Читать книгу Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia - Koostaja Raul Sulbi - Страница 6

Al Sarrantonio

Al Sarrantonio (1952) on ameerika õuduskirjanik, kes on tänapäeval eelkõige tuntud oma halloweenile keskenduvate tekstidega. Itaalia ja šoti-iiri juurtega Sarrantonio sündis New Yorgis ja kasvas üles Long Islandil. Ta sai bakalaureusekraadi inglise kirjanduse alal ning osales ka kuulsas Clarioni ulmekirjanike õpitoas. 1976–1982 töötas ta kirjastuses Doubleday, toimetades teaduslik-fantastilisi, fantaasia- ja õuduskäsikirju ning ka vesterneid.

Juba 16-aastaselt avaldas ta ühe mitteilukirjandusliku pala ulmekirjanduse Kuldajastu legendaarse ajakirjatoimetaja Ray Palmeri ühes hilisemas väljaandes. Ametlikuks debüüdiks ulmes loetakse Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine’i 1979. aasta märtsinumbris ilmunud juttu «Joneside ees» (Ahead of the Joneses). 1980. aastal avaldas ta juba 14 juttu ning pärast Doubleday’st lahkumist pühendus täielikult kirjanikukarjäärile. Tema esimene romaan «Ussid» (The Worms; 1985) on gootilik õuduslugu Massachusettsi osariigist, mis ei pääse mööda kohustuslikest viidetest H. P. Lovecrafti loomingule. Lisaks õuduskirjandusele on Sarrantonio viljelenud ka teaduslikku fantastikat, kriminaalkirjandust ning vesterneid. Kokku on tema kontos ligi poolsada raamatut ja umbes 80 lühipala.

Lisaks kirjanikukarjäärile on Sarrantonio tuntud ka oivaliste õudusantoloogiate koostajana. Tema 700-leheküljeline originaalantoloogia «999. Uued õudus- ja põnevuslood» (999: New Stories of Horror and Suspense; 1999) võitis aasta parima kogumikuna Bram Stokeri auhinna ning kandideeris samuti Maailma fantaasiaauhinnale, Briti fantaasiaauhinnale ja Locuse auhinnale. Al Sarrantonio ja Neil Gaimani koostatud originaalantoloogia «Lood. Täiesti uued jutud» (Stories: All-New Tales; 2010) võitis Shirley Jacksoni auhinna ning jõudis Maailma fantaasiaauhinna nominentide sekka.

Sarrantonio suurimaks saavutuseks õuduses loetakse ta halloweeni-teemalist Orangefieldi-tsüklit, mis on nime saanud New Yorgi osariigi põhjaosas asuva väljamõeldud maakonna järgi. Sarja kuulub mitmeid lühemaid palasid, kuid need on hiljem kõik mingil kujul inkorporeeritud romaanide triloogiasse, kuhu kuuluvad tegevustiku kronoloogia järgi «Õuduste ootus» (Horrorween; 2006), «Pühakute õhtu» (Hallows Eve; 2004) ja «Halloweeni maa» (Halloweenland; 2007). Sari kujutab kõrvitsakasvatusele keskendunud maakohta ning lahkab põhjalikult kogu halloweeni-mütoloogiat, lugudest ei puudu rändkarnevalid ega Surma Isand Samhaingi. Kriitikud on leidnud, et ükski sulesepp pärast Ray Bradbury’t pole suutnud sügise melanhoolseid ja õudustäratavaid maastikke, värve ja lõhnu elavamalt ja autentsemalt edasi anda kui Al Sarrantonio. Kinnituseks sellele olgu lugejate ette toodud käesolev lühipala, mis küll Orangefieldi-tsüklisse ei kuulu.

Lühijutt «Kõrvitspea» (Pumpkin Head) ilmus esmakordselt Charles L. Granti originaalantoloogias «Hirmud» (Terrors; 1982). Loo taasavaldas Karl Edward Wagner oma antoloogias «Aasta parimad õuduslood 11» (The Year’s Best Horror Stories: Series XI; 1983). Lisaks on see ilmunud autorikogus «Mänguasjade karp» (Toybox; 1999) ning mitmes teemaantoloogias, sealhulgas vähemalt kahes halloweeni-teemalises õuduskogumikus.

