Читать книгу Õhus. Pilvetekste 2009–2019 - Krister Kivi - Страница 3

23.10.2009: Viimane ööpäev Afganistanis on möödunud maa-aluste vapustustega. Öösel oli Kabuli lähistel 6,2-palline maavärin ja täna jäime Salangi tunnelis ummikusse kinni. See tunnel on tõeline mäekolliurgas: pikk, pime, ilma ventilatsioonita ja täidetud tolmust, mudast ning tihedast sinisest heitgaasist, sest kõik afgaanid hoidsid igaks juhuks oma mootoreid töös. Meie tšehhitarist grupijuht keelas autost väljuda, ta arvas, et turvalisem on surra üheskoos. Aga kuna mina otsustasin mitte surra, vaid mäe alt jala välja kõndida, peab nüüd hakkama teksaseid ja saapaid sellest poolde põlve ulatunud mudast puhtaks pesema.

PS. Mõni aeg hiljem ummik kuidagi likvideerus ja tunneliavast ilmus päevavalgele ka meie masin koos nördinud grupijuhiga.

09.11.2009: Pärast eileõhtust filmi („Paranormal Activity“, 2009) ja sellele järgnenud rahutut ööd kõndis täna hommikul mu Tallinna kodus mööda toaseina ringi uss (alajaotus: tõuk, värv: hall, kasv: väikse sõrme pikkune). Olen sügavas hämmingus. Äkki oskab mõni Facebooki resident-entomoloogidest öelda, kas taolised putukad praegusel aastaajal hoopis sügavat und nägema ei peaks? (Tõuk sai kolitud koridori koos soovitusega seal ruttu ära nukkuda.)

22.11.2009: Ilmateade New Orleansist: puhub tugev tuul, palmidelt langeb kuivanud lehti, sooja on umbes 13 kraadi ja – nagu teatas hotelli autojuht – tabab linna kohe vihmatorm. Kus on kõrvetav päike ja basseiniäärne melu, mida ma endale lubasin? Ruttu veel üks burboon, palun!

27.11.2009: Eile avasin Delta Airlinesi lennukis ajaviiteks Skymalli ostukataloogi ja vastu vaatas toode nimega Squirrel Boss Birdfeeder ($ 98.99) – oravakindel linnusöökla, mis kasutajate rõõmuks „features a remote control that delivers a static schock from the comfort of your home, up to 200 feet away“.

16.12.2009: Jaapan, Osaka. Kui pagana hästikorraldatud ühiskond oma veidruste ja seesmise tumeduse juures. Veel enne, kui ma teadlikukski sain, et mu pagas on kadunud, ootas mind pagasilindi juures ees Korean Airi töötaja, huulil halb uudis ja käes ümbrik nelja krabiseva tuhandejeenisega hädavajalike asjade ostmiseks. Ja valjuhäälditest tuleb aina uuesti ja uuesti seesama teade, kusjuures rääkija on kõige põhjal otsustades nukk. „Drug detection dogs are harmless,“ ütleb ta. „Thank you for cooperation.“

27.12.2009: Öö Souli lähistel Incheonis: talv, maailm on mustvalge, autosid ei liigu, majutusasutus hiiglaslik ja inimtühi, silmapiiril hiigelkvartal ehitusjärgus pilvelõhkujaid. Miski selles toob meelde Mati Undi „Mõrva hotellis“, Veiko Õunpuu filmid ja maailmalõpusirge, kuid siiski pole maailm veel lõppenud: akna taga langeb kerget lund, üksikud suured valged helbed sulavad prožektorisse sattudes.