Читать книгу Ruubeni liblikad: Kirsipiia - Kiiri Saar - Страница 5

Mulle ei meeldinud koolis. Kohe üldse mitte. Tegelikult ei teadnud ma vist ainsatki olendit, kellele seal meeldinud oleks. Võib-olla ainult kümnenda klassi Annikale, aga tema oli geenius ega saanudki muid hindeid peale viite. Nii et tema ei läinud eriti arvesse.

Mind narriti vahel. Muidugi poleks ma pidanud sellest ülemäära välja tegema, sest teisi narriti samuti. See on ju koolis täiesti tavaline, lausa reegel. Üks narrimise põhjusi oli kindlasti mu nimi, mis oli kõike muud kui tavaline. Ma ei saa õigupoolest siiani aru, mis mu vanematele pähe lõi, et nad mulle sellise nime panid – Kirsipiia. Noh, tehniliselt võttes pole ju nimel väga vigagi, vähemasti mitte niikaua, kui te ei tea mu perekonnanime – Kirsimäe. Koos kõlas see nagu mõnitus. Ükski täie aruga lapsevanem ei paneks oma järeltulijale niisugust nime. Seetõttu oli mul üksjagu põhjust nende mõistuses kahelda.

Mu igavlevad koolikaaslased olid muidugi ülimalt varmad seda ära kasutama, leiutades mu nimega igasugu veidraid seoseid.

„Kirsivanker tuleb!”

„Kirsimägi veereb mäest alla.”

„Kas kirsid on juba küpsed? Kuidas tänavune saak on kah?”

Ja nii edasi.

Teine narrimise põhjus oli ilmselt mu ülekaal, mis polnud küll kuigi märkimisväärne, aga siiski piisavalt arvestatav, et seda tähele panna ning selle kulul alailma veidi nalja heita. Paraku ei saanud ma sinna midagi parata, sest olin suuremal või vähemal määral magusasõltlane. Võib-olla üritasin end magusat süües lihtsalt veenda, et elu polegi nii hull, kui selles leidub nõnda maitsvaid asju nagu näiteks valge maasikašokolaad või Raffaello kommid. Täiesti võimalik.

Aga varem või hiljem sai magus otsa ja elu tundus jälle sama räbal kui enne. Tegelikult isegi räbalam, sest nüüd piinas mind lisaks süümekatele ka iiveldus kogu sellest arutust magusakogusest, mis mul nahka oli õnnestunud panna.

Ehk oleks minu puhul kõige targem olnud endale pikapeale paks nahk kasvatada ja kogu sellest nöökamisest lihtsalt üle olla, sest praeguseks, mil käes oli gümnaasiumi viimane klass, oleksin pidanud sellega juba harjunud olema. Aga miskipärast tundus narrimine olevat asi, millega polnud kuigi kerge harjuda, kuna see tabas sageli ootamatult ja kõige valusamast küljest.

Välja ma seda muidugi ei näidanud. Vähemasti nii paks oli mu nahk küll.

Ma ei olnud kuigi hea õpilane, pigem selline keskpärane. Ma ei oskagi öelda, mis oli selle tegelik põhjus, arvatavasti lihtsalt huvipuudus. Kunagi ammu käisin aasta muusikakoolis, aga jätsin selle pooleli, sest pidin seal igavusest ära surema, ja õnneks vanemad ei käinud ülemäära peale ka, et ma vastu tahtmist jätkaksin. Poolt võrdlemisi tulutult veedetud aastat kunstiringis ei saa vist samuti kuigi märkimisväärseks saavutuseks pidada ja reaalainete poole ei tundnud ma muidugi vähimalgi määral tõmmet. Rääkimata sellisest katastroofist nagu kehakultuur või muu säärane õudus. Ma hingeldasin juba selle viiekümne meetri juures, mis kulus koolimajast staadionile jõudmiseks.

Mul polnud isegi ühtki päris tõelist sõpra, aga ma lohutasin end sellega, et tõenäoliselt pole seda enamikul inimestel. Nad lihtsalt teevad näo, et neil on, peites oma rahulolematuse osavalt maski taha. Me kõik oleme siin ilmas suuremal või vähemal määral üksi.

