Читать книгу Kroon - Kiera Cass - Страница 6

„Mina?”

„Sina.”

„Oled kindel?”

Haarasin Neena õlgadest. „Ütled mulle alati tõtt, isegi kui ma seda eriti kuulda ei taha. Kannatad mind välja mu kõige hullemates tujudes ja oled liiga nutikas, et päevade kaupa mu pesu voltida.”

Tüdruk säras õnnest ja pilgutas silmist pisaraid. „Õue-daam... Mida see üldse tähendab?”

„Noh, see on segu kaaslaseks olemisest, mida sa juba niigi teed. Ja siis minu abistamisest selle töö vähemglamuursetes külgedes, nagu näiteks kohtumiste kokku leppimine ning jälgimine, et mul oleks ikka meeles midagi süüa.”

„Sellega saan ma küll hakkama,” kinnitas ta naeratades.

„Oh, oh, oh, ja...” – tõstsin käed, juhatades sisse ta uue ameti ilmselt kõige põnevamat osa, „see tähendab, et sa ei pea enam seda kostüümi kandma. Seega mine riideid vahetama.”

Neena kihistas naerda. „Ma ei tea, kas mul leidub midagi sobivat. Aga küll ma homseks midagi kokku traageldan.”

„Jama jutt. Vali lihtsalt midagi mu kapist.”

Ta jõllitas mind ammulisui. „Ma ei saa.”

„Eem, saad ja pead.” Osutasin laiadele ustele. „Pane riidesse ja tule mu juurde kabinetti. Võitleme ennast päevakaupa läbi kõigest, mis võib ees oodata.”

Tüdruk noogutas ja heitis mulle käed ümber kaela, justnagu oleksime seda juba tuhat korda teinud.

„Aitäh.”

„Aitäh sulle,” kinnitasin vastu.

„Ma ei vea sind alt.”

Vaatasin talle eemale tõmbudes otsa. „Tean. Muide, su esimeseks ülesandeks saab mulle uue teenijanna valimine.”

„Pole probleemi.”

„Suurepärane. Näeme varsti.”

Tõttasin toast välja. Tundsin end paremini teades, et mul on toetajaid. Kindral Legerist saab mu ühendus ema ja isaga. Leedi Brice’ist mu peamine nõunik ja Neena paneb töökoorma jagamisel õla alla.

Polnud veel päevagi möödunud, kuid juba mõistsin, miks ema pidas vajalikuks, et mul oleks kaaslane. Ja kavatsesin ta siiski ka leida. Vajasin lihtsalt pisut aega mõtlemiseks, kuidas seda teha.

Sammusin sel pärastlõunal murelikult edasi-tagasi ja ootasin Meeste saali ukse taga Kile’i. Kõikidest suhetest Valitutega tundus just meie oma kõige keerulisem, kuid samas lihtsaim koht, kust algust teha.

„Hei,” ütles ta mind embama tulles. Mõtlesin, kuidas oleksin valvurid kutsunud, kui ta üritanuks seda kuu aega tagasi. Ma ei suutnud naeratust varjata. „Kuidas sul läheb?”

Püsisin viivu vait. „Imelik – oled ainuke, kes seda küsib.” Astusime teineteisest eemale. „Hästi vist. Vähemalt senikaua, kui end tegevuses hoian. Kohe kui elu aeglasemaks muutub, olen täielik närvipundar. Isa on omadega läbi. Ja mind närib kohutavalt, et Ahren ei ole tagasi tulnud. Arvasin, et ema pärast teeb ta seda kohe, aga ta pole isegi helistanud. Kas ta poleks pidanud vähemalt sedagi tegema?”

Neelatasin teadmises, et krutin ennast liialt üles.

Kile võttis mul käest. „Okei, mõtleme nüüd selle läbi. Ta lendas Prantsusmaale ja abiellus üheainsa päeva sees. Tal on kindlasti kuhjade kaupa ametlikku paberimajandust ja muud kraami, mis tuleb läbi töötada. Ja on võimalik, et ta pole juhtunust kuulnudki.”

Noogutasin. „Sul on õigus. Ma tean, et hoolib. Ta jättis mulle kirja ja see oli liiga aus, et võiksin selles kahelda.”