Oranžides ja mustades toonides pärastlõuna.

Väljas, paljaksminevate, kuid endiselt tugevate puude all, torkisid lehed kõnniteid nagu tuhat küünt, mida kribitakse üle tuhande kuiva klassitahvli.

Sees oli algamas pidu.

Kurjad vaimud jooksid üksteisele «Böö!» karjudes pingiridade vahel edasi-tagasi. Halloweeni värvides krimpsus krepp-paberi ribad rippusid risti-rästi klassitahvlil, mis oli kaetud pööraste, punase ja rohelise kriidiga tehtud hirmutavate kritseldustega: maod, rotid, nõiad luuavarte seljas. Aknalauad olid täis väljalõigatud musti kasse ja tonte, kellel polnud silmi, vaid ainult hiigelsuured O-kujulised suud.

Kopsakas kõrvitsakoorest tehtud latern jõllitas preili Grinby laualt, välgutades suu- ja silmaavadest oranži küünlaleeki ning levitades vürtsikat lõhna.

Noor, rõõmus ja entusiastlik preili Grinby lahkus ruumist, et jahtida ula peale läinud põrguliselapsukest, ja üks tahvlil ilutsevatest nõidadest sai kiiruga allkirja «Õpetaja». Preili Grinby jõudis kinnipüütut tassides tagasi, nägi oma karikatuuri ja naeratas. «No nii, kes siis sellega hakkama sai?» küsis ta vastust ootamata ja ka saamata. Ta püüdis haledat nägu teha. «Oh, pole viga! Sest ma arvan, et te teate, et tegelikult ma niimoodi välja ei näe. Võib-olla ainult täna.» Ta võttis sahtlist teravatipulise nõiakübara ja pani uhkeldades pähe.

Naer.

«Ah!» ütles preili Grinby õnnelikult.

Pidu algas.

Jagati välja väikesed, äsja kokkukeeratud suudega oranžid ja valged kotikesed, mis olid täidetud oranžide ja valgete maiustustega.

Maiustused kadusid väikestesse roosadesse suudesse.

Oli palju melu, preili Grinby klaverimängu saatel lauldi halloweeni laule ja mängiti mustale kassile saba külgepanemist. Ja siis tuli tondijutt, mida anti edasi ühelt lapselt teisele, igaüks ütles ühe lause:

«Oli pime ja vihmane öö…»

«… ja… Peter pidi minema välja tormi kätte…»

«… ja ta peatus ainsa maja juures, mis tee ääres oli…»

«… ja paistis, et kedagi pole kodus…»

«… sest see oli mahajäetud maja ja seal kummitas…»

Jutujärg katkes esimese pingirea viimase pingini jõudes.

Uus laps.

«Raylee,» küsis preili Grinby leebelt, «kas sa ei tahaks seda lugu koos meiega jätkata?»

Raylee, esimest päeva klassis, vaikne ja uje, musta tuka ja alati mahalöödud suurte silmadega, istus, väikesed hallikad käed kokku pandud ja tumepruunid silmad ainiti enda ette vahtimas, nagu autolaternate valgusvihku jäänud jänes.

«Raylee?»

Raylee kõhnad kahvatud käed värisesid.

Preili Grinby tõusis ruttu, läks piki vahekäiku ja pani käe kergelt tüdruku õlale.

«Raylee on lihtsalt häbelik,» ütles ta, allapoole tüdruku liikumatule pealaele naeratades. Ta põlvitas, nii et nende näod jäid kohakuti, ja märkas kaht suurt ümmargust pisarat tüdruku silmanurkades. Lapse käed olid kõvasti kokku pigistatud.

«Kas sa ei tahaks meiega ühineda?» sosistas preili Grinby, lahke pilguga tüdruku nägu paitades. Teda täitis kaastunne. «Kas sa ei tahaks siin kõigiga sõbraks saada?»

