Читать книгу Kuningatütar - Kiera Cass - Страница 7

„Olgu üks asi selge,” ütlesin isa vastas istet võttes. „Ma ei taha abielluda.”

Ta noogutas. „Ma mõistan, et sa ei taha abielluda kohe, kuid ühel päeval pead sa seda tegema. Sa oled seda alati teadnud, Eadlyn. Sinu kohus on kuninglikku vereliini jätkata.”

Ma vihkasin seda, kui isa minu tulevikust sel moel rääkis – nagu poleks seks ja armastus ja lapsed rõõmsad asjad, vaid riigi toimimiseks vajalikud kohustused. Nii võttis ta isegi sellele kõigele mõtlemisest igasuguse lõbu.

Aga kas kõigist asjust mu elus ei peaks just need olema kõige mõnusamad, kõige tõelisemad ja paremad?

Raputasin selle mure siiski maha ja keskendusin käesolevale ülesandele.

„Ma mõistan. Ja olen nõus, et see on oluline,” sõnasin diplomaatiliselt. „Aga kas sina ei kahelnud Valikut läbides kordagi, et ükski sinna sattunud tüdruk pole tegelikult see õige? Või et nad osalevad valedel põhjustel?”

Isa huulile kerkis naeratus. „Igal ärkvel oldud sekundil. Ja ka pooltes unenägudes.”

Ta rääkis mulle vahel ähmaseid lugusid tüdrukust, keda oli tema allaheitlikkuse tõttu raske taluda. Ja teisest, kes püüdis kõigi ja kõigega manipuleerida. Aga mina ei teadnud nende nimesid ja muidki detaile. Polnud vajagi. Ma ei suutnud isegi ette kujutada, et isa oleks võinud armuda kellessegi teisesse peale ema.

„Ja kas sa ei arva, et kuna olen esimene naine selsinasel troonil, tuleks minu kõrval valitsevale mehele seada teatud standardid?”

Isa kallutas pead. „Jätka.”

„Kindlasti on palees välja töötatud mingi sõelumisprotsess, mis takistab tõelistel psühhopaatidel osalemast. On mul õigus?”

„Muidugi.” Isa säras nagu poleks see mingi probleem.

„Aga ikkagi ei usalda ma mingit suvalist inimest enda kõrvale seda tööd tegema. Seega...” sõnasin sügava ohkega, „olen nõus seda naeruväärset trikki kaasa tegema juhul, kui saan seada mõned tingimused.”

„See pole trikk. Sel on selja taga suurepärane õnnestumiste ajalugu. Aga palun ütle mulle, kallis laps, mida sa tahad.”

„Esiteks võivad kõik osalejad soovi korral lahkuda. Ma ei taha, et keegi peaks siin viibima, kui ei tunne end minu seltsis või palees mugavalt.”

„Täiesti nõus,” sõnas ta kohe. Tundus, et tabasin õiget närvi.

„Suurepärane. Ja kuigi see võib tunduda sulle vastuvõetamatu, aga… kui ma lõpuks kedagi sobilikku ei leia, siis nii ongi. Ei printsi, ei pulmi.”

„Ahaa!” hüüdis isa end toolis ettepoole kallutades ja mind näpuga sihtides. „Kui selle tingimusega nõustun, saadad sa nad esimesel päeval laiali. Sa isegi ei ürita!”

Mõtlesin järele. „Aga kui luban sulle aega? Näiteks Valik kestab, noh, vähemalt kolm kuud – ja terve selle aja kaalun ning sõelun ma oma võimalusi hoolega. Kui ma pärast seda sobivat partnerit pole leidnud, lähevad kõik oma teed.”

Isa tõstis korraks käe suu ette ja niheles toolil, siis vaatas ta mulle uuesti otsa. „Eadlyn, sa ju mõistad, kui oluline see on, eks ole?”

„Loomulikult,” vastasin sõnapealt, olles olukorra tõsidusest rohkem kui teadlik. Tundsin, kuidas üks vale liigutus võib mu elu alustalad nii kõikuma lüüa, et neid pole enam iial võimalik parandada.

„Sa pead seda tegema ja tegema hästi. See on kõigi huvides. Meie elud, kõigi meie elud sõltuvad meie rahva teenimisest.”

