Читать книгу Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia - Koostaja Raul Sulbi - Страница 7

Joseph Payne Brennan

Joseph Payne Brennan (1918–1990) oli viljakas iiri päritolu ameerika õuduskirjanik. Connecticutis sündinud ja seal terve elu elanud Brennan proovis nooruses paar aastat kätt New Haveni kohaliku ajalehe reklaamiosakonnas, kuid asus 1941. aastal tööle Yale’i ülikooli raamatukokku, kuhu jäi kuni pensionile minekuni enam kui 40 aastaks. Sõjaväeteenistus möödus Brennanil muu hulgas kindral Pattoni 3. armees, aastail 1944–1945 osales ta lahinguis Ardennides, kus pälvis üles näidatud vapruse eest mitmeid autasusid.

Brennan oli peamiselt jutukirjanik ja luuletaja, tema kontos on ligi 500 erinevast žanrist lühiproosapala ning tuhandeid luuletusi. Tema luuledebüüt toimus juba 1940. aastal, proosadebüüt aga alles 1948. aastal ühes versterniajakirjas. Kuni 1950ndate keskpaigani kirjutaski ta peamiselt Metsiku Lääne lugusid, mida on tema kontos kokku ligi veerandsada. Kui kümnendi keskel versterneid avaldavate pulpajakirjade turg kokku kuivas, pidi kirjanik endale lihtsalt uue väljundi leidma ning tema debüüdiks üleloomulikus kirjanduses sai jutt «Roheline papagoi» (The Green Parrot) legendaarses õudus- ja fantaasiajuttude ajakirjas Weird Tales juunis 1952. Brennanist sai kiiresti selle tollal Dorothy McIlwraithi toimetatud väljaande püsikaastööline.

Juba ajakirja 1953. aasta märtsinumbri kaanelooks oli Brennani vahest kuulsaim üksikteos – jutustus «Lima» (Slime), mida on hiljem kümnetes õuduskogumikes ja -antoloogiates taasavaldatud. Ning kui Weird Tales 1954. aastal ilmumise lõpetas, tuli kirjanikul endale lihtsalt uued avaldamiskohad leida. Juba 1958. aastal andis õudusentusiasti August W. Derlethi legendaarne kirjastus Arkham House välja Brennani esimese täiemõõdulise jutukogu «Üheksa õudust ja üks ulm» (Nine Horrors and a Dream). Sellele järgnesid mitmed novellikogud, millest olulisemad on vahest «Karje keskööl» (Scream at Midnight; 1963), «Kesköö kujundid» (The Shapes of Midnight; 1980), ja «Piirid taamal» (The Borders Just Beyond; 1988).

1955. aastal asutas Brennan oma väikekirjastuse Macabre House, mille esimeseks üllitiseks oli tema enda kirjutatud brošüür «H. P. Lovecraft. Hinnang» (H. P. Lovecraft: An Evaluation). Brennan oli ka üks esimesi Lovecrafti bibliograafe ning tema varasest huvist üleloomuliku kirjanduse vastu annab tunnistust oma kulu ja kirjadega 1952. aastal välja antud Lovecrafti bibliograafia. Aastal 1957 hakkas Brennan «ajakirja Weird Tales vaimsuse taastamiseks» välja andma fanzine’i Macabre, mida järgneva 20 aasta jooksul ilmus 23 numbrit. Lisaks andis Brennan ajavahemikul 1950–1977 välja 47 numbrit luuleajakirja Essence, milles nagu ka Macabre’i veergudel võis leida ta enda ja teiste autorite üleloomulikku luulet.

Brennani vahest kuulsaim üksikkangelane, New Haveni kõike viktoriaanlikku armastav ja antiikesemeid koguv okultistlik detektiiv Lucius Leffing astus esmakordselt lugejate ette samuti kirjaniku ajakirjas Macabre, täpsemalt jutus «Kummitustest vaevatud koduperenaine» (The Haunted Housewife) väljaande 12. numbris, mis ilmus talvel 1962. Kokku kirjutas Brennan tema seiklustest ligi 40 juttu, millest suur osa on koondatud kolme kogumikku «Lucius Leffingi märkeraamat» (The Casebook of Lucius Leffing; 1973), «Lucius Leffingi kroonikad» (The Chronicles of Lucius Leffing; 1977) ja «Lucius Leffingi seiklused» (The Adventures of Lucius Leffing; 1990).

1982. aastal oli Joseph Payne Brennan New Havenis peetud (järjekorras kaheksanda) World Fantasy Conventioni aukülaline ning pälvis ka kokkutuleku eriauhinna. Brennan oli sisuliselt viimase ajakirjast Weird Tales tuule tiibadesse saanud pulpõuduskirjanikuna omajagu ainulaadses positsioonis. Tema ühest küljest üpris lihtsat ja kirjanduslikult pretensioonitut stiili ei hinda tänapäeva modernistlikud õuduskriitikud just kuigi kõrgelt, ometi peavad nemadki tunnistama ta loomulikku talenti nappide vahenditega õõvastava ja värvika õudusmiljöö loomisel. Tihti pealtnäha üsna lihtsakoelist pulpõudust harrastanud kirjaniku suurt mõju oma loomingule on tunnistanud mitmed tänase päeva menukirjanikud nagu Stephen King ja Dean Koontz.

Eesti keeles on seni ilmunud Brennani kaks tuntuimat juttu, eelpoolmainitud «Lima» kirjastuse Katherine antoloogias «Alfred Hitchcock esitab «Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud»» 1991. aastal ning «Õhkutõus» (Levitation; 1958) Liivimaa Kroonikas nr 2/1991 (30. mai). Viimane lugu ilmus eesti keeles veel teistki korda, 1994. aastal kirjastuse Elmatar antoloogias «Kärbes».

