Читать книгу Koht, kust ta leiti - Kimberly McCreight - Страница 8

Taevas me suurest eendaknast hakkas heledamaks muutuma, kui oma silmad avasin. Hommik polnud veel päris käes. Tee nii, et see poleks äratuskell, veel mitte. Kui lärm uuesti kõlas, taipasin, et see oli mu öökapil vibreeriv telefon. Pimeduses helendas ekraanilt Erik Schinazy nimi.

„Kas kõik on korras?“ vastasin ma ilma tervituseta.

Nende viie kuu jooksul, kui olin väikeses, ent auväärses Ridgedale Readeris töötanud, polnud ajalehe peatoimetaja mulle kunagi väljaspool tööaega helistanud. Tal polnud selleks põhjust olnud. Readeri kunsti-, elustiili- ja persoonilugude ajakirjanikuna tegelesin ma teemadega, mis polnud seotud hädajuhtumitega.

„Vabandust, et sulle nii vara helistan.“ Erik kõlas väsinult või hajameelselt. Midagi sellist. Arutlesin hetkeks, kas ta on joonud. Erik oli nüüd väidetavalt kaine, kuid räägiti, et ta oli Wall Street Journalist joomise pärast lahti lastud. Nõudlikku, pikka, jäiga hoiaku, sõjaväelasliku kõnnaku ja korralikult lühikeseks pöetud juustega Erikut oli raske lohaka joodikuna ette kujutada. Ent pidi ju leiduma mingi parem selgitus, miks temasuguse kaliibriga ajakirjanik Readerisse sattus, olgugi et peatoimetajaks, kui see, et tema naine Nancy, Ridgedale’i ülikooli psühholoogiaõppejõud, väsis ära sõitmisest Ridgedale’i ja New Yorgi vahel, kus nad olid elanud siis, kui Erik veel Journalis töötas.

Mitte et mina oleks mingi kohtumõistja olnud. Ma sain Readerisse tööle tänu Nancyle, kes oli teaduskonna vastuvõtukomitees. Mul polnud aimugi, kui palju oli Nancy Erikule mu töölevõtmiseks survet avaldanud või kui meeleheitlikuna oli Justin mu olukorda talle kirjeldanud, kuid Nancy ülevoolavalt lahke, peaaegu terapeutiline suhtumine tekitas minus kahtlusi. Ning oma õigusteaduste kraadi ja kümneaastase kogemusega riigiadvokatuuris rasedate naiste seadusandlusega tegelemisel olin üsna kindel, et polnud ajakirjanikuks kõige sobivam kandidaat.

Kuid Justin, kes oli nüüd Ridgedale’i ülikooli inglise keele õppejõud, tegi kõik, et tagada mulle uus algus. Ning Ridgedale Readerile kirjutamine oli mulle ootamatult kinkinud eesmärgi. Ma olin alles hiljuti, pärast rasket teraapiat hakanud mõistma, et lein, mis oli minust pärast beebi surma kontrollimatult välja voolanud, ei lakka enne, kuni ma sellelt jõuga korgi pealt keeran.

„Ei, ei, sellest pole midagi, Erik,“ ütlesin ma, üritades voodist väljuda nii, et Justinit ei ärataks. „Kas saaksid hetke oodata?“

Alles siis, kui end liigutada üritasin, taipasin, et Ella oli meie voodis, käed-jalad mu peale välja sirutatud nagu vähil. Mulle hakkas häguselt meenuma, et ta oli seisnud voodi kõrval, kuna oli ilmselt halba und näinud. Ellal olid alati väga hirmsad unenäod, nii et ta sageli läbi une pimedusse karjus. Minuga oli lapsepõlves sama, kuid olin eeldanud, et see oli koos mu emaga elamisest. Lastearst ütles, et õudusunenägude nägemine on tõenäoliselt pärandatav. Kuid mina talusin Ella luupainajaid paremini kui mu ema minu omi: ta kasutas kõrvatroppe, lukustas oma ukse ja karjus vihaselt. Niisiis tuli Ella tihti meie vahele magama, ehkki Justin oli hakanud seda kommet vaikselt, kuid kindlalt ümber harjutama.

„Olgu, vabandust, jätka, Erik,“ ütlesin ma, kui olin end Ella alt vabastanud ja koridori kõndisin.

„Ma lootsin, et saad mind ühes asjas aidata,“ alustas mees, hääl veelgi järsem kui tavaliselt. Nancy oli temaga võrreldes nii soe. Arutlesin tihti, kuidas nad küll kokku olid saanud. „Pidin perekriisi tõttu linnast lahkuma, Elizabeth täidab Trentonis tööülesandeid ja Richard on haiglas, nii et...“

„Kas temaga on kõik korras?“ Tundsin, kuidas süütunne mind põlvist nõrgaks lõi. Ma polnud Richardile päriselt haigestumist soovinud, kuid oma süngeimatel momentidel olin sellele lähedal olnud.

Elizabeth ja Richard, mõlemad hilistes kahekümnendates, kirjutasid Readerile uudiseid, ehkki ei üritanud rinda pista üleriigiliste päevalehtede või interneti uudisteportaalidega. Selle asemel uhkustas Ridgedale Reader sügavuti minevate kohalike lugudega. Aeg-ajalt sain ma Erikult ülesandeks kirjutada ülikoolile kuuluva prestiižse Stantoni teatri uuest direktorist või kohalike seas hinnatud õigekirjavõistlusest, ent enamasti kajastasin ma enda otsitud teemasid, näiteks mu hiljutine artikkel abiõppeprogrammist, kohalikust keskkoolist väljalangenuile mõeldud kavast, mida juhtis Ella lasteaiakasvataja Rhea.

