Читать книгу Kroon - Kiera Cass - Страница 5

Ema käed olid nii pehmed, omal moel peaaegu paberjad. See tunne tõi mulle meelde, kuidas vesi lihvib siledaks kivi servad. Naeratasin mõeldes, et omal ajal oli ema ilmselt üks erakordselt kõva kivi.

„Kas sa üldse kunagi eksisid?” küsisin. „Ütlesid valesid sõnu, tegid valesid asju?”

Ootasin vastust, kuid kuulsin vaid masinate üminat ja monitori piiksumist.

„Noh, te isaga tülitsesite. Nii et mõnikord sa ilmselt ikka eksisid.”

Hoidsin ta käest kõvemini kinni, püüdes seda peos soojendada.

„Edastasin kõik teated. Nüüd teab kogu rahvas, et Ahren abiellus ja sina oled hetkel natuke... haiglane. Kärpisin poiste arvu kuuele. See on suur kärbe, aga isa sõnul pole sellest midagi ja ka tema tegi seda omal ajal. Nii et keegi ei saa pahaseks saada.” Ohkasin. „Ikkagi on mul tunne, et inimesed leiavad põhjuse, miks mu peale pahandada.”

Pilgutasin pisarad silmist kartuses, et ema tajub mu hirmu. Arstid arvasid, et Ahreni lahkumise šokk ta praeguse seisundi esile kutsuski. Kahtlesin aga, kas ka mina polnud igapäevaselt ta stressi suurendanud – nagu mürgitilgad, mis on nii tillukesed, et inimene ei saa millegi ohtliku neelamisest arugi enne, kui see ta maha murrab.

„Igal juhul lippan oma esimesele nõukogu koosolekule kohe, kui isa tagasi jõuab. Tema sõnul ei tohiks see liiga raske olla. Ausalt, minu arust oli kindral Legeril täna kõigist kõige raskem ülesanne, kui üritas isa sööma sundida. Paps puikles nii hirmsasti vastu, et sinuga siia jääda. Aga kindral ei jätnud jonni ja isa andis viimaks alla. Mul on hea meel, et ta siin on. Kindral Leger, ma mõtlen. Mul oleks nagu tagavaravanem.”

Surusin ema kätt kõvemini, kummardusin talle lähemale ja sosistasin: „Aga palun tee nii, et mul ei läheks seda tagavaravanemat vaja, eks? Vajan sind endiselt. Poisid vajavad sind endiselt. Ja isa... ta näeb välja, nagu variseks ta kokku, kui peaksid lahkuma. Kui on aeg ärgata, pead tagasi tulema, eks?”

Ootasin, et ema suu värahtaks või sõrmed liiguks – midagigi, mis näitaks, et ta kuuleb mind. Ei midagi.

Just sel hetkel tormas isa uksest sisse, kindral Leger kannul. Pühkisin kiirelt põski ja lootsin, et keegi ei märka.

„Näed,” kuulutas kindral Leger. „Ta on stabiilne. Kui midagi muutuks, tormaksid arstid otsemaid kohale.”

„Sellegipoolest eelistan siin olla,” teatas isa kindlalt.

„Isa, olid vaevalt kümme minutit eemal. Kas sa üldse sõid?”

„Sõin küll. Ütle talle, Aspen.”

Kindral Leger ohkas. „Nimetagem seda nii.”

Isa saatis talle pilgu, mis tunduks mõne jaoks ähvardav, kuid kindralit sundis see vaid naeratama. „Vaatan, kas mul õnnestub natuke toitu sisse smugeldada, et sa ei peaks lahkuma.”

Isa noogutas. „Hoolitse mu tüdruku eest.”

„Loomulikult.” Kindral Leger pilgutas mulle silma. Tõusin ja järgnesin talle ning heitsin kindluse mõttes veel viimase pilgu emale.

Magas endiselt.

Koridori jõudes sirutas mees mulle käsivarre. „Oled valmis, mu mitte-päris kuninganna?”

Võtsin selle vastu ja naeratasin. „Ei. Lähme.”