Mitte midagi. Tüdruk vahtis ainiti enda ette ja tema ees lebas plekilisel lakitud lauaplaadil maiustustekotike, ikka alles kenasti pakitud ja avamata.

«Ta on imelik!»

Seda ütles Judy Linthrop, üks neljast Linthropi tüdrukust vanuses kuuest üheteistkümneni, kellega tekkis vahel probleeme.

«Nonoh, Judy!…» alustas preili Grinby.

«Imelik!» Roger Mapletonilt.

«Imelik!»

Peter Pakinski, Randy Feffer, Jane Campbell.

Kõigi silmad olid Rayleel, et näha reageeringut.

«Kahvatu väike värdjas!»

«Aitab!» ütles preili Grinby vihaselt ja kohe valitses vaikus; mäng oli läinud liiga kaugele.

«Raylee,» lausus ta leebelt. Ta noor süda hakkas tüdruku pärast muretsema, ta oleks tahtnud tolle peale karjuda: «Ära ole häbelik! Selleks pole põhjust, haiget saamine pole päris, ma tean, ma tean!» Pildikesed preili Grinby enda lapsepõlvest, tema kohutavast üksildusest tulid talle meelde ja koos nendega kerkis kõrisse klomp.

Ma tean, ma tean!

«Raylee,» ütles ta ja tema hääl oli peoruumis vaid sosin, «kas sa ei taha meiega ühineda?»

Vaikus.

«Raylee…»

«Ma tean ise ühte lugu.»

Preili Grinby oleks tüdruku häält kuuldes peaaegu õhku ahminud, nii ootamatu oli see. Lapse ülespoole pööratud kurb nägu ärkas äkki ellu, omandas värvi, muutus tõeliseks. Siirus paistis neist silmadest, mis tüdruku piinatud ujedast süngusest õpetaja poole vaatasid ja hääle endaga kaasa tõid.

«Ma räägin teile ise ühe loo, kui lubate.»

Preili Grinby oleks peaaegu käsi plaksutama hakanud. «Muidugi!» ütles ta. «Klass,» ja vaatas teisi lapsenägusid enda ümber: mõned huvitatud, mõned muigavad, mõned tagasi hoidmas kommentaare ja pilkeid, oodates vaikushetke, et end kuuldavaks teha, «Raylee räägib meile nüüd ühe loo. Kas halloweeni loo?» küsis ta tüdruku poole kummardudes ning kui Raylee kinnitavalt noogutas ajas õpetaja end jälle sirgu, naeratas ja kõndis tema ees klassi ette.

Preili Grinby istus oma laua taga toolile.

Raylee seisis hetke vaikides kõigi pilkude ning peaaegu-pilgete ja irvituste all, krepp-paberi ja papist koletiste ja põrguliste all.

Ta silmad olid põrandas kinni ja siis märkas ta äkki, et on oma kommikoti kaasa võtnud ja seisab nüüd üksi nende kõigi ees, seda käes pigistades. Ka preili Grinby märkas seda ning enne, kui Raylee oleks jõudnud hakata jalgadega sahistama, piinlikkusest tardunud või klassist välja jooksnud, tõusis õpetaja püsti ja ütles: «Oot, miks ei anna sa seda mulle hoida kuni oled lõpetanud?»

Ta võttis selle tüdruku higisest käest ja istus jälle.

Raylee seisis vaikides, silmad maas.

Preili Grinby valmistus tõusma, et teda jälle välja päästa.

«See lugu,» alustas Raylee äkki, nii et õpetaja võpatades oma toolile tagasi vajus, «on õudusjutt. See on väikesest poisist nimega Kõrvitspea.»

Preili Grinby tõmbas sügavalt hinge; klassis kostis sosistamist, mille ta kurja pilguga vaigistas.

