Читать книгу Murra tundelukke - Kimmo Takanen - Страница 4

Selle raamatu kirjutamise ajal on mu esimese raamatu Tunne lukkosi (eesti k „Tundelukud”, Varrak 2017) ilmumisest möödunud umbes viis aastat. Tundelukkude raamat osutus palju populaarsemaks, kui ma oskasin arvata. Raamat on müügiedetabelites endiselt kõrgetel kohtadel ja sellest antakse välja kordustrükke.

Soomlased on tundelukud omaks tunnistanud. Oleme testinud oma tundelukkusid, teinud teste, selgitamaks välja lapsepõlve mõjutusi meie tundelukkude tekkele, oleme lugenud raamatuid, käinud kursustel, avanud lukkusid individuaal- ja grupiteraapias ning arutlenud nende üle internetis ja kohvilauas.

Viie aastaga on mu oma arusaamad tundelukkudest muutunud sügavamaks ja küpsemaks. Neid arusaamu ja mõtteid pakungi sulle selles raamatus: uut vaatenurka, uusi ideid, uusi töövahendeid – vanadest loobumata ja neid lõhkumata. Arvukate abivajajatega tegeldes, aidates neil nende tundelukkudega toime tulla, olen aastate jooksul saanud ohtrasti uusi kogemusi. Selles töös olen ikka veel palju juurde õppinud. Ühtlasi olen välja arendanud uusi meetodeid tundelukkude lahti murdmiseks. Olen ise kasutanud raamatus pakutud meetodeid ja harjutusi omaenese tundelukkude avamiseks. Neist on abi saanud ka mu patsiendid. Seepärast usun, et raamatust võib sinulgi mitmel moel kasu olla.

On tõsiasi, et meil kõigil on tundelukkusid. Tõsi on seegi, et nende lukkude avamine nõuab palju tööd. Loodan, et minu raamat motiveerib sind tegema seda tööd sinu enda heaks. Loodan ka, et leiad raamatu arvukaist ülesannetest, harjutustest ja testidest endale sobivaid töövahendeid. Üks ülesanne sobib ühele, teine harjutus teisele. Vali selliseid ülesandeid, mis tunduvad just sulle sobivat. Proovi mõnda harjutust ka siis, kui see ei huvitagi sind eriti või kui see tundubki raske olevat.

Selle raamatu mõte on aidata sul iseennast oma teekonnal aitama. Minu pakutud teraapias on see keskne tegevuspõhimõte. Olen sinu teekaaslane, aga ma ei käi seda teekonda sinu eest. Ma ei taha teha oma patsiente endast sõltuvaks.

See raamat on järg teosele „Tundelukud”. Juhatan sind tundelukkude maailma, kui see pole sulle juba varasemast tuttav. Raamatu lisadest leiad nii tundelukuteste kui ka tundelukkude kirjeldused. Nende abil saad testida oma tundelukkusid ning täpsema ülevaate sellest, mida üks või teine tundelukk tähendab. Soovitan lugeda ka eelmist raamatut „Tundelukud”, sest sealt leiad palju tundelukkudega seotud põhiteavet ja näiteid.

Raamat suudab aidata sind ainult teatud piirini. Kui sulle tundub, et sa ei jõua lukkudega edasi, siis soovitan pöörduda asjatundliku abi saamiseks spetsialisti poole. Alati pole kerge abi saada, aga ära kaota lootust, kui sa kohe ei leia endale sobivat aitajat. Ka sõber või abikaasa võib sind aidata ja võite oma tundelukkude kallal üheskoos töötada.

Raamatus „Tundelukud” räägitakse inimese sisemisest lapsest, täiskasvanust ja lapsevanemast. Põhimudel ja põhilised juhtnöörid on selles osas samaks jäänud, aga mudelit on käesolevas raamatus laiendatud. Tegelikult on mudel tükeldatud väiksemateks osadeks. Kui jagame oma isiksusega seotud asju väiksemateks tervikuteks, siis mõistame ennast paremini. Näeme paremini, kust meie sisemised vastuolud ja neist põhjustatud tunded välja pulbitsevad.

Keskne muudatus varasemaga võrreldes on see, et ühe sisemise lapse asemel räägin vastses raamatus meie sisemistest lapserollidest. Leiame eneses imiku, väikese jõnglase, nii mängu- kui ka kooliealise lapse ning teismelise. Ka täiskasvanud iseendast võime leida mitmeid külgi, just sobivaid igale lapserollile.

Tundeluku avanemine ei tähenda seda, et me ei tunne ennast enam kunagi hüljatuna, üksildasena, tõrjutuna, küündimatuna või läbikukkununa. Kui tundelukk avaneb, siis ei ahelda see meid enam meile endale kahjuliku toimingu külge, vaid me oskame siis käsitleda oma tundeid uutmoodi, täiskasvanu kombel: teadvustame oma tundeid ja toimime teisiti, kuigi ehk tunneme endiselt ebamugavust.

Tundelukkude töötlemise eesmärk on tugevdada vastutustundliku täiskasvanu osa eneses. Täiskasvanuna oskame kas või rääkida oma halvast enesetundest või paluda abi, selmet üritada tingimata ise üksinda toime tulla. Oskame täiskasvanu kombel tüliküsimust lahendada, selle asemel et mornitsedes tummahammast mängida, kuigi meie sisemisele lapsele tunduks just trotslik vaikimine parima toimetulekuviisina. Täiskasvanuna oskame toimida vastavalt oma vajadustele, jäämata teiste inimeste reaktsioonide meelevalda, nii nagu jäime lapsepõlves.

Kui õpime oma tundeid käsitlema, siis suudame tegutseda konstruktiivsemalt, ebamugavaist tundeist hoolimata. Tunded ei lukusta meid enam automaatselt meile kahjulikesse toiminguisse. Sellise enesearenduse tulemusena on nii meil endil kui ka meie lähedastel parem olla.

Tunded on mingil moel olnud koos meiega juba lapsepõlvest saadik, ja neist tingitud teguviisid on lukustunud aastate jooksul. Üksnes tundeid töödeldes saame vabaneda oma lukkudest ja õppida teisiti toimima. Pole olemas kiirteed õnnele, vaid me peame läbi käima töörohke ja sageli ka valulise raja. Kui midagi tahetakse töödelda, siis tuleb tööd teha. Jään ka edaspidi sinu teekaaslaseks, hakkame liikuma!

Oulus, veebruaris 2017

Kimmo Takanen