Читать книгу Murra tundelukke - Kimmo Takanen - Страница 7

Tundelukud moonutavad tegelikkust. Meie silmad näevad ja kõrvad kuulevad seda, mida tahavad näha ja kuulda meie tundelukud. Tundelukud on otsekui läätsed, mis mõjutavad seda, millistena me oma meelest inimesi ja asju näeme. Nad suurendavad ja pisendavad asju, mida me näeme, andes neile liiga suure või väikese tähenduse. Nad koondavad meie tähelepanu liigselt mõnele üksikasjale, mistõttu toimunu kogupilt läheb meie jaoks kaduma.

Kujutle järgmist olukorda. Isa ja poeg sõidavad autoga ja satuvad avariisse. Mõlemad saavad tõsiselt vigastada. Kohale sõidab kaks kiirabiautot ja nad viiakse teine teise haiglasse. Poissi on vigastuste tõttu vaja opereerida. Ta viiakse operatsioonisaali. Aga kui kirurg kohale jõuab, ütleb ta: „Ma ei saa teda opereerida, see on minu poeg.” Kuidas see on võimalik?

Paljud meist on oma meelde sisendanud arusaama, mille järgi arst on meesisik. Lugu lugedes loob meel kujutluspilte ja sõna „kirurg” juures kujutletakse tõenäolisemalt meesarsti. Kinnistunud assotsiatsiooni tõttu kujutleme arsti mehena ega pruugi näha võimalust, et tegemist võiks olla poisi emaga.

Olukorra tõlgendamine toimub meie meeles, me reageerime nähtule ja kuuldule tundelukkude vahendusel. Mõtleme ja tunneme viisil, mis ei põhine tegelikkusel, vaid meie minevikul. Tundelukkude tõttu vaatleme ettetulevaid olukordi pigem meis elava lapse kui täiskasvanu silmade läbi. Lapse silmis võib olukord näida ohtlikum kui täiskasvanu pilguga vaadates.

Teeme oma meeles palju tõlgendusi, sest me ei tea täpselt, kuidas asjad sel hetkel on või mis hakkab juhtuma. Tõlgendus on nüüdishetke kogemuse tõlgendus või tulevikuootus ja oletused tulevikus toimuva kohta. Tõlgendamine käivitub kohe, kui tajume olukorda oma meeltega. Tavaliselt reageerime nähtu ja kuuldu põhjal. Tundelukud mõjutavad suurel määral ka seda, mida tajume eri olukordades, millistele asjadele pöörame tähelepanu ja millest huvitume. Need suunavad meie valvsust näiteks hädaohtudele või tegemata töödele.

Tundelukud annavad olukordadele oma värvingu, tekitavad kindlasuunalisi tõlgendusi ja võivad olukorrale lisada teema, mida seal tegelikult ei pruugi olla. Näiteks hoolimine või usaldus võivad kujuneda olukorraga seostatud teemadeks ja me muutume siis ise seda märkamata nende asjade suhtes valvsaks. Oleme siis väga huvitatud sellest, kas teine inimene hoolib meist või kas me võime teda usaldada. Otsime siis märke nende seikade olemasolust või puudumisest. Siis on tegemist meid mõjutava tundevaeguse (hoolimine) ja väärkohtlemise (usaldus) tundelukkudega.

Meie meeles elavad uskumused tekitavad tundelukke. Tõlgenduste taustategurid on lõppude lõpuks meie oma kogemused, mis on tekitanud mitmesuguseid uskumusi. Kui kardame õnnetusi, siis oleme võib-olla mingis elujärgus sattunud õnnetusse. Kui keegi on meid petnud, võime hakata kahtlustama teisi inimesi halbades tagamõtetes. Me otsustame isiklike kogemuste põhjal, milline on maailm ja teised inimesed. Hakkasime uskuma, et õnnetus võib tabada meid mis tahes hetkel või et kes tahes võib meid petta. Kui meid kord maha jäeti, hakkasime kartma hülgamist.

Meil ei pea tingimata olema isiklikke kogemusi õnnetustest või ebausaldusväärsetest inimestest, vaid me võime oma käsitusi asjadest ja inimestest kujundada ka selle põhjal, mida kuuleme teistelt. Meid võidakse õpetada kahtlustama inimesi, sest teiste meelest võivad nad olla ebaausad ja salakavalad.

