Читать книгу Kuningatütar - Kiera Cass - Страница 6

Õhtust otsustasin süüa oma toas. Mul polnud vähimatki tahtmist peret näha. Olin nende kõigi peale pahane. Selle pärast, et vanemate õnn õitses, et Ahren kaheksateist aastat tagasi ka kiiremini liigutada ei võinud, et Kaden ja Osten veel nii noored olid.

Neena tiirutas ümber laua ja täitis mu tassi. „Aga lõpuks jääte nende plaaniga ikkagi nõusse, preili?” küsis ta.

„Püüan seda isegi alles välja mõelda.”

„Mis siis, kui ütleksite neile, et olete juba kellessegi teise armunud?”

Raputasin pead ja sonkisin taldrikus. „Mul õnnestus kolme kõige tõenäolisemat kandidaati just nende nina ees solvata.”

Neena asetas laua keskele väikese taldriku šokolaadikommidega. Ta arvas õigesti, et tahan neid rohkem kui kaaviariga kaetud lõhet.

„Ehk mõnda valvurisse siis? Teenijatüdrukutega juhtub seda alatasa,” sõnas Neena itsitades.

Turtsatasin. „Palju õnne neile, kuid nii meeleheitel ma veel ka ei ole.”

Ta naer hajus.

Taipasin kohe, et solvasin teda, kuid miskit polnud parata – ma ei saanud leppida igaühega, eriti veel mõne valvuriga. Isegi selle kaalumine näis mõttetu ajaraisk. Ent ma vajasin kiirelt lahendust.

„Ma ei mõelnud seda nii, Neena. Asi on lihtsalt selles, et minult oodatakse palju rohkem.”

„Loomulikult.”

„Olen tänaseks lõpetanud, nii et võid minna. Jätan toidukäru ukse taha.”

Neena noogutas ja lahkus sõnagi lausumata.

Piidlesin šokolaadikomme, kuid lõin siis söögile üldse käega ja tõmbasin hoopis öösärgi selga. Ema ja isaga polnud mul praegu midagi arutada ja Neena mind ei mõistnud. Ma pidin rääkima kellegagi, kes seisaks kindlasti minu selja taga – kellegagi, kes aeg-ajalt tundus olevat minu teine pool. Ma vajasin Ahrenit.

„On sul kiire?” küsisin venna ukse vahelt sisse piiludes.

Ahren istus oma laua taga ja kirjutas. Ta blondid juuksed olid päevastest askeldustest sassis, aga silmad kaugeltki mitte väsinud. See tekitas isegi pisut kõhedust, kui väga ta meenutas isa noorena. Ta kandis ikka veel dineerõivaid, kuid oli kuue ja lipsu õhtutoiminguteks seljast visanud. „Taevas halasta, koputa ometi.”

„Ma tean, ma tean, kuid see on hädaolukord.”

„Kutsu siis valvur appi,” nähvas ta ja püüdis taas oma paberitele keskenduda.

„Sa pole esimene, kes seda pakub,” pobisesin omaette. „Aga tõsiselt, Ahren, aita mind. Ma vajan väga su abi.”

Ahren piilus üle õla minu poole. Ta tahtis järele anda, seda oli kohe näha. Ja juba lükkaski ta jalaga ühe tooli enda kõrvalt minu poole. „Tere tulemast minu kontorisse.”

Võtsin ohates istet. „Mida sa kirjutad?”

Ta kuhjas kähku hunniku pabereid selle lehe peale, mille kallal oli just vaeva näinud. „Kirja Camille’ile.”

„Helista parem.”

Venna nägu lõi särama. „Oo jaa, seda teen ma kindlasti. Aga lisaks saadan talle ka selle.”

„Imelik. Millest teil ometi nii palju rääkida on, et see täidab terve telefonikõne ja kirja veel lisaks?”

Ahren kallutas pead. „Võta teadmiseks, et neil kahel asjal on täiesti erinev otstarve. Telefonikõned on uudiste jagamiseks, kirjad asjade jaoks, mida alati kõva häälega välja öelda ei saa.”

„Ah soo?” Kallutasin end kirja üles leidmiseks lähemale.

Enne, kui sain isegi käe välja sirutada, rabas Ahren sellest kinni. „Ma mõrvan su,” lubas ta.

„Väga hea,” turtsatasin vastu. „Siis oled sina troonipärija ja võid Valikuga oma kallile Camille’ile hüvasti öelda.”

Vend ajas silmad pärani. „Mis asja?”

Langesin jõuetult tagasi toolile. „Ema ja isa tahavad moraali tõsta,” selgitasin võltspatriootlikul toonil. „Ja nad on otsustanud, et Illéa helge tuleviku nimel pean mina korraldama Valiku.”

Ootasin tagasihoidlikku šokki. Ehk isegi kaastundlikku kätt oma õlal. Ahren seevastu kallutas pea kuklasse ja purskas naerma.

