Читать книгу Ruubeni liblikad: Kirsipiia - Kiiri Saar - Страница 6

Rohkem ma sõitma ei läinud. Jooksma samuti mitte. Mul sai kõigest korraga villand ja pärast kooli ostsin endale kilekotitäie šokolaadi ja mugisin seda raevukalt terve kodutee vältel ja pool õhtut takkaotsa. Ma oleks pidanud teadma, et säärased utoopilised ettevõtmised nagu spordi harrastamine on minusuguste mõttetute olendite jaoks täiesti välistatud. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, nagu öeldakse, seetõttu pöördusin igasuguste süümepiinadeta suurima rahuga oma magusasõltuvuse juurde tagasi.

Ent kogu sellest arutust söömisest hoolimata hakkas minuga toimuma midagi kummalist. Mu teksad, mis olid siiani lausa piinavalt mu vöökohta nöörinud, hakkasid pikkamisi kuidagi avaramaks muutuma. Ma ei teinud sellest muutusest esiotsa väljagi, ajades kõik lihtsalt möllavate hormoonide süüks. Aga kui ma ühel õhtul mingi veidra tuju ajel proovisin selga oma lemmikjopet, mida ma ainult kaks kuud kanda olin saanud, enne kui see mulle lootusetult kitsaks jäi, ja mul selle lukk rõõmsa sirinaga kinni vedada õnnestus, hakkasin vaikselt hämmeldust tundma. Astusin niisama prooviks kaalule ja kui see näitas kuuskümmend kolm kilo, polnud mu imestusel otsa ega äärt. Ilmselt oli kaal katki läinud.

Muidugi mõista jätkasin õgimisega, kühveldades peamiselt vihast endale toitu sisse – friikartuleid, ahjukana, kohupiimapirukaid, šokolaadilaaste, riisisalatit, õunamoosi, kartulisalatit, külmi pitsalõike, eilseid pannkooke, hakklihakastet ja kõike muud, mis vaid silma alla jäi.

Mu ebatavaliselt suur söögiisu ei jäänud lõpuks ka mu mõnevõrra murelikuks muutunud emal tähele panemata.

„Kirsipiia, on sinuga ikka kõik korras?” uuris ta ühel pärastlõunal kulmu kortsutades, kui ma raevukalt küpsisekarbi sisu rüüstasin. „Ega sa ometi haige ei ole? Peaks ehk laskma sul igaks juhuks vereproovi teha.”

Ma tundsin end tervemana kui kunagi varem. Samuti ei näidanud vastu minu tahtmist teha lastud analüüsid mitte midagi ebatavalist. Nii ei leidnud ma vähimatki põhjust, miks mitte rõõmsalt edasi süüa.

Nädala pärast näitas kaal viiskümmend üheksa kilo. Ükski riideese ei tundunud mu garderoobis enam paras, kõik rippusid mu ümber nagu kotid ja ma pidin emal paluma lasteriiete osakonnast endale mõni sobivam hilp muretseda.

Ja ülejärgmisel nädalal kaalusin ma täpselt viiskümmend viis kilo. Üritasin veelgi meeleheitlikumalt süüa, aga rohkem kaal ei langenud, vaid jäi vankumatult viiekümne viiele pidama.

Ma olin õnne tipul.

Muidugi ei jäänud minuga nõnda ebatavaliselt kiirelt toimunud muutus ka mu klassiõdedel märkamata.

„Räägi välja, mis imedieeti sa pead?” ujus uudishimulik Signe ühel vahetunnil mu külje alla nagu parim sõbratar.

Kinkisin mind piidlevatele tinahallidele silmadele põgusa mürgipilgu. „Šokolaadidieeti,” tunnistasin vihikukaanele hajameelseid kriipsukesi vedades täiesti ausalt.

Signe pööritas oma vasikasilmi ja naeris totakalt. „Noh, ära ütle, kui ei taha, igatahes näed sa täitsa okei välja.”

Ruuben minust see nädal eriti välja ei teinud, ainult korra, kui me koridori peal pooljuhuslikult kokku põrkasime, vaatas ta mind, nagu oleksin mõni filmistaar ja pilgutas tähendusrikkalt silma:

„Rahul? Viiskümmend viis, nagu kokku leppisime?”

Ma olekski teda vist, suu ammuli, jõllitama jäänud, aga enne tõi Eliis mu mõistusele ja sikutas otsustavalt bioloogiaklassi.

„Tule täna õhtul minu poole,” tegi ta sealsamas ukselävel mulle ootamatu ettepaneku.