Niisamuti võidakse meid õpetada olema valmis selleks, et mis tahes hetkel võib meid tabada õnnetus.

Võib olla nii, et inimese oma elus pole juhtunud õnnetusi ega ole ta langenud pettuse ohvriks, aga tema vanemate elus on seda olnud. Võib-olla tabas neid kunagi õnnetus ja pärast seda hakkasid nad kartma taas õnnetusse sattumist. Võib-olla keegi pettis vanemaid ja nad hakkasid kahtlema teiste inimeste usaldusväärsuses. Nii annavad vanemad oma käitumise vahendusel oma uskumusi ja hirme lastele edasi. Tundelukkude puhul ongi asi sageli just selles, et vanemad istutavad oma uskumusi ja hirme lastesse. Nii ei pruugi lapsel endal olla mingeid isiklikke kogemusi õnnetuste ja ebausaldusväärsete inimestega, aga ta õpib siiski neid kartma.

Ebaausaid inimesi on tõesti olemas ja ka õnnetusi võib tõesti juhtuda. See ei tähenda aga, nagu peaksime kogu aeg otsima kaitset petturluse ja õnnetuste vastu. Meil pole vaja esmajoones ja kogu aeg olla valmis kõige halvemaks. Õnnetustesse satutakse siiski väga harva ja ka pettuse ohvriks langetakse väga harva.

Hirmud põhjustavad muret ja stressi. Stressiseisundis pole me nii tähelepanelikud nagu lõdvestunult. Kui tähelepanu hajub, hakkame tegema vigu, mille tagajärjel võime sattuda õnnetusse või pettuse ohvriks. Teisalt ei tasu ennast ka liigse optimismiga suigutada, uskudes, et midagi halba ei saa juhtuda. Tualetti minnes ei tasu jätta rahakotti baariletile ja paadisõidule minnes tuleb päästevest selga panna.

Iga tundelukuga seostub teatud uskumus iseenda, teiste inimeste või maailma kohta. Need uskumused on nii tugevad, et tunduvad meile tõsiasjadena, mitte arvamustena. Need on emotsionaalsed ehk tundetasandi uskumused, mis tähendab, et need nimelt tunduvad tõena, kuigi mõistus võib neile vastu vaielda. Näiteks tunnen vahel, et olen halb, kuigi mõistusega võttes tean, et olen täiesti hea inimene.

Uskumused tekivad lapsepõlves vastastikmõju olukordades. Nad ei teki iseenesest, nende teke sõltub meid ümbritsevatest oludest. Kui keegi nimetab meid rumalaks, hakkame seda uskuma. Ehk mitte päris esimest korda seda kuuldes, aga kui väljast tulev sõnum üha kordub ja seda korratakse rõhutatult, hakkame vähehaaval uskuma selle paikapidavust. Mõnikord võib ka üksainus kogemus olla küllalt tugev, tekitamaks kahjulikku uskumust.

Teisalt kahtleme ja peame oma uskumuste paikapidavust küsitavaks. Võime uskuda, et oleme rumalad või oskamatud. Usume seda kindlalt, aga samas tahaksime uskuda, et tegelikult ei pea see paika. Võib-olla üritame tõestada, et meie uskumus on vale. See, kes tunneb pidevalt vajadust tõestada, et on tark või teistest osavam, usub arvatavasti sisimas, et on rumal ja teistest viletsam.

Meie meeles on pilte teistest inimestest. Kogemustele tuginedes on meil tekkinud käsitusi sellest, millised nad on. Ent nad pole siiski kunagi selle pildiga täiesti vastavuses. Meie käsitused teistest inimestest võivad vabalt vägagi väärad olla. Oleme loonud pilte teistest inimestest oma tähelepanekute ja kogemuste põhjal.

Meie isiklikud kogemused on siiski väga piiratud ja me teeme nende alusel kergekäelisi üldistusi. Ellujäämise seisukohalt ongi turvaline, kui teeme üldistavaid otsustusi inimeste võimaliku meid kahjustava käitumise kohta, sest nõnda kaitseme end kurbade kogemuste eest. Niisamuti on meil oma kogemustest kujundatud pilt maailmast ja me näemegi maailma enda loodud pildi taolisena. Kurvad kogemused loovad sünge maailmapildi.