„Ahren!”

Ei mingit kasu. Ahren vajus kööku ja laksas veel lagistades oma põlvede pihta.

„Su ülikond läheb kortsu,” hoiatasin. Selle peale hirnus ta veel kõvemini. „Taevas halasta, lõpeta! Mida ma nüüd siis tegema pean?”

„Kust mina seda tean! Uskumatu, et nad loodavad selle õnnestumist,” sõnas ta viimaks, naeratus ikka veel näol.

„Mida see veel tähendama peaks?”

Vend kehitas õlgu. „Ma ei tea. Olen ikka mõelnud, et kui sa kunagi abiellud, siis nii möödaminnes. Arvasin, et kõik mõtlesid samamoodi.”

„Ja mida see veel tähendama peaks?”

Viimaks tuli ka soe puudutus, millele ma nii väga lootsin – Ahren võttis mu käe. „Ole nüüd, Eady. Sa oled alati nii iseseisev. See on kuninganna sinus. Sulle meeldib olukorda kontrollida, asju oma äranägemise järgi teha. Ma ei arvanud, et soovid enda kõrvale partnerit enne, kui oled vähemalt natuke aega üksi valitsenud.”

„Mitte et mul algusest peale üldse mingit valikut oleks antud,” pobisesin ja kallutasin pea rinnale, kuid piidlesin venda jätkuvalt altkulmu.

Ta ajas huuled torru. „Vaene väike printsess. Ei tahagi maailma valitseda?”

Laksasin vennale käe pihta. „Seitse minutit – see oleksid pidanud olema sina. Mina istuksin ka parema meelega ja kritseldaksin aina, mitte ei töötaks kogu aeg. Ja kogu see Valiku lollus! Kas sa ei taipa, kui kohutav see kõik on?”

„Kuidas sina neile üldse ette sattusid? Arvasin, et Valik on minevik.”

Pööritasin silmi. „Minuga pole sel midagi pistmist. See ongi kõige hullem. Isa maadleb avaliku kriitikaga ja vajab pettemanöövrit.” Vangutasin pead. „Olukord halveneb pidevalt, Ahren. Inimesed hävitavad kodusid ja ärisid. Mõned on surnud. Isa pole põhjustes päris kindel, kuid arvab, et peamiselt tuleb vaadata meievanuste poole, kes pole kunagi kastisüsteemis elanud.”

Ahren paistis imestunud. „See pole loogiline. Kuidas võib piiranguteta üles kasvamine sinus protesti tekitada?”

Vaikisin ja mõtlesin pisut. Kuidas selgitada seda, mida isegi ainult kahtlustasin. „Noh, mina kasvasin teadmisega, et minust saab kord kuninganna. Nii oli. Ei mingit valikut. Sina kasvasid teadmisega, et sinul on valik. Sa võid valida sõjaväelise karjääri, õppida suursaadikuks, võid teha paljusid asju. Aga mis siis, kui kõike seda ei juhtu? Kui sa avastad järsku, et neid võimalusi polegi tegelikult, millesse sa uskusid?”

„Huh,” sõnas ta seepeale. „Nii et neil ei lasta töötada?”

„Töötada, õppida, teenida. Räägitakse, et lastel ei lasta oma vanade kastide pärast isegi abielluda. Miski ei lähe nii, nagu isa lootis, ja kõike seda on peaaegu võimatu kontrollida. Kas meie saame sundida inimesi õiglasteks hakkama?”

„Ja seda püüabki isa praegu välja nuputada?” küsis vend skeptiliselt.

„Jah. Kuni ta mingi plaani paika saab, pean mina katet tegema.”

Ahren itsitas. „See kõlab palju loogilisemalt kui see, et sul tekkisid ühtäkki romantilised kalduvused.”

Vangutasin pead. „Lase olla, Ahren. No ja mis siis, et abielu mind ei huvita? Mis vahet sel on? Teised naised võivad vallalised olla.”

„Aga nemad ei pea riigile troonipärijat kinkima.”

Virutasin talle veel ühe obaduse. „Aita mind! Mida ma tegema pean?”

Ta otsis mu pilku. Kuna mina oskasin lugeda pea igat venna emotsiooni, tajus ka tema nüüd, et olen kabuhirmul. Mitte ärritunud või vihane. Mitte nördinud ja pettunud.

Ma kartsin.

Üks asi oli valitseda, hoida miljonite inimeste elu oma peopesal. See oli töö. Seal sain ma koostada nimekirju, tehtut läbi kriipsutada, korraldusi delegeerida. Aga see siin oli palju isiklikum – veel üks nurgake minust, mis peaks kuuluma mulle, kuid ei kuulu.