Elizabeth oli minuga vähemalt viisakas, kuid Richard oli igati välja näidanud, et näeb minus läbikukkunud ema, kes sai oma koha laua äärde täiesti teenimatult. See, et tema hinnang läks üsna täppi, ei teinud asja sugugi paremaks.

„Kellega on kõik korras?“ Erik kõlas segadusse aetult.

„Sa ütlesid, et Richard on haiglas.“

„Ahjaa, temaga on kõik korras,“ turtsatas mees. „Sapipõieoperatsioon. Tema kaeblemise järgi võiks küll arvata, et talle tehakse südameoperatsioon, kuid ta peaks neljakümne kaheksa tunni pärast tagasi olema. Mina aga sain siin vahepeal ühe kõne. Keegi leidis Essexi silla juurest laiba.“

„Laiba?“ Mu hääl kõlas vastiku kiunatusena. „Sa tahad öelda, et surnud inimese?“

„Seda see tähendab.“ Erik kõlas nüüd minu suhtes skeptiliselt. Arvatavasti oli ta seda olnud algusest peale, aga ma aitasin sellele muidugi kaasa. „Mul on vaja, et keegi läheks sinna ja uuriks järele, mis toimub. Ning et Elizabeth on kuberneri ümarlauas ja Richard rivist väljas, siis teeksin seda ise, aga nagu ma ütlesin, on mul perekriis. Ma ei tea, millal tagasi tulen.“

„Kas kõik on korras? Su perega, ma mõtlen.“

Miks ma küll isiklikuks muutusin. Erik vihkas seda. Kui me augustis linna saabusime, olin kindel olnud, et Erikust ja Nancyst saavad meie esimesed sõbrad. Justin ja mina polnud juba ammu seltskonnaga lävinud ja meil oli seda vaja. Justinil oli Nancyga tööalane suhe ja mulle oli naise soe hoiak kohe meeldima hakanud, isegi kui see oli osaliselt tingitud asjaolust, et ta nägi minus võimalikku patsienti. Erik oli veidi okkaline, jah, aga ta oli ka uskumatult nutikas ja äärmiselt huvitav.

Kuid Erik ja Nancy olid kõikidele meie katsetele viisakalt ära öelnud: hiline hommikusöök, grillipeod, kontserdipiletid. Need pakkumised läksid nagunii minu mugavustsoonist välja. Võib-olla oli nende eemalehoidmise põhjus Eriku kirju minevik või Nancy viljakusprobleemid, millest ta oli ühel oma kadestamisväärsel emotsionaalsel siirushetkel rääkinud. Või äkki me lihtsalt ei meeldinud neile. Igatahes jäi mulje, nagu oleksid Nancy ja Erik suletud puuri, mille peent võret nägi vaid lähemal uurimisel. Ja mina ise olin liiga õrn selleks, et lähemale tükkimisega riskida.

„Jah, meiega on kõik korras,“ vastas Erik tavapärase järsu tooniga. „Igatahes näib, et see surnukehalugu jääb sulle. Eeldades, et oled selleks valmis.“

„Muidugi, lähen kohe sinna,“ laususin ma, tundes kergendust, et nii rahuliku ja asjalikuna kõlasin.

Kuid olin juba närvis. Kõigi, sealhulgas iseenda üllatuseks olin ma Ridgedale’is oma väikese nurgakesega siiani hästi hakkama saanud. Isegi Erikule, kes oli kunagi väliskorrespondendi auhinna saanud, paistis see muljet avaldavat. Kuid ma polnud kunagi kirjutanud laipadest. Ridgedale’is oli see midagi haruldast. Kogu meie siin elatud aja jooksul polnud siit mitte ühtegi surnukeha leitud.

„Hästi,“ sõnas Erik. Tema hääl kõlas endiselt kahtlevana. „Kas sa oled, hm, kunagi kuriteopaigast kirjutanud?“ Mees oli viisakas. Ta teadis ju, et ma polnud.

„Kuriteopaigast? See näib mõrva eeldavat. Kas saame selles ikka kindlad olla?“ küsisin ma, olles rahul, et olin ta etteruttamiselt tabanud.

„Hea märkus. Ilmselt ei saa,“ lausus Erik. „Meie allikas jäi napisõnaliseks. Seda enam on põhjust asja ettevaatlikult käsitleda. Ehkki nad ise seda arvavad, pole kohalikul politseil õigus meilt erikohtlemist oodata, aga ilmselt on nad ülikooliga sõdimise tõttu juba tõrjuva hoiaku sisse võtnud.“

„Ülikooliga?“

„See metsaala Essexi silla lähedal jääb küll ülikoolilinnakust välja, kuid kuulub neile,“ sõnas Erik. „Ma sain aru, et laibast teatas ülikoolilinnaku turvatöötaja. Nagu sa võid isegi ette kujutada, tahab ülikool seda vaka all hoida. Kui miski sellest infost üldse tõele vastab. Alati on võimalus, et kogu asi oli valehäire.“

Uks krigises, kui Justin koridori astus, vaadates oma pähkelpruunide kissis silmadega mulle otsa. Ta sassis pruunid juuksed turritasid nagu väikesel poisil. Mees küsis hääletult, kes see on, osutades kulmu kortsutades telefoni poole ja mähkides siis käed ümber oma Ridgedale’i ülikooli T-särgis oleva sitke triatleedi keha. Andsin sõrmega märku, et ta ootaks.

