Читать книгу Üksteist - Krister Kivi - Страница 4

21.09.2010

Mu aken on samasugune nagu kümned aknad selle ümber, nagu sajad tuhanded teised siin linnas – keset punakaspruuni telliskiviseina asetsev ruudukujuline ava, mille eest jookseb läbi kitsas tuletõrjerõdu. Pole mingit erilist põhjust, miks peaksite olema seda vaatama jäänud, kuid kui te juba seda teete, kui te olete otsustanud, et see väärib teie aega ja tähelepanu, juhtub edasi järgmine: kell on saanud 20.04, kui laelamp süttib ja ma astun tagant ning paremalt oma pisikesse valdusesse, et poetada köögilauale kaks pruunist jõupaberist poekotti ning võtta rutaka liigutusega kaelast sall.

Ma lahkun kaadrist peaaegu kohe, minnes ära vasakule, sinna, kus peab korteriplaani kohaselt asuma vannituba, ning mõnda aega ei juhtu midagi – üksnes tuli põleb ja paberkotid seisavad laual –, kuid kell 20.13 olen ma tagasi, raputades kergelt oma käsi ja nuhutades justkui möödaminnes sõrmi, millel pärast vannitoaskäiku on juures seebi vaevumärgatav lõhn. Külmkapi uks avaneb hääletult, paljastades jäise metalse suu, kuhu ma hakkan laadima kottide sisu – sooduspakkumises olnud granaatõunu, seda odavat, kuid head vahuveini, mida nurgapealses poes vahel saada on –, ent kell 20.22 eksitab mind miski ja ma lähen ja panen mängima teleri seda otsekui lummatult vaatama jäädes. Ma naeran heameelest ja löön endale kahel korral käega vastu põlvi, kuid kell 20.31 olen ma jälle tagasi köögis ning surun sõrmed vastu aknalaual kasvava silphium’i mulda. Ilmselt pole see liiga kuiv, sest ma ei otsusta seda kasta; märkan hoopis, et külmkapi uks on jäänud praokile ja sulgen selle, lasen endale klaasi veidi vett ning hakkan väikeste suutäite kaupa ja hoolikalt mäludes sööma võileiba, lugedes eine kõrvale raamatut, mida hoian lauapinnast veidi kõrgemal, vasemas käes.

Kell on 20.40, kui miski äratab mu tähelepanu ja ma jooksen magamistuppa, tehes tee peal mõned väiksed rõõmuhüpped. Ma kummardun, sest see miski, mida ma võtma olen läinud, on riiulil, ma haaran ta pihku ja uurin lähemalt selle sõnumit, selle sisu. Ma naeran, sest mulle meeldib, mida ma näen, ning, näol õnnelik ilme, viskan ma end korraks voodisse kõhuli, et lugeda kõik tähelepanelikult uuesti läbi ja hakata seejärel koostama vastust. Kell 20.49 olen ma sellega ühele poole saanud ja tõusen näost kergelt õhetades püsti, et panna telefon tagasi riiulile, kus on ta koht, kustutada laelamp, panna põlema põrandalamp ja kallata klaasi kogu punane vein, mis papp-paki põhja veel jäänud on.

Kell 20.58 seisatan ma korraks akna juures, et vaadata alla, pimedale tänavale – võib olla, et meie pilgud kohtuvad nüüd korraks, kuid ma ei näe teid, või siis ei näita välja, et näen –, suvi on peaaegu läbi; ritsikad saevad; teisel pool tänavat seisva plaatani lehtedes tundub olevat midagi tumedat, mõtlen ma.

Kell 21.03 pesen ma puhtaks klaasi ja võileivataldriku ning istun korvtooli, et hakata lugema ajakirja, kahe kulmu vahel süvenemiskorts, kuid viskan väljaande kell 21.12 käest ja kõnnin tiiru mööda tuba, et avada aken ja suitsetada ära sigaret. Kell 21.21 login ma end arvutisse, kuid ohkan kergelt, kortsutades kulmu, ja lahkun sealt peaaegu kohe.

Kella 21.30 – 23.01 ei juhtu midagi märkimisväärset ning ma vaatan liikumatult rätsepistes telerist filmi, lahkudes tema sinakashallist valguskumast vaid kahel korral: kell 21.39, joomaks köögis veidi vett ja kell 22.20 selleks, et külastada vannituba, kust tagasi tulles tõstan ma riiulil lebava telefoni oma silmade ette – korraks, justkui möödaminnes. Kell 23.10 kükitan ma riidekapi ette, avan selle sahtlid ning võtan välja kõik T-särgid ja sokid, panen need korralikult lappesse ja süstematiseerin ära värvide järgi. Kell 23.28 on see tehtud ja ma lähen vannituppa, et väljuda sealt uuesti kell 23.37. Ma kustutan põrandalambi ja panen selle põlema kell 00.24, et minna uuesti riiuli juurde ja kontrollida telefoni, et kõndida esikus oleva suure peeglini ja, toetades käed vastu seina ning kandes kogu keharaskuse ettepoole, lihtsalt põrnitseda seda, keda endale vastu vaatamas näen. Ma kummardun lähemale ja uurin peegeldust veel kord, väga tähelepanelikult: laupa, õhukest nahka silmade ümber; jääb mulje, et mulle ei meeldi, mida märkan. Kell 00.33 kustutan ma taas kord tule ja tõmban endale peale teki, kuid olen kell 01.32 ärkvel, et minna kööki, avada aken, suitsetada selle ees seistes ära viimane sigaret, kägardada kokku tühi suitsupakk ja visata see paberikorvi, keerata vesi jooksma (sooja auru pahvak, tõuseb kloori ja torude lõhna), pesta veel kord ära käed ja naasta voodisse, süüdata seal seinalamp ja laduda kaarte enda ümber suurde, aina kasvavasse sõõri, püüdes mitte mõelda, kui mõttetu on mõtlemine hetkel, oodates und.