Pöörasin pilgu kõrvale. Mulle tundus, et antud hetkel olime ainult meie ema ja isaga ohverduste kolmainsus, samas kui teised pääsesid võrdlemisi lihtsalt.

„Ma ei vea sind alt,” lubasin. „Sina tee, mida pead tegema. Pane oma plaanid paika ja mõtle, kuidas neid ellu viia. Mina kingin sulle aja, et seda teha.”

Isa tõstis silmad mõtlikult lae poole. „Kolm kuud? Ja sa lubad, et püüad kõigest väest?”

Tõstsin käe. „Annan oma sõna. Kui soovid, võin isegi vastavatele paberitele alla kirjutada, kuid ma ei luba, et armun.”

„Mina sinu asemel nii kindel poleks,” noogutas isa teadvalt. Aga mina polnud tema ega ema. Ükskõik, kui romantiliseks tema seda pidas, kujutasin mina vaid ette kolmekümmend viit valjuhäälset, ennasttäis ja imelikult lõhnavat poissi oma kodu üle võtmas. Selles ei peitunud midagi maagilist.

„Kokku lepitud.”

Tõusin püsti, valmis peaaegu tantsima. „Tõesti?”

„Tõesti.”

Võtsin ta käe ja kindlustasin oma tuleviku ühe kindla pigistusega. „Aitäh, isa.”

Lahkusin enne, kui isa mu laia naeratust näha jõudis. Olin juba välja nuputanud, kuidas suuremat osa poisse omal soovil lahkuma sundida. Võisin vajadusel olla äärmiselt hirmuäratav ja muuta palee rohkem kui ebameeldivaks elukeskkonnaks. Lisaks oli mul varrukast võtta Osten, kes nõustub iga kell mõnd vempu viskama.

Imetlusväärne muidugi, et mõnel lihtsal poisil jagub piisavalt vaprust kaaluda printsiks saamist. Seda möönsin isegi mina. Ent keegi ei saa mind siduda enne, kui ma ise selleks nõusolekut ei anna – ja sellega peavad need vaesed lollikesed päris kindlasti leppima.

Ehkki stuudiot püüti hoida jahedana, muutus see prožektorite valgel sisuliselt leivaahjuks. Taipasin juba aastaid tagasi, et kõik „Reporteri” salvestuse rõivad peavad olema õhulised. See oli ka ainus põhjus, miks mu kleit õlad paljastas. Nägin sealjuures välja tüüpiliselt elegantne, kuid ei saanud vähemalt kuumarabandust.

„See kleit on ideaalne,” nurrus ema mu varrukasatse sirgemaks sikutades. „Sa näed nii armas välja.”

„Aitäh. Sina samuti.”

Ema naeratas ja jätkas kleidi kohendamist. „Aitäh, kul-lake. Ma tean, et see viib su endast välja, kuid kokkuvõttes on Valik kõigile kasulik. Sa veedad üksi nii palju aega ja kunagi peaksime sellele niikuinii mõtlema hakkama ja...”

„Ja see teeb rahva rõõmsaks. Ma tean.”

Püüdsin kurbust varjata. Kuningatütarde maha parseldamisest olime loobunud, kuid... eesootav ei tundunud sellest oluliselt erinev. Mõistis ta seda?

Ema tõstis pilgu kleidilt ja vaatas mulle otsa. Miski ta silmis rääkis kahjutundest.

„Sina näed seda ohverdusena. See on tõsi, et teisi teenides ei tehta paljusid asju sellepärast, et sa neid teha tahad, vaid sa pead.” Ema neelatas. „Kuid sel moel tegutsedes leidsin mina su isa ja oma lähimad sõbrad. Ühtlasi avastasin, et olen tugevam, kui iial ise arvanud oleksin. Ma tean, millise lepingu sa isaga sõlmisid ja kui sa tõepoolest enda jaoks seda õiget ei leia, jäägu nii. Kuid palun, luba endal selle käigus midagi kogeda. Otsi ennast, õpi midagi. Ja püüa meid selle peale sundimise eest mitte vihata.”

„Ma ei vihka teid.”