„Olgu, olen ettevaatlik.“ Nüüd kõlasin ma lausa nii enesekindlalt, et hakkasin seda peaaegu ka ise uskuma. „Saadan sulle sõnumi, kui seal olen. Eeldan, et tahad interneti jaoks midagi lühikest ja homseks trükiks täispikka.“

„Kõlab hästi,“ lausus Erik, endiselt kõhklev. Ta andis oma parima, et mu enesekindlusesse uskuda, kuid ei suutnud seda täielikult. „Olgu siis. Õnn kaasa! Helista, kui midagi vajad.“

„Erik?“ küsis Justin uniselt, kui olin kõne lõpetanud. Ta tõmbas käega üle habeme, millesse olin varasemast vastumeelsusest hoolimata kummalisel kombel kiindunud. See varjas Justini nurgelisi näojooni, kuid muutis ta ka nägusamaks. „Mida ta keset ööd sinust tahtis?“

Vaatasin oma telefoni. Kell oli kuus hommikul. „Enam pole öö,“ laususin ma, nagu oleks see tähtis. Mu hääl kõlas õõnsalt ja veidralt.

„Kuule, mis lahti on?“ Justin tõukas end uksepiidast eemale ja pani oma käe murelikult mu käsivarrele. Sest ma ei tohtinud õõnsaks muutuda, isegi mitte sekundiks. Enam mitte. Nii juhtub, kui oled käinud ära sügavikus: inimesed muutuvad ärevaks, kui söandad kas või varba süngesse vette tagasi torgata.

„Mitte midagi. Erik tahab lihtsalt, et läheksin ühe loo pärast Essexi sillale,“ vastasin ma. „Nad leidsid ühe... Keegi leidis ühe laiba.“

„Issand, laiba, päriselt? See on kohutav. Kas on teada, mis juhtus?“

„Selle ma peangi välja uurima. Nähtavasti olen ma Ridgedale Readeri ajutine uudislugude kirjutaja.“

„Sina? Päriselt?“ Nägin, kuidas Justin oma eksimust taipas. „Ma tahtsin öelda, et tore, vist. Imelik on nii öelda, kui keegi on surnud.“

Magamistoauks avanes ning Ella paterdas oma punase- ja valge- triibulises pidžaamas välja, pruunid lokid nagu vedrud igas suunas turritamas. Ta kissitas oma pähkelpruune silmi täpselt nagu Justin. Kui välja arvata juuksed, mis olid šokolaadikarva koopia mu enda punastest lokkidest, oli Ella Justini miniversioon. Oma ülisuurte silmade, täidlaste punaste huulte ja kogu nägu hõlmava naeratusega oli ta elav tõestus geneetika võimsusest.

„Anna andeks, kullake, ma ei tahtnud sind üles ajada.“ Sirutasin käed ja tõstsin raskevõitu Ella oma puusale. „Las ma viin su uuesti voodisse.“

„Ma ei taha voodisse minna.“ Ella mossitas mu kaela vastas. „Ma tahan valmis olla.“

„Valmis?“ Naersin, silitades käega ta selga, samal ajal kui teda ta tuppa viisin. „Mille jaoks valmis, Pähklike?“

„Etenduse jaoks, emme.“

Kurat, etendus. Lasteaia etendus „Väga näljane röövik“, kus Ellal oli väga oluline ühe rohelise lehe roll. Etendus pidi toimuma kell üksteist hommikul. Polnud sugugi kindel, kas jõuan sinna.

„Sa oled etenduse jaoks liiga väsinud, kui üles jääd, Pähklike. Praegu on liiga vara,“ sõnasin ma, lükates ukse jalaga lahti. „Sa pead veel magama või muidu unustad oma teksti ära.“

Ella silmad olid juba pooleldi kinni, kui ma ta uuesti roosa ja valge ruudulise teki alla ja võimsa värvilise mänguasjakogu vahele sättisin. Selles voodis Ellale unejuttude lugemine tekitas minus alati väikese plika tunde, kes ma polnud kunagi saanud olla. Ning parematel päevadel suutsin end peaaegu veenda, et olen selline ema, keda lootsin end kunagi olevat.

„Emme?“ ütles Ella, kui end hiiglasliku punase konna kaissu seadis.

„Mis on, kallis?“ Naeratasin kibedalt, üritades mitte mõelda sellele, kui pettunud ta on, taibates, et ma ei jõuagi etendusele.

„Ma armastan sind, emme.“

„Mina sind samuti, Pähklike.“

Nüüd kui olin lõpuks tagasi, mitte küll täiuslikuna, kaugel sellest, kuid siiski palju paremas seisundis, tegin kõik, et temas mitte pettumust valmistada. Hakkasin midagi ütlema, vabandama ta etenduse vahelejätmise pärast, lubadusi või pistiseid pakkuma, kuid juba oli liiga hilja ta andestust paluda: Ella magas sügavalt.

Kui meie magamistuppa jõudsin, oli Justin tagasi voodis. Sain aru, et ta ei olnud veel magama jäänud, ehkki üritas kõvasti.