«Kõrvitspea,» jätkas Raylee vaikse ja nõrga, kuid siiski selge ja kindla häälega, «oli väga üksik. Tal ei olnud sõpru. Ta polnud paha poiss ja ta armastas mängida, kuid mitte keegi ei mänginud temaga selle pärast, kuidas ta välja nägi.

Teda kutsuti Kõrvitspeaks, sest ta pea oli keha kohta liiga suur. See oli kõigest muust kiiremini kasvanud ning pehme ja pirakas. Juukseid oli tal ainult väike tutike pealael ning nahk igal pool peas oli pehme ja paks. Seda oleks peaaegu saanud voltidesse tõmmata. Tema silmad, nina ja suu olid peaaegu uppunud paksus näos.

Keegi rääkis, et Kõrvitspea näeb niimoodi välja sellepärast, et ta isa oli töötanud aatomielektrijaamas, kus enne Kõrvitspea sündimist oli toimunud õnnetus. Aga see ei olnud poisi süü ja ka mitte tema vanemate süü, kes teda armastasid ja tema pärast kartsid, kuna ta niimoodi välja nägi. Kui ta peeglisse vaatas, siis hakkas ta peaaegu ise ka ennast kartma. Mõnikord tahtis ta oma nägu küüntega kraapida või noaga lõikuda või peita pähetõmmatud kotti, millele on kirjutatud: «See olen mina, ma olen siin sees sama normaalne nagu teiegi.» Mõnikord tundis ta ennast nii halvasti, et tahtis pead vastu seina peksta või rööbastele hüpata ja lasta rongil endast üle sõita.»

Raylee vaikis ja preili Grinby tahtis juba teda katkestada, kuid märganud klassis valitsevat täielikku vaikust ja Raylee süvenemist oma jutustusse, hoidis ta keele hammaste taga.

«Viimaks muutus Kõrvitspea nii üksildaseks, et otsustas sõbra leidmiseks teha ükskõik mida. Ta rääkis järgemööda igaühega oma klassist nii kenasti, kui oskas, aga mitte keegi ei tulnud talle lähedalegi. Ta proovis uuesti, aga ikka ei tulnud keegi. Siis viimaks lõpetas ta üritamise.

Ühel päeval hakkas ta klassis nutma, otse keset ajaloo tundi. Mitte keegi, isegi mitte õpetaja, ei suutnud teda rahustada. Pisarad jooksid mööda Kõrvitspea näo kortse nagu mööda sügavaid vagusid kõrvitsa koores. Õpetaja pidi helistama ta emale ja isale, et nad talle järele tuleksid, ja isegi siis oli raske teda ära viia, sest ta istus oma pingis ja hoidis sellest kõvasti kinni ja muudkui nuttis ja nuttis. Tundus, et Kõrvitspea pähe ei saagi nii palju pisaraid mahtuda, et kogu selle nutmise jaoks jätkuks, ja mõned ta klassikaaslastest imestasid, kas ta pea on siis üleni vett täis. Aga viimaks viisid vanemad ta koju ja saatsid oma tuppa ja sinna ta jäi kolmeks päevaks, aina nuttes.

Kui need kolm päeva olid möödas, tuli Kõrvitspea oma toast välja. Ta pisarad olid kuivanud. Ta naeratas oma näo inetute voltide vahelt ja ütles, et ei nuta enam ja tahaks nüüd jälle kooli minna. Ema ja isa imestasid, kas temaga ikka tõesti on kõik korras, kuid Kõrvitspea teadis, et salamisi nad ohkasid kergendusest, sest neid tegi närviliseks see, et ta kogu aeg läheduses viibis. Mõned sõbrad ei tahtnud neid vaatamas käia, kui Kõrvitspea kodus oli.

Sel hommikul läks Kõrvitspea naeratades kooli. Ta kõigutas käes oma einekarpi ja hoidis pea püsti. Õpetaja ja klassikaaslased olid teda nähes väga üllatunud ja kõik jätsid ta natukeseks ajaks rahule.

