Читать книгу Õhus. Pilvetekste 2009–2019 - Krister Kivi - Страница 6

02.01.2012: Mõtlesin teha hüppe kaasaega ja tõin koju Samsung Galaxy S2 telefoni. Selle kasutusjuhendis on tagakaane avamise peatükis huvitav lause: „Olge tagakaane avamisel ettevaatlik, et oma küüsi mitte vigastada.“ Ma olengi väga ettevaatlik (juba loomult), aga kahjuks juhendis seal ei öelda, mida peavad tegema tagakaanega need inimesed, kellel ei ole küüsi (vajalikus pikkuses). Kõik katsed telefoni avanema keelitada on praegu lõppenud lihtsalt korpusest kostuvate piredate naksatustega ja noaotsaga täiesti uue telefoni kallale minna tundub ka kuidagi labane.

05.01.2012: Uuenenud Estravelshop pakub toredat lennulahendust Helsingist Tallinnasse saamiseks – koostöös Finnairi ja Flybe’iga on nüüd võimalik Soome pealinnast Eestisse lennata läbi Vaasa! Lend võtab aega 7 tundi ja 25 minutit ning maksab 1076 eurot, teel on võimalik veeta 5 tundi ja 5 minutit Vaasa rahvusvahelisel lennuväljal. Allesjäänud raha eest on võimalik lennukis osta saiakesi või muud näksimist, mis pole Flybe’il minu teada hinna sees.

13.01.2012: Ma oleksin tahtnud täna hommikul Helsingi tänavatest pilti teha. Need olid puhtad ja kuivad – imeline vaatamisväärsus pärast seda suurt Grimpeni mädasood, mida kujutab endast lägane, libe ja lödisev Tallinna tänavavõrk. Jah, siin Helsingis on veidi alla nulli, aga ka siin on sadanud lund ja vihma ja kõike nende kahe vahel. Ja nad on lihtsalt selle lume linnast ära vedanud. Ja mida teeb Tallinn? Ma just lugesin meeleolukat hoiatust (eile vist) linnavõimudelt, et tänavad võivad muutuda libedaks, kui õhutemperatuur alla nulli langeb. No aitäh teatamast ja hoolitsemast ja muretsemast ja kaasa mõtlemast.

03.02.2012: Mul oli juba aegade algusest broneeritud Malév Hungarianiga üks odav lend Tel Avivi, mida ma Estraveli rõõmuks korduvalt muutsin. Eelviimase seisuga oleks see sõit pidanud toimuma 2. veebruaril ehk siis eile öösel, aga ma lükkasin äsja lendu veidike veel edasi. Nagu selgub, oleks ma olnud reisija Malévi viimase lennul, sest Tel Avivi nende lennuk ka jäi. Tänasel pakaselisel talveööl on Malév – nagu Spanair mõned päevad varem – otsustanud poe sulgeda ja jätnud oma kodulehele sellise krüptilise teadaande: „Az Igazgatóság döntése alapján a kár minimalizálása érdekében elrendeli a magyar nemzeti légitársaság üzemszerű működésének beszüntetését. Ennek értelmében február 3-án 06:00 órától, 66 évnyi csaknem folyamatos működés után, nem szállnak fel Malév repülőgépek.“

10.02.2012: Mõtlesin täna mutiakvaariumi peale. See oleks suur-suur akvaarium, mida täidaks muld. Ja kus elaks mutid. Enamasti ei juhtuks midagi, aga vahel tuleks mõni mutt klaasi lähedale ja tonksaks ninaga vastu seina. Siis ei juhtuks jälle tükk aega midagi.

Aga pinnal kasvaksid meelespead.

12.02.2012: Tegelikult mõtlesin ma siiski millestki. Täna südaööl Helsingist tulles (ja see polnud eriti tore reis mitmel erineval põhjusel, kasvõi seetõttu, et merd kattis jää nagu hangunud searasv väga külma ja mustavat suppi) oli laeval vastas Eesti piirivalvur, kes selekteeris muidu monokoloriitsest eestlaste ja soomlaste seltskonnast välja kaks ronkmustade juuste ja pruuni nahaga indiaanlast-peruulast-eiteagikeda ja asus nende passe kontrollima. Ma muidugi ei tea, mis „info“ võis olla piirivalvele „laekunud“, aga ma olen enne ka kuulnud lugusid Eesti piirivalve kõrgendatud huvist haruldasema nahavärviga piiriületajate vastu. Hea lihtne oli sealt mööda minna, aga samas see ei tundu tagantjärgi 100% okei.