„Ella etendus on täna kell üksteist. See ei kesta kaua, viisteist minutit ehk. Salvesta see minu jaoks, eks?“ Läksin oma kummuti juurde. Midagi viisakat, ent praktilist, just selliseid riideid oli mul vaja. Või äkki oleks paremini sobinud ametlikud, kuid metsas ringi tammumiseks mõeldud rõivad. Jah, just: kartmatu mulje. „Ma ei saanud teda hoiatada, et see mul nägemata jääb. Mis sa arvad, kas peaksin ta üles ajama ja seda talle ise ütlema? Mulle ei meeldi teda nii üllatada.“

Tajusin, kuidas Justin mu liikumist ja riietumist jälgis. Tõmbasin selga oma ilusaima kampsuni – helesinise ja kašmiirist –, mille Justini ema oli mulle kinkinud ja mis rõhutas mu silmi, seejärel sikutasin jalga oma kõige kenamad mitteemmelikud teksad.

„Mul hakkab kell kümme loeng, kullake,“ lausus Justin. Kui end ringi pöörasin, toetus ta küünarnukile. „Ma võin Ella kooli viia, aga etendusele ma ei jõua. Anna andeks, Molly, aga sa ju tead, kuidas ülikooli rektor on viimasel ajal loengutest puuduvatesse õppejõududesse suhtunud – see on tema isiklik ristiretk.“

„Üks meist peab seal olema, Justin,“ ütlesin ma liiga jõuliselt. Teadsin, et ta ei tohi loengust puududa, kui tegemist polnud just hädajuhtumiga, ja ehkki mina tundsin teisiti, ei läinud lasteaiaetendus selle alla. „Ma pean silla juurde jääma, kuni olen looks vajaliku info kätte saanud. Eeldades, et mõistan üldse, mida see endast kujutab. See võib võtta terve päeva.“

„Ma nõustun täielikult,“ ütles Justin. „Sa pead sinna minema ja loo oma parimate võimete kohaselt kirja panema. See võib olla sinu võimalus, Molly, ja sa pead selle ära kasutama. Ma arvan, et Erik ei ole eriline uute võimaluste andja. Täna on sinu loojahtimine tähtsam isegi „Väga näljasest röövikust“.“

Sest minu puhul ei olnud tegemist lihtsalt ühe looga. Kõik, mida ma nüüd tegin, oli järjekordne plank sillal, mis viis parema minuni. Minust oli saanud see, keda varem põlgasin: elav kehastus eneseabiõpikust.

„Ja Ella?“ Tundsin paanikat. Ma ei saanud sinna midagi parata. Vean teda jälle alt. Vean teda jälle alt. See muudkui keris mul peas.

„Ole nüüd, ta saab sellest üle.“ Justin naeris, kuid mitte üleolevalt. „Ära solvu, aga see pole ju tema Broadway debüüt. Ja mitut tema etendust sa sel aastal oled näinud? Kümmet?“

Kehitasin õlgu. „Ma pole neid kokku lugenud.“

Justin ajas end voodil istuli ja tõstis jalad põrandale. „Sa tead sama hästi kui mina, et me ei tee sellega Ellale head, kui jätame mulje, et armastus tähendab, nagu ei peaks kunagi pettumust tundma.“

„Ma arvan, et ta on juba piisavalt pettumust tunda saanud, kas pole?“

„Ole nüüd, Molly.“ Justin tõusis püsti ja kutsus mind oma embusesse. Läksin tema juurde ja mähkisin oma käed ta lihaselise selja ümber. Ta kallistas mind tugevalt, lõhnates mentooli järele, mida oli öösel oma rebenenud põlvekõõlusele määrinud, samal ajal kui oli vananemise üle kurtnud. „Sa oled hea ema,“ sosistas ta mulle kõrva. „Sa ei pea üritama seda tõestada.“

Ent Justin ühes oma toetavate vanemate ja idüllilise lapsepõlvega võis endale väärtushinnanguid ja mõõdukate riskidega maailmas elamist lubada. Just see oli mind tema puhul köitnud. Ent polnud lihtne olla ema, kui sul endal polnud teda õieti olnudki. Juba enne masendusse langemist olin alati usaldanud kindlat vanemlikku strateegiat: üritada olla täiuslik.

„Olgu, hästi,“ ütlesin ma. Sest Justinil oli õigus. Teadsin seda, isegi kui ei tundnud nii. „Aga sina selgitad seda Ellale, kui ta üles ärkab, eks? Et miks ma ei saa seal olla. Sa valmistad ta ette, et kumbki meist pole seal.“

„Tegelen sellega, luban sulle,“ lausus Justin, suudeldes mind. „Mine nüüd ja näita oma kirjutamisoskusi!“

Väljas polnud veel õieti valgeks läinud, maailm oli tuhmhall, samal ajal kui ma läbi Ridgedale’i kesklinna sõitsin. Ülesklanitud rohelise kesklinna ümber olevad moebutiigid ja kallid kohvikud olid suletud ja pimedad. Ka kõnniteed olid tühjad, seal jalutas vaid üks suure täpilise koeraga vana mees ning sörkisid ja lobisesid kaks neoonvärvi särkides ja samasugustes tossudes naist. Minust paremal, kõrge raudaia taga, laius elevandiluuvärvi ülikoolilinnak, taustaks leekivoranž taevas.

