdnime Assef Goškhor, Assef-Kõrvaõgija. Loomulikult ei julgenud keegi talle seda otse näkku öelda, kui just ei igatsenud endale samasugust saatust nagu tol vaesel poisil, kes oli tahtmatult inspireerinud selle hüüdnime, kui oli Assefiga võidelnud tuulelohe pärast ja lõpetanud sellega, et õngitses oma parema kõrva välja mudasest rentslist. Aastaid hiljem sain teada ingliskeelse sõna niisuguse olendi jaoks, nagu oli Assef, sõna, millel pole head farsikeelset vastet – „sotsiopaat”.

Kõigist naabruskonna poistest, kes piinasid Alid, oli Assef kindlasti kõige jõhkram. Tegelikult pärines mõnitussõna babalu temalt.

Hei, babalu, kelle sa täna nahka panid? Mis? Lase käia, babalu, naerata meile! Ja päevadel, kui ta erilist inspiratsiooni tundis, vürtsitas ta oma kiusamist veelgi. Hei, sa lamenina-babalu, kelle sa täna ära sõid? Ütle meile, sa pilusilmne eesel!

Nüüd kõndis ta meie poole, käed puusas, tossud väikesi tolmupilvi üles keerutamas.

„Hommikust, kuni’d!” hüüdis Assef käega viibates. „Homo” oli tema teine lemmiksolvang. Hassan taganes minu selja taha, sel ajal kui kolm vanemat poissi meid sisse piiras. Nad seisid meie ees, kolm pikka poissi, kõik teksastes ja T-särkides. Kõige üle troonis Assef, kes ristas jämedad käsivarred rinnale, huultel metsikuvõitu irve. See polnud esimene kord, kui mulle tuli pähe mõte, et vahest pole Assefi mõistusega kõik korras. Mulle tuli ka pähe, missugune õnneseen ma olen, et mu isaks oli Baba, usun, et see oli ainus põhjus, mis hoidis teda tagasi mind liiga palju kimbutamast.

Ta osutas lõuaga Hassani poole. „Hei, lamenina,” küsis ta. „Kuidas läheb babalu’l?”

Hassan ei öelnud midagi, vaid nihkus veel sammukese võrra minu selja taha.

„Olete uudiseid kuulnud, poisid?” küsis Assef, näol muutumatu irve. „Kuningas on läinud. Hea oli lahti saada. Elagu president! Minu isa tunneb Daud-khaani, kas teadsid seda, Amir?”

„Minu isa ka,” ütlesin. Tegelikult polnud mul aimugi, kas see oli tõsi või mitte.

„Minu isa ka,” ahvis Assef mind vinguval toonil. Kamal ja Wali kõkutasid kooris. Soovisin, et Baba oleks seal olnud.

„Oh, Daud-khaan sõi möödunud aastal meie juures õhtust,” jätkas Assef. „Kuidas see sulle meeldib, Amir?”

Ma mõtlesin, kas keegi kuuleks meie karjumist sellel üksildasel maalapil. Baba majani oli tubli kilomeeter maad. Soovisin, et oleksime koju jäänud.

„Kas tead, mida ma Daud-khaanile räägin, kui ta järgmine kord meile õhtust sööma tuleb?” küsis Assef. „Kavatsen temaga veidi lobiseda, nagu mees mehega, mard ja mard. Rääkida talle, mida rääkisin oma emale. Hitlerist. Vaat see oli tõeline juht. Suur juht. Visiooniga mees. Ma räägin Daud-khaanile, et kui nad oleksid lasknud Hitleril lõpule viia selle, mida ta alustas, oleks maailm nüüd parem paik.”

„Baba räägib, et Hitler oli hull, et ta käskis tappa palju süütuid inimesi,” kuulsin end ütlevat, enne kui suutsin suu käega kinni katta.

Assef turtsatas põlglikult. „Ta kõlab nagu mu ema, ja tema on ometi sakslane; tema peaks paremini teadma. Ja siis nad tahavad, et sina ka seda usuksid, eks ole? Nad ei taha, et sa saaksid tõtt teada.”