Nõupidamissaali poole sammudes pidin kindral Legerilt peaaegu paluma, et ta minuga korrusel veel ühe ringi teeks. Päev rusus juba niigi ja ma polnud kindel, kas saan sellega hakkama.

Jama, sisendasin endale. Oled tosina jagu neil koosolekutel istunud. Oled peaaegu alati mõelnud sedasama, mida isa on öelnud. Jah, juhid seda küll täna esmakordselt, kuid see on sind alati oodanud. Ja taeva päralt, keegi ei ole täna sinu vastu karm, su emal oli just südamerabandus.

Tõmbasin ukse otsusekindlalt lahti, kindral Leger selja taga. Jälgisin, et möödudes härrastele noogutaksin. Söör Andrews, söör Coddly, härra Rasmus ja käputäis teisi mehi, keda juba aastaid tundsin, istusid ning sättisid oma pastakaid-pabereid korda. Leedi Brice vaatas uhkel ilmel, kuidas isa koha juurde sammusin, nagu ka kindral, kes naise kõrval istet võttis.

„Tere hommikust.” Võtsin laua otsas istet ja heitsin pilgu enda ees lebavale õhukesele kaustale. Taevale tänu, et päevakord näis täna lühike.

„Kuidas su emal läheb?” küsis leedi Brice tõsiselt.

Oleksin pidanud vastusest plakati tegema, et ei peaks seda enam pidevalt kordama. „Ta magab endiselt. Ma ei tea, kui tõsine ta olukord praegu on, aga isa püsib ta kõrval. Kahtlemata anname kõikidele kohe muutustest teada.”

Leedi Brice naeratas kurvalt. „Kindlasti saab temaga kõik korda. Ta on alati see kange olnud.”

Püüdsin üllatust peita. Ma ei teadnudki, et leedi Brice mu ema nii hästi tundis. Ausalt öeldes ei teadnud ma ise leedi Brice’ist kuigi palju, aga tema toon oli nii siiras. Tundsin heameelt, et ta sel hetkel minu kõrval oli.

Noogutasin. „Teeme selle asja ära, siis saan talle öelda, et mu esimene päev tööpostil oli vähemalt pisutki produktiivne.”

Selle peale kostis siit-sealt vaikseid muhelusi. Mu naeratus hajus aga kiirelt, kui lugesin endale antud materjalide esimest lehekülge.

„Loodan, et see on nali,” sõnasin kuivalt.

„Ei, Teie kõrgus.”

Pöörasin pilgu söör Coddlyle.

„Tegemist on tahtliku teoga Illéa nõrgestamiseks. Kuna kuningas ja kuninganna ei ole oma nõusolekut andnud, on Prantsusmaa teie venna sisuliselt röövinud. See abielu on riigireetmine. Meil puudub muu võimalus kui sõtta minna.”

„Söör, kinnitan teile, see ei olnud reetmine. Camille on mõistlik tüdruk.” Pööritasin silmi, tahtmata seda tunnistada. „Hoopis Ahren on neist kahest romantik. Olen kindel, et just tema käis selle asjaga peale, mitte vastupidi.”

Kägardasin sõjakuulutuse kokku, soovimata seda hetkegi kauem kaaluda.

„Armuline preili, te ei tohi seda teha,” nõudis söör Andrew. „Illéa ja Prantsusmaa suhted on aastaid pingelised olnud.”

„Praegu on pigem tegemist isikliku, mitte poliitilise tasandiga,” pakkus leedi Brice.

Söör Coddly viipas tõrjuvalt käega. „See muudab asja veel palju hullemaks. Kuninganna Daphne ähvardab meie kuninglikku perekonda veelgi suuremate emotsionaalsete kannatustega eeldusel, et me omalt poolt ei reageeri. Seekord peame seda tegema. Öelge talle, kindral!”

Leedi Brice vangutas tusaselt pead, kui kindral Leger rääkima hakkas. „Ütlen vaid seda, Teie kõrgus, et teie käskluse korral suudaksime õhu- ja maaväed lahinguvalmidusse seada kahekümne nelja tunniga. Kuigi ma kahtlemata ei soovita teil seda korraldust anda.”