See kõik oli hämaras valguses nii ilus. Raske uskuda, kui tugevalt olin olnud siia kolimise vastu, kui Justin, kelle erialaks oli 19. ja 20. sajandi Ameerika kirjandus, esimest korda Ridgedale’i ülikooli õppejõu kohta mainis. New Yorgist 40 kilomeetri kaugusel loode pool asuv Ridgedale oli koht, kuhu me arvatavasti poleks ülikoolita kunagi kolinud. Olin kartnud, et suurlinnast lahkumine muudab mind veelgi tõrjuvamaks ja üksildasemaks. Ehkki Ridgedale polnud mingi kolkaküla. Siin oli Michelini tärniga talutooteid pakkuv restoran ja tosin mõnusat rahvuskööki, rääkimata tippklassi tasemel Stantoni teatrist, suurepärasest ülikoolihaiglast ja kahest raamatupoest. Linnaelanikud kujutasid endast samuti kirjut seltskonda, sest üliõpilasi ja õpetajaid oli kõikjalt maailmast.

Ent asjad polnud alati nii hästi olnud või vähemalt nii oli mulle räägitud. Bristol-Myersi peakontor, mis oli kolm aastat varem Manhattani kesklinnast Ridgedale’i toodud, oli märgatavalt linna jõukate liberaalide arvu suurendanud. Osa pikaajalisi Ridgedale’i elanikke, üldiselt vähem jõukad ja konservatiivsemad, olid endiselt sojalatede ja Pilatese stuudiote levimise vastu. Nad igatsesid vanu aegu, kui üliõpilased käisid ostmas vaid ülikoolipoest või Ramsey’se apteegist ning Ridgedale’i väljas einestamised piirdusid üksnes pitsa, kanatiibade või ööpäev läbi lahti oleva Pati pannkoogirestoraniga.

See oli vastuolu, mis rullus tihti lahti ajalehe internetiväljaande kirglike kommentaaride sektsioonis. Neil lahingutel polnud mingit pistmist artikliga, mille juurde need lisati, ent sellegipoolest kujunes neist tihti isiklik rünnak ajakirjanike vastu. Vähemalt Elizabethi sõnul, kes oli mind hoiatanud, et ma mitte kunagi ühegi oma internetti pandud artikli kommentaare ei loeks, isegi kui see näis olevat ohutul teemal. See oli üks nõuanne, mille ta mulle oli andnud, ja ma olin teda kuulanud. Võisin ju olla valmis oma kätt ajakirjanduses proovima, kuid ma polnud piisavalt tugev, et taluda sellega kaasnevaid rünnakuid.

Pöörasin vasakule ja siis paremale, möödudes majesteetlikust rohelusega täidetud kivise Ridgedale’i ülikooli läänepoolsest servast. Siit sai otse Essexi silla juurde, mis oli sedavõrd kaugel, et mind üllatas, et see ülikooli valduste alla kuulus.

Viimasel kurvil oli taevas hallist helesiniseks muutunud, päike varjas end kauguses asuvate mägede taga. Isegi hämaras oli raske ees olevaid politseiautosid mitte märgata. Kolm neist olid tee peale ja neljas puude kõrvale pargitud, nagu oleks see omapäi sinna veerenud. Ma olin end ette valmistanud selleks, et jõuan kohale ega leia eest mitte midagi, sest tegemist oli valehäirega, nagu Erik oli hoiatanud. Kuid politsei ja sild olid siin. Ning selle all oli Cedari ojasäng ja nähtavasti ka surnukeha.

Kui autost väljusin, polnud ühtki inimest näha, ainult siniste ja punaste tulukeste vilkumine raagus puude vahel. Samuti oli siin vaikne, ainsaks hääleks mu sammud kõnniteel. Alles siis, kui jõudsin esimese auto juurde, kuulsin metsast hääli. Peatusin, märgates nüüd, et mu käed olid rusikasse tõmbunud.

Uuri ettevaatlikult, nagu Erik oli öelnud, midagi muud ei pidanud ma tegema. Ja ometi näis see lihtne olevat seni, kuni autost väljusin.

Tere, mina olen Molly Sanderson Ridgedale Readerist. Kas kellelgi oleks ehk aega paarile küsimusele vastata?

Ei, liiga kõhklev. Liigne ülbus ei tulnud muidugi ka kasuks. Kuid esitada oma küsimusi, nagu oleks neile vastamine valikuline? Ilmselgelt ei läinud see kohe mitte. Ei pidanud kogenud ajakirjanik olema, et seda teada.

Tere, mina olen Molly Sanderson Ridgedale Readerist. Tahaksin mõnele faktile kinnitust saada.

Palju parem. Veidi jõuline, kuid mitte ehmatav. Samuti vastas see tõele: mul oli fakt laibast, mille kohta tahtsin kinnitust saada. Faktid, mitmuses, oli veidi ülepaisutatud. Kuid advokaadina teadsin ma, et jõupositsiooni teesklemine võib sihile viia.

Kui olin piisavalt lähedale jõudnud, et vett näha, sain kohe aru, miks need ärevil ilmateadustajad nii mures olid olnud, rääkides hilistalve lumele järgnenud varakevadistest vihmadest. Üleujutused polnud New Yorgis mureks. Neid küll mainiti, ent need väljendusid vaid porilompidena. Kui ojja – nüüd pigem nagu jõkke – vaatasin, voolas see tumedalt ja kiirelt üle kivide, viies endaga kaasa murtud oksi, ja ma mõistsin selle võimalikku ohtu. Kaldast oli suur tükk kadunud, tühimik haigutas seal nagu sakiline kaljurünk.