12.02.2012: Sellest mõtlesin tegelikult ka, et korporatiivne loogika on märkimisväärselt sarnane inimsuhete omale. Uurisin täna nimelt, et miks ma ei saa oma kontot registreerida ära ühe toreda Starwoodi promokampaania raames ja sain sellise vastuse: „Rewarding Returns is a targeted promotion sent to members who have not stayed with a Starwood Hotel for a period of time. As you are a loyal Platinum member you do not qualify for this promotion.“ Miskipärast kõlas „Loyal Platinum member“ selles kontekstis täpselt nagu „idioot“. Igatahes tuli tahtmine olla mõnda aega äärmiselt ebalojaalne ja harrastada üheöömajutusi kõigi muude hotellidega.

08.03.2012: Teel Swedbanki kohtuma laenuhaldur Alla Parvega. Hea, et tal Alla Silla nimeks ei ole.

12.03.2012: Põhja kaudu kagusuunas ehk käsil on mammuttransfeer Washington DC-Pariis-Helsingi-Istanbul (ja see on umbes poole rohkem väsitav kui kõlab). Hetkel juba Helsingis, kus õhtupäike on Star Alliance’i lounge’i täitsa kuumaks kütnud ja turgutan end punase veini ja lihapallidega (võibolla tehniliselt ma poleks siia lounge’i pidanud sisse saama, aga las see jääb; universum peab mingit inimlikkust ka ilmutama aeg-ajalt). Kuskil lennujaamas on ilmselt bay Linnar Priimägi ja bayan Tiina Park, aga nendega pole veel kohtunud (võtan siinkohal veel ühe klaasi).

31.03.2012: Viimane õhtu Rios. Akna all tänaval, kus kodutud end eile juba kella kümne paiku magama seadsid, ei ole veel kedagi (ilmselt on ka nemad reedel kauem väljas kui muidu). Tambime endale viimased caipirinha’d ja läheme vaatama, mis ka linna peal toimub. Ja vähemasti esialgu vastuseta jääv küsimus on see, miks siin, kus liitrine Caçacha maksab tõesti vähem kui sama kogus mahla või piima (nii 1,5–3 eurot poes), pole ma näinud veel ühtegi sellises olekus kohalikku, kelletaolised Eestis annavad alust poliittantsuks viinakatla ümber (keelud, müügipiirangud, sotsiaalreklaamid ja krõbedad aktsiisimaksud). Liiga palju soojust ja päikest võib-olla?

21.04.2012: Võtmetel on veetlev omadus välja ilmuda niipea, kui nende kasutaja on veetnud öö oma koduuksest saja meetri kaugusel Olümpia hotellis.

15.05.2012: Toetan alustavat ettevõtjat vakantse kohvikunimega – Petri tassike.

05.03.2012: Keegi võiks teha uurimustöö, miks partidele meeldib juba aastaid hängida Tallinna südalinnas just Maneeži ja Reimani nurga peal, sellel väiksel lagendikul bussipeatuse kõrval. Ma ei oska ilmselt end linnu rolli panna, aga pealtnäha pole seal ühtegi pardimagnetit (peale vanaprouade, kes seal neile võib-olla saia viskamas käivad – aga linde toidetakse samas ju igal pool).

22.05.2012: Mitte et ma lendamist kardaks, aga kui Gröönimaa läände sõites paistma hakkab ja lagedam vesi selja taha jääb, on ikkagi selline tunne, et oled peaaegu kohal, selleks korraks pääsenud. #teelamsterdamisttorontosse

23.05.2012: Sooritasin just Phnom Penhi rahvusvahelisel lennuväljal ilma viisata transiittšekkinni. Selleks avati peaaegu ämblikuvõrkudes uks, mida vist keegi ei olnud juba kuid kasutanud.