Mind ei huvitanud õieti mitte ükski asi. Kõik tundus nii hall ja ühetooniline.

Ühe erandiga.

Kohe septembrikuu esimesel päeval tuli meie klassi uus õpilane. Tema nimi oli Ruuben.

Kui imelik nimi, mõtlesin endamisi. Ma ei teadnud ühtki poissi, kellel oleks olnud nii ebatavaline nimi. Üks ammu elanud maalikunstnik küll oli mingi sarnase nimega, aga Ruben oli ju tema perekonnanimi. Või oli see hoopis Rubin? Aga tont temaga. Veidi hiljem meenus mulle, et vist kandis mingit samalaadset nime ka üks piiblitegelane, aga kes ta täpsemalt oli, seda mul meelde tuletada ei õnnestunudki. Ja mis vahet seal õigupoolest oligi? Ilmas oli kahtlemata hulga veidramaidki nimesid.

Imestasin mõttes, kustkohast Ruuben üldse välja ilmus. Kusagilt mujalt abituuriumiklassi üle tulla, pealegi veel kooli, mis polnud mingi teatud-tuntud eliitkool, vaid täiesti tavaline gümnaasium – see tundus mulle mõnevõrra kummaline. Aga muidugi ei söandanud ma seda temalt otsesõnu küsida.

Poistega suhtlemises olin ma üldse täiesti lootusetu kuju. Vahtisin neid alati nagu tulnukaid, oskamata isegi kõige tavalisematest asjadest juttu teha. Tõenäoliselt tulenes see suurel määral asjaolust, et mul polnud venda, kellega suhtlemist või, minu poolest, kas või pisut kaklemist harjutada.

Ma olin üksik laps. Täiesti üksi siin neetud ilmas.

Mingil seletamatul kombel hakkas Ruuben mulle otsekohe meeldima. Mu meelisajaviiteks sai teda mõnikord tundide ajal silmanurgast piiluda, kui ma arvasin, et ta tähele ei pane. Ja kuna ta istus minust paar pingirida eespool, siis enamasti ta ei pannud.

Muidugi ei loonud ma endale vähimaidki illusioone, nagu võiks meist sõbrad saada. Arvatavasti poleks ma temagagi mingit mõistlikku teemat arendada osanud, pealegi ei pakkunud minusugune paksuke ja täiesti ilmetu kuju mitte ühelegi olendile huvi, saati siis veel sellisele märkimisväärselt kenale olevusele, nagu seda oli Ruuben.

Ruuben sai otsemaid kogu koolis populaarseks. Temas oli midagi seletamatut, mis inimesi nagu magnetiga lähemale tõmbas. Nii polnud midagi ebatavalist selleski, kui mõni pedagoog temaga pärast tunni lõppu pisut pikemalt vestlema jäi. Ruuben oli hämmastavalt tark ja see näis absoluutselt kõigile muljet avaldavat. Isegi algklasside jõnglased, kes tavaliselt vanemate klasside rahvast mõningase aukartusega eemale hoidsid, kõõlusid mõnel vahetunnil uudishimulikult meie klassi ukselävel, et Ruubenit ammuli sui vahtida ja talle mõni nende meelest hirmoluline küsimus esitada. Aga tegelikult ma ei usugi, et see oli just nimelt tarkus, mis inimesi ligi tõmbas, pigem lihtsalt ta meeldiv ja soe loomus.

Sõprusest rääkides teen vist Eliisile pisut ülekohut. Eliis tähendas mulle seda, mis on ilmselt kõige lähedasem mõistele „sõber”. Aga ta oli ka üsna omamoodi ja päris sõpruseks ei saanud meie suhet siiski nimetada. Õigupoolest olekski Eliis, ilusate, poolde selga ulatuvate kullakarva juustega Eliis ja tõmmu ning sportlikult sitke ja nägus Ruuben olnud täiuslik paar, sest, nagu ma teadsin, polnud Eliisil – nagu minulgi – päris oma poissi. Mingil kummalisel põhjusel oli aga Eliis meie klassist ja ilmselt ka kogu koolist ainus hämmastav erand, kelle peal Ruubeni sarm vähimalgi määral ei töötanud. See tundus mulle veider, sest minu teada polnud tal ühtegi põhjust Ruubeni vihkamiseks, kuna poiss käitus temaga sama südamlikult nagu kõigi teistega.