Ma ei teadnud, kes need „nemad” olid või missugust tõde nad varjasid, ja ma ei tahtnudki seda teada saada. Soovisin, et ma poleks midagi öelnud. Soovisin jälle, et oleksin pilku tõstes näinud Babat mäest üles tulemas.

„Kuid sa pead lugema raamatuid, mida nad sulle koolis ei anna,” sõnas Assef. „Mina olen lugenud. Ja mu silmad on lahti läinud. Nüüd on mul visioon ja ma kavatsen seda jagada meie uue presidendiga. Kas sa tead, missugune see on?”

Raputasin pead. Ta ütleb seda mulle nagunii; Assef vastas alati iseenda küsimustele.

Tema sinised silmad sähvatasid Hassani poole. „Afganistan on puštude maa. On alati olnud ja jääb ka alatiseks. Meie oleme tõelised afgaanid, puhtaverelised afgaanid, mitte aga see lamenina siin. Tema inimesed saastavad meie kodumaad, meie watan’it. Nad määrivad meie verd.” Ta tegi käega laia pühkiva esti. „Ma ütlen: Afganistan puštudele! See on minu nägemus.”

Assefi pilk pöördus tagasi minule. Ta näis inimesena, kes on just kaunist unenäost ärganud. „Hitleri jaoks on juba liiga hilja,” sõnas ta, „kuid mitte meie jaoks.”

Ta võttis midagi teksaste tagataskust. „Ma palun presidendil teha midagi, mida meie kuningal ei olnud quwat teha. Vabastada Afganistan kõigist neist roojastest, kasseef hazaratest.”

„Lase meil minna, Assef,” palusin, vihates värinat hääles. „Me ei sega ju sind.”

„Oh, segate ikka küll,” sõnas Assef. Ja ma nägin väriseva südamega, mille ta oli taskust välja õngitsenud. Muidugi. Tema roostevabast terasest nukid helkisid päikese käes. „Sina segad mind isegi väga. Tegelikult segad sa mind rohkem kui see hazara siin. Kuidas sa võid temaga mängida, temaga rääkida, lasta tal end puudutada?” rääkis ta, hääl vastikusest nõretamas. Wali ja Kamal noogutasid ning mõmisesid heakskiitvalt kaasa. Assefi silmad tõmbusid pilukile. Ta raputas pead. Kui ta jälle rääkima hakkas, kõlas ta hääl niisama hämmeldunult, nagu oli ta ilmegi. „Kuidas sa saad teda oma „sõbraks” nimetada?”

Aga ta ei ole minu sõber! peaaegu purskasin. Ta on minu teener! Kas ma tõepoolest mõtlesin niimoodi? Muidugi ei mõelnud. Ei mõelnud. Kohtlesin Hassanit hästi, nagu sõpra, isegi paremini, rohkem kui venda. Kui see aga nii oli, siis miks ma kunagi ei kutsunud Hassanit mängima, kui Baba sõbrad oma lastega meile külla tulid? Miks mängisin ma Hassaniga vaid siis, kui kedagi teist lähedal ei olnud?

Assef tõmbas nukid peale. Heitis mulle jäise pilgu. „Sina oled probleemi osa, Amir. Kui niisugused idioodid nagu sina ja su isa ei võtaks neid inimesi oma majja, oleksime neist praeguseks juba vabanenud. Nad kõik läheksid mädanema Hazarajati, kuhu nad kuuluvadki. Sina oled Afganistanile häbiks.”

Vaatasin ta hullunud silmadesse ja nägin, et seda ta mõtleski. Ta tõepoolest tahtis mulle haiget teha. Assef tõstis rusika ja hakkas minu poole tulema.

Minu selja taga oli ärev kiire liikumine. Silmanurgast nägin Hassanit kummardumas ja kiiresti püsti tõusmas. Assefi pilk vilksas millelegi minu taga ja ta silmad läksid üllatusest pärani. Nägin midagi imestusetaolist Kamali ja Wali näol, sest ka nemad nägid, mis mu selja taga toimus.