Lühijutt «Pajutorn» (The Willow Platform) ilmus esmakordselt Stuart David Schiffi fanzine’i Whispers esimeses numbris juulis 1973, täpselt samal ajal ilmus ka Richard Davise õudusantoloogia «Viirastus» (Spectre), kus jutt samuti ära trükiti. Hiljem on lugu taasavaldatud Schiffi koostatud fanzine’i parimaid lugusid sisaldanud antoloogias «Sosinad. Fantaasia- ja õuduskirjanduse antoloogia» (Whispers: An Anthology of Fantasy and Horror; 1977), autorikogus «Kesköö kujundid» ning Jack Danni ja Gardner Dozois teemaantoloogias «Deemonid!» (Demons!; 1987).

Kolmekümne aasta eest oli Juniper Hill kauge maanurk väikese küla, pinnasteede ja kõrgete künklike metsadega, kus kasvasid igihaljad männid, tsuugad, lehised ja kuused. Metsaservas leidus paiguti kivirahnudega üle külvatud niite, heinapõlde ja liustikest sündinud, samblasse kasvanud küngastikke.

Tavaliselt elasin Juniper Hillis juuni algusest septembri lõpuni. Kui ma aasta-aastalt ikka tagasi tulin, hakati mind ajapikku peaaegu kohalikuks pidama: tõusin mitu astet ülespoole vähesest ajutisest «suverahvast», kes peatus seal umbes kuu aega ja kiirustas siis tagasi liikluse, pinge ja tüütu rutiini maailma.

Kirjutasin, kui selleks tuju tuli. Ülejäänud aja jalutasin kruusateedel, avastasin laasi ja lobisesin kohalikega.

Paari aasta jooksul õppisin kõiki linnaelanikke tundma, välja arvatud paari erakut ja üht kergesti ärrituvat maaomanikku, kes keeldus isegi oma naabritega rääkimast.

Minu jaoks oli kõige huvitavam inimene Juniper Hillis härra Henry Crotell. Teda kutsuti mõnikord külahulluks, looderdajaks, päevavargaks ja nii edasi, aga ma jõudsin peagi veendumusele, et need tiitlid olid ajendatud pigem kadedusest kui kindlast usust.

Henryl õnnestus kuidagi hakkama saada ja elu nautida peaaegu mitte mingit tööd tegemata. Praegusel ajal, kui see on mitmele miljonile inimesele alaliseks eluviisiks muutunud, pean kiiresti lisama, et ta ei saanud Juniper Hilli linnavalitsuselt sentigi, ei sularahas ega kaubas.

Ta elas ühetoalises hurtsikus kivisel krundil, mida keegi endale ei tahtnud, ja toitis end ise. Ta püüdis kala, käis jahil, korjas marju ja kasvatas oma hüti taga kivide vahel pisut kartuleid. Kui ta ka vahel veidi salaküttimisega tegeles, ei pannud keegi seda pahaks.

Kuna Henry ei tarbinud ei alkoholi ega tubakat, olid tema vajadused kasinad. Mõnikord, kui tal läks vaja uut särki või kingi, raius ta kellelegi paar päeva puid, võttis kartuleid või käis heinateol abiks. Ta nõudis alati sama tasu, mis ei muutunud kunagi: üks dollar päevas pluss söök. Ta polnud nõus rohkem raha vastu võtma. Vahel õnnestus teda veenda kaalikakotti koju viima, aga kui talle maksti dollar ja kakskümmend viis senti, andis ta naeratades kakskümmend viis senti tagasi.

Henry oli varastes kahekümnendates, pikk ja kiitsakas, päikesepruun, kiire naeratama ja tema pleekinudsinistes silmades peitus midagi seletamatut. Punased juuksed hakkasid pisut hõredaks jääma. Kui ta naeratas, arvasid võõrad teda proteese kandvat, sest ta hambad olid nii valged ja ühtlased. Küsisin temalt kunagi, kui sageli ta hambaid pesi. Ta tõmbus vaiksest naerust kõverasse. «Ei mingit harja. Ei mingit hambapastat.» Ma ei hakanud peale käima, aga juurdlesin sageli, mis võis olla tema saladus.

Henry oleks pidanud rahulikult Juniper Hillis elama ja surema üheksakümneaastaselt oma hurtsikus asemel lebades. Aga nii ei läinud.

Henry leidis raamatu.

Kuue-seitsme kilomeetri kaugusel Henry hütist asusid Trobishite vana maja varemed, kõigest pehkinud laudu ja sissevarisenud talasid täis keldriauk. Sirelipõõsaste juured olid end vundamendikivide vahele pressinud, ukseavas kasvasid vahtravõsud. Viiskümmend aastat tagasi surnud vana Hannibal Trobish oli olnud ekstsentriline erak, kes kõik sissetungijad püssiga minema ajas. Kui ta ainsagi pärijata ja kümne aasta maksuvõlaga suri, läks krunt linna omandisse. Linn aga ei leidnud sellele mingit rakendust ja majal lasti laguneda, kuni terve hoone lõpuks laudhaaval keldriauku vajus. Selliseid kokku varisenud ja hüljatud maju oli Uus-Inglismaal sadu. Keegi ei pööranud neile suuremat tähelepanu.

Henry Crotelli aga huvitasid Trobishite maja kõdunevad jäänused väga. Ta luusis seal ringi, uuris keldriauku ja tiris isegi mõned pehkinud talad välja. Ükskord, kui ta viltu vajunud vundamendikivide vahele küünitas, oleks ta peaaegu kilplõugmaolt hammustada saanud.

Vana Dave Baines manitses Henryt, kui sellest kuulis. «See on halb enne, Henry. Hoia parem heaga keldrist eemale.»

Henry lükkas ülahuule ette ja põrnitses oma kingi. «Ma’i karda miskit vana madu. Olen suuremaidki näind. Eelmine suvi, kui õigesti mäletan. Pagana suur lõgismadu, kaks korda suurem.»

Üsna varsti pärast vahejuhtumit maoga leidis Henry raamatu. See lebas väikeses mõlkis plekk-karbis, mis oli sügavale Trobishite keldri vundamendikivide vahele topitud.