Kaugemal ojaserval seisis kuus politseinikku. Käputäis kammis metsa, otsides midagi, ehkki nende tegutsemine ei näinud eriti metoodiline olevat. Nad kõndisid risti-rästi edasi ja tagasi, toksates lehti ja surkides teivastega, jättes mulje, nagu teeskleksid millegi kasulikuga tegelemist.

Kaldal oli ka midagi sinist, presentkile, mis oli kollase politseilindiga eraldatud. Mu hing jäi kinni – kogu see ärevus oli õhku imbunud. Sest seal see oligi, märgadel ja kõdunevatel lehtedel peente ja raagus puude vahel – laip. Kellegi surnukeha.

„Minu arvates peaksid nad ta elektritoolile panema, kui selle kaabaka kätte saavad,“ ütles hääl mu kõrval. „Ja ma isegi ei poolda surmanuhtlust.“

Kui end ringi pöörasin, nägin üht liibuvas erekollases fliisjakis ja mustades lühikestes pükstes noormeest. Ta rinnal oli raadiosaatja ning õlal ülikoolilinnaku turvameest tähistav embleem. Noormees tõmbas kinnastatud käega üle oma kohevate blondide juuste ja jättis selle siis kuklale. Ta oleks pidanud nägus olema. Tal oli kõik olemas – kena näolapp, lihaseline keha. Kuid ta nägi välja nagu üks suur laps, justkui oleks ta suureks kasvanud ilma küpseks saamata. See ei mõjunud sugugi kütkestavalt.

„Mis juhtus?“ küsisin ma, otsustades end mitte tutvustada, ehkki see arvatavasti rikkus ajakirjanduseetikat. Ent tegelikult ma ju ei intervjueerinud teda. Tema oli see, kes oli minuga rääkima tulnud.

Ta mõõtis mind pilguga, vaadates korraks mu kalleid ja uhiuusi Soreli matkasaapaid. Justini tehtud kingitus, mis oli mõeldud minus elevuse tekitamiseks uue, „maaelu“ pärast. Need jätsid minust ekslikult mulje kui vabaõhutegevusi hindavast inimesest, kuid praegu võis see isegi kasuks tulla.

Lõpuks tõstis noormees uuesti pilgu, silmad vidukil. „Kes sa selline oled?“

„Molly Sanderson.“ Sirutasin käe välja. Ta kõhkles, enne kui seda raputas, kissis silmade pilk minul. „Ja sina?“

„Deckler,“ vastas ta vastikult napisõnaliselt. „Sa pole siin koos Ridgedale’i politseiga. Ma pole sind enne näinud.“

„Ma olen kirjanik.“ See kõlas neutraalsemalt kui „ajakirjanik“. „Politseijaoskonnast teavitati meid.“

Kurat, miks ma seda ütlesin? Eriku allikas polnud kindlasti mitte avalikustamiseks. See oli arvatavasti ainus asi, mis oli ettevaatlikust asja uurimisest tähtsamgi: mitte paljastada oma ülemuse äärmiselt salajasi kontakte.

„Keegi politseijaoskonnast teavitas sind? Et sa siia tuleksid?“

„Meid, mõtlesin ma. Ma ei tea kõiki pisiasju,“ ütlesin lootuses, et ta jätab asja sinnapaika. „Kas sina leidsid laiba?“

Deckler tõstis käe ja raputas pead. „Vaevalt küll,“ lausus ta. „Kui tahad ametlikku kommentaari, pead Steve’iga rääkima.“

„Ja kus Steve on?“

„Seal.“ Deckler osutas peaga vee poole. Keset oja seisis kalamehesaabastes suurt kasvu mees, seljas korralikult triigitud särk. Ta lihaselised käed olid risti rinnal, tugev ja kandiline lõug ette lükatud, ning ta vahtis oja, nagu võiks sundida kahtlusalust mööda seda endani ujuma. „Juhtum on nüüd tema käes.“

„Tema käes?“ küsisin ma.

„Ridgedale’i politseiülema,“ ütles Deckler, kuid teravalt. Nagu ei arvaks ta mehest eriti midagi. „Ülikooli turvaamet on abiks.“

„Nad lihtsalt tulid ja võtsid asja üle?“ Sellele oli noormees vihjanud ning oli teadmata, mis sealt veel välja võib kooruda, kui edasi surgin.

Ta lõug tõmbus pingule. „Ainult sellistel puhkudel.“ Ta hingas pahaselt välja. „Valdav osa ülikoolilinnaku kuritegusid jääb ülikooli. Meil on oma distsiplinaarprotseduurid ühes ülekuulamiste, tõendite ja muu sellisega. Tegeleme kõigega ise, konfidentsiaalselt. Tead ju küll, et üliõpilasi kaitsta.“

„Et üliõpilasi kaitsta, selge,“ ütlesin ma, üritades mitte üleolevalt kõlada. Sest mina suutsin mõelda vaid: või kurjategijaid kaitsta. „Kuid selliste asjade puhul mitte?“

Ta raputas pead ja vaatas uuesti vee poole. „Ei, ilmselt mitte.“

„Ja mida see täpselt endast kujutab?“

Deckler raputas pead ja puhises uuesti, näides solvunud, et sama küsimust teist korda esitasin. „Nagu ma ütlesin, kui tahad detaile, pead Steve’iga rääkima.“

„Olgu.“

Naeratasin, astudes sammu oja poole ja kujutades juba ette, kuidas selle serval idioodi kombel Steve’ile lehvitan. Isegi kaugelt oli näha, et talle ei pruugi midagi sellist meeldida.