Tammusin jalalt jalale ja pidasin endamisi mõttes aru, miks ta mu bioloogiasse vedas, kui meil pidi minu teada hoopis laulmine tulema.

Silmitsesin Eliisi hetke arupidavalt ja kaalusin plaani. Mu õhtu oli muidugi kohutavalt hõivatud – kõigepealt mõtlesin aega veeta viini saiakestega, siis kohupiimapirukatega, seejärel ootas mind ees mitu tahvlit tumedat kirsišokolaadi ja tervelt kaks kilo karamellijäätist. Hetkeks tundus mulle lausa ülimalt kahtlane, kas ühe pooleldi kibestunud klassiõe ärakuulamine sinna üldse kuidagimoodi ära võiks mahtuda. Tegelikult kahtlesin selles üsna kõvasti.

„Palun, see on ülitähtis,” jätkas Eliis mu veenmist, vaadates mind oma ilusate silmade tungiva pilguga.

Kes küll suudaks sellisele pilgule vastu seista? Ükski poiss arvatavasti mitte. Aga kuna ma juhtumisi polnud poiss, lasin tal pisut kauem higistada. Peamiselt muidugi lõbu pärast. Lõpuks andsin ta tungivale soovile loomulikult järele, selgrootu kuju, nagu ma kord juba olin. Tühja kah, loodetavasti jätab ta mulle vähemasti poole karamellijäätisest, lohutasin end mõttes.

Olin Eliisi pool paar korda varemgi käinud ja teadsin seda võrdlemisi tavalist punakaspruuni Nõmme eramaja üsna hästi. Vedasin end vastu tahtmist kohale, jäätisekott näpus kõlkumas, ja võitlesin mõnda aega värava taga šoti terjeriga, kes mu peale vihaselt klähvis. Õigupoolest oleks ma ju pidanud sellega harjunud olema, et mind ei sallitud. Põrnitsesin mõnda aega läbi aialippide musta sagris karvakera, mille seest sähvisid mu poole valged teravad hambad, ja tundsin kimbatust. Tõenäoliselt oleksingi lõpuks ümber pööranud ja koju tagasi lonkinud, kui Eliis viimaks ise poleks välja tulnud ja oma nõmeda peni eemale peletanud.

Eliis vedas mu peaaegu sõnagi lausumata ülakorrusele oma tuppa ja jäi mulle pika pilguga otsa vaatama. Vahtisin tõrksalt vastu, jäätisepakid mu põlvedel vaikselt sulamismärke ilmutamas. Õigupoolest tegi see mu märksa murelikumaks kui sügav murekorts mu klassiõe täiuslike kulmude vahel, mille põhjuste üle ma just ülemäära juurelda ei tahtnud.

„Sa oled suures jamas,” ütles Eliis mulle lõpuks tõsiselt.

Ma teadsin isegi suurepäraselt, kui suures jamas ma olin. Kui ta veel kaua jokutada kavatseb, tuleb meil kaks kilo jäätist lõpuks põrandalt ära lakkuda.

„Ma tõepoolest lootsin, et sa võtad mind kuulda.” Ta ohkas raskelt, napsas kilekoti mu näppude vahelt ära ja läks kööki. Mõne aja pärast tuli ta jäätisekaussidega tagasi ja poetas ühe neist mulle sülle.

Vaatasin kohevat valget kuhja, mille üle joonistus isuäratav helepruun karamellitriip ja mu süljenäärmed teatasid sedamaid stardivalmidusest. Heitsin Eliisile tänuliku pilgu, et ta mu jäätise päästnud oli. Võis vist edasi elada.

„Mida ta sulle veel lubas?” küsis Eliis endise murelikkusega ja pani enda kausikese ükskõikselt kirjutuslauale, ilma et ta jäätist puudutanudki oleks. Saatsin seda liigutust ahnelt silmadega. Võimalik, et mul õnnestub ka tema kausitäis nahka panna, mõtlesin lootusrikkalt ja pidasin endamisi aru, kui kiiresti mul oma portsuga ühele poole õnnestuks saada.

Kui ma selle raske probleemi küüsis vaevlesin, jõudis mulle viimaks pärale, et mu klassiõde oli minu käest vist midagi küsinud. Vahtisin Eliisi ja püüdsin seda tulutult meenutada – ainuüksi jäätise nägemine oli kõik muu märksa ebaolulisema mu meeltest lootusetult minema pühkinud.

„Millest me üldse räägime?” küsisin viimaks otsesõnu.

Eliis seiras mind vihaselt. „Sa tead väga hästi, kellest me räägime.”