Sellele, et Ruubeniga toimub midagi veidrat, sain ma esimest korda pihta kehalise kasvatuse tunnis. Olin halvas tujus nagu alati, kui ees ootas see maailma jubedaim ja mõttetuim tund. Ilm oli jahe ja niiske, tekitades pigem tahtmise voodis raamatut lugeda kui kusagil staadionil ringi karata. Me enda õpetaja oli hiljaaegu titepuhkusele jäänud ja kuna asendajat polnud veel õnnestunud leida, pidime koos oma klassi poistega nende õpetaja valvsa kullipilgu all staadionil sörkima. Et sellest tõotas kujuneda järjekordne alandus mu niigi pikas alanduste nimekirjas, ei kiirustanud ma just ülemäära reipalt kohale jõudma. Nagu kiuste sattus Ruuben minuga koos staadioni poole kõmpima. Otse loomulikult tundsin end seetõttu veel sada korda sandimalt kui enne. Põrnitsesin altkulmu Ruubeni jumekat nägu ja lootsin sisimas, et ehk ei pane ta vähemasti ette staadionil ühte tiiru koos sörkida. Aga kui ta stardiraja alguses seisatas ja mulle küsivalt otsa vaatas, oli selge, et just seda ta plaaniski.

Teistel, kes olid märksa varem kohale jõudnud, oli enamvähem pool soojendusringi juba tehtud, kui me alustamas olime, minul muidugi nördimuspisarad kurgus. Nüüd saab Ruuben minu üle paraja kõhutäie naerda, mõtlesin endamisi ja valmistusin alandust väärikalt taluma.

Aga ta ei naernud, kaugel sellest, kõigest võttis mu käest kinni, tumedate silmade pilk kindlameelne ja julgustav. Võpatasin tahtmatult, kuna ta käsi oli tavatult soe, justkui oleksid mu külmast kanged sõrmed tulist radiaatorit puudutanud.

Ruuben vaatas mulle tähelepanelikult otsa ja päris vaikselt:

„Valmis?”

Muidugi olin selleks haledaks ürituseks nii vähe valmis, kui üldse olla andis. Mis, kas ta mõtles nüüd tõepoolest, et tal õnnestub mu seitsmekümnekilost kogu kättpidi terve ring enda järel lohistada või? Tahtsin kätt ära tõmmata, aga Ruuben ainult naeratas mulle ega lasknud lahti. Ja muidugi olin sedavõrd argpükslik idioot, et ei suutnud niipaljukestki otsustavust üles näidata, et kindlameelselt ja otsesõnaliselt keelduda.

Nii me siis startisimegi käsikäes – muljetavaldav sportlane ja higistav paksuke.

Vaevalt olime jõudnud mõne sammu teha, kui juhtus midagi sootuks kummalist. Mu jalad oleks justkui tiivad saanud ja enne kui ma midagi taibatagi jõudsin, olime kõigist mööda tuhisenud ning lõpetasime esimesena. Mul oli tunne, nagu oleks me lihtsalt läbi õhu lennelnud. Ma polnud sugugi väsinud, mis oli lausa ebatavaline, sest enamasti olin ma ikka väsinud, isegi kui ma niisama lösutasin.

Lasin rabatult Ruubenil käest lahti ja hõõrusin segaduses nägu. Ruuben naeratas mulle säravalt, paljastades oma terved valged hambad.

„Ma ei teadnudki, et sa nii hea jooksja oled,” nentis ta tunnustavalt ja kadus järgmisel hetkel nõrgalt muiates klassikaaslaste summa, kes alles nüüd lõpusirgele jõudma hakkasid. Vahtisin talle hämmeldunult järele.

Kuidas ma ka püüdsin, ei saanudki ma tookord sellele pihta, mis pagan seal staadionil üldse toimus. Hulga hiljem muidugi sain.