„Pea kinni!“ haugatas Deckler, enne kui eriti kaugele jõudsin. „Sa ei saa niisama lihtsalt sinna alla minna. Ma pean ta üles kutsuma.“

„Oh, ei, see...“

Enne kui jõudsin vastu vaidlema hakata, oli Deckler otse mu kõrva ääres valjult läbi sõrmede vilistanud, nagu kutsuks ta koera. Kui Steve pea meie poole pööras, ei paistnud ta rõõmus olevat.

„Ausalt, ma võin oodata,“ ütlesin tagasihoidlikult, ehkki oli juba liiga hilja.

„Minuga ei pea.“

Steve näis veelgi pahasem olevat, kui kalda poole astus. Kas sa ei arva, et meil on tähtsamat teha, kui oma aega ajakirjanike peale raisata?, kujutlesin ma ette teda ütlemas, samal ajal kui ta veest välja ronis, kaldale jäetud politseimütsi pähe pani ja mööda küngast üles sammus. Tema tulek nendes saabastes, mis oleksid pidanud ta jalas naeruväärselt mõjuma, kuid ei teinud seda, võttis piinavalt kaua aega. Ta liikus aeglaselt ja kindlalt. Nagu teaks juba, kuidas asjad kulgevad.

Üles jõudnud, noogutas Steve reipalt mulle, enne kui Deckleri poole pöördus. Ta nägi lähedalt parem välja, kortsud jõulisel näol tasakaalustamas ta nurgelisi jooni, nii et need mõjusid kummalise asemel huvitavalt. Loomulikult polnud need võrreldavad Justini peene luuehitusega. Justin oli seda tüüpi mees, kelle järele naised avalikult õhkasid. Steve aga selline, kelle peale päästmisel loodeti.

„Mis mureks, ametnik Deckler?“

„See siin on Molly Sanderson.“ Deckler näis rõõmuga minu peale kaebavat. „Ta on kirjanik. Keegi sinu osakonnast käskis tal siia tulla.“

„Ma olen Ridgedale Readerist.“ Sirutasin käe välja ja naeratasin Steve’ile, lootes, et võime üle tuhiseda sellest, kes mind kutsunud oli. „Ma ei taha teie aega raisata. Sooviksin vaid mõnele faktile kinnitust leida.“ Osutasin presentkattele. „Kas leidsite laiba?“

Steve raputas aeglaselt mu kätt, pilk minusse puurimas. „Või et Readerist, mis? Kas olete uus? Ma tean seda teist tüüpi. Robert, eks?“

„Richard,“ laususin ma, tundes totrat rahulolu sellest, et ta Richardi nimega oli eksinud.

„Keegi minu osakonnast helistas teile?“

„Ma ei tea detaile. Ülemus käskis mul siia tulla. Tegelikult ma ainult asendan. Minu tavapärane valdkond on kunst.“ Eksinud plikakese etendamine sobis samuti, eriti kui see polnudki tõest nii kaugel. Ning Steve’i leebuva näoilme järgi sain aru, et olin õigesti talitanud. „Ma tõesti palun vabandust segamise pärast. Teil on tegemist, mõistan seda. Aga kui teil pole midagi selle vastu, et aitate mul minu tööd teha, siis kaoksin teil kohe jalust.“

Steve vaatas mind ebatavaliselt kaua. Pidin pingutama, et pilku mitte ära pöörata. „Et olete juba siin ja olete kohalik, siis räägin, mida saan,“ lausus ta lõpuks, ristates käed. „Laske tulla.“

Mul kulus veidi liiga kaua aega taipamaks, et ta ootas minult küsimust. „Kas olete ohvri isiku tuvastanud?“ küsisin ma, üritades end koos hoida, samal ajal kui mu süda kõvemini tagus.

Kuid ma suutsin seda. Olin seda harjutanud. Ning ajakirjanikuks olemine polnudki nii erinev advokaadiametist. Mitte et ma analüütikuna eriti inimesi küsitleda oleks saanud. Ma polnud pärast kooli proovikohtuistungit kedagi küsitlenud.

„Ei,“ vastas Steve, raputades pead, samal ajal kui vee poole vaatas.

Olgu, mitte just nii pikk vastus, nagu olin lootnud. Aga sellest polnud midagi, mul oli veel küsimusi. „Kas on mingeid vihjeid, kes see võiks olla?“

„Ei.“

„Mees- või naissoost?“

„Naissoost.“

Tundsin väikest elevust – päris vastus. Naissoost ohver. Seda polnud küll palju, kuid siiski midagi. Hakkasin juba muretsema, et mul pole Erikule midagi öelda. „Umbkaudne vanus?“

„Ma ei tahaks huupi pakkuda.“ Steve’i pilk peatus taas minul, kuid seekord leebemalt. See oli peaaegu kurb. „Vajame kohtuarsti kinnitust.“

Tajusin, et Deckler vaatas meid mõlemaid. Tundus, et hukkamõistvalt. Sa ei lange ju ometi selle ülimehisuse jama lõksu, mis?

„Kaks küsimust veel,“ sõnas Steve. „Siis peate sündmuskohalt lahkuma, et saaksime oma tööd teha.“

„Kas ta suri loomulikul põhjusel?“

„Pole teada,“ vastas mees.