Raamat oli vasikanahast köitega ja väike, umbes kümme korda viisteist sentimeetrit. Tiitelleht ja sisukord olid kas koost lagunenud või ära rebitud ja ülejäänud lehekülgi kimbutas hallitus, aga suurem osa oli siiski loetav – kuid ainult neile, kes oskasid ladina keelt.

Henry muidugi ei osanud, aga sellegipoolest oli ta oma leiust vaimustuses. Ta kandis raamatut igal pool kaasas. Mõnikord võis teda märgata kuusikus raamatu kohale kummardumas, segaduses, aga põnevil.

Me alahindasime Henryt. Ta oli kindlalt nõuks võtnud raamatut lugeda. Lõpuks veenis ta kohalikku õpetajat preili Winniet endale kasutatud ladina keele õpikut ja sõnastikku laenama.

Kuna Henry kooliharidus piirdus kahe või kolme aastaga ja tema teadmised inglise keelest olid parimal juhul algelised, oli ladina keelega rinda pistmine talle kahtlemata hirmuäratav.

Siiski ei andnud ta järele. Kui ta parajasti metsas jahti ei pidanud, kala ei püüdnud või mõnd haigestunud põllutöölist ei asendanud, juurdles ta oma leiu üle. Ta ajas paberil sõrmega ladinakeelseid sõnu taga, kortsutas kulmu, raputas pead ja võttis õpiku. Siis pöördus ta kangekaelselt tagasi vasikanahka köidetud raamatu juurde.

Ta sattus mitu korda ummikusse. Lõpuks läks ta preili Winnie juurde tagasi muljet avaldava nimekirjaga sõnadest ja nimedest, mida ta sõnastikust ei leidnud.

Preili Winnie tegi oma parima. Varsti pärast seda läks ta Dave Bainesi jutule. Kuigi Bainesil polnud vanas eas enam ametlikku töökohta, peeti teda linna patriarhiks. Peaaegu kõik pöördusid abi või nõu otsides tema poole.

Peagi pärast preili Winnie külaskäiku astus Baines minu juurest läbi. Kui olime pisut veini rüübanud, läks ta asja juurde.

«Tahaksin, et prooviksite Henrylt selle neetud raamatu kätte saada,» sõnas ta äkitselt.

Tõstsin üllatunult pilgu. «Miks ma peaksin, Dave? See ju lõbustab teda.»

Baines võttis oma terasraamidega prillid eest ja hõõrus silmi. «Nimekirjas, mille Henry preili Winniele tõi, on mõned väga veidrad sõnad, sealhulgas vähemalt nelja erineva saatana nimed. Paljud neist viitavad kindlasti olevustele, kes võivad olla veel hullemad kui saatanad.»

Kallasin veini juurde. «Vaatan, mis teha annab, aga ma ei kujuta ette, et sellest võiks midagi halba sündida. Raamat on Henry uus mänguasi. Küll ta sellest lõpuks tüdineb.»

Dave lükkas jälle prillid ninale. «Võib-olla, aga Giles Cowdry kuulis hiljuti metsas imelikku peenikest häält. Ütles, et see ajas judinad peale. Ta hiilis asja uurima ja nägi Henryt lagendikul mändide vahel seismas ning sellest kopitanud raamatust lugemas. Tema ladina keele hääldus oli vist üsna kohutav, aga Giles ütles, et tajus midagi veidrat, kui Henry jätkas. Ta lasi jalga ja tundis kergendust, kui kuuldekaugusest välja jõudis.»

Lubasin Dave’ile proovi teha. Kui ma umbes nädal aega hiljem Henry hurtsiku juures läbi metsa jalutasin, kuulsin lähedusest omamoodi skandeerimist.

Läbi männisalu tunginud, märkasin Henryt puude vahel väikesel lagendikul. Tal oli ühes käes raamat ja ta tõi kuuldavale mingeid segaseid häälitsusi, mis minu meelest ainult põgusalt ladina keelt meenutasid.

Nihkusin märkamatult lähemale. Üks murdunud oks praksus mu jala all ja Henry tõstis pilgu.

Ta jättis lugemise kohe katki.

Noogutasin talle. «Hommikust, Henry. Olin jalutamas ja juhtusin sind kuulma. See raamatuke tundub neetult huvitav. Kas tohib vaadata?»

Tavaliselt tervitas Henry mind lahke naeratusega. Seekord kortsutas ta kulmu. «Ma’i anna oma raamatut kellelegi!» hüüatas ta ja toppis köite taskusse.

Ma ärritusin ja küllap näitasin seda välja. «Ega ma seda endale ei palunud, Henry. Tahtsin ainult vaadata.» See polnud tegelikult päris tõsi. Lootsin teda veenda raamatut loovutama.

Ta kehitas õlgu, kõhkles ja pöördus siis metsa poole vaatama. «Mul on tööd. Põle aega rääkida,» pomises ta üle õla.

Järgmisel päeval kandsin oma läbikukkumisest Dave Bainesile ette.

«Kahju küll,» arvas tema, «aga oleks vist parem see unustada. Kui ta seda pagana raamatut juba teile ei anna, ei loovuta ta seda kellelegi. Loodame, et ta kaotab ajapikku selle vastu huvi.»

Aga Henry ei kaotanud vasikanahka köidetud raamatu vastu huvi. Otse vastupidi, see muutus tema kinnisideeks. Ta läks jahile või kalale ainult äärmise nälja sunnil. Kartulipeenar jäi unarusse. Tema hurtsik, mis polnud kunagi olnud väga vastupidav, hakkas lagunema.

Aeg-ajalt – päeval harvem, öösel sagedamini – kuuldi tema kriiskavat häält tihedatest männi- ja tsuugasaludest tolmuste külateede ääres. Peaaegu keegi Juniper Hillis ei osanud ladina keelt, aga kõik, kes kuulsid Henry laulvat häält pimedas metsas kajamas, pidasid seda kõhedaks ja häirivaks kogemuseks. Ühe taluniku naine väitis, et hakkas Henry öise etlemise tõttu õudusunenägusid nägema.