Aga siis oli juba liiga hilja.

Järgmine veider sündmus juhtus paar päeva hiljem ühes vahetunnis. Ruuben seisis parasjagu klassi ees, tahvlipühkimiskäsn käes, ja rääkis üsna elaval moel Martiniga, olles hetkeks tahvlipühkimise pooleli jätnud. Siis tormas Angeelika oma plikadepundiga uksest sisse ja kogemata kombel tekkinud rüseluses lendas Ruubenil käsn käest ja maandus kõrge kaarega klassi teises otsas põrandal. Kuid selle asemel et käsnale järele jalutada, juhtus midagi sootuks enneolematut. Ma nägin täiesti selgelt, kuidas käsn korraga end maas liigutas ja vaikselt mööda põrandat Ruubeni poole tagasi libisema hakkas. Hõõrusin segaduses silmi ja mõtlesin, kas ma mitte und ei näe – no see ei saanud ju lihtsalt võimalik olla! Ruuben ei vaadanud käsna poolegi, vaid jutles elavalt Martiniga edasi. Lõpuks jõudis kriidine nutsakas Ruubeni jalge ette ja hüppas kergelt õhku, maandudes otse ta sõrmede vahel. Poisid vestlesid veel veidi ja siis asus Ruuben uuesti tahvli kallale, nagu polekski midagi ebaharilikku juhtunud. Kõige veidram kogu asja juures oli aga see, et mitte keegi peale minu ei pööranud juhtumile vähimatki tähelepanu, justkui oleksid mööda klassipõrandat ringi jalutavad asjad tõepoolest midagi täiesti igapäevast.

Järgmisel kolmapäeval juhtus sama kummaline asi. Ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli üldse kuidagi Ruubeniga seotud või mitte, kuna teda polnud tookord läheduseski. Koukisin parasjagu jopetaskust nätsupakki välja, kui poiste garderoobi poolt hakkas korraga kostma hirmsat lärmi. Tüüpiline – Argo ja Janar, kes teineteist silmaotsaski ei sallinud, olid järjekordselt kaklema läinud. Rüselus jätkus, ja mina, tohman, nagu ma kord juba olin, kohe pidin sealsamas passima ja ammuli sui pealt vahtima. Korraga haaras Argo maast oma ketsi ja läkitas selle – ise suurest vihast näost lõkendades – Janari poole. Kuna ma seisin üsna Janari läheduses, sain muidugi sekundi murdosa vältel aru, et ilmselt kostitatakse nüüd poolkogemata hoopis mind paraja obadusega.

Ent oma suureks jahmatuseks märkasin, et minu suunas lennanud kets peatus millegipärast otse mu näo ees ja langes siis joonelt mu jalge ette maha, nagu oleks viimasel hetkel meelt muutnud. Kõik see tundus toimuvat otsekui aegluubis, nii et ma jõudsin märgata iga detaili – ketsi vihisemist ja keerlemist läbi õhu, nööride laperdamist, seejärel jalanõu tardumist ja maha potsatamist.

Põrnitsesin mõne viivu jahmunult Argo puna-valgetriibulist käimat ja andsin sellele siis paraja jalahoobi, nii et see uuesti poiste juures maandus. Nood klaarisid oma arveid muidugi edasi, märkamatagi, et oleks mu möödaminnes äärepealt uimaseks löönud. Jube imelik igatahes.

Pikapeale ja kuidagi märkamatult said minust ja Ruubenist head tuttavad. Mul pole tegelikult õrna aimugi, kuidas see üldse juhtus, kuid ilmselt ei olnud selle ajendiks minupoolne aktiivsus, kuna sellist asja lihtsalt pole olemas. Ruuben tavatses nii mõnigi kord vahetunni ajal pooljuhuslikult minu laua juures seisatada ja nagu muuseas mõnest tähtsusetuna näivast asjast juttu teha. Algul vahtisin teda nagu vasikas uut aiaväravat, oskamata jahmatusest silpigi kuuldavale tuua, aga pikapeale hakkasin sellega ära harjuma ja inimese kombel vastu rääkima. Märkamatult venisid meie vestlused, hoolimata ülejäänud klassikaaslaste hämmeldunud pilkudest, üha pikemaks ja haaravamaks. Mind võlus Ruubeni juures lisaks sellele, et ta oli nii põrgulikult nägus, ka asjaolu, et ta ei halvustanud mind mitte kunagi, nagu tegid teised meie klassi poisid, vaid kohtles mind alati ülima viisakuse ja lahkusega. Loomulikult olin säärasest ootamatust ja teenimatust tähelepanust üksjagu meelitatud. Kes siis ei oleks?