„Pole teada?“ Ma ei saanud tal lasta sellega pääseda. „Mingit vihjet?“

„Ei midagi sellist, mida kommenteeriksin ametliku kohtuekspertiisita.“

Just siis ärkas Steve’i puusal olev raadiosaatja elule. „Neil on väiksemat kotti vaja,“ ütles ragisev hääl. „Tead ju küll, imikute oma. Täiskasvanute oma ei sobi. Kohtuarst tahab, et meie selle ära tooks.“

Steve napsas vöölt raadiosaatja, lõug pingule tõmbumas. Ta pilk oli ojale naelutatud, samal ajal kui ta aparaadi suu juurde tõstis. „Siis saatke keegi,“ vastas ta hammaste vahelt. „Kohe.“ Ta lülitas raadiosaatja täielikult välja, enne kui selle uuesti oma vööle libistas.

Ta ei vaadanud mulle selle aja sees kordagi otsa. Ja mul oli selle üle hea meel, sest tundsin, kuidas õhk mu ümbert kadus, samal ajal kui käed enda ümber mähkisin. Beebi? Surnud beebi? Kartsin, et hakkan oksele otse politseiülema kõrgetele kummisaabastele.

Mõtlesin Ella peale. Kui kuum ja elus ta oli olnud, surudes end minu vastu, kui nad ta esimest korda mu rinnale tõstsid. Kui üllatunud ma olin, et mu keha toimis, et Ella oli huilgava ja rõõsana sündinud. Mõtlesin ka sellele järgnenud korrale, kui mu keha ei töötanud nii nagu vaja. Kui olin läinud arsti juurde rutiinsesse 36. rasedusnädala kontrolli ja ta ei leidnud enam südamelööke. Ning traumale sellest kohutavast sünnitusest, kui kõik juba teadsid, et beebi oli surnud. Kõik peale minu. Mina ainsana lootsin, et mu teine tütar ahmib õhku ja köhib end elule, kui on minust väljunud.

Ta ei teinud seda. Järgnes vaid kohutav vaikus, metallikolin, kummikinnaste käest tõmbamine. Ja see, mis tunne oli teda oma kätel hoida. Nagu oleks ta tühjaks tehtud ning siis märga paberit ja liiva täis topitud.

Ei. Ma ei tohtinud lasta endal seda teha – sellest mõelda, temast mõelda. Ma ei tee seda. Sulgesin oma silmad ja raputasin pead. Ma ei olnud sünnitustoas. See juhtus peaaegu kaks aastat tagasi. Praegu olin ma oja kõrval tööülesandeid täitmas. Ja ma pidin seda tegema. Nagu sõltuks sellest mu elu.

„See on imik,“ suutsin ma öelda. See oli väide, mitte küsimus.

Steve vaatas vaikides alla, nägu loetamatu. „Kuulge, ma mõistan,“ sõnas ta ehtsa ja ootamatu lahkusega. Kui ta mulle otsa vaatas, oli ta nägu nii siiras, et kartsin end nutma puhkevat ja ta hiiglaslikule rinnale viskuvat. „Te üritate ainult oma tööd teha.“

„Ma teen oma tööd,“ ütlesin ma, püüdes seda endale meelde tuletada. „Just nimelt.“

Ent ainus, mida soovisin, oli oma autosse minna ja teha nägu, nagu poleks seda kõike juhtunud. Et Erik ei helistanud mulle, et ma ei võtnud vastu tööd Ridgedale Readeris. Et me ei kolinud sellesse linna. Tahtsin koju tagasi minna, voodisse ronida ja teki üle pea tõmmata. Oleksingi seda teinud, kui poleks teadnud, et seekord ei väljuks ma sealt enam kunagi.

„Mul on teile üks pakkumine,“ sõnas Steve. „Te avaldate internetis praegu mingi lühiuudise – leiti surnukeha, detailid selgitamisel. Pagan, minu poolest kirjutage kas või, et see oli ülikooli territooriumil.“

„Kuulge, ma ei arva, et see on hea...“ Deckler jäi vait, kui Steve talle otsa vaatas.

„Sa oled siin abijõud, mäletad?“ ütles Steve.

Deckler pigistas huuled kokku nagu üks suur titt, kes üritab mitte röökima hakata. Mind üllatas, et ta oma suure ja musta tossuga jalga vastu maad ei löönud.

Steve jätkas: „Teil on loo avaldamisel endiselt edumaa. Aga ma pean paluma, et hoiaksite selle viimase detaili enda teada.“ Nagu oleks asjaolu, et ohver oli imik, lihtsalt üks detail, umbes nagu silmade värv või juuste pikkus. „See võib uurimist kahjustada, kui selle praegu avalikustate. Ja ma tahaksin, et meil oleks praegu kindel jalgealune, enne kui asi avalikkuse ette jõuab. Mitte kauaks, ainult paar tundi. Kui seda teete, siis annan teile eraldi intervjuu.“

„Olgu,“ kuulsin end ütlemas.

Steve vaatas oma käekella. „Kuidas oleks, kui saame kell kümme jaoskonnas kokku?“

Oleksin tahtnud öelda „tänan, ei“ või „las ta jääda“. Kuid see laps seal ei olnud minu oma. Minu laps oli elusa ja tervena koolis. Ja tal oli vaja, et end kokku võtaksin. Tal oli vaja, et edasi liiguksin. Miski sellele loole selja pööramisel näis ohtlik olevat. Nagu laseksin ma enda teadmata lahti ainsast asjast, mis mind veepinnal hoiab.

„Muidugi,“ suutsin kuidagi lausuda. „Kõlab hästi. Kohtumiseni siis!“

Kuid juba ma kahetsesin iga oma sõna.