Читать книгу Kuningatütar - Kiera Cass - Страница 5

Pärast õige mitut eelarve seltsis veedetud tundi otsustasin, et nüüd pean küll pead puhkama. Naasin tuppa, et Neena saaks mulle käemassaaži teha. Armastasin neid väikeseid luksusehetki oma päevas väga. Täpselt minu mõõtude järgi õmmeldud kleidid, tavalise neljapäeva tähistamiseks kaugelt kohale lennutatud magustoidud, lõputud ilusad esemed – need kõik olid selle töö suured plussid.

Mu toa aknad avanesid aedadele. Päeva edenedes muutus ka valgus soojemaks, mesisemaks ja paitas mu toa kõrgeid seinu. Keskendusin sellele soojale ja Neena hoolikatele sõrmedele.

„Igatahes, isa nägu muutus naljakaks. Nagu oleks ta minutiks hoopis mujal viibinud.”

Püüdsin Neenale ka isa hommikust iseäralikku haihtumist selgitada, kuid see tundus keeruline. Ma ei teadnud ju isegi, kas ta leidis ema üles või mitte – tagasi kontorisse paps igatahes ei tulnud.

„Arvate, et kuningas on haige? Väsinud tundub ta viimasel ajal küll.” Neena maagilised käed ei peatunud nende küsimuste ajal hetkekski.

„Tundub või?” küsisin vastu. Ma polnud suurt midagi märganud. „Küllap see tuleb lihtsalt stressist. Kõlab loogiliselt, arvestades kõiki neid otsuseid, mida ta langetama peab.”

„Ja ühel päeval langetate neid teie,” sõnas Neena, hääles ühekorraga nii siiras mure kui ka paras annus huumorit.

„Mis tähendab, et pead tegema mulle vähemalt poole rohkem massaaže.”

„Ei tea. Paari aasta pärast tahaksin ehk juba midagi sootuks uut proovida,” vastas teenijatüdruk.

Krimpsutasin nägu. „Mida sa siis teha tahaksid? Palees töötamist on raske üle trumbata.”

Aga Neenal polnudki mahti mu küsimusele vastata, sest uksel kõlas koputus.

Tõusin püsti, viskasin jaki taas õlgadele ja noogutasin Neenale, et ta ukse avaks.

Seal seisis ema, nägu naerul. Ja tema kannul isa, endal nii rahulolev nägu peas. See oli alati nii. Riiklikel koosviibimistel või tähtsatel õhtusöökidel seisis ema isa kõrval või otse tema selja taga. Aga kui nad olid lihtsalt abikaasad, mitte kuningas ja kuninganna, sörkis isa alati emal sabas.

„Tere, ema!” hüüdsin teda kallistama joostes.

Ema lükkas paar juuksesalku mu kõrva taha ja naeratas. „Kui kena sa välja näed, kullake.”

Astusin sammu uhkelt eemale ja silusin oma kleiti. „Käevõrud annavad viimase lihvi, kas sa ei arva?”

Ema itsitas. „Milline põhjalikkus!” Vahel harva lasi ema ka mul talle ehteid valida, aga talle endale ei pakkunud see nii suurt lõbu. Ühtlasi ei pidanud ema vajalikuks loomulikku ilu mingite lisanditega rõhutada. Õige ka – temal polnud seda päris kindlasti vaja. Mulle meeldis, et ema oli tõeliselt klassikaline.

Ema pööras end ringi ja puudutas Neenat õlast. „Võid minna,” sõnas ta tasakesi.

Neena tegi kniksu ja jättis meid omavahele.

„Kas miski on halvasti?” küsisin.

„Ei, kullake. Me tahame sinuga lihtsalt nõu pidada.” Isa sirutas käe ja juhtis meid kõiki laua äärde. „Me tahaksime arutada ühte võimalust.”

„Võimalust? Kas me läheme reisile?” Ma jumaldasin reisimist. „Palun öelge, et viimaks ometi rannapuhkusele? Äkki ainult meie kuus?”