Keegi tundis huvi, kuidas Henry pimedas lugeda nägi, sest ükski tunnistaja polnud metsa vahel tuld märganud.

See oli nii-öelda «hea küsimus». Me ei saanudki kunagi kindlat vastust. Võib-olla oli Henry viimaks raamatu vähemalt osaliselt pähe õppinud. Minul isiklikult aga oli seda raske uskuda.

Kui Henry lõpuks oma seletuse pakkus, kõlas see veelgi kahtlasemalt.

Ühel palaval suvehommikul ilmus ta küla poodi. Ta nägi luider välja ja ta riided olid räbalais, aga temas näis pulbitsevat allasurutud energia. Elevus oleks vahest parem sõna.

Ta ostis kahedollarilise töösärgi ja kolm purki soolaliha ega paistnud põrmugi heituvat tõsiasjast, et see tehing ta räsitud rahakoti ilmselgelt tühjaks tegi.

Poes jõlkujad märkasid, et ta kandis sõrmust. Mõni neist tegi selle kohta märkuse.

Üllatuslikult pakkus Henry seda lähemalt uurimiseks. Ta oli sõrmuse üle silmnähtavalt uhke. Hiljem olid kõik tunnistajad nõus, et polnud iial sellist sõrmust näinud. See oli küll tehtud hõbedast, aga sekka oli põimitud peenikesi siniseid sooni, mis tundusid tuhmilt helendavat. Kivi ise oli pettumust valmistav: must, lihtsa lõikega ja tuhm.

Ebatavaliselt jutukas Henry rääkis kivist natuke. «Päikse käes pole tast mingit tolku. Öösel ärkab ellu. Näitab valgust, oo jaa!»

Ta korjas oma ostud kokku ja hakkas ukse poole minema. Lävel peatus ta itsitades ja pööras pead. «Palju valgust,» lausus ta. «Piisavalt, et lugeda!»

Endiselt itsitades astus ta välja palava päikese kätte ja eemaldus mööda teed.

Ainus teine infoallikas sõrmuse kohta oli linna konstaabel Walter Frawley, kes Henryt ühel päeval metsa vahel kohtas. Frawley rääkis, et oli Henrylt küsinud, kust too sõrmuse sai.

Henry kinnitas, et leidis selle täiesti juhuslikult suure männipuu jändrike juurte vahelt Trobishite maja varemete lähedalt. Võimas mänd oli paari aasta eest tugeva tormiga ümber kukkunud. Kohalikud arvasid, et puu oli vähemalt sada aastat vana.

Keegi ei osanud seletada, kuidas sõrmus sajandivanuse männi juurte vahele sattus. Võimalik muidugi, et vana Hannibal Trobish mattis selle sinna palju aastakümneid tagasi, kas siis selleks, et sõrmust peita, või selleks, et asjakesest vabaneda.

Palava suve edenedes jätkas Henry öösiti metsas leelotamist, hirmutas hiliseid teelisi ja pani talude valvekoerad haledalt ulguma.

Ühel päeval kohtasin külas preili Winniet ja küsisin tema arvamust Henry raamatu kohta, vähemalt sõnade nimekirja põhjal, mille Henry oli talle tõlkimiseks toonud.

«Raamat on pärit keskajast,» rääkis ta mulle. «Arvan, et selle autor mängis võlurit või sortsi. Vaene Henry laulab öösiti metsas loitse olematutele saatanatele, kelle mõtles välja mõni keskaegne šarlatan ja sattus seetõttu väga tõenäoliselt tuleriidale.»

Kortsutasin kulmu. «Miks te ütlete «olematutele saatanatele», preili Winnie?»

«Mina sellistesse asjadesse ei usu,» vastas ta pisut kangelt. «Pöördusin raamatu asjus Dave Bainesi poole, sest minu meelest avaldab see Henryle halba mõju. Mul oleks väga hea meel, kui ta ladina keele selgeks õpiks, aga ta ei lähene sellele õigesti. Pealegi on ta kõigele muule käega löönud. Räägitakse, et tema väike hurtsik on kokku kukkumas ja ta isegi ei söö enam korralikult.»

Tänasin teda ja läksin oma teed veel murelikumana kui varem, ehkki mul polnud aimugi, kuidas ma aidata saanuks. Mulle tundus, et ma meeldisin Henryle ikka veel, aga teadsin, et ta oli äärmiselt kangekaelne.

Peagi pärast mu vestlust preili Winniega kuulsin jutte, et Henry ehitas ühe tihedama tsuugasalu kõrvale väiksele künkale mingisugust lava või platvormi. Küngas jäi käidavatest teedest paari kilomeetri kaugusele ja kerkis peaaegu tsuugalatvade kõrgusele. Olin seal paar korda käinud ja mäletasin, et selge ilmaga avanes sealt vaade laiadele metsadele ja väljadele.

Ühel pärastlõunal, kui suvekuumus pisut järele andis, läksin Henry platvormi vaatama. Eksisin hämaras tsuugametsas peaaegu ära, aga siis pääsesin jälle päikese kätte ja ronisin mööda liustikukividest ja kruusast künkanõlva üles.

Maa oli siin paljas, välja arvatud mõned kidurad põõsad, roniväädid ja kuivanud samblikupuhmad. Täpselt kõrgendiku keskel seisis kuue meetri kõrgune peamiselt pajuvõsudest tehtud ehitis. Alumisse serva oli löödud mõni jämedamast puidust vai, et konstruktsiooni tugevdada. Veider vaatetorn tipnes tillukese puuplatvormiga, kuhu mahtus ainult üks inimene. Torni külge oli kinnitatud rohmakas redel ja platvormi ümbritses omamoodi käsipuu.