23.05.2012: Yangon. Tunnen end väga koduselt. Tänavad on auklikud ja linn sedavõrd hästi pimendatud, et Savisaar puksleks rahulolust. Aga tolmu on siin rohkem. Ja suuri lehtpuid, longyi’des (oleksin äärepealt kirjutanud et seelikutes) mehi ja kuldseid pagoode ka. Bangkok kohtub ajamasina ja Ida-India kaosega ning ka tilgake seletamatut ärevust on siin ööõhus.

25.05.2012: Hotell, kus hetkel viibin, kannab nime White Knight. Mõnusa sisehooviga puhas paik Manila ajaloolisemas osas ja personal on väga sõbralik. Üks hotellitöötaja tegigi väga rüütellikult minuga kaasa kogu kliinikuskäigu. Soovitan täiega – öö maksab umbes 25 eurot ja olemas on wifi (nagu näha), teler ja isegi aparatuur tee valmistamiseks. Uskumatu kontrast selle ilge tagurpidise tuumavarjendiga (arhitektuurilises mõttes siis, sest seinad kostsid läbi nagu oleks paberist) linna punaste laternate rajoonis, kuhu sattusin esimeseks ööks omaenda lolluse ja apaatsuse koosmõjul. Ma tõesti ei tea, kui hästi ma end talitseda suudan, kui kohtan ülehomme Manila lennujaamas seda libedat vanameest, kes mu 60 dollari eest tollesse Crosswinds Oceani nimelisse majutusasutusse meelitas ja kinnitas, et hotellil on kolm tärni ja ümberringi asub palju restorane (mis polnud ehk sama vale kui tärnihinnang, sest 400 meetri kaugusel asus ööpaevaringselt avatud McDonald’s). Jah, ma olen muidugi enne ka näinud eri suuruses prussakaid, katkiseid linasid, üldist räpasust ja tumepruunide kahhelkividega kaetud seinu, aga mitte kunagi sedavõrd mõjusalt üheskoos. Igatahes saatis see romantilise nimega paik mulle täna SMS-i, milles tänas enda „patroneerimise“ eest, soovis jumala õnnistust ja avaldas tahtmist ka tulevikus mulle peavarju pakkuda. Vastasin, et kui ma Alzheimeri tõbe ei saa või kui nende hotell ülemaailmse veeuputuse ajal ainsaks kuivaks kohaks ei osutu, siis ilmselt seda ei juhtu. Soovitades samas midagi ette võtta prussakatega ja umbes 75% võrra hindu allapoole lasta.

Nad pole rohkem kirjutanud.

26.06.2012: Rääkisin balut’i teemal täna ühe Manila vanamehega, kelle fotostuudios endast Birma viisa jaoks uued pildid tegin (palavik mõjub muide väga hästi fotogeenilisusele, kui nad just ei fotošoppinud viie minutiga seda pilti, mida, ma usun, nad ei teinud). Anyhow, ma siis küsisin, et kas ta sööb ka balut’i ja esimese refleksina sõna kuuldes see vana filipiino limpsas keelt, tahtmatult, kõht läks kohe tühjaks vist. Ja soovitas tungivalt proovida. Kasvõi kinnisilmi. Ütles, et olla jumalik. Aga ma ei saa, lihtsalt mingi piir tuleb ette, kuigi ma saan aru, et muna sees parditibu loote surnuks keetmine valmistab kõigist lihatoitudest ilmselt kõige vähem kannatusi, sest loode ei tea ju elust veel ööd ega mütsi. Aga no ei suuda sundida end seda sööma, kuigi eile seisin balut’i-lettide juures pikalt öisel tänaval. Kisub ikka vägisi taimetoitluse poole, kahjuks või õnneks.

Millega seoses tahangi kirjutada pöidlaotsasuurustest tsitruselistest nimega calamansi, mida eesti keeles peaks vist kutsuma kuldlaimideks. Ja see on väga uhke (kuigi mitte väga keskkonnasõbralik), mismoodi calamansi pisikese happepommina lauda jõuab: põhi alt lõigatud ja ise võrku pakendatud, et seemned pigistamisel segama ei hakkaks. Äkki saaks neist täiskasvanuna klementiinid?

Maitseelamuste kategoorias on teine auhind ka: roheline tee kaljusoola ja juustuga! Tundub olevat uus trendijook siin, uus bubble tea.