Pöörasin ringi ja seisin silmitsi Hassani kadaga. Hassan oli laia elastse paela kogu pikkuses taha tõmmanud. Lingus oli kreeka pähkli suurune kivi. Hassani kada oli sihitud täpselt Assefi näkku. Ta käed värisesid väljavenitatud elastse paela pingutamisest ja laubal pärlendasid higipiisad.

„Palun jäta meid rahule, agaa,” sõnas Hassan kindlal toonil. Ta oli pöördunud Assefi poole sõnaga „agaa” ja mul vilksatas peast läbi mõte, mis tunne oleks elada niisuguse sissejuurdunud hierarhilise kohatunnetusega.

Assef kiristas hambaid. „Pane see ära, sina emata hazara.”

„Palun jäta meid rahule, agaa,” kordas Hassan.

Assef naeratas. „Vahest sa pole märganud, et meid on siin kolm ja teid kaks.”

Hassan kehitas õlgu. Võõrale võis paista, et ta ei karda. Kuid Hassani nägu oli minu kõige esimene mälestus ja ma tundsin selle kõige peenemaid värahtusi, tundsin iga ainsamatki varju ja grimassi, mis kunagi üle selle vilksatas. Ja ma nägin, et ta kartis. Ta oli täis hirmu.

„Sul on õigus, agaa. Aga vahest sa ei märganud, et mina olen see, kelle käes on kada. Kui sa teed kas või üheainsa liigutuse, siis tuleb sinu hüüdnimi muuta „Assef-Kõrvaõgijast” „Assef-Ükssilmaks”, sest ma olen selle kivi sihtinud sinu vasakusse silma.” Ta sõnas seda nii kindlalt, et isegi mina pidin pingutama, et kuulda hirmu, mida teadsin peitumas tema rahuliku hääle taga.

Assefi suu moondus. Wali ja Kamal jälgisid seda muutust nagu omamoodi lummuses. Keegi oli nende jumalale väljakutse esitanud. Alandanud teda. Ja mis kõige hullem – see keegi oli kondine hazara. Assef viis pilgu kivilt Hassanile. Ta uuris pingsalt Hassani nägu. See, mida ta seal nägi, pidi olema teda veennud Hassani kavatsuste tõsiduses, sest ta laskis rusika alla.

„Sa peaksid minust midagi teadma, hazara,” sõnas Assef tõsiselt. „Ma olen väga kannatlik inimene. See asi ei lõpe tänasega, usu mind.” Ta pöördus minu poole. „Ka sinu jaoks pole see lõpp, Amir. Ühel päeval kohtume veel silm silma vastu.” Assef taganes sammukese. Ta jüngrid järgnesid talle.

„Sinu hazara tegi täna suure vea, Amir,” ütles Assef. Siis pöörasid nad ümber ja kõndisid minema. Ma jälgisin, kuidas nad künkast alla läksid ja müüri taha kadusid.

Hassan üritas kada värisevate kätega vöö vahele suruda. Ta suu kõverdus millekski, mis pidanuks olema julgustav naeratus. Tal oli vaja viit katset, enne kui ta sai püksinööri kinni seotud. Kodu poole minnes ei kippunud kumbki meist rääkima, värisesime, kindlad, et järgmise nurga taga varitsevad meid Assef ja ta sõbrad. Seda nad aga ei teinud ja see oleks pidanud meile veidike lohutust pakkuma. Kuid ei pakkunud. Kaugeltki mitte.

Järgmise paari aasta jooksul olid sõnad majanduse areng ja reform sageli Kabuli elanike huultel. Konstitutsiooniline monarhia oli hävitatud, asendatud vabariigiga, mida juhtis vabariigi president. Lühikeseks ajaks pühkis üle maa noorenemise ja eesmärgi tunne. Inimesed rääkisid naiste õigustest ja moodsast tehnoloogiast.