Kogu ehitis jättis üsna kipaka ja ohtliku mulje. Henry polnud kuigi raske ja oleks kuuemeetrise kukkumise libedale nõlvale ilmselt üle elanud, aga mulle näis ikkagi, et ta riskis tõsiste vigastustega.

Tegin väikesele tornile ringi peale ja istusin mõneks ajaks lähedusse ootama, aga Henry ei ilmunud välja. Lõpuks, kui pärastlõunane päike küngast kõrvetama hakkas, tõusin püsti ja kõndisin edasiste vahejuhtumiteta läbi tsuugametsa tagasi tee juurde.

Dave Baines vangutas pajutornist kuuldest pead. «See ladinakeelne raamat ajab Henry täitsa hulluks. Pärast kukub veel torni otsast alla, murrab jala või selgroo ja lõpetab maakonnahaiglas.»

Pakkusin, et pajutorni võiks lammutada, sest see oli ilmselgelt ohtlik ja asus pealegi maal, millele Henryl mingit õigust polnud.

Dave kehitas õlgu. «Mis sellest kasu oleks? Ta saaks tigedamaks kui sada märga hane ja paneks ilmselt kusagil mujal järgmise torni püsti.»

Pärast seda ma loobusin. Ma polnud kohalik ega kavatsenudki külamehi Henry pajutorni lammutama kutsuda.

Üsna varsti pärast mu vestlust Dave’iga hakkasid levima kuulujutud. Räägiti, et öösel võis Henry leelotamist terves linnas kuulda. See muutus kogu aeg valjemaks.

Frank Kenmore jutustas, kuidas Henry tuule käes kõikuva pajutorni tipust valjusti kriiskas ja tsuugalatvade kohal leegitsesid «tulekeeled».

John Pendle kurtis, et ta vana mära oli ära jooksnud ja ta kaarikust kraavi visanud, kui Henry oma «hullu röökimist» alustas.

Noor Charlie Foxmire vandus, et oli keskööl läbi metsa hiilinud ja näinud, kuidas Henry oma tornis «hullumeelsena naeris ja kellegagi puude vahel rääkis».

Otsustasin ise välja uurida, mis tegelikult toimus. Läksin ühel hilisõhtul verandale ja kuulatasin. Kui tuul puhus õigest suunast, võis Henry ühetaolist leelotamist tõesti kuulda.

Kustutasin tuled ja hakkasin pajutorni poole kõndima.

Tsuugatihnikust oli raske läbi tungida, aga Henry kriiskav laul juhatas mulle teed. Kõrgendikuni jõudes tegin selle ümber ringi, kuni olin otse Henry selja taga. Tegin ainult paar sammu nõlvast üles, kükitasin siis maha ja tõstsin väga ettevaatlikult pea.

Henry seisis väikesel platvormil, raamat käes. Habras ehitis kõikus kergelt tuules. Henry nägu ja raamatut valgustas sinine kuma, mille allikat ma kohe ei märganud. Tema hääl valjenes ja vaibus kõhedalt. Ta heitis aeg-ajalt raamatu kohalt pilke mustava tsuugametsa suunas, otsekui pöörduks ta tohutu nähtamatu publiku poole, kes teda puude vahel kuulas. Üsna soojale suveööle vaatamata hakkasin värisema.

Tema laul tundus lõputu, kui ta seal lehekülgi pööras. Ta hääl muutus aina tugevamaks. Tuul tõusis ja platvorm kõikus pisut rohkem.

Küürutasin seal liikumatult, kuni lihased valutama hakkasid, aga tsuugametsa sügavusest ei tulnud mingit vastust. Vapustusega mõistsin, et olin seda isegi oodanud.

Viimaks nägin selgelt, et veider sinine kuma tuli Henry sõrmusest. Olin kummaliselt veendunud, et see valgus muutus tugevamaks, kui Henry laul valjenes.

Ajapikku hakkasid närvipinge ja ebamugav asend mind väsitama. Olin kavatsenud kohale jääda, kuni Henry oma öised loitsud lõpetab, aga järele mõeldes otsustasin lahkuda, enne kui ta alla ronis. Olin kindel, et ta olnuks maruvihane, kui leidnuks mind tema järele luuramas.

Lipsasin ettevaatlikult tagasi puude vahele. Paks tsuugaokaste vaip summutas mu sammud. Leidsin käsikaudu tagasitee ja kõndisin koju. Olin liiga kurnatud, et nähtu üle põhjalikumalt järele mõelda. Väsimusele vaatamata ei maganud ma hästi. Ebameeldiv uni, peaaegu õudusunenägu piinas mind kuni hommikuni.

Kandsin Dave Bainesile ette. Ta näis olevat tõsiselt mures.

«Henry hävitab ennast või laseb end hävitada, kui me teda sealt ära ei too.»

Noogutasin. «Ma arvan samuti, aga mida me teha saame?»

Dave puhastas oma prille. «Küll ma midagi välja mõtlen.»

Kolm päeva hiljem, kui ma varahommikul külapoest tagasi tulin, sattusin Henryga kokku. Ta lonkis nukralt mööda teed. Uurisin vestluslikul toonil, kuhu ta läks.

Ta peatus, silmad maas, ja hakkas ühe jalaga teetolmus sonkima.

«Dave Baines saatis mu Millerite juurde,» seletas ta. «Heina tegema. Ütles, et nad vajavad hädasti abi. Ta tahab, et ma läheks ja teeks talle teene.»

Ta vangutas pead ja kortsutas kulmu. «Kellegi teise pärast ma’i läheks. Mitte kellegi! Aga Dave on mind aidanud. Väga palju. Pean minema.»

«Väga tore, Henry!» kostsin mina. «Saad hästi süüa ja teenid paar dollarit. Ajalehes ennustati, et tuleb pikk talv.»

Ta heitis mulle põlgliku pilgu. «Talve pärast ma’i muretse. Tead, mis ma arvan?»

«Mida siis, Henry?»