Eliis ei olnud. Teda näis lausa marru ajavat, et ma Ruubeniga sõbrustasin.

„Hoia temast eemale, eks?” esitas ta mulle ühel vahetunnil veidra ultimaatumi.

Vaatasin Eliisile hämmeldunult otsa. Ta suvetaeva karva silmad näisid tõepoolest lausa vihased.

Kehitasin ükskõikselt õlgu. „Mina pole tema seltsi otsinud. Mine ütle talle ise.”

Aga Eliis ei läinud, võimalik, et ta pelgas. Kuidas sa niisugust asja siis ikka otsesõnu ütled, eks ole?

„Palun,” näis Eliis lausa tungiv.

Mühatasin pisut pahaselt. „Einoh, kui sa temaga käia tahad, anna aga minna,” lubasin lahkelt. Hoolimata kõigest ei võtnud ma vähimalgi määral tõena, nagu võiks Ruuben minust sisse võetud olla. Paljas mõtegi sellest ajas mu naerma.

Eliis põrnitses mind veel hetke ja vuhises siis nördinult minema. Nagu oleksin talle mingi väga ebameeldiva ettepaneku teinud.

Aga imelikud asjad jätkusid. Ühe vahetunni ajal arutlesin endamisi, kas mul oleks viitsimist jope selga ajada ja nurgapealsest ajalehekioskist läbi hüpata, et endale pudel Fantat tuua. Aga loomupäraselt laisk ja otsustusvõimetu, nagu ma olin, loobusin sellest plaanist juba eos, otsustades kergema vastupanu teed minnes lihtsalt kooli sööklasse kõmpida ja seal pisut vett juua. Ent kui ma kraani lahti keerasin, pidin jahmatusest pikali kukkuma, sest vee asemel voolas sealt tuttav kihisev ja hästi lõhnav jook. Vahtisin tükk aega täiesti tummaks lööduna, kuidas Fanta lihtsalt äravoolutorusse valgus, ja mõtlesin, kas ma olen ogaraks läinud või ei.

Kahjuks ei viibinud sel hetkel mu läheduses ainsatki hinge, kelle käest oleksin saanud järele uurida, kas tegemist on pelgalt mu enda hallutsinatsioonidega või omab neid peale minu veel keegi. Arvatavasti hakkas kogu see arutu magusasöömine juba veidike mu ajudele, muud midagi.

Kastsin sõrmed Fanta sisse ja vaatasin, kuidas kihisev ja mullitav jook mu sõrmede vahel pritsis, ning mõtlesin, kui suur võiks olla võimalus, et karastusjookide tootjatehas on mingil seletamatul põhjusel oma torustiku meie kooli veetrassiga ühendanud. Muidugi sain suurepäraselt aru, et see võimalus oli üsna nullilähedane, et mitte öelda olematu. Ega nad peast hullud olnud, ilmselt olin seda vaid mina.

Ja kuna mind endiselt janu vaevas, kehitasin lõpuks mõttes õlgu ja kummardusin jooma, olemata kardetavasti ei esimene ega ka viimane, kes oma luuludele eales järele on andnud.

Jook tundus täiesti ehtne – jahe, kihisev ja karastav. Ma jõin niikaua, kuni kell viimaks vahetunni lõpust teatas, muidu oleksin vist sinna larpima jäänudki.

Järgmine vahetund tõttasin esimese asjana muidugi kõige otsemat teed kraani kontrollima, aga nüüd voolas seal kummalisel kombel jälle täiesti harilik vesi. Lasin sel mõnda aega sõrmede vahel pahiseda ja ootasin, et äkki tuleb Fantale veel pisut lisa, aga rohkem midagi sellist ei juhtunud. Täiega imelik ikka. Tõenäoliselt kujutasin meeltesegaduses seda kõike lihtsalt endale ette.

