Читать книгу Ruubeni liblikad: Kirsipiia - Kiiri Saar - Страница 4

Inimesed on imelikud – kardavad surma. Aga ma ei saa seda neile ette heita, sest nad on, teadagi, rumalad.

Nagu mina. (Seda ta eitas.)

Muidugi mõne üksiku imetlust vääriva erandiga.

Nagu tema. (Sellega ta nõustus naeratades.)

Nad pole võimelised aru saama, et surm on tegelikult pääsemine.

Minu jaoks. Meie jaoks.

Vähemalt niimoodi ta mulle ütles.

Ja mul on põhjust teda uskuda rohkem kui kedagi teist siin ilmas.

Seisin veel mõne hetke paksu kardina varjus ja silmitsesin mõtlikult üksikute kergete pilvetupsudega kaetud sinist taevast, ohkasin siis, vinnasin koolikoti selga ja astusin välisuksest välja.

Koolitee tundus täna hommikul kuidagi eriliselt pikk. Märkamatult oli kätte jõudnud juuni algus – kaheteistkümnenda klassi lõpetamine oli nüüd vaid päevade küsimus.

Ma teadsin, et ta ootab mind, ja see tõdemus tõi mu näole õnneliku naeratuse.