Ta kõhkles. «Noh, ma usaldan Dave’i, eksju. Aga äkki pani keegi talle selle mõtte pähe, et mu onni pääseda ja raamat ära võtta!»

Ta tuhmides sinistes silmades süttis võõras helk. Ta jätkas enne, kui ma midagi öelda jõudsin.

«Sellest põleks miskit kasu. Mul on raamat siinsamas!» Ta koputas oma tunketaskule. «Siinsamas!» kordas ta võidukalt.

Kinnitasin talle, et Dave tegutses kindlasti heas usus ja mitte keegi Juniper Hillis ei tungiks vahepeal Henry majja.

Ta loivas minema, pisut lepitatud, kuid ikka veel masendunud. Märkasin, et ta kandis endiselt oma ebatavalist musta kiviga sõrmust.

Kent Milleri maja asus Juniper Hilli põhjaservas. Millerile kuulus mitu suurt heinapõldu. Kui ma ei eksinud, pidi Henry mitmeks päevaks ära jääma.

Sel õhtul otsustasin veel kord Henry pajutorni juurde minna. Läbi tsuugametsa künka poole teele asudes tundsin end sissetungijana. Siis meenutasin endale, et kõrgendik ei kuulunud Henryle. Pealegi võisin ma leida mõne vihje, mis aitaks Henry kinnisideed seletada.

Paks tsuugamets oli nagu pime ja aromaatne haud. Tundsin kõrgendikule jõudes kergendust. Nüüd olin vähemalt lagedal, nägin taevast ja tundsin tuuleõhku.

Üles pajutorni poole vaadates puhkesin peaaegu naerma. See nägi välja lausa naeruväärne. Kehvasti kokku klopsitud, vildakas, kerge tuule käes kõikuv. Kui rumal minust, et ma külahullu lapsikut kinnisideed nii tõsiselt võtsin.

Ronisin mööda torni külge kinnitatud logisevat redelit üles ja vinnasin end ettevaatlikult ebakindlale platvormile. Kuu polnud veel tõusnud ja ma ei näinud kuigi palju, kõigest ääretut hämarat tsuugamerd, paari jaanimardikat ja kaugemal vilkuvat tulukest mõne taluhoone aknas.

Tundsin ühtlasi kergendust ja pettumust. Ütlesin endale, et olin olnud rumal. Mida ma siis ootasin?

Kui hakkasin alla ronima, kuulsin nagu kusagilt väga kaugelt vaikset leelotust. See oli vaevukuuldav nagu kaja, aga ma peatusin, käsi platvormil, ja kuulatasin.

Kui ma ootasin, muutus laul tugevamaks, aga ainult pisut. Heitsin pilgu tsuugalatvadele ja kortsutasin kulmu. Metsa kuju näis olevat muutunud, puude siluetid tundusid teistsugused.

Pingutasin pimeduses silmi, suutmata seda vaatepilti mõista. Tuul tõusis ja laul tugevnes.

Ütlesin endale, et Henry oli tagasiteel ja ma pidin ruttu lahkuma, enne kui ta oma põrguliku raamatu ja pimedas helendava sõrmusega kõrgendikule jõudis.

Siis juhus peaaegu samal ajal kaks asja. Hakkasin end üle ääre vinnama, et redelist alla ronida ja heitsin veel viimase pilgu mustavale tsuugamerele, aga need polnud enam tsuugad. Nägin massiivseid troopilisi puid, mis meenutasid taeva poole kõrguvaid hiidsõnajalgu.

Kui ma seal hämmastunult ja oma silmi uskumata vahtisin, ilmus minu ette platvormile moonutatud näo ja sädelevate silmadega kuju, otsekui Henry Crotelli õel karikatuur.

Õudusega taipasin, et nägin läbi tema keha öist taevast.

Pärast hetkelist tardumist kadusin üle platvormi ääre alla. Pool teed libisesin mööda viletsat redelit, ülejäänud maa aga kukkusin.

Niipea, kui mu jalad maad puudutasid, tormasin puude poole. Kui metsa vahele jõudsin, ümbritsesid mind jälle tuttavad tumedad magusalt lõhnavad tsuugad.

Väljaulatuvad oksad torkisid ja kriimustasid mind, kui puude vahelt läbi tuiskasin. Henry nõrk, kuid järjekindel laul jälitas mind.

Kuulsin seda ikka veel kusagil kaugel öös, kui oma verandale koperdasin ja ukse avasin.

Jõin veel mitu tundi kohvi, kuni lõpuks oma toolis magama jäin. Lamasin seal punaste silmadega, habe ajamata, kui keegi mu uksele koputas.

Ärkasin võpatades, märkasin läbi akna sisse tungivat päikesevalgust ja tegin ukse lahti.

Dave Baines uuris mind teraselt, ühtaegu kohmetunud ja pisut lõbustatud. «Vabandust, et teid äratasin. Võin hiljem tagasi tulla...»

Raputasin pead. «Ei, ei. Palun istuge. Just teid ma näha tahtsingi.»

Ta kuulas mind vaikides. Puhastas viis minutit prille ja hakkas siis rääkima.

«Ma pole kindel, aga julgeksin pakkuda, et te nägite platvormil niinimetatud «astraalprojektsiooni». Henry on ikka veel Millerite juures. Helistasin neile hommikul, et teada saada. Üks põllutöölisi tuli tallu pärast keskööd ja nägi teda sügavalt magamas. Ta poleks jõudnud siia tulla, oma hullumeelse torni otsas kriisata ja tallu tagasi kõndida. Henry projitseeris osa endast kõrgendikule, kas siis teadlikult või mitte. See on nagu väga keskendunult soovimine. Tõenäoliselt ta isegi ei mäleta seda täna hommikul.»

Vangutasin kahtlevalt pead. «Aga mida ma siis kuulsin?»