Võtsin esimese ampsu ja sulgesin naudingust silmad. Jäätis oli taevalik nagu alati. Mu õnnehormoone täis aju ei suutnud enam vähimalgi määral keskenduda sellele, millest mu armukade klassiõde parasjagu soigus.

Terav kõrvakiil tõi mu paraku hoobilt mõistusele. Vahtisin Eliisi rabatult ja hõõrusin löödult oma tulitavat põske. Siis lahvatasin ootamatust vihast põlema. Mida ta õieti mõtles! Mina tulen talle külla, kuigi ma ei tahtnud üldse tulla, ohverdan talle poole oma naudingust, kuigi oleksin võinud kogu jäätise rahumeeli üksi kinni pista, ja tema kukub mind togima!

„Anna andeks,” pomises Eliis veidi lahkemal toonil, kuigi ülemäärase kahetsuseta, saades ka ise ilmselgelt aru, et oli liiale läinud. „Aga mulle tundus üks kainestav laks praegu tõepoolest ainukese mõeldava viisina, kuidas sulle aru pähe panna.”

Ma ei saanud ikka veel millestki aru, aga vähemalt andis mu viha veidike järele.

Korraga kükitas Eliis mu ette ja silmitses mind tungivalt:

„See on lausa ülioluline, et sa Ruubenist eemale hoiaksid.”

„Miks?” pärisin hämmeldunult. Ilmselt oli Ruuben talle lihtsalt mingi veidravõitu kinnisidee.

„Sest kui sa seda ei tee, siis oled sa tõsiselt suures jamas.”

„Noh, seda olen ma vist juba oma viiskümmend korda kuulnud,” kohmasin rahulikult ega kavatsenud ta arusaamatust nõudmisest karvavõrdki välja teha. Kõige tõenäolisemalt oli Eliis lihtsalt kade, et siin ilmas leidus ometi üksainuski olevus, kellele mu seltskond mingil seletamatul põhjusel vastuvõetav tundus.

„Sa… oled väga eriline tüdruk,” tunnistas Eliis vaikselt. „Kahju, et sa sellest ise aru ei saa.”

Säärase kummalise avalduse peale vajus mul suu jahmatusest lahti. Midagi selletaolist polnud ma eales mitte ühegi olevuse suust kuulnud. Isegi mu enda kass näis mind vihkavat.

Eliis vahtis mind ikka veel. „Arvatavasti lubab Ruuben sulle veel nii üht kui teist,” märkis ta nukralt. „Aga sinu enda pärast ütlen ma sulle, et ära lase sellest end ära petta. Sest see kõik on lihtsalt pettemanööver, et saada seda, mida ta tahab.”

„Ja mida ta siis tahab?” pärisin ma süütult.

Eliis valmistus just vastama, kuid samal hetkel astus tuppa Eliisi ema, et meid kartulisalatit sööma kutsuda. Seda ei lasknud ma endale muidugi kahte korda öelda ja unustasin silmapilkselt Ruubeni, Eliisi manitsused ja kõik muu. Isegi jäätise. Sest kartulisalat oli mu konkurentsitu lemmik, mille kõrvale ei mahtunud midagi muud.

Õhtusöök Eliisi pere seltsis venis, nagu ma aru sain, peretütre meelehärmiks hiiglapikaks. Ma nägin Eliisi näost, et ta tahtis mulle kangesti veel midagi rääkida, aga ta heledahäälne ja lakkamatult seletav ema ei andnud selleks just ülemäära võimalust.

Viimaks seisin Eliisiga hüvasti jättes väravas ja olin sama tark kui ennist.

„Pea mu sõnu meeles,” ütles Eliis mulle rangelt.

Muidugi mõista polnud mul seda kavaski.

Hommikul kooli jõudnud, tabas mind uus üllatus. Suundusin, nagu ikka, uksepoolse pingirea eelviimase pingi poole, kui tardusin korraga jahmatusest paigale ja jäin pärani silmi oma pinki vahtima. Mingil seletamatul kombel olid ümber selle väändunud ja keerdunud kõikvõimalikes värvitoonides imekaunid orhideed, mis näisid oma juuri ajavat otse klassitoa põrandast. Ma lihtsalt seisin ja jõllitasin oma istekohta terve igaviku, enne kui suutsin käe areldi välja sirutada ja üht õit puudutada. Mu sõrmed tajusid kroonlehtede jahedat haprust, vastu valgust oli näha isegi õielehe peen niitjas struktuur – taimed tundusid olevat täiesti ehtsad. Rääkimata magusast lõhnast, mis hoovas mu sõõrmetesse kogu ajalootunni vältel, nii et viimaks käis mul lausa pea ringi.