Ühel päeval otsustasin end käsile võtta. Muidugi üritasin endale kõigest väest jätta muljet, nagu teeksin seda kõike pelgalt enda pärast, aga tegelik tõde seisnes ikkagi selles, et tahtsin Ruubenile meeldida. Ma ei tahtnud enam kaaluda seitsekümmend kilo, kui enamus mu klassiõdesid kaalus viiskümmend.

Ainsa mõeldava pääseteena hakkasin õhtuhämaruses jooksmas käima. Kuigi see oli minusuguse jaoks, kes end naljalt liigutada ei viitsinud, täielik eneseületus, ei kavatsenud ma raskuste ilmnedes, milleks osutusid puuriv pistmine paremas küljes, kohutav janu ja krampi kiskuvad sääremarjad, kohe alla anda. Seega rassisin kangekaelse järjekindlusega peaaegu igal õhtul, kui just vihma ei sadanud, oma viit kilomeetrit, nii et higimullid otsa ees.

Ja nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, nuiasin vanematelt lõpuks ka rulluisud välja, kinnitades üsna otsustavalt, et ma lihtsalt suren, kui neid ei saa, ning lõpuks andis üksjagu hämmeldunud ema mu tungivale palvele järele.

Aga paraku vaibus mu ind rullitada juba esimesel proovipäeval, sest otsekohe selgus kainestav fakt: uiskudega oli märksa keerulisem edasi liikuda kui lihtsalt joosta, kuigi esialgses tuhinas olin vastupidist oletanud. Esimesel päeval ei õnnestunud mul peaaegu üldse püsti seista ja mu kehal polnud vist ainsatki sinikateta kohta. Võisin vaid õnne tänada, et otsekui mingi ime läbi õnnestus mul luumurdudest pääseda – loomulikult polnud mul ohutust kukkumisest vähimatki aimu.

Õnneks näis ilus ja kuiv sügis kestvat ja nii sain võimaluse vähemasti üksjagu palju jooksmas käia ja lõpuks isegi kolm kilo langetada. Ehkki see polnud mingi märkimisväärne tulemus, olin ma ikkagi rõõmus ja tundsin end otsekohe hulga paremini.

„Oled spordi vastu huvi tundma hakanud?” märkis ühel päeval Ruuben mind ühel vahetunnil mõtlikult silmitsedes. Ta tavatseski mind sageli niimoodi vaadata – pikalt ja mõtlikult.

Tundsin, kuidas reetlik õhetus sedamaid mu põsed kuumama pani.

„Noh, ma arvasin, et ehk oleks üsna lahe natuke rullitada,” tunnistasin hädiselt. Loomulikult ei meeldinud kogu üritus mulle tegelikult mitte üks raas. Kõige parema meelega oleksin lihtsalt oma toas vedelenud ja magusat õginud. Aga seda ei saanud ma endale enam lubada, kuna tahtsin tõepoolest Ruubenile meeldida.

„Ja kuidas siis edeneb?” tundis ta, nagu mulle näis, siirast huvi.

Kehitasin nukralt õlgu. „Mitte kõige paremini,” tunnistasin ausalt.

„Ma võin sind õpetada, kui soovid,” tegi Ruuben seepeale lahke ettepaneku.

Jõllitasin teda jahmunult. See veel puudus! Arvatavasti mataksin ta esimese minuti jooksul oma matsaka kere alla, murdes nii enda kui ka tema luud.

Mu kõhklust märgates kinnitas Ruuben veendunud naeratuse saatel:

„Ma olen hea õpetaja, küll näed. Paari päevaga on sul asi käpas.”

Säärasele sõbralikule veenmisele ei suutnud ma muidugi sekunditki vastu seista ja nõnda juhtuski, et ootasin pärast tunde, kell pool viis, Ruubenit Kakumäe spordirajal, rulluisud näpus.