Aga siis juhtus teise tunni ajal, et üks poiss viskas Kõrvitspead klassis paberkuuliga ja teine samuti. Keegi sosistas, et ta pea on nagu kõrvits ja et tal oleks parem see enne halloweeni maha istutada. «Ja halloweeni ajal lööme ta kõrvitspea lõhki!» karjus keegi teine.

Kõrvitspea istus oma pingis ja tõstis einekarbikese hoolikalt lauale. Tegi selle vaikselt lahti. Selles oli ema kiirustades tehtud võileib, üks õun ja üks küpsisekott. Ta võttis need kõik välja, samuti piimatermose, ja seadis lauale. Ta sulges einekarbi ja klõpsas kaane kinni.

Kõrvitspea tõusis püsti ja kõndis klassi etteotsa, hoides einekarpi käes. Ta läks ukse juurde ja tõmbas selle kinni, siis kõndis ta rahulikult õpetajalaua juurde ja pöördus klassi poole. Ta avas einekarbi.

«Mu eine ja lõuna,» ütles ta, «mu lõuna ja hommikusöök.»

Ta võttis einekarbist välja terava kööginoa.

Kõik klassis hakkasid kriiskama.

Pärast seda viidi Kõrvitspea minema ja pandi sellisesse kohta…»

Preile Grinby tõusis järsult oma laua tagant püsti.

«Rohkem pole meil enam aega, Raylee,» katkestas ta leebelt ja üritas naeratada. Sisimas oleks ta tahtnud selle lapse üksilduse pärast karjuda. «See oli üks väga õudne lugu. Kust sa selle võtsid?»

Klassiruumis valitses vaikus.

Raylee silmad olid jälle põrandal. «Ise mõtlesin välja,» vastas ta sosinal.

Midagi niisugust välja mõelda! mõtles preili Grinby. Ma tean, ma tean!

Ta patsutas väikest tüdrukut seljale. «Siin on su kommid; võid nüüd oma kohale minna.» Tüdruk läks ruttu kohale, pilk kõrvale pööratud.

Kõigi silmad vaatasid teda.

Ja siis juhtus miski, mis pani preili Grinby südame rõõmust hüppama.

«Lahe lugu!» ütles Randy Feffer.

«Äge!»

«Tubli!»

Roger Mapleton, Jane Campbell.

Raylee istus ja värises, kuid naeratas ujedalt.

«Lahe lugu!»

Kusagil helises kell.

«Kas tõesti juba?» Preili Grinby vaatas täiskuunäoga seinakella. «Ja ongi! Aeg koju minna. Loodan, et kõigil oli tore pidu – ja pidage meeles! Ärge sööge liiga palju magusat!»

Klassi keskelt vehkis tema poole innukalt üks väike käsi.

«Jah, Cleo?»

Tedretähnilise näo ja siniste silmadega Cleo tõusis püsti. «Palun, kas ma võin klassile teatada, preili Grinby, et mul on täna õhtul pidu ja et ma võin kutsuda terve klassi?»

Preili Grinby naeratas. «Võid küll, Cleo, aga paistab, et vist pole enam palju jäänud neid, kellele seda teatada?»

«Nojah,» ütles Cleo Rayleele naeratades, «ainult et kõik on kutsutud.»

Raylee naeratas vastu ja pööras pilgu kähku ära.

Raamatud ja kommikotid topiti kägarasse kokku ning kõik jooksid kõrvitslaterna valvsa pilgu all krepp-paberi, kasside ja kurjade vaimude alt minema, välja hämarduvasse pärastlõunasse.

Mustades ja oranžides toonides õhtu.