Tundelukud lukustavad meie keha, tunded ja meele. Lukustumine takistab mõtete ja tunnete vaba liikumist. Tundelukud tekitavad negatiivseid assotsiatsioone ja nende kaudu vääri tõlgendusi kogetud olukordadest. Seostame aistinguid oma meeles mõne käsitlemata kogemusega ja ängistunult. Ängistudes lukustume oma toimetulekumallidesse.

Stressivaba ja sundimatu meel assotsieerib vabalt. See rändab vabalt ringi ja arendab uusi mõtteid ja kujutelmi. Vaba assotsiatsioon tekitab meie teadvusse uut sisu: uusi ideid, teistsuguseid vaatenurki, mitmesuguseid fantaasiaid, mõistlikke unistusi, realistlikke püüdeid ja lootusrikkaid stsenaariume. Vaba ja uus sisu võib seisneda ka selles, et meel võib mõnel hetkel ka täiesti vaikselt püsida, sest iga hetke ei pea täitma mõtetega.

Masendunud ja ängistunud inimene ei suuda oma meelt ja mõtteid loovalt kasutada. Vaba meel huvitub ja innustub kergesti. See laseb mälestustel lähedalt ja kaugelt mõtteisse naasta. Tal pole vaja takistada millegi sissepääsu teadvusse. Kui meel on lukkudest vaba, võime kunagisi elujuhtumeid ja olukordi elavalt mäletada ja meenutada. Näeme elavaid unenägusid. Uus meelesisu pakub meile uudseid tundeid ja suunab meid uudselt tegutsema. See toob loovuse meis mitmel moel esile, nii et võime üllatada iseennast ja lähedasi.

Inimmeel on võimas masinavärk, mida tasub kasutada. See pakub meile võimalusi milleks tahes. Seetõttu on mõtete pidev eemalolek vaevalt küll olukord, mille poole peaksime püüdlema. Ilma ettekujutusvõimeta oleksid paljud asjad jäänud leiutamata. Teadliku kohalolu treenimise ja mindfulness-meetodi põhimõtteist jääb mõnikord mulje, et me peaksime püüdma oma meeli tühjendada ja vaigistada. Pigem on põhimõte siiski lasta kõigel juhtuda nii, nagu juhtub, lasta mõtetel ja kujutluspiltidel tulla ja minna, vabalt vahelduda. Toimuvat vastu võttes peaksime vaid püüdma seda teadvustada.

Ehk peaksime vaid vaigistama oma meeles kaikuvat häält, et seal oleks ruumi ka millelegi muule. Ehk pääseks siis kuuldavale ka mõni vaiksem hääl. Meeles või ümbruskonnas valitsev vaikus võib mõjuda ängistavalt. See võib meenutada meile lapsepõlvekodu õhkkonda, rääkimisest keeldumist, karistamist vaikimisega (nn silent treatment) ja probleemide mahavaikimist. Me ei oskagi ehk seni vaikust nautida, kuni me pole jõudnud arusaamisele oma negatiivsetest assotsiatsioonidest, mis seostuvad vaikimisega.

Masendunud või ängistunud meel takerdub üha samadesse mõttekäikudesse. See ei ole erk, vilgas meel. Ta kontrollib, muretseb tuleviku pärast ja nämmutab minevikus toimunut, leidmata probleemidele tõelisi lahendusi. Tundelukud tekitavad negatiivsete assotsiatsioonide tõttu ikka ja jälle ühesuguseid mõtteid. Need sundmõtted takistavad vabade assotsiatsioonide sündi.

Visualiseerimisharjutused, mis panevad meele vabalt assotsieerima, on otsekui depressioonitabletid, mis elavdavad masendunud ja lukustunud meelt. Raamatu harjutuste osast leiad visualiseerimisharjutuse, mille abil saad uurida oma täiskasvanuea meelispaiku. See harjutus aitab sul meelt lõdvestada ja vabamalt assotsieerida.