„Mitte päris... Me ei läheks niivõrd ise paleest ära, kuivõrd kutsuksime teisi siia,” sõnas ema.

„Oh! Natuke seltsi! Kes on kutsutud?”

Vanemad vahetasid omavahel pilke ja ema jätkas. „Sa tead ju, et riik on ohtlikus olukorras. Inimesed on rahutud ja õnnetud ning me ei oska kogu seda pinget kuidagi maandada.”

Ohkasin. „Muidugi tean.”

„Niisiis otsime võimalust moraali tõsta,” lisas isa.

See kõlas hästi! Tavaliselt hõlmas moraalitõstmine pidusid. Ja pidutsemiseks olin mina alati valmis. Hakkasin juba peas uut kleiti disainima, kuid raputasin end siis käesolevasse hetke tagasi. „Mis teil plaanis on?”

Isa asus selgitama. „Noh, publik reageerib alati kõige paremini meie perega seotud headele uudistele. See aasta, kui meie emaga abiellusime, oli üks parimaid riigi ajaloos. Ja mäletad sa, kuidas kõik tänavatel pidutsesid, kui Osten sündima hakkas?”

Naeratasin. Olin toona ainult kaheksane, kui Osten ilmavalgust nägi, aga mäletan elu lõpuni, kui elevile kogu maa sellest uudisest sattus. Isegi minu magamistuppa kostis muusika peaaegu koiduni.

„See oli imetore.”

„Oli tõesti. Ja nüüd vaatavad inimesed sinu poole. Õige varsti saad sina nende kuningannaks.” Isa vaikis korraks. „Nii me siis mõtlesime, et ehk sa nõustud tegema midagi, mis ühelt poolt inimesi põnevil hoiaks, aga teisalt tuleks ka sulle endale kasuks.”

Kissitasin silmi, mõistmata, kuhu isa oma jutuga tüürib. „Ma kuulan.”

Ema köhatas kurgu puhtaks. „Sa tead ju, et riikidevaheliste suhete kindlustamiseks pandi printsessid mehele võõrastele printsidele.”

„Ma kuulsin ikka õigesti, et sa kasutasid seal ikka mineviku vormi, jah?”

Ta naeris, kuid mitte siiralt. „Jah.”

„Väga hea. Sest prints Nathaniel näeb välja nagu zombi, prints Hector tantsib nagu zombi ja kui Ühendatud Saksamaa prints jõulupeo ajaks isiklikku hügieeni käsile ei võta, ei tohiks talle kutset saata.”

Ema hõõrus tusaselt oimukohti. „Küll sa oled peps, Eadlyn.”

Isa kehitas õlgu. „Võib-olla see polegi nii halb,” sõnas ta emalt pikka pilku teenides.

Kortsutasin kulmu. „Mis asja te ometi räägite?”

„Sa tead ju, kuidas meie sinu emaga kohtusime,” alustas isa uuesti.

Pööritasin silmi. „Kõik teavad. See on sisuliselt muinasjutt.”

Minu sõnade peale muutusid nende pilgud soojaks, palgeile kerkisid naeratused. Nad kallutasid end kergelt üksteise poole ning isa hammustas ema vaadates huulde.

„Andestust! Võtke end kokku! Esmasündinu toas!”

Ema punastas, isa köhatas ning jätkas. „Valik lõppes meile väga edukalt. Ja ehkki minu vanematel olid omad mured, võib sama öelda nende kohta. Nii et... me lootsime, et...” Ta kõhkles ja vaatas mulle silma.

Mul kulus nende vihjete mõistmiseks omajagu aega. Ma teadsin küll, mis Valik oli, kuid mitte iialgi, mitte moka otsastki polnud kunagi isegi vihjatud, et see võiks ka meie puhul kõne alla tulla, eriti veel minu puhul.

„Ei.”

Ema tõstis manitsevalt käe. „Kuula...”

„Valik!” turtsatasin ma. „See on hullumeelsus!”