Siit tuli kahel jalal kõndides üks must kass; seal lohistasid kaks perkalist voodilinades tonti sangadega paberkotte; siin jällegi tippis üks pisike mehike avakosmosest. Oli tõusnud tuul: lehed kihutasid piki looklevaid kõnniteid nagu võidusõiduautod. Õhus krõmpsuvvärske õunalõhn, mis mõjus nagu mööda selgroogu libisev jääpurikas, kohe-kohe saabuva talve kargus. Kõik kohad kõrvitsaid täis ja sügisesele pööripäevale lähenev poolkuu arglikult mänglemas kõrgel sõudvate varjutaoliste pilvekahludega. Tuhat tuhmi kollast öölambikest vilkumas läbi tuuliste puude tuhandel vanikutega kaunistatud ukseesisel. Pidev uksekellade helin, mida uhamas põrguliste voog: nad rändavad kahe-, kolme- ja neljakaupa, need koletised, keda koos hoiab halloweeni gravitatsioon. Salgakesed möödumas teistest salkadest, treppidest üles või alla, nägusid tehes ja «Böö!» hüüdes. Sel õhtul võib kuulda miljonit «Böö!»-tervitust.

Kõigi nende tuhande eestrepi hulgas oli seal üks isevärki trepp, millest põrgulised küll üles läksid, ent alla enam ei tulnud. Uks paotus pisut, siis avanes laiemalt ning tontide, võlurite ja kummituste kambad, selle asemel, et kannatlikult oodata, mida kotti heidetakse, ja siis minema pöörduda, lipsasid majja ja kadusid õhtust. Kadusid ühte teise õhtusse.

Läbi koridori ja köögi ja ühest teisest trepist alla keldrisse. Muundunud keldrisse. See oli põrgukelder – süsimust, tontlikult hämarate punaste laternatega, mis kumasid veidrates nurkades ja pragudes. Edgar Allan Poe kelder – ja seal rippuski tema portree ulpivate õunte anuma kohal, ehitud kaarnatega, hullumeelne muie nende tumedaid tiike meenutavate silmade ja raskepärase lauba all. See oli tema kelder, täitsa kindel, Punase Surma maski kelder.

Ja siin olid ka Poe-inimesed, tema loodud õelate olendite miniatuursed versioonid: piisavalt ilgeid elukaid, et täita üht lehekülge teise järel, ja kõik lapsesuuruseks kahanenud. Ohtrasti papjeemašeest maskides, sõrgade ja punasest köiest sabadega saatanaid, kõigil karmiinpunane kolmhark käes; kari tõuklevaid tonte; papist robot; kaks huntmeest; neli vahakihvadega vampiiri; üks muumia; üks kümne kombitsaga mereelukas; kolm Frankensteini koletist ja üks selle koletise pruut; ning üks ebamäärase kuju ja välimusega monstrum, kes meenutas kilekottidest tehtud meduusi.

Ja Raylee.

Raylee saabus viimasena; ta oli viimane, kes vaikselt ja värisedes läbi kollase eesukse sisse lipsas, oli viimane, kes isegi veel vaiksemalt mööda keldritrepi kriiksuvaid astmeid alla Poe-keldrisse lipsas. Ta tuli hinge kinni hoides vaikselt ja ettevaatlikult nagu kass – ja muidugi oli ka riides nagu kass: vurrudega mask, mustad retuusid ja must nöörist saba, kõik must, et vaikselt musta keldriga kokku sulada.

Keegi ei näinud teda tulemas; ainult Poe sitikmustad silmad õunaanuma kohal märkasid ta saabumist.

Õunaanum oli nüüd usinasti kasutuses, saatanate, tontide ja Frankensteinide vägi tungles selle ümber, oodates innukalt oma korda Poe valvsa silma all mängu astuda.

«Kätte sain!» karjus üks punane kurat, võttes võidukalt suust läikiva õuna; tal polnudki kuradi maski, vaid punaseks värvitud nägu, mis nüüd punetas ja anumas olnud veest tilkus. See oli Peter, üks pilkavatest poistest Raylee klassis.

Raylee kadus varjudesse.

«Kätte sain!» karjus Frankensteini koletis.

«Mina ka!» karjus tema pruut. Kaks ilusat punast õuna tõsteti kõrgele, Poeʼle ülevaatamiseks.

«Mina ka!», «Mina ka!» karjusid Draculad, küürakad ja väikesed rohelised mehikesed.

Karjusid ka kummitused ja huntmehed.

Üks õun jäi üle.

