Читать книгу Koht, kust ta leiti - Kimberly McCreight - Страница 6

Mõtlen kotile ja sinna topitud veristele rätikutele alles hiljem. Need on mahamatmiseks liiga suured, aga ma ei saa neid ka sinna jätta. Võib-olla oleksin pidanud paremini ettevalmistunud olema. Rohkem pisiasjadele mõtlema. Kuid raske on valmis olla millekski, mida tegemas sa end ette ei kujuta.

Lõpuks võtan ma need 17. kiirteele kaasa. Mõtlen need prügikasti panna. Võib-olla mõne tankla või kiirtoidurestorani taha. Ning hommikul tuleb prügiveofirma ja viib asitõendid minema. Kuid tanklad on veel avatud ja restoranid samuti, autod on prügikastide lähedale pargitud, kliendid voorivad sisse ja välja. Liiga palju pealtnägijaid. Alles Highlightsi solaariumi juures näen seda, mida otsin. See on suletud ja selle taga on tühi parkla, mille kauges pimedas nurgas on prügikast.

Mu süda peksleb, samal ajal kui kaant kergitan. Kergendus, tunnen seda juba. Peaaegu läbi, peaaegu lõppenud, kõik see. Kuid kaas ei nihku. Tõmban seda korra, kaks. Teisel korral teen seda nii tugevalt, et mu sõrmeküüned murduvad. Kaas on ketiga kinni. Korralikult lukku pandud, nii et keegi minusugune sinna oma räpaseid saladusi peita ei saaks.

Kuid ma ei saa uut kohta otsida. Mul pole aega. Ma ei või enam sekunditki oodata. Ei suuda enam sammugi astuda. See peab õnnestuma. Mul on vaja, et selle asjaga ühele poole saaksin, kohe.

Koban kiiresti prügikasti serva, sikutades seda. Otsides nõrka kohta. Lõpuks leian ääre, mis kerkib, kõigest mõne sentimeetri, kuid sellest ehk piisab. Pean tugevasti lükkama, et verest läbi imbunud rätikud sinna sisse saada, veelgi kõvemini aga, et riidest kott läbi peene prao suruda. Korraks tekib mul hirm, et see jääb sinna vahele kinni. Ent kui ma kogu oma keharaskusega lükkan, lipsab see nii kiiresti sisse, et löön äärepealt näo vastu prügikasti serva ära.

Kui ma käed ära tõmban, on need verega koos. Hetkeks mõtlen, et see on minu oma. Kuid see pole minu veri. See on imiku veri. Olen üleni sellega koos, täpselt nagu tund aega tagasi.