„Eadlyn, püüa nüüd mõista.”

Vaatasin isale sügavalt silma. „Sa lubasid – sa lubasid –, et ei sunni mind iial ühegi alliansi pärast abielluma. Kuidas see nüüd teistmoodi läheb?”

„Kuula meid ära,” palus ema.

„Ei!” hüüdsin. „Ma ei taha!”

„Rahune, kallike.”

„Ära räägi minuga nii. Ma pole laps!”

Ema ohkas. „Praegu käitud sa küll nii.”

„Ja teie võtate endale vaba voli mu elu ära rikkuda!” Tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja. Lootsin paaniliselt, et see aitab mõtteid koguda. See ei saanud ometi juhtuda. Mitte minuga.

„See on tohutu võimalus,” käis isa peale.

„Te püüate mind mingile võõrale nolgile parseldada!”

„Ma ju ütlesin sulle, et ta on põikpäine,” kostis ema isale.

„Huvitav, kust ta selle küll pärinud on,” vastas too põgusa naeratuse saatel.

„Halloo, ärge rääkige minust, nagu mind polekski siin!”

„Vabandust,” sõnas isa. „Aga palun lihtsalt mõtle sellele võimalusele.”

„Aga Ahren? Kas tema ei võiks seda teha?”

„Ahren pole tulevane kuningas. Ja takkapihta on tal Camille.”

Printsess Camille oli Prantsusmaa troonipärija, kel õnnestus paari aasta eest oma ripsmeid täpselt Ahreni südame rütmis pilgutada.

„Aga laulatage siis nemad!” anusin.

„Kui õige aeg on käes, saab Camille’ist kuninganna täpselt nagu sinust. Ja seega peab tema sarnaselt sinuga oma partneri kätt paluma. Oleks see Ahreni teha, kaaluksime praegu ka seda võimalust – aga pole.”

„Aga Kaden? Mis temal viga on?”

Ema naeris taas oma naljata naeru. „Ta on alles neliteist! Me ei saa nii kaua oodata. Inimesed tahavad kohe millelegi kaasa elada.” Ema vedas silmad pilusse ja silmitses mind. „Ja ütle, kas tõesti poleks juba aeg kedagi enda kõrvale otsima hakata?”

Isa noogutas. „Emal on õigus. Seda rolli ei tohiks üksi kanda.”

„Aga ma ei taha veel abielluda. Palun ärge sundige mind. Ma olen alles kaheksateist.”

„Mina olin sinu isaga abielludes täpselt sama vana,” viitas ema.

„Ma ei ole valmis,” protesteerisin edasi. „Ma ei taha abikaasat. Palun ärge sundige mind.”

Ema sirutas käe üle laua ja asetas selle minu oma peale. „Keegi ei tee sulle midagi. Sina teeksid midagi oma rahvale – see oleks nagu kingitus.”

„Sa tahad, et teeskleksin naeratust, kui tegelikult tahaksin nutta.”

Ema kortsutas õhkõrnalt kulmu. „See käib meie tööga alati kaasas.”

Jõllitasin teda sõnatult – ta oleks tõesti võinud mõne parema põhjenduse leida.

„Eadlyn, ehk võtaksid veidi aega ja mõtleksid sellele,” pakkus isa rahulikult. „Ma tean, me palume sinult palju.”

„Kas see tähendab, et mul on valikut?”

Isa hingas sügavalt sisse. „Tegelikult, kullake, oleks sul neid sel juhul isegi kolmkümmend viis.”

Kargasin toolilt püsti ja osutasin uksele.

„Kaduge!” nõudsin. „Kohe praegu!”

Sõnagi lausumata lahkusid nad mu toast.

Kas nad siis tõesti ei teadnud, kes ma olen? Kelleks nad mu treenisid? Ma olin Eadlyn Schreave. Minu võim oli piiritu.

Kui nad tõesti arvasid, et on lihtsalt pääsenud, arvaku uuesti.