„Aga sa kaalusid seda tõsiselt, kui selle välja pakkusime,” ütles ema laialt naeratades. „Kas pole nii?”

„Ma olen kaheksateist. Ma olen geneetiliselt programmeeritud oma vanematega tülitsema.”

„Mul pole ühe korraliku tüli vastu midagi, kui tead, et armastan sind ikka.”

Haarasin ema kaissu. „Ja mina sind. Ma luban.”

Ta hoidis mind korraks, lükkas siis eemale ja silus veel kord mu kleiti enne, kui isa otsima tõttas. Läksin Ahreni juurde, kes mind nähes naljakaid nägusid tegema hakkas. „Päris ilus, õeke. Peaaegu mõrsjalik.”

Keerutasin kleidisaba ja võtsin graatsiliselt istet. „Üks sõna veel ja ma ajan su magamise ajal kiilaks.”

„Ma armastan sind ka.”

Püüdsin mitte naeratada, kuid ei saanud sinna midagi parata. Ta tundis mind nii hästi.

Tuba täitus paleerahvaga. Proua Lucy saabus üksi, sest kindral Leger oli vahis. Härra ja proua Woodwork istusid tagareas koos Kile’i ja Josie’ga. Proua Marlee läks emale kohutavalt korda ja seetõttu hoidsin oma suu kinni, kuid minu meelest olid nad lihtsalt kohutavad. Kile polnud nii enesekeskne nagu Josie, kuid kõigi nende aastate jooksul polnud ta suutnud arendada ligilähedaseltki huvitavat vestlust. Taevas halastagu, aga kui ma peaksin kunagi ränga unetuse all kannatama, palkan ma ta enda voodi ette kõnelema. Probleem lahendatud. Ja Josie... no tema näruste tempude kirjeldamiseks polnud mul isegi sõnu.

Isa nõunikud astusid samuti riburadamisi kummardades stuudiosse. Isa kabinetis töötas vaid üks naine, leedi Brice Mannor. Ta oli väikest kasvu ja väga armastusväärne – imestasin alatasa, kuidas keegi nii tagasihoidlik daam suutis poliitilisel areenil oma kohta hoida. Ma polnud iial kuulnud teda häält tõstmas või vihastumas, kuid inimesed pidasid temast palju. Mina pidin alati karmust välja näitama, et mehed mind tõsiselt võtaks.

Igatahes tekitas ta minus huvi. Mis juhtub, kui mina palkan kuningannaks saades endale kõik naisnõunikud?

See oleks huvitav eksperiment.

Eesistuja ja nõunikud andsid oma teadaanded edasi ning viimaks pöördus Gavril minu poole.

Gavril Fadayel olid üle pea kammitud hallid juuksed, kuid väga kaunis nägu. Viimasel ajal rääkis ta üha enam pensionipõlvest, kuid pärast nii suurt teadaannet pidi ta seda ometi veidi edasi lükkama.

„Täna, Illéa, on meil võimalus lõpetada oma programm väga erutavate uudistega. Ja nende teatamiseks pole kedagi paremat kui meie tulevane kuninganna, kaunis Eadlyn Schreave.”

Ta tegi käega suurejoonelise žesti minu suunas ja ma naeratasin üle põranda minnes avalalt. Kõlas viisakas aplaus.

Gavril suudles mind põgusalt mõlemale põsele. „Printsess Eadlyn, tere õhtust.”

„Aitäh, Gavril.”

„Lubage olla aus. Mulle tundub, nagu oleksin alles eile teatanud rahvale uudiseid teie ja teie venna Ahreni sünnist. Uskumatu, et sellest on möödas juba kaheksateist aastat!”

„Tõsi. Me oleme juba täitsa täiskasvanud.” Vaatasin soojalt naeratades oma pere poole.

„Teie hakkate meil ju varsti ajalugu tegema. Arvan, et kogu Illéa ootab pikisilmi aega, mil teist kuninganna saab, ja mida te siis ette võtate.”

„See on kindlasti põnev, kuid ma pole kindel, kas tahan ajaloo tegemisega nii kaua oodata.” Nügisin teda mänguliselt küünarnukiga, mille peale ta üllatust teeskles.