Ja suuremas osas – ehkki uus juht elas arg’is, Kabuli kuningapalees – läks elu samamoodi edasi nagu enne. Inimesed käisid laupäevast neljapäevani tööl ja kogunesid reedeti parkidesse, Ghargha järve kallastele, Paghmāni aedadesse piknikut pidama. Reisijaid täis mitmevärvilised bussid ja veoautod veeresid läbi Kabuli kitsaste tänavate, neid suunasid pidevad hüüded autojuhtide assistentidelt, kes seisid harkisjalu sõidukite tagumistel kaitseraudadel ja karjusid rämedas Kabuli aktsendis suunajuhiseid. Eid’iks, kolmepäevasteks pidustusteks pärast püha kuud ramadaani, pandi Kabulis selga kõige paremad ja uuemad rõivad ning mindi oma peredele külla. Inimesed embasid ja suudlesid ja tervitasid üksteist sõnadega: „Eid mubarak”. Õnnerikast eid’i. Lapsed avasid kingitusi ja mängisid värvitud kõvakskeedetud munadega.

Sellel varahommikul 1974. aasta talvel mängisime Hassaniga õues ja ehitasime lumekindlust, kui ilmus Ali ja kutsus Hassani sisse. „Hassan, agaa sahib tahab sinuga rääkida!” Ta seisis eesukse kõrval, riietatud valgesse, käed torgatud kaenlaaukudesse, hingeõhk aurupahvakutena suust väljumas.

Hassan ja mina naeratasime teineteisele. Olime tema kutset kogu päeva oodanud, sest see oli Hassani sünnipäev. „Mis see on, isa, kas sa tead? Kas sa ütled meile ka?” päris Hassan. Ta silmad särasid.

Ali kehitas õlgu. „Agaa sahib pole mulle seda öelnud.”

„Jäta, Ali, ütle meile,” käisin talle peale. „On see joonistamisraamat? Vahest uus püstol?”

Nagu Hassan, nii oli ka Ali võimetu valetama. Igal aastal teeskles ta, et ei tea, mida Baba oli Hassanile või minule sünnipäevaks ostnud. Ja igal aastal reetsid teda ta silmad ja me meelitasime uudised temast välja. Kuid paistis, et seekord rääkis ta õigust.

Baba ei unustanud kunagi Hassani sünnipäeva. Algul tavatses ta Hassanilt küsida, mida too sooviks, kuid siis loobus, sest Hassan oli alati liiga tagasihoidlik, et tegelikult midagi soovida. Nii et igal talvel valis Baba ise midagi välja. Ühel aastal ostis ta Hassanile Jaapani mänguveoauto, järgmisel aastal elektriveduri ja rööpad.

Eelmisel aastal oli Baba üllatanud Hassanit nahkse kauboikaabuga, just niisugusega, nagu oli Clint Eastwood kandnud filmis

„The Good, the Bad, and the Ugly” –, mis oli kõrvale tõrjunud meie endise lemmikvesterni „The Magnificent Seven”. Kogu selle talve kandsime kaabut Hassaniga kordamööda, ja lumehunnikute otsa ronides ning teineteist surnuks tulistades üürgasime täiest kõrist filmi kuulsat meloodiat.

Me võtsime eesukse juures lund täis saapad jalast ja kindad käest. Kui me fuajeesse astusime, leidsime Baba istumas malmahju ees, kus leegitsesid puud, koos lühikest kasvu kiilaneva indialasega, kes kandis pruuni ülikonda ja punast lipsu.

„Hassan,” sõnas Baba häbelikult naeratades, „saa tuttavaks oma sünnipäevakingiga.”

Vahetasime Hassaniga arusaamatuses pilke. Kuskil polnud näha kingipakki. Ei kotti. Ei mänguasju. Ainult Ali, kes seisis me selja taga, ja Baba tolle kleenukese indialasega, kes paistis natuke matemaatikaõpetaja moodi olevat.

Pruunis ülikonnas indialane naeratas ja ulatas Hassanile käe. „Mina olen doktor Kumar,” sõnas ta. „Tore sinuga tuttavaks saada.” Ta rääkis farsi keelt tugevalt põriseva hindi aktsendiga.

„Salam aleik um,” sõnas Hassan ebakindlalt. Ta langetas viisakalt pea, kuid pilk otsis selja taga seisvat isa. Ali astus lähemale ja pani käe Hassani õlale.