Andrews turtsatas vihaselt. „Leger, rääkige talle teda ähvardavatest ohtudest.”

Mees kehitas õlgu. „Ma ei näe siin mingit ohtu. Ta vend abiellus.”

„Kui üldse midagi, siis kas pulmad ei peaks meie riike hoopis ühendama? Kas mitte sellepärast ei pandud printsesse aastaid mehele,” väljendasin omi kahtlusi.

„Kuid nood pulmad olid planeeritud,” kuulutas Coddly toonil, mis vihjas, et olen käesoleva vestluse jaoks pisut liiga naiivne.

„Nagu ka see,” ütlesin vastu. „Me kõik teadsime, et Ahren ja Camille ühel päeval abielluvad. See juhtus lihtsalt oodatust varem.”

„Ta ei saa pihta,” pomises mees Andrewsile.

Söör Andrews vangutas mulle otsa vaadates pead. „Teie kõrgus, see on riigireetmine.”

„Söör, see on armastus.”

Coddly lajatas rusikaga lauale. „Keegi ei võta teid tõsiselt, kui te otsustavalt ei tegutse.”

Korraks tekkis vaikus, kui mehe hääl enam toas vastu ei kajanud. Kogu laud istus liikumatult.

„Olgu,” vastasin rahulikult. „Olete vallandatud.”

Coddly naeris ja vaatas teiste laua taga istuvate härraste poole. „Te ei saa mind vallandada, Teie kõrgus.”

Kallutasin pead ja vaatasin talle ainiti otsa. „Võin teile kinnitada, saan küll. Praegu ei ole siin ühtegi minust kõrgemal seisvat isikut ja teie olete kergesti asendatav.”

Kuigi leedi Brice püüdis taktitundeliseks jääda, nägin teda huuli kokku surumas. Ta otsustas ilmselgelt mitte naerda. Jah, tema näol oli mul kahtlemata liitlane.

„Peate sõdima!” nõudis mees.

„Ei,” vastasin kindlalt. „Sõda lisab niigi stressirohkele olukorrale ebavajalikku pinget ning toob kaasa põhjaliku pöörde meie ja riigi vahel, millega oleme nüüdsest abielu kaudu seotud. Me ei lähe sõtta.”

Coddly langetas lõuga ja vidutas silmi. „Kas te ei leia, et olete selles suhtes liiga emotsionaalne?”

Tõusin eemale libiseva tooli kriiksudes püsti. „Te ei viita oma sõnadega ometi, et olen selle suhtes liiga naine. Sest jah, olen tõepoolest emotsionaalne.”

Sammusin teisele poole lauda, pilk Coddlyle naelutatud. „Mu ema lebab haigevoodis, torud suus. Kaksikvend on teisel kontinendil ja isa suudab end hädavaevu mõistusel hoida.”

Jäin mehe ette seisma ja jätkasin. „Pean selle kõige tuules maha rahustama kaks väiksemat venda, juhtima riiki ja allkorrusel ootab kuus poissi, et ühele neist oma kätt pakuksin.” Coddly neelatas. Tundsin tibatillukest süüpistet rahulolust, mida selle nägemine tõi. „Nii et tõepoolest, olen praegu emotsionaalne. Iga südamega inimene minu asemel oleks seda. Ja teie, söör, olete idioot. Kuidas te julgete tõugata mind sedavõrd monumentaalsele sammule millegi nii tühise nimel? Sisuliselt olen kuninganna ja teie ei sunni mind millekski.”

Sammusin tagasi laua otsa. „Ohvitser Leger?”

„Jah, Teie kõrgus?”

„Kas päevakorras on midagi, mis ei kannata homseni oodata?”

„Ei, Teie kõrgus.”

„Väga hea. Olete kõik vabad. Ja soovitan enne meie järgmist kohtumist meenutada, kes riiki juhib.”

Kui lause lõpetasin, tõusid kõik peale leedi Brice’i ja kindral Legeri püsti ja kummardusid – küllaltki sügavalt, nagu tähele panin.