Dave pani prillid ette. «Kuulsite tõesti tema laulu, aga mitte kõrvadega. Kuulsite seda oma peas, ainult mõistusega. Pole põhjust, miks telepaatia ja projektsioonid peaksid olema ainult nähtavad, mitte kuuldavad. See kõik tekib mõistuse või alateadvuse suurest soovist olla kusagil mujal. Kihk on nii tugev, et osa inimesest – nimetame seda näiteks «ektoplasmaks» või milleks iganes – kandubki soovitud paika.»

«Aga puud?» segasin ma vahele. «Miks mets ja tsuugad muutusid? Miks ma nägin suurt troopiliste sõnajalgade laant, või mis need ka polnud?»

Dave tõusis väsinult. «Seda ma seletada ei oska, vähemalt praegu.» Ta ohkas. «Tahaksin, et see lugu juba kord ühele poole saaks. Mul on tunne, et Henry lõpetab halvasti.»

Henry «lõpetas halvasti» juba järgmisel ööl. Hiljem saime teada, et just enne loojangut, kui Millerite heinategijad õhtust sööma läksid, ronis Henry oma einele ja palgale käega lüües üle aia ja asus teele Juniper Hilli poole.

Kell oli juba üle üheteistkümne ja ma hakkasin voodisse minema, kui öine tuul Henry tuttava laulu selgelt ja tugevalt minu kõrvu kandis.

Ütlesin endale, et ta oli end jälle «projitseerinud» ja pajutornis leelotas ainult ektoplasmast karikatuur.

Seekord aga ei suutnud ma end veenda. Tema hääl oli liiga kriiskav ja võimas, mitte nõrk ja kõhklev nagu eelmisel õhtul.

Seadsin end kõhklevalt kõrgendiku poole astuma. Tundsin teatud kohustust see lugu lõpule viia. Ehk tegutsesingi kohusetundest. Lisaks pean tunnistama, et olin ka üsna uudishimulik.

Tsuugametsani jõudes aga tundsin tugevat vastumeelsust. Henry segane leelotamine kostis sel ööl valjemalt kui iial varem. See ujutas metsa üle. Kuulsin tema hääles palavikulist erutust, peaaegu hüsteeriat.

Jõudsin vahejuhtumiteta kõrgendikule ja peatusin tsuugade varjus. Miski oleks mind nagu sundinud peitu jääma.

Henry seisis pajutorni otsas, raamat käes, ja skandeeris kiiresti kimedal häälel. Tema sõrmus säras eredamalt kui kunagi varem, kallates raamatu ja tema näo kõheda sinise valgusega üle. Puhus mõõdukas tuul ja torn kõikus aeglaselt küljelt küljele.

Silmitsesin platvormil seisvat kuju teraselt ja ei kõhelnud hetkekski, et see oli Henry ise, lihast ja luust. See polnud eelmise öö projektsioon või ilmutis.

Kui ta raamatust lugedes või laia mustava tsuugametsa poole kiigates pead pööras, nägin tema näol pinevat erutust ja ootust.

Tema laulev hääl valjenes ja vaibus öös ja ma tajusin jälle hirmutavat muutust ümbritseva metsa kujus ning piirjoontes. Hämara taeva taustal näisid kangastuvat hiiglaslikud puud, mis põrmugi tsuugadega ei sarnanenud.

Tundsin jälle, et nende võõrapäraste puude seas ootasid arvukad nähtamatud pealtvaatajad ja Henry oli nende kohalolust täiesti teadlik.

Tema laulust sai korraga arusaamatu karje. Ta silmad näisid peast välja tungivat ja ta nägu moondus sedavõrd, et muutus peaaegu äratundmatuks.

Sain kiiresti aru, et kui enne laulis ta millegi või kellegi välja kutsumiseks, siis nüüd üritas ta meeleheitlikult tagasi hoida seda, mida oli katsunud esile manada.

Liiga hilja. Olevus libises aeglaselt kepseldes üle suurte sõnajalataoliste puude latvade. See oli isegi pimeda öötaeva taustal must, kuid selle sees näis põlevat võbelev leek. Olevuse ümber säras külma sinise tule aupaiste.

Kui sel ka oli kindel kuju, polnud seda lihtne hoomata, sest olend voogas, mäsles ja tõmbles tohutult eemaletõukaval moel.

Kogult oli ta tohutu. Kujutage ette kuut või kaheksat musta hobust, kes on kuidagi omavahel ühendatud ja üritavad kõik erinevates suundades galopeerida – see annab jubeda olendi väljanägemisest umbkaudse pildi.

Henry nägi seda. Tema kriiskav leelotamine katkes ja ta suu vajus lahti. Ta tardus paigale. Tema näoilme muutus puiseks. Ainult tema silmad elasid edasi, kaks paisuvat sinist valgustäppi, millest peegeldus ülim õud juba enne, kui koletislik olevus kõrgendiku kohale jõudis.

Tahtsin väga sekkuda, aga kartsin peaaegu sama palju kui vaene Henry. Pealegi aimasin, et oleksin selle olendi vastu igal juhul täiesti abitu.

Kepslev õudusunenägu lähenes sihikindlalt ja vääramatult kõrgendikule. Meie peade kohale jõudes see peatus. Olendi sees mäslev sinine tuli lõi leegitsema.

See laskus aeglaselt otse Henry poole. Tundus, nagu astuks olevus väga ettevaatlikult mööda õhku lähemale. Ma ei näinud hirmsal olendil ei silmi ega suud, aga teadsin, et ta peab kuidagi ümbritsevat tajuma – ilmselt terasemalt kui ma ise.

Olendi tõmblemine peaaegu vaibus, kui ta pajutorni poole laskus. Paari meetri kaugusel ülespoole jõllitavast lubivalgest näost sirutusid ta jalad – või mis jäsemed need ka polnud – nõtkelt välja ja põimusid tihedalt ümber hukule määratud mehe.