Baba pilk kohtas Hassani ettevaatlikku – ja hämmingus – pilku. „Olen doktor Kumari Delhist siia kutsunud. Doktor Kumar on plastikakirurg.”

„Kas sa tead, mis see on?” küsis indialane, dr Kumar.

Hassan raputas pead. Ta vaatas abiotsivalt minu poole, aga ma kehitasin õlgu. Teadsin vaid, et kirurgi juurde mindi siis, kui oli pimesoolepõletik. Teadsin seda, sest üks mu klassikaaslane oli eelmisel aastal surnud ja õpetaja oli meile rääkinud, et vanemad olid liiga kaua viivitanud tema kirurgi juurde viimisega. Me mõlemad vaatasime Ali poole, aga tema puhul ei saanud ju kunagi aru. Ta nägu oli ilmetu nagu alati, ehkki tema pilku oli ilmunud mingi mõistmine.

„Oh,” ütles dr Kumar, „minu tööks on korda teha seda, mis on inimese kehal halvasti. Mõnikord nende nägusid.”

„Oh,” sõnas Hassan. Ta vaatas dr Kumarilt Baba otsa ja siis Ali poole. Ta käsi puudutas ülahuult. „Oh,” kordas ta.

„See on ebatavaline kink, ma tean,” ütles Baba. „Ja vahest mitte see, mida sa olid lootnud, kuid see kink jääb igaveseks sinuga.”

„Oh,” ütles Hassan. Ta tõmbas keelega üle huulte. Selitas kurku. „Agaa sahib, kas see… kas see…”

„Ei tee midagi,” sekkus dr Kumar lahkelt naeratades. „See ei tee sulle mitte üks raas haiget. Tegelikult annan sulle rohtu ja pärast ei mäleta sa sellest kõigest enam mitte midagi.”

„Oh,” ütles Hassan ja naeratas kergendust tundes. Igatahes natuke kergendust tundes. „Ma ei kartnud, agaa sahib, ma ainult…” Hassanit sai ju alt tõmmata, aga mind mitte. Mina teadsin, et kui arstid ütlevad, et see ei tee haiget, siis võisid kindel olla, et asi on tõsine. Hirmuga meenutasin oma ümberlõikamist eelmisel aastal. Arst oli minuga samamoodi rääkinud, veennud mind, et see pole üldsegi valus. Aga kui tuimastuse mõju oli öösel hiljem lahtunud, oli mul tunne, nagu oleks keegi surunud punaselt hõõguva söe mu nimmesse. Et Baba ootas mu kümnenda eluaastani, enne kui laskis mind ümber lõigata, on üks neid asju, mida ma talle kunagi andeks ei anna.

Soovisin, et ka minul oleks mingisugune viga, mis tekitaks Babas kaastunnet. See polnud aus. Hassan polnud teinud midagi, et olla väärt Baba kaastunnet, ta oli lihtsalt sündinud selle tobeda jänesemokaga.

Operatsioon läks hästi. Olime kõik veidi vapustatud, kui sidemed esmakordselt ära võeti, aga hoidsime naeratust endist viisi näol, nagu dr Kumar oli meid käskinud. See polnud kerge, sest Hassani ülahuul oli groteskne võrk paistes värskest koest. Ootasin, et Hassan hakkab õudusest nutma, kui õde talle peegli ulatas. Ali hoidis Hassani kätt, sel ajal kui Hassan pikalt ja mõtlikult peeglisse vaatas. Ta pomises midagi. Ma ei saanud aru. Panin oma kõrva ta suu juurde. Ta sosistas uuesti.

„Tašakor.” Tänan.

Siis ta huuled liikusid ja seekord teadsin, mida ta teeb. Ta naeratas. Just niisamuti, nagu ta oli naeratanud oma ema kehast välja tulles.

Aja jooksul paistetus alanes ja haav paranes. Peagi oli see ainult roosa sakiline kriips, mis huulelt ülespoole jooksis. Järgmiseks talveks oli sellest saanud vaid kahvatu arm. Mis oli irooniline. Sest see oli talv, kui Hassan lakkas naeratamast.