Ahreni vallatu naeratus kadus. Ta sikutas mu tooli enda omale lähemale. „Kui nad tahavad inimesi eksitada, siis äkki saad pakkuda neile teisi... võimalusi. Võimalik abielu pole ainus valik. Aga nüüd selle peale mõeldes on nad arvatavasti sellele järeldusele jõudes kõik teised mõeldavad variandid ka läbi kaalunud ja hüljanud.”

Peitsin pea kätesse. Ma ei tahtnud öelda, et pakkusin ühe variandina välja teda ning kaalusin isegi Kadenit. Tundsin ju isegi, et tal on õigus – Valik oli nende viimane ja ainus võimalus.

„Aga asi on nii, Eady. Sa oled esimene tüdruk, kes trooni oma valdusesse saab. Ja inimeste ootused on kõrged.”

„Nagu ma ei teaks.”

„Ent,” jätkas ta, „see annab kõvasti läbirääkimisruumi.”

Tõstsin oma pead, aga ainult kriipsu võrra. „Mida sa silmad pead?”

„Kui sind tõesti seda tegema sunnitakse, siis kauple.”

Lükkasin selja sirgeks. Mõtted hakkasid juba selles suunas jooksma, mida võiksin endale välja rääkida. Ehk õnnestuks hakkama saada ilma käepalumiseta.

Ilma käepalumiseta!

Kui piisavalt kiiresti räägin, nõustub isa küllap kõigega. Peamine, et ta saab oma Valiku.

„Kauple,” sosistasin.

„Täpselt.”

Kargasin püsti, haarasin Ahrenil kõrvadest ja surusin matsuva musi ta laubale. „Sa oled mu kangelane!”

Vend naeratas. „Teie teenistuses, mu kuninganna.”

Itsitasin ja äsasin talle veel ühe obaduse. „Aitäh, Ahren.”

„Mine nüüd tööle,” ütles ta ukse poole viibates. Vend ei suutnud ära oodata, millal saab oma kirja juurde naasta. Minu elu polnud nii oluline.

Tõttasin pliiatsit ja paberit otsima. Ma pidin mõtlema.

Ümber nurga tormates jooksin kellelegi otse sülle ja kukkusin selili põrandale.

„Ai!” protesteerisin ja vaatasin otsa Kile Woodworkile, proua Marlee pojale.

Kile’il ja teistel Woodworkidel asusid toad meiega samal korrusel. See oli erakordne au. Või tüütus. Oleneb, kuidas keegi nende peresse suhtus.

„No andke andeks,” puhisesin.

„Ega mina ei jooksnud,” sõnas noormees maha kukkunud raamatuid kokku korjates. „Sa võiksid vaadata, kuhu tormad.”

„Džentelmen pakuks nüüd oma kätt,” meenutasin talle.

Pilku minule heites langesid Kile’i juuksed talle silmadele. Ta vajas hädasti nii juuksurit kui ka habemeajajat. Ka särk oli talle kaugelt liiga suur. Ma ei teadnudki, keda või mida ma rohkem häbenesin – kas tema lohakust või oma peret, et meid sellise katastroofiga aina seostati.

Eriti närvi ajas mind see, et Kile polnud alati nii kasimatu ega pidanud seega olema ka praegu. Kui raske on ometi kammiga läbi juuste tõmmata?

„Eadlyn, sa pole mind kunagi džentelmeniks pidanud.”

„Tõsi.” Ajasin end iseseisvalt jalule ja rapsisin kleidi puh-taks.

Viimased kuus kuud oli mind Kile’i vähem kui põnevast seltsist säästetud. Ta läks Fennleysse mingile kursusele ning tema ema jahvatas sellest alates poisi lahkumise päevast. Ma ei teadnud, mida ta õppis ja see ei huvitanudki mind. Aga nüüd oli ta tagasi ja tema siinolek tekitas järjekordset peavalu kõigi peavalude pikas nimekirjas.

„Ja mis küll sunnib sellist daami jooksma?”

„Asjad, mille mõistmiseks sina liiga juhm oled.”

Ta naeris. „Muidugi, sest ma olen selline lihtsameelne. Ime, et ma ise ennast pesta suudan.”

Tahtsin juba küsida, kas ta tõesti teeb seda, sest välja paistis küll nii, nagu pistaks ta seepi nähes kohe teises suunas jooksu.

„Loodetavasti on üks nendest raamatutest sissejuhatus etiketti. Sa vajad selles vallas hädasti värskendust.”

„Sa pole veel kuninganna, Eadlyn. Rahune maha.” Ta marssis minema ja mina olin enda peale kuri, et viimane sõna mulle ei jäänud.

Aga ma tormasin edasi. Mul jagus suuremaidki muresid kui kahetsusväärne olukord Kile’i kommete rindel. Ma ei saanud raisata aega inimestega nääklemisele või millelegi muule, mis ei aita Valikut surmata.