Lõpuks ometi sai Henry karjuda. Tema piinarikas röögatus naelutas mu paigale. See kostis kõikjale üle kogu Juniper Hilli linna ja kaugemalegi. Pole mõtet üritada kirjeldada, milline valu ja õudus selles karjes väljendus. Ma ei suuda seda teha. Mäslev olend tõusis aeglaselt ülespoole. Henry kadus peaaegu täielikult sellesse jõledasse pulbitsevasse sasipuntrasse. Kui olend kõrgendikust eemale hiigelpuude latvade kohale hõljus, kõlas Henry hirmus karje ikka veel.

Viimaks kadus jube leegitsev sissetungija öhe, jättes endast maha vaid tillukesed sinised sädemed.

Ma ei mäleta, kuidas läbi metsa koperdasin ja koju jõudsin. Kui Dave Baines järgmisel hommikul minu juurde tuli, istusin ikka veel toolis ja jõllitasin seina. Hiljem ta ütles, et olin nähtavasti šokis.

Lõpuks olin siiski võimeline paari tunni eest nähtud sündmuseid kirjeldama.

Dave kuulas vaikides ja katkestas mind ainult korra, öeldes, et Henry surmakarje oli kogu linna üles ajanud.

Lõpetasin oma loo nõrgalt ja võtsin Dave’i pakutud viskipudeli tänulikult vastu.

Ta võttis prillid eest ja puhastas neid väga hoolikalt. «Me ei näe Henryt enam kunagi elusalt – ja võib-olla isegi mitte surnult.»

Panin oma klaasi lauale. «Aga mis see oli, Dave? Olin kaine ja täie mõistuse juures, aga ma lihtsalt ei suuda nähtut mõista.»

Dave valas endale viskit. «Henry semmis kurjade jõududega, olenditega, kes olid olemas juba siis, kui maakera oli veel noor. Loodus eksperimenteeris paljude eluvormidega ja mitte kõik neist ei elanud tingimata füüsilisel tasandil, mitte nii, nagu meie seda ette kujutame. Mõned neist elasid ja surid nii, et nende eeterlikest kehadest ei jäänud mingit märki, kindlasti mitte tugevaid kolpasid ja luid, mis oleksid miljoneid aastaid vastu pidanud.

Ma arvan, et Henry manas esile mõne sellise ammuse olendi, mida me nüüd ebamääraselt «elementaalseks» kutsume. Teatud mõttes on see veel olemas, aga ühes teises ajas, nii-öelda teises dimensioonis. Teie kirjelduse järgi pidasid planeedi varasemad asukad seda ilmselt jumalaks. Mis või kes need asukad olid, jääb mulle mõistatuseks. Võib-olla oli kõrgendik ja tsuugamets kunagi nende pühapaik. Väga võimalik, et see rahvas tõi oma austatud ja kardetud jumalale ohvriande.»

Dave vangutas pead. «Ma ei tea, see kõik on spekulatsioon. Aga muud ma öelda ei oska. Arvan, et vana Hannibal Trobish oli ka kuidagi asjaga seotud. Nii ladinakeelne raamat kui Henry sõrmus kuulusid ilmselt talle. Võimalik, et ta kutsus selle neetud olevuse välja ja jäi ellu. Ta ilmselt teadis, kuidas selle eest pääseda. Vaene Henry oskas ainult piisavalt ladina keelt, et loitsusõnu lausuda ja olend esile manada, aga tal polnud ilmselgelt aimugi, kuidas selle eest põgeneda või see minema saata.

Sõrmus võis olla kaitsev talisman, aga ilmselt polnud ka sellest abi, kui sissetungijat erinevate ohvriandide ja rituaalidega ei lepitatud või ei nõrgestatud. Ilmselt oli neist rituaalidest kusagil raamatus juttu, aga Henry ei osanud piisavalt ladina keelt, et neist aru saada.

Mis puutub teie nähtud suurde sõnajalametsa, siis ma ei tea. See võis olla osa minevikust pärit telepaatilisest pildist ja pärines ehk organist, mis sel olevusel aju aset täitis. Olend võis eksisteerida teises dimensioonis või ajas ja Henry laul lasi tal vähemalt ajutiselt meie olevikku lipsata.»

Vana Dave tõusis ja astus ukse poole. «Kui te oleksite elanud kaugel põhjas nagu mina kunagi, teaksite wendigo legende. Tänapäeval peavad paljud seda puhtaks jamaks, aga nemad pole öösel lõkke ääres istudes kuulanud, kuidas Kanada parim teejuht kõigi pühakute nimel vannub, et on midagi sellist näinud. Ma ei taha öelda, et Henry jubedus oli just see, aga ta võis olla nende lugudega seotud.»

Nädal aega hiljem leidis talunik Juniper Hillist kolmkümmend kilomeetrit põhja poolt maisipõllult kondihunniku, mis olnuks nagu sulatus­ahjust läbi käinud. Luud olid üdini ära põlenud. Jube luukere võinuks igavesti äratundmatuks jääda, kui poleks olnud veidrat sõrmust, mis leiti ühe hapra sõrmeluu küljest. Kontide seisukorrale vaatamata polnud sõrmus tules kannatada saanud. Särav rõngas oli valmistatud hõbedasarnasest metallist, mida läbisid sinised tuhmilt helendavad sooned. Kivi oli must, lihtsa lõikega ja tuhm.

Henry Crotelli põlenud jäänused viidi Juniper Hilli ja maeti maha. Sõrmus jäeti sõrmeluu külge.

Paar nädalat hiljem aeti Trobishite vana maja keldriauk Dave Bainesi käsul kinni.

Pajutorn vajus talvel tugeva tuulega kokku. Kevadel, kui Juniper Hilli hakati ehitama uut maanteed, raiuti läbi tsuugametsa lai siht ja pajutorni kõrgendik kanti buldooseriga laiali, sest teetammi jaoks läks vaja kive ja kruusa.

Henry hukutanud ladinakeelset raamatut ei leitud enam kunagi. Tõenäoliselt põles see koos temaga neis hirmsates leekides tuhaks.