Читать книгу Koht, kust ta leiti - Kimberly McCreight - Страница 9

Sandy ei maganud. Kuid ta soovis seda, lamades väikesel elutoa diivanil, silmad kinni, eriti veel nüüd, kui välisuksel kõlas koputus. See polnud kuulge-kas-seal-on-kedagi-koputuse moodi. See oli vihane prõmmimine.

Sandy oli õppinud küsimata vahet tegema, kes koputab. Need raha tahtvad kaabakad ei jätnud sind enam iial rahule, kui teadsid, et kodus oled. Nad istusid ööd ja päevad läbi su koduukse ees, nii et naabrid sind vihkama hakkasid. Nagu oleks see rahatu inimese kukrut paisutanud.

„Tee uks lahti, Jenna!“ kostis väljast meesterahva hääl.

Sandy pööras end näoga ukse poole, kuid ta ei tõusnud püsti. Ta ei kartnud, et mees selle maha murrab või midagi säärast. Nii kaugele nad ei läinud. Kuigi oleks võinud seda teha, probleemideta. Välisuks kujutas endast põhimõtteliselt üht viletsat pappi. Ridgedale’i munitsipaalmaja oli kõige odavam ja närusem koht terves Ridgedale’is, asudes linnaserval kahe rõveda kvartali keskel. Kui nad kaheksa kuu eest siia olid kolinud, polnud korter pooltki nii halb välja näinud, eriti veel võrreldes mõne teise kohaga, kus nad olid elanud. Kuid nagu selgus, oli Ridgedale’i munitsipaalmaja normaalne osa paljas õhk. See muutus üleöö peldikuks.

„Ole nüüd, Jenna!“ hüüdis hääl uuesti, seekord lähemalt, nagu oleks mehe higine nägu – nende näod leemendasid alati – vastu ust surutud. „Ma tean, et sa oled seal.“

Või nii? Täielik jamps. Polnud mingit võimalust, et see mees, kes ta ka ei olnud, oleks võinud seda teada. Isegi Sandy ei teadnud. Ta ei teadnud üles ärgates kunagi, kas Jenna oli kodus või mitte. Suure osa ajast ta oli, kuid Sandy oli juba ammu õppinud öise lärmi keskel magama. Ta vaatas Jenna magamistoaukse poole. See oli kinni, mis pidi tähendama, et Jenna oli kodus, kuid mitte üksi. Muidu oleks ta alasti tekkidel lebanud, uks pärani. Ta tundis end alati üksildasena, kui Sandyt diivanil ei näinud.

Olnuks see Jenna teha, oleks ta ukse lahti jätnud ka siis, kui tal kaaslane oli. Kuid mehed, kelle ta koju vedas, tahtsid privaatsust. Ning jumal tänatud selle eest, sest Sandy soovis näha paljusid asju – Vaikse ookeani taha loojuvat päikest, Suurt kanjonit ja Suurt Vallrahu –, kuid Jenna mingi purjus pasakotiga mehkeldamas polnud üks neist. Seda oli ta juba piisavalt näinud.

Sandy ajas end diivanilt püsti, krimpsutades nägu. Ta käsi oli üleni kärnasid täis ning paistis veel vastikum välja, tehes põrguvalu, kui ta seda kõverdas. Põlv oli samuti väga lilla. Raske oli sellest mitte välja teha, kui kogu keha seda meenutas. Kuid lõpuks ta unustab selle. Ta pidi seda tegema. Ning Sandy oli asjade unustamises osav. Ta oli seda palju harjutada saanud.

Sandy tõmbas varruka hiiglaslikule kärnale peale ja haaras seejärel sigareti pakist, mille Jenna oli kohvilauale jätnud. Ta ei suitsetanud palju. Ta polnud isegi kindel, kas see talle meeldib. Kuid oli aegu, mis nõudsid üht sigaretti. Nagu praegu. Ta torkas sigareti huulte vahele ja süütas selle kivikestega ehitud „I Love Tampa“ tulemasinaga, mille Jenna oli arvatavasti kelleltki pihta pannud.

Sandy tõmbas ühe mahvi, vaadates oma läbipaistvat särki, madala värvliga dressipükse ja ümber käsivarre keerlevat okkalise roosi tätoveeringut, mille õis jäi kenasti õlanukile. Ta keeras oma pikad sirged mustad juuksed kuklale krunni ja hingas siis pikalt suitsu välja. Oli hullemaidki asju kui see, et too persevest ta särgist läbi näeb. Tasuta pilguheit võis olla parim võimalus sellest tüübist lahti saada. Sellest ajast peale, kui Sandyle olid rinnad kasvanud, oli ta nende olemasolu tihti enda kasuks pööranud.