«Kes ei ole veel proovinud?» hüüdis nõiarõivais uhkeldav Cleo. Ta oli nagu miniatuurne preili Grinby. Ta toetas luuavarre vastu anumat ja nõudis tähelepanu.

«Kes ei ole veel proovinud?»

Raylee püüdis pugeda varjude kaitse alla, kuid see ei õnnestunud. Oleks tarvis läinud tihedamat pimedust – teda märgati.

«Raylee! Raylee!» karjus Cleo. «Tule püüa oma õun!» See kõlas nagu leelutus, kui Raylee õunata käed välja sirutas ja kurjade vaimude sõõri astus.

Ta tundis kabuhirmu. Ta värises nii kõvasti, et ei suutnud käsi metallanuma külgedel paigal hoida, kui selle kohale kummardus. Ta tahtis söösta sealt välja, trepist üles ja läbi kollase ukse pimedasse õhtusse.

«Sukeldu! Sukeldu!» hakkas kurjade vaimude sõõr kannatamatult skandeerima.

Raylee vahtis vette ja nägi, kuidas tema tume peegelpilt ulpiva õuna tekitatud virvenduses Poe omaga kokku sulab.

«Sukeldu! Sukeldu!» skandeeris sõõr.

Raylee tõukas end peegeldusest eemale ja põrnitses end ümbritsevaid nägusid. «Ma ei taha!»

«Sukeldu…» vaibus skandeerimine.

Kaks tosinat külma silma seiras teda läbi silmaavade, vaagides teda osavõtmatult pilkude surve teravas valguses. Nende kurivaimulike maskide ja silmade taga olidki kurjad vaimud.

Kui sõõr Raylee ümber koomale tõmbus, sisistas keegi naerda. Tüdruk värises nagu räsitud leht, mille vars on tormituules kivi alla jäänud.

Cleo, üksinda väljaspool sõõri, astus kähku selle sisse, et Rayleed kaitsta. Ta sirutas käed välja. «Raylee…» alustas ta rahustavalt.

Sõõr tõmbus sellest heitumata veel rohkem kokku. Nende kõigi peade kohal tundusid Poe silmad hämaras punases valguses ootusest särama löövat.

Cleo ütles äkki meeleheitlikult: «Raylee, räägi meile üks lugu.»

Sõõr tardus hetkeks pinges, seejärel kostis lõdvestunud: «Ah!»

Raylee võbises.

«Jah, räägi meile lugu!»

See oli keegi pealetungivast sõõrist, kas huntmees või siis vampiir.

«Palun, ei,» anus Raylee. Ta kassivurrud ja kassisaba värisesid. «Ma ei taha!»

«Lugu! Lugu!» hakkas sõõr skandeerima.

«Palun ei!»

«Räägi meile eelmise loo lõpp ära!»

Seda ütles Peter sõõri servas. Vaikne hääl. Käsk.

Veel üks: «Ah!»

«Jah, räägi meile!»

Raylee hoidis käsi kõrvadel. «Ei!»

«Räägi meile!»

«Ei!»

«Räägi meile kohe!»

«Ma mõtlesin, et olete mu sõbrad!» Raylee sirutas oma kassikäpalised käed nende poole, silmad anuvad.

«Räägi meile.»

Raylee kõrist pääses allasurutud karjatus.

Sõõr tõmbus instinktiivselt laiemaks. Nad teadsid, et nüüd ta räägib neile. Nad olid teda käskinud. Kui ta tahab nende hulka kuuluda, peab ta tegema seda, mida nad käsivad.

Cleo astus abitult sõõri tagasi, jättes Raylee Poe kõvera muige alla.

Raylee seisis üksi ja võbises veel hetke. Siis, silmad põrandal, lõpetas ta värisemise ning muutus väga rahulikuks ja liikumatuks. Tekkis vaikushetk. Pimedas keldris oli kuulda üksnes küünla praginat kaugemas nurgas ja vee ladinat vastu üksildast õuna tema ees anumas. Kui ta pilgu tõstis, olid ta silmad tuhmid ja hääl vaikselt rahulik.