„Näed siis. Ja eile õhtul nägi su isa välja, nagu oleks teda ennast vaja iga hetk haiglatiiba viia. Ema juures viibimine ja tema seisundi jälgimine annab talle ilmselt tunde, et olukord on kontrolli all, kuigi see pole absoluutselt nii. Su ema on kõige hullema aja üle elanud ja eluaeg võitleja olnud. Mäletad tookord, kui see suursaadik tuli?”

Muigasin. „Mõtled Paraguay-Argentina Liidu oma?”

„Just!” hüüdis poiss. „See on mul siiamaani silme ees. Mees oli kõigiga nii jäme, jõi ennast kaks päeva järjest juba lõunaks laua alla ning lõpuks krabas su ema tal kõrvust ja tiris ta eesuksest välja.”

Vangutasin pead. „Mäletan. Samuti mäletan sellele järgnenud lõputuid telefonikõnesid, et asjad presidendiga ära siluda.”

Kile ei pidanud seda pisiasja millekski. „Unusta see. Pea lihtsalt meeles, et su ema ei lase asjadel endaga niisama juhtuda. Kui miski üritab ta elu ära rikkuda, tirib ta selle kõrvu pidi uksest välja.”

Naeratasin. „Tõsi.”

Seisime minuti meeldivas ja rahulikus vaikuses. Ma polnud kunagi nii suurt tänulikkust tundnud. „Olen täna kogu päeva hõivatud, äkki võiksime homme õhtul pisut koos aega veeta?”

Kile noogutas. „Loomulikult.”

„Meil on paljust rääkida.”

Poiss tõmbas kulmud ninajuurele kortsu. „Millest näi-teks?”

Märkasime silmanurgast lähedale ilmunud kuju ja pöördusime korraga tema poole.

„Vabandage, Teie kõrgus,” sõnas valvur kummardades, „kuid teile on külaline.”

„Külaline?”

Mees noogutas ega andnud rohkem sõnagagi aimu, kes see olla võiks.

Ohkasin. „Olgu. Võtan sinuga hiljem ühendust, eks?”

Kile pigistas hetkeks mu kätt. „Muidugi. Anna teada, kui midagi vajad.”

Sõbra juurest lahkudes püsis mu näol naeratus teadmisest, et ta mõtles seda tõsiselt. Sügaval südames uskusin kaljukindlalt, et kõik tolles ruumis viibinud noormehed tormaksid vajadusel mu kõrvale. See oli kui päikesekiir mu muidu sünges päevas.

Hakkasin trepist alla laskuma ja püüdsin oletada, kes mind oodata võiks. Pereliige oleks kohe minu juurde tuppa juhatatud ja kui tegu on kuberneri või mõne muu ametliku külalisega, antakse sellest eelnevalt teada. Kes oli nii oluline, et isegi tema nime ei saanud öelda?

Esimesele korrusele laskudes nägin vastust oma küsimusele. Külalise särav naeratus surus mul suisa hinge kinni.

Marid Illéa ei olnud aastaid jalgagi paleesse tõstnud. Viimati teda kohates oli ta kiitsakas eelteismeline poiss, kes alles lihvis kombekohases vestluses nurki siledaks. Ent ta prullakad põsed olid nüüdseks muutunud lõikavteravaks lõuajooneks. Tema vibajad jäsemed olid jõudu juurde saanud ja sobitusid just õigetes kohtades ülikonna lõikega. Lähemale sammudes vaatas mees mulle pilku pööramata otsa ja kuigi ta käed olid üleajavalt rikkaliku korvi all kinni, kummardas ning naeratas ta täiesti kammitsemata moel.

„Teie kõrgus. Andestust, et tulen ette teatamata, kuid kohemaid su emast kuuldes tundsime vajadust midagi ette võtta. Nii et...”

Külaline sirutas korvi minu suunas. See oli täis kingitusi. Lilled, õhukesed raamatud, lehvidega kaunistatud supipurgid. Isegi paar pagaritoodet. Viimased nägid nii head välja, et raske oli mitte alla anda kiusatusele sealt üks endale haarata.

„Marid,” ütlesin ühtaegu nii tervitades, küsivalt kui ka manitsevalt. „Kõike arvestades on seda rohkem kui küllalt.”

Mees kehitas õlgu. „Lahkarvamused ei tähenda veel kaastunde kadumist. Meie kuninganna on haige ja see oli vähim, mida teha saime.”

Naeratasin ta ootamatust väljailmumisest liigutatuna. Viipasin valvurile.