Kui uhiuus vesihall Lexus viimaks sujuva kaarega väiksesse bensiinijaama parklasse keeras, ei osanud ma kahtlustadagi, et see kuidagi Ruubeniga seotud võiks olla. Aga seal ta oli, lõi auto ukse nõtke liigutusega kinni ja kõndis pehmel sammul minu poole, huultel mänglemas vaevumärgatav sõbralik naeratus. No tõega, nagu mõni lameduseni ärakedratud tuhkatriinulugu!

„Tere, Kirsipiia,” ütles Ruuben lahkelt ja seisatas ootavalt mu ees.

Naeratasin ebalevalt vastu ja küsisin endalt, mida see piltilus poiss siit üldse otsib. See kõik tundus mulle täiesti absurdsena. Seesugused poisid ei vaadanud eales minusuguste poolegi.

Aga Ruuben ei lasknud mul kuigi kaua rusuvaid mõtteid heietada, vaid teatas energiliselt:

„Hakkame siis aga pihta.”

Istusin pingile ja hakkasin raske ohke saatel uiske jalga toppima. Tema sai omadega valmis enam-vähem veerandiga sellest ajast, mis mul kulus oma töntsakavõitu jalgade saabastesse surumiseks ja kõigi pannalde kinnihaakimiseks.

Kiristasin jõuetus vihas hambaid. Ma ei tahtnud, et Ruuben mind nii kohutavalt kohmaka ja abituna näeb, aga kardetavasti polnud mul tema käest praegu mingit pääsu. Ummisjalu minema tormata olnuks ju ka nõme.

Mul oli õigus, ma olin lihtsalt kohutav, suutmata korraga minutitki püsti seista. Ma ei kujuta ette, kuidas Ruubenil üldse tasakaalu säilitada õnnestus, kui ma, hoolimata sellest, et ta mul toetavalt käest kinni hoidis, järjekordselt maha prantsatasin.

Aga ta isegi ei muianud mu saamatuse üle.

„Okei, teeme siis teistmoodi,” ütles ta viimaks, vähimalgi määral kannatust kaotamata. Ta sikutas mu püsti ja andis mulle uue hoo sisse.

Ja äkki me lendasime jälle. Just niimoodi, nagu tookord seal staadionil, kui ta mind endaga koos jooksma oli veennud.

Silmitsesin hirmunult meist kahel pool mööda tormavat tumedat puudemüüri ja taipasin, et me lendame edasi lausa ebaloomuliku kiirusega. Ma pidin vaid imevähe oma jalgu liigutama, uisud näisid mingil arusaamatul põhjusel ise edasi tuhisevat.

Üritasin meeleheitlikult pealepressivat paanikat alla suruda ja hoidsin kramplikult Ruubeni käest kinni. Olin millegipärast surmkindel, et kui ma temast lahti peaks laskma, tabaks mind sellelt kiiruselt täielik häving. Piilusin Ruubenit silmanurgast, peljates endamisi, mis saab siis, kui ka tema praegu ülimalt ähmis peaks olema. Aga mind kättpidi edasi lennutav Ruuben näis täiesti rahulolev: ta tumedad silmad naersid ja tema olekust ei paistnud vähimatki ebalust. Justkui oleks rulluiskudel sajakilomeetrise tunnikiirusega kihutamine üks ta meelistegevusi.

Mõne hirmutava viivu pärast taipasin, et uisutee oli juba ammu otsa saanud ja me lendasime mööda maantee äärt edasi Rannamõisa poole, kuigi ma ei suutnud aru saada, kuidas ükski reetlik killustikukivi meid jalust maha ei niitnud. Kive poleks meil jalge all nagu olnudki, kõigest sile, ühtlane, ainsagi konaruseta tee.

„Soovid võib-olla tagasi pöörduda?” küsis Ruuben lõpuks, kui märkas, et mu ebakindlus, hoolimata ta tugevast haardest, kuidagi üle minna ei taha.

Ma ei suutnud muul moel reageerida kui tummalt noogutada, ise näost valge ja enam-vähem minestuse äärel. Ruuben pööras otsekohe ringi ja lennutas mu sõnagi lausumata bensiinijaama parklasse tagasi.