Ta hakkas rääkima.

«Pärast seda viisid nad Kõrvitspea minema ja panid ta kohta, kus hoiti kinni hulle inimesi. Seal kriisati päeval ja öösel. Alati kriiskas keegi või peksis pead vastu seina või nuttis kogu aeg. Kõrvitspea oli väga üksildane ja väga hirmunud.

Aga Kõrvitspea vanemad armastasid teda rohkem, kui ta arvata oskas. Nad otsustasid, et ei saa teda kauemaks sellisesse kohta jätta. Niisiis tegid nad plaani, ühe vaikse plaani.

Ühel päeval, kui nad teda vaatama tulid, panid nad talle valeriided selga ja viisid ta minema. Nad viisid ta väga kaugesse kohta, laskmata kellelgi teda näha, viisid ta riigi teise äärde. Nad peitsid ta ära ja hoidsid maskeerituna, otsides ise võimalust teda aidata. Ja pärast pikka otsimist leidsidki nad ühe arsti.

Ja see arst tegi imeasju. Ta tegeles Kõrvitspeaga kaks aastat – tema näoga ja tema kehaga. Ta lõikas Kõrvitspea nägu ja muutis seda. Plastilise kirurgia abil tegi arst sellest päris näo. Ta muutis ka ülejäänud osa Kõrvitspea peast ja andis talle päris juuksed. Ja ta muutis Kõrvitspea keha.

Kõrvitspea vanemad maksid arstile palju raha ja arst tegi geeniuse tööd.

Ta muutis Kõrvitspead täielikult.»

Raylee tegi pausi ja ta tuhmides silmades süttis sära. Sõõr ja Poe nende kohal kuulasid hinge kinni pidades.

Ootasid, et öelda: «Ah!»

«Ta muutis Kõrvitspea väikeseks tüdrukuks.»

Hinge hoiti veel kõvemini kinni või lasti väikeste ohetena välja.

Hõõgus Raylee silmades tugevnes.

«Olid asjad, mida Kõrvitspea, kes nüüd ei olnud enam Kõrvitspea, pidi tegema, et olla tüdruk. Ta pidi hoolikas olema, et õigesti rõivastuda ja õigesti käituda. Ta pidi hoolikas olema, et õigesti rääkida, ja ta pidi alati rahulikuks jääma. Ta kartis väga seda, mis võib juhtuda, kui ta rahulikuks ei jää. Sest ta nägu oli tõepoolest imeline plastiknägu. Päris Kõrvitspea oli ikka veel kinni seal sees, oodates võimalust välja tulla.»

Raylee vaatas neile otsa ja ta hääl muutus äkki hoopis teistsuguseks. Karmiks ja krigisevaks.

Ta silmad põlesid nagu söed.

«Kõik, mida ta kunagi tahtis, olid sõbrad.»

Ta kassimask kukkus eest. Ta väikese tüdruku nägu muutus pehmeks ja pundunuks, nagu puhuks keegi tema sees õhupalli täis. Ta juuksed hakkasid pealaele kokku tõmbuma, moodustades seal ümmarguse tuti. Näkku ilmusid üles-alla jooksvad vaod.

Iiveldamapaneva kummise heliga, nagu oleks melon lömmi läinud, prahvatas Raylee pea oma õigesse vormi. Ta silmadest, kõrvadest ja ninast said kollased kolmnurgad, suu muutus laisalt muigavaks kuusirbiks. Ta hakkas hingama tugeva pingutusega ja häälest sai terav kare susin.

«Ta tahtis ainult sõpru.»

Aeglaselt, ettevaatlikult pistis Raylee käe kostüümi sisse, et võtta see, mis oli sinna peidetud.

Ta tõmbas selle välja.

Mustas keldris, Poe heakskiitva jõllituse all, läks lahti kriiskamine.

«Mu eine ja lõuna,» ütles Raylee, «mu lõuna ja hommikusöök.»