„Oota!“ röögatas ta, nii et mees uuesti ei karjuks. „Ma tulen.“

See lärmav persevest oli midagi, mille pärast nende 80-aastane naaber marru läheks. Proua Wilson oli kaebusemasin – ta kaebas kõige ja kõigi peale, nagu oleks see tema töö. Kuid Jennat ja Sandyt vihkas ta eriliselt. Ta nägu tõmbus krimpsu iga kord, kui Sandy temaga kokku juhtus, justkui oleks ta mädanenud sidrunit imenud. Proua Wilson tahtis neid majast välja süüa, see oli kindel. Kui nad oleksid talle päriselt põhjust andnud, oleks ta seda juba teinud.

Sandy astus kolm lühikest sammu ukse juurde, seejärel pani käe lingile. Ta tõmbas veel ühe mahvi, enne kui ukse avas ja suitsu õhku puhus. „Issake, rahune maha,“ ütles ta rahulikult ja enesekindlalt, lõug püsti, samal ajal kui viimane suitsuvine ta huulilt lahkus. „Ma olen siin, eks?“

Päike polnud veel õieti tõusnudki, taevas oli nõmedalt hall. Aeg oli varasem, kui Sandy oli arvanud. Võimalik, et see jama läheb mööda ja ülejäänud päev ei osutugi täielikuks läbikukkumiseks. Võib-olla. Sandy vaatas ukse ees olevat meest. Ta oli kõhn, lühike ja nirgiliku välimusega, paar rõvedat juuksesalku üle pealae kammitud. Jälk. Temasugused mehed olid seda alati.

„Kas teie olete Jenna Mendelson?“ Mees vaatas silmi kissi ajades oma mappi.

„Kes küsib?“ Sandy tõmbas taas ühe mahvi ja toetus vastu ust. Praegu polnud veel vaja kogu oma naiselikku ilu letti lüüa. Sellest võis hiljem kasu olla.

„Noh, preili Mendelson, te olete kolme kuu üüri võlgu.“ Mees tõmbas märkmikust lehe nagu parkimistrahvi välja ja ulatas selle Sandyle.

Kolme kuu eest? Ei võinud olla. Nad poleks tohtinud ühegi kuu eest võlgu olla. Kuid õppimise ja kõige muu kõrvalt polnud Sandyl viimasel ajal olnud aega rahaasjadega tegelda nagu tavaliselt. Kes teadis, mida paganat Jenna rahaga oli teinud – maha joonud, ära suitsetanud, niisama tuulde loopinud. Sandy võis mõnikord nii rumal olla. Miks ta küll Jennat oli usaldanud? Ta oleks pidanud veenduma, et raha õigesse kohta jõuab.

Samas, arvestades kõiki asjaolusid, äkki oligi neil paras aeg Ridgedale’ist jalga lasta. Mitte et Jenna veenmine lihtne oleks. Umbes aasta tagasi oli ta maininud, et oli Phillys kokku juhtunud ühe Ridgedale’i tüübiga, keda ta olevat kunagi tundnud. Siis oli ta teinud näo, nagu oleks see kõik olnud üks suur juhus, et nad siia olid sattunud. Kuid Sandy polnud idioot. Hoopis rohkem oli teda üllatanud see, kui kaua aega Jennal oli kulunud, et pärast Ridgedale’i kolimist kogu inetu tõde talle ära rääkida. Sandy oleks võinud vanduda, et teadis iga viimsetki Jenna inetut saladust, kuid neid oli veel. Ning teadmine, mis Jennaga aastaid tagasi Ridgedale’is oli juhtunud, ei aidanud sugugi kaasa. Ent see muutis seda, kuidas Sandy teda nägi. See tegi Jenna hülgamise, isegi nüüd, kui see olnuks igati mõistlik tegu, üsna kuradima võimatuks.

„Me pole võlgu,“ lausus Sandy. Ta oli seda varemgi teinud. Isegi kui sellel mehel oli õigus, võis eitamine neile aega võita. „Me oleme kõik ära maksnud.“

„Kas teil on selle kohta tõend olemas?“ küsis higine tüüp.