„Olid oivaline, Teie kõrgus,” kinnitas leedi Brice, kui kolmekesi jäime.

„Tõesti? Vaata mu kätt.” Tõstsin selle üles.

„Sa värised.”

Surusin käe rusikasse, et võbinat lõpetada. „Kõik mida ütlesin, on ikka tõsi, eks? Nad ju ei saa sundida mind sõjakuulutust allkirjastama?”

„Ei,” kinnitas kindral Leger. „Nagu tead, on nõukogus alati olnud paar liiget, kelle arvates peaksime Euroopasse koloonia looma. Ju nad nägid selles võimalust sinu piiratud kogemusi ära kasutada, kuid tegid kõik õigesti.”

„Isa ei soovi sõtta minna. Tema valitsusaja loosung on olnud rahu.”

„Täpselt.” Kindral Leger naeratas. „Ta tunneks su kindlameelsuse üle uhkust. Ma vist lähen ja räägingi talle sellest.”

„Kas mina peaks ka minema?” Soovisin ühtäkki meeleheitlikult kuulda väikest monitori, mis kuulutab – ema süda on ikka olemas, ikka võitlemas.

„Sa pead riiki juhtima. Annan sulle olukorrast võimalikult ruttu ülevaate.”

„Aitäh,” hüüdsin toast lahkuvale mehele järele.

Leedi Brice pani laual käed risti. „Tunned end paremini?”

Raputasin pead. „See amet nõuab palju tööd. Olen seda omajagu teinud ja vaadanud, kuidas isa panustab kümme korda rohkem. Aga mul pidi valmistumiseks rohkem aega olema. Praegu selle tööga alustamine sellepärast, et ema võib surra, on liig. Ja esimese viie minuti jooksul, mil kõik on minu õlul, pean langetama otsuse sõja kohta? Ma ei ole selleks valmis.”

„Olgu, tähtsamad asjad kõigepealt. Sa ei pea veel täiuslik olema. See on ajutine. Su ema paraneb, isa tuleb tagasi tööle ja sina naased õpingute juurde, trumbiks see suurepärane kogemus. Mõtle praegusest ajast kui võimalusest.”

Hingasin pikalt välja. Ajutine. Võimalus. Olgu.

„Pealegi ei ole kõik täielikult sinu õlul. Selleks sul nõunikud ongi. Tõsi, täna neist suurt abi polnud, kuid meie oleme siin. Sa ei koba täiesti pimeduses.”

Hammustasin mõtlikult huulde. „Olgu. Mida mina siis edasi teen?”

„Esmalt vii asi lõpuni ja vallanda Coddly. See näitab teistele, et võtad oma sõnu tõsiselt. Mul on temast küll pisut kahju, aga su isa hoidis teda arvatavasti ametis vaid sõnaka oponendina, kes aitas paremini probleemide erinevaid külgi näha. Usu mind, keegi ei hakka teda taga nutma,” tunnistas naine kuivalt. „Teiseks mõtle sellest ajast kui praktilisest väljaõppest omaenda valitsusajaks. Hakka end ümbritsema inimestega, keda kindlasti usaldada saad.”

Ohkasin. „Mul on tunne, et nad kõik on mu just üksi jätnud.”

Naine raputas pead. „Otsi hoolikamalt. Ilmselt leidub sul sõpru paigus, kust seda oodatagi ei oska.”

Nägin teda jälle enesele ootamatult uues valguses. Leedi Brice oli oma ametis püsinud kauem kui keegi teine. Ta teadis, missuguseid otsuseid isa tavaliselt langetaks. Ja kui mitte midagi muud, oli ta vähemalt teine naine.

Ta vaatas mulle ainiti silma ja sundis mind keskenduma. „Kes on sinuga kindlasti alati aus? Kes jääb sinu kõrvale, mitte kuningliku soo, vaid sinu enda pärast?”

Naeratasin. Teadsin raudkindlalt, kuhu kohe pärast toast lahkumist lähen.