28.05.2012: Vancouveris on ööõhk veel täitsa külm. Rododendronid hakkavad ära õitsema ja tumeroheliste lehtede vahel on peidus sellised väsinud valkjaspruunid kellukesed. Kuid öö on pime. Mõtlen sellele, kui valge oleks Eestis kolmveerand neli hommikul praegusel aastaajal. Kui kaugel põhjas me ikka elame.

01.06.2012: Juba – Lõuna-Sudaani pealinn. Tänavad koosnevad punasest mudast, pärast südaööd on väljas liikumine keelatud ja kui tahta öelda midagi ilusat (kuigi miks ma peaks? aga okei), siis floora ja fauna on lopsakad. Sain just hammustada – õigemini söövitada – ussikeselt Nairobi Fly, kes end kuidagi laest mulle krae vahele kukutas. Evakueerusin sääsevõrgu alla, kuidagi ei usalda enam oma tuba.

02.06.2012: Tahtsin siia panna pildi ÜRO vanast Vene helikopterist, millega täna poolteist tundi Mabanist Malakali linna lendasin, aga kahjuks pole ühendus selleks piisavalt võimekas. Igatahes oli see pääsemine, sest vihm muutis lennukite maandumisraja mülkaks ja terendas oht jääda Mabani – kus pole midagi peale pagulaste, mudase joogivee, moskiitode, madude ja väga ilusa ererohelise võsa – vähemasti teisipäevani.

Kodutee või kuidas seda romantiliselt nimetataksegi.

03.06.2012: Jubast lahkumine oli veel hullem ettevõtmine kui sinna saabumine. Sisuliselt rüseles lennukitäis rahvast paarikümnel ruutmeetril edasi-tagasi, püüdes samal ajal lohistada oma – relatiivselt suuri – sumadane suure kaalu juurest logiseva puuleti tagant käsklusi karjuvate lennujaamatöötajateni või siis vastupidi. Turvakontroll koosnes kiirustavast käperdamisest ja kottikiikamisest. Nad ehitavad küll uut lennujaama, aga hetkel ei ole maailmas ilmselt teist sellist aerodroomi olemas. EgyptAiri lennuk mõjus lõpuks täieliku ulmena. Kosmoselaev, ma ütlen – puhas, avar, turvaline. Ja Cairo uus lennujaam on samuti ulme (eriti siis, kui päike parajasti loojub punaste liivadüünide taha ja täiskuu on aeglaselt taevasse ronimas). Ma ei tea Euroopas ka naljalt teist nii moodsat ja avarat lennujaama. Okei, München võib-olla.

Homme edasi Euroopassse, põhja suunas.

10.06.2012: Muu ootuspärase eksootika („leedu kurkid“, „arbus vaga magus“ etc) kõrval avastasin keskturult täna ka mesindusleti. Üks kilekottidest oli täidetud musta ja pealtnäha krõbiseva ollusega, elukaugelt arvasin, et see on suir. Aga see polnud seda. Müüdi oma best before ületanud (ma kasutan siinkohal siis peresõbralikku eufemismi) mesilasi. Kui küsisin müüjalt ettevaatlikult, et milleks need kasulikud on, vastas ta, et surnud mesilased tuleb panna konsumeerimise eel viina sisse. Taoline kokteil andvat palju vitamiine. Siis valmistus ta pakkima, mille peale ütlesin ebalevalt, et vast ma täna siiski ei osta.

„Ootame teid homme,“ sõnas mesinik süngelt.

20.06.2012: Tahtsin kirjutada Asghar Farhadi filmist „Lahkuminek“, aga ikkagi vist ei kirjuta. Millest on veidi kahju, sest hulk aega pole ükski film nii palju meeldinud. Niisiis ma postitan leebe süümekipituse leevendamiseks siia need paar rida. Koos soovitusega vaadata, kui on vaadata-või-mitte-vaadata valik. Ja üsnagi polüvalentse tsitaadi sellest samast filmist.

– So what happens to me?

– Nothing. Go back to your life.

25.06.2012: Mõtlesin täna öösel võimalusele, et olen nakatunud unitõppe. Enamus sümptome klapib – peavalu ja väsimus, uimasus ja tagurpidi pööratud elurütm (uimasus päeval ja ärkvelolek öösel), aga teisalt sobiks see kirjeldus vist enam-vähem iga teise haigusega. Ei mäleta ka ühtki tsetsekärbest, kes mind hammustanud oleks, aga head paranoiat ei saa ju lasta sellisel nüansil rikkuda.