Sandy pööras oma keha nii, et mees näeks ta läbipaistvat särki. Ta surus oma õlavarred ette ja kummardus veidi, surudes rindu kokku. „Te võiksite öelda, et mul oli tõend,“ sõnas ta, libistades pilgu üle mehe pükste. „Ainult paariks päevaks, et meile aega võita, kas mõistate?“

Mees mõõtis pilguga Sandyt, peatudes ta rindadel. Seejärel ta turtsatas ja raputas pead, nagu oleks Sandy üks vastik kalts. „Teil on kakskümmend neli tundi, preili,“ lausus ta. „Pärast seda paneme korteri lukku. Mina teie asemel,“ mees vaatas veel kord Sandy rindu, „hakkaksin pakkima.“

Sandy võttis kortsus kollase lipiku persevesti käest ja vaatas siis, kuidas mees oma lühikestel jalgadel mööda kõnniteed sammus ja vaateväljast kadus. „Väljatõstmishoiatus“ seisis sellel. Pagana pihta, Jenna. Jah, oli aeg minna, aga kas see pidi siis püssiähvardusel toimuma? Jumal tänatud, et Sandyl oli hädaolukordadeks raha kõrvale pandud – tuhat dollarit, mis asus diivani taga karbis. Sellest ei piisanud kolme kuu üüri maksmiseks, kuid see tagas neile paar päeva mõnes uues kohas. Kusagil kaugel siit ja siinsetest halbadest mälestustest.

Sandy tormas Jenna magamistoa poole, väljatõstmisteade rusikasse kortsutatud. „Jenna!“ röögatas ta ukse ees nii valjult, et see ta kõri põletas. „Ärka üles, kurat!“

Kui vastust ei järgnenud, lõi Sandy jalaga vastu ust. See lendas lahti ning Sandy valmistas end ette, et kellegi paljas ja karvane tagumik teki alla poeb. Kuid seal polnud midagi. Ega kedagi. Jennat polnudki siin. Ning näis, et ta polnud siin olnud terve öö.

„Persse,“ ütles Sandy vaikselt, kõht vihast krampi tõmbumas. Kus kurat Jenna oli? Ta läks telefonist otsima sõnumit, midagi sellist nagu „Jään siia. Näeme hommikul!“. Kuid seal polnud midagi. Mitte kui midagi.

Nii palju siis kodaniku- ja majandusõpetuse kodutööst, mille Sandy pidi Rhea jaoks valmis tegema, ning matemaatika kontrolltööst, mille jaoks ta pidi õppima. Ehkki see ei üllatanud teda. Keskkooli lõputunnistuse saamine oli nagunii nõme mõte olnud. See oli teiste, mitte tema jaoks. Kuid Sandy oli lasknud endal Rhea õnge minna. Ta oli avastanud end mõtlemast: „Miks mitte ka mina?“ Jenna pärast, vaat sellepärast mitte! Täielik naljanumber.

„Kus pagan sa oled?“ saatis ta Jennale sõnumi.

„Kuula, Sandy, keegi pole täiuslik,“ oli Rhea oktoobris nende esimese kohtumise lõpus öelnud. Sellest oli nüüd peaaegu kuus kuud möödas. Magusus, millega naine oli talle naeratanud, oli Sandy kurku klombi tekitanud. „Ja kes teeb näo, et on täiuslik, on valevorst.“

Sandy oli pidanud end tõsiselt kokku võtma, et Ridgedale’i keskkoolis asuvasse õppekeskusesse minna. Ta polnud koolis käinud kevadest saati, kui oli Philly kirdeosas asuvas põrguaugus 11. klassi lõpetanud. Septembris Ridgedale’i kolides polnud ta keskkooli minemist isegi mitte kaalunud. Toit, üür, kohv – kõik oli Ridgedale’is kallim. Sandy pidi oma kulude katteks rohkem töötama.

Aga siis oli see neetud Rhea Sandy tööpäeval Winchesteri pubisse lõunat sööma tulnud. Ja tal oli see kena naeratus ja lahke pilk ning ta oli Sandyle küsimusi esitanud. Valvsuse kaotanud Sandyl polnud oma tavapäraseid valesid käepärast. Ja nii oli Rhea arve maksmise ajaks rääkinud Sandyle augu pähe, et ta tuleks Ridgedale’i keskkooli abiõppeprogrammi vaatama. „Sa võid oma keskkooli lõputunnistuse varem kätte saada kui koolis,“ ütles Rhea.

Sandy ei rääkinud Jennale õppimisest. Jenna poleks teda ümber veenma hakanud, isegi tema oleks teadnud, et see olnuks nõme. Arvatavasti oleks ta Sandyt hoopis julgustanud. Öelnud talle, et ta selle ära teeks.