Vajusin oimetuna pingile ja tundsin lausa uskumatut kergendust, et üldse ühes tükis tagasi olin jõudnud. Jäine hirmuhigi nõrgus külma nirena mööda mu selgroogu alla ja mu abitu naeratus kahanes olematuks.

Ruuben silmitses vaikides, kuidas ma oma saabaste kallal rahutult rapsin, ja päris siis viimaks midagi sootuks kummalist:

„Miks sa seda kõike üldse teed, Kirsipiia, kui sa seda tegelikult ei naudi?”

Ta küsimus jäi mulle hetkeks täiesti arusaamatuks. Minu meelest tuli enamik asju siin ilmas ära teha ilma vähimagi naudinguta. Pigem hoopis vastikustundega. Näiteks kas või keemia kontrolltöö, millest ma järjekordselt midagi ei mõiganud. Või siis oma riidekapis korra loomine, mis mulle alati seletamatul kombel tuska tegi, kui selle halastamatu tõega viimaks silmitsi pidin seisma, suutmata enam ühtegi vähegi kõlbulikku T-särki või kahte samast paarist sokki üles leida.

Vaikisin mõnda aega tõrksalt. Mis mul vastata oligi?

„Ma ei taha paks olla,” tunnistasin viimaks mingi endalegi täiesti mõistetamatu avameelsusega.

Ruuben pahvatas sedamaid lõbusalt naerma. „Sa pole ju paks!”

Põrnitsesin poisile otsa, teades suurepäraselt, et ta oli öelnud seda pelgalt selleks, et mu tuju tõsta.

„Ma olen paks,” jäin kõigutamatuks. Targem oleks tal see juba teadmiseks võtta. Ja mida varem, seda parem.

„Kui palju sa siis kaalud?” tahtis Ruuben seepeale teada.

Millegipärast valdas mind ta ootamatut küsimust kuuldes otsekohe ebamäärane kahtlus, et nagunii on seegi talle juba ette kantud. Kirjeldamatu kahjurõõmuga pealekauba.

Vahtisin Ruubenit nagu segast, tema võrdlemisi süütul toonil esitatud küsimusele vastamine polnud tõenäoliselt ilmvajalik. Arvatavasti tabas ta mu kortsus kulmust ja viltu veetud suujoonest ära, et oli oma mõtlematu pärimisega mu tundeid riivanud ja parandas end sujuvalt veel enne, kui ma üldse midagi nördinult kähvata oleks jõudnud:

„Anna andeks, ma mõtlesin tegelikult – palju sa kaaluda tahaks?”

See küsimus tundus mulle juba märksa meelepärasem.

„Viiskümmend kilo,” pakkusin lootusrikkalt. See number tundus mulle kaunis ja kättesaamatu nagu helesinine unelm.

Ruuben piidles mind korraks kaaluvalt ja mulle tundus millegipärast, nagu oleks ta mu sealsamas mingi nähtamatu mõõdulindiga üle mõõtnud. „Vähevõitu. Sa oled ilmselt…” ta takseeris mind veel hetke, „meeter kuuskümmend kaheksa pikk?”

Vahtisin teda hetke rabatult, aga rahunesin seejärel otsekohe – kõigi oletuste kohaselt oli ta mu pikkust lihtsalt mõne kahjurõõmsa klassiõe käest kuulnud.

Noogutasin allaandvalt.

„Kuuskümmend kilo?”

Raputasin jonnakalt pead. „Viiskümmend viis, mitte rohkem.”

„Selge,” sõnas Ruuben endamisi, nagu oleks me milleski äsja kokkuleppele jõudnud.

Vahtisin talle uskumatult otsa ja mõtlesin, kas me mõlemad oleme segi läinud, et siin mingis nõmedas tanklas minu kaalunumbrite pärast kaupleme, otsekui oleksime turul liha ostmas.

Lõpuks sain need neetud asjandused jalast ja kompensatsiooniks mulle osaks saanud traumeerimise eest viis Ruuben mu oma autoga koju. Vähemalt nii ta välja käis.

Muidugi ei osanud ma keeldumiseks leida ainsatki põhjust.