12.07.2012: See on ka arusaamatu, mida kallis alateavus (Das Unbewusste) mulle sellega öelda tahab, et ma juba kahel korral viimase nädala jooksul oma koduvõtmeid minema olen proovinud visata – ühel korral õues prügikasti, teisel puhul aga prügiämbrisse. Paging Dr. Freud.

13.07.2012: Põlvetrauma aitab päris hästi ette kujutada, mis tunne on olla saja-aastane. Lähen juba veerand tundi Narva maanteelt Stockmanni poole ja ikka veel pole kohal (ristmikud on eriti väljakutsuvad, sest roheline tuli tundub korraga põlevat vaid sekundeid). Samas on inimteoks olemisel positiivseid külgi ka, jõuab näiteks tunda teeäärsete kibuvitsade lõhna, märgata, et nad üldse olemas on.

Kuhugi ei ole kiiret. Tegelikult.

01.08.2012: Leiutasin eile või üleeile endale alter ego – Valter Egon. Täisverelise ajakirjandusliku pseudonüümina kasutuselevõttu takistab kahjuks asjaolu, et Google’i andmetel on tegu viimase maailmasõja ajal reaalselt eksisteerinud Untersturmführer’iga.

01.08.2012: Lähim asi kultuurišokile saabus Jaapanis siis, kui ühes internetikohvikus (kaheksakorruselise maja pimedal ülakorrusel asunud internetikohvikus) haaras klienditeenindaja mind silmates pidulikult kätte tahvlikese, mis teatas: „INTERNET SHOPS OFFER THE REGULATIONS WERE ENACTED. YOU WILL BE PROMPTED TO REGISTER ITSELF USING A CERTIFICATE. HOWEVER, OUR SYSTEM DOES NOT MEET THE REQUIRED ITEMS OF INFORMATION FOR FOREIGNERS TO REGISTER. THIS MEANS THAT FOREIGNERS CAN NOT REGISTER. SORRY. YOU CAN NOT USE THE INTERNET. PLEASE USE OTHER SHOPS.“

„Please leave,“ lausus ta siis. Ja mõistagi kummardas.

04.08.2012: Võtsin täna kokku julguse ja laskusin sigaretiostu asjaoludel elitaarsesse 24/7 baari, mis asub juhtumisi otse mu vastasmaja all. Ma ei teagi, mida ma ootasin – kuldkettidega sägade süles väänlevaid kabareetantsijaid? Aga sees valitses tühjus täielik. Niisiis palusin baaridaamilt – määratlematus vanuses blond eestlanna – ka ühe õlu (2 euri) ja suundusin otsima suitsuruumi, mis pidi asetsema kuskil tagapool. Avanes koridoride katakomb: tulid bassein, saun ja mitu kummalist linadega kaetud diivanit, aga hingelisi jätkuvalt ei ühtegi. Ja siis, lõpuks suitsuruumis, kus tuhatoosideks liiva täis palmipotid (sic(k)!), nägin ma Vanameest – umbes saja-aastane, hall habe tõesti poolde põlve. Vanamees asus vestlusse inglise keeles; selgus, et ta on Eestis elav soomlane. Ta käib seal baaris öösiti tihti, olevat rahulik ja odav. Enamasti seal polevatki ühtegi inimest.

06.08.2012: Kuigi ma usun, et maksuametis töötab palju toredaid, kompetentseid ja kõrge EQ-ga spetsialiste, veenis üksainus külaskäik Endla 8 asuvasse kolossi mind täna e-maksuameti vaieldamatutes eelistes. Sest see naine, kelle juures käibemaksukohuslaseks registreerumise asjaolusid täpsustada tahtsin, nägi välja nagu mõrtsukhai tumesinises koolitüdrukuvormis. Ja see hääl – kile nagu vihasel õppealajuhatajal alateadvuse kõige alumistesse kihtidesse maetud kooliluupainajast! „KAS TEIL ON MULLE KÄIVET VÕI POLE?“ karjus ta. Põgenesin. Mul oli hea meel, et lett – või kett? – ametnikul mulle järele tulla ei lasknud.