Kuid siis oleks Jenna leidnud kõiksugu põhjusi, et Sandy seda ei teeks: „Tule minuga kinno, Sandy!“, „Ole mu kaisus, Sandy!“, „Joome koos õlut!“. Jenna ei saanud sinna midagi parata. Ta lihtsalt ei talunud mõtet mahajäämisest.

See, et Sandy polnud asjast Jennale rääkinud, polnud nagunii tähtis. Ta oli kindel, et Rhea jutt oli jama. Et ta ei mäletagi enam Sandyt, kui ta lõpuks kohale läheb.

Kuid Rhea mäletas.

„Mul on nii hea meel, et sa siia tulid!“ ütles Rhea, tõustes toolilt püsti ja haarates Sandy oma embusesse.

Nende teiseks kohtumiseks oli Rheal Sandy jaoks kava valmis tehtud. „Heitsin su vanadele märkmetele pilgu peale. Sinu läbitud kursuseid ja suurepäraseid hindeid arvesse võttes võin kihla vedada, et väikese juhendamise abil saad sa juba selle aasta lõpuks keskkoolitunnistuse kätte. Lõpetaksid tervelt aasta enne tähtaega.“ Rhea vaatas Sandyle oma suuri siniseid silmi pilgutades otsa. Ta nägi nii kena ja terve välja. See tekitas Sandys tahtmise duši alla minna. „Sul on vaja ainult, et keegi su edusammudel silma peal hoiaks ja kontrolltöid teeks, mille ma suurima rõõmuga enda ülesandeks võtan. Ja otsin sulle mõne õpilase, kes sind matemaatikas ja reaalainetes aitaks.“

„Õpilasest juhendaja?“ Sandy tundis iiveldust. Ta ei suudaks taluda mingit rikast Ridgedale’i tõbrast, kes talle ülevalt alla vaatab.

„Ole nüüd!“ Rhea naeris. „See pole nii hull. Ma mõistan sind, aga ega teist ei peagi südamesõpru saama. Sa pead lihtsalt laskma kellelgi end aidata. Suudad sa seda?“

„Üritan,“ vastas Sandy. Ta kõlas nagu mingi tänamatu jobu, kuid ei tahtnud valetada. Eriti veel kellelegi, kes oli tema vastu nii kena. „Millal me alustame?“

„Kohe!“ ütles Rhea. „Toon sulle vajalikud raamatud ja õpiku. Kui oleme su ree peale saanud, võime rääkida keskkoolilõpetajate õppeprogrammist ja kolledžist. Ma arvan, et sa oled ideaalne kandidaat.“

Sandy oli oma peas seda hetke miljon korda kerinud, kujutades ette, kuidas keegi Rhea-sugune ta sellest närusest elust päästab. Kuid ta polnud osanud arvata, kui mõnus tunne see on. Ära usu teda. Ära usu teda. Ära usu teda. Kuid juba oli hilja.

„Kolledž?“ küsis Sandy, tundes totrat segu ärevusest ja rõõmust.

Rhea pilgutas silma ja muigas, samal ajal kui püsti tõusis. „Jah, kolledž. Nad on õhtukeskkooli lõputunnistusele uue sisu andnud. Nüüd võib sellega juba kusagile jõuda, mitte lihtsalt kaotatud aega tasa teha.“

Rhea oli vaevu uksest väljas, kui Jennalt saabus esimene sõnum: „Kus sa oled? Tule kohe koju! Mul on sulle NII hea lugu rääkida. Sa ei usu seda.“

„Olen poole tunni pärast kodus,“ vastas Sandy.

„Kiirusta! Ja too Cheetost ka! Musid, kallid.“

Kuradi Jenna. Kõige hullem oli see, et Sandy tundis end süüdi, sest seal polnud. Ja see oli haige. Sandy teadis seda. Ent asjaolu, et see haige oli, ei muutnud seda vähem tõeks.

Kui Rhea kabinetti naasis, pani ta Sandy ette virna raamatuid ja koopiaid. „Nii, mul on sinu jaoks üks suurepärane juhendaja.“ Rhea ulatas Sandyle väljaprinditud lehe. „Hannah Carlson“ seisis sellel ühes aadressi, telefoninumbri ja e-posti aadressiga. „Hannah on kullatükk. Ja omapärane, mitte nagu teised siinsed tüdrukud. Ta mängib imeliselt klaverit ja kuulub matemaatikarühma. Samuti on ta võrratu kirjutaja. Ta võttis eelmisel kevadel 11. klassis olles koguni ülikoolist inglise keele tunde.“