Читать книгу Üksteist - Krister Kivi - Страница 5

Sa ärkad ning näed silma. See on sinine ning kõõritab sind. Nii võiks vaadata kunstsilm, mille omanik on võtnud näost ja jätnud öökapi peale; see pilk on täis tõrget, võõristust ja viha selle üle, mis on juhtunud. Nende loetud sekundite vahel, mis sa ärkvel püsid, registreerid sa, kui helesinine on selle silma toon – kui ilus, kui külm –, kuid siis jääd sa uuesti magama, sest pea valutab liiga palju. Sa ärkad mõni tund hiljem.

Kitsas voodi su kõrval on nüüd tühi, kuid akna taga on näha suuri teravaservalisi puulehti ja läbi nende tungib tuppa valgust. Õhus on kohvi ja apelsinimahla lõhna ning veel midagi lapsepõlvest – ähmane mälestus mingist ohutust ja rõõmsast hetkest, mis on olnud kunagi ammu. Nüüd sa näed uuesti teda, kelle kõrval su keha on veetnud viimased paar tundi oma elust. N (sest nii on ta nimi) tuleb nurga tagant, mõjudes väikselt – veel väiksemalt, kui öises mälupildis – ja teatab, et ta on teinud omletti, kurkumi ja tšilliga ja puha. Miskipärast meenutab ta sulle varblast, kes on üheaegselt nii hirmunud kui ka uhke – oma julgusest erutunud – ning kui hommikusöök on söödud, võtab ta külmkapist välja pudeli cava’t, sest ta ei taha, et sa juba lahkuks. Kell on üksteist ja te lööte klaasid kokku: chin-chin!

Sa ei suuda kunagi meenutada, kas sa lähenesid talle veel korra, üritasid tõmmata teda enda vastu – end tundes sa ilmselt tegid seda –, kuid igal juhul vabastas ta end naeratades üsna kohe, et kallata teile veel kohvi, et põigata korraks eemale ja panna mängima see vana Beiruti lugu “Elephant Gun”, et minna suitsetama päeva esimest sigaretti.

Ja siis see juhtus: siis, kui sa jälgisid, kuidas ta seisab ja vaatab vaikselt naeratades enda alla tänavale, sigaret näppude vahel ja pea veidi viltu, terav kevadpäike kitsal ja teraval lõuajoonel; see oli hetk, mil sa oleksid pidanud oma saapad jalga panema ja lahkuma hääletult, ust enda taga sneprisse lastes, kuid miski takistas sul seda teha. Sa ei tea siiani mis: kas Zach Condoni hääl, mis ühekorraga igatsev ja lubav (if i was young, i’d flee this town / i’d bury my dreams underground2), need õhupallid, mis ekraanil aina lõhkesid või siis see naine, kes korraga nii nuttis kui ka naeris; igatahes sa ei läinud, sa ei saanud aru. Sa tõmbasid põrandal istudes põlved endale lähemale, pigistasid mõlema käe sõrmed ümber nüüd juba jahtuva kohvi kruusi ja küsisid talt – hetkel, mil ta tagasi tuppa tuli –, et kust on ta pärit: küsimus, mis siin linnas on tavaline, sest siin on kõik alati kusagilt mujalt. N vastas naeratades, et “mitte siit – kaugelt, üle vee,” tahtmata miskipärast minna täpsemaks; tulles hoopis ja istudes su kõrvale maha, surudes oma pea korraks vastu su õlga.

On su elus keegi, küsisid sa nüüd, tundes, kuidas miski, mis veel hetke eest ta sisemuses voogas, peatub ja tardub. Kuid siis, sekundi murdosa hiljem, ütles ta taas naerma hakates, et pole kedagi; pole olnud juba oh kui kaua.

Pool tundi hiljem võtad sa N-ilt ta telefoninumbri, annad vastu oma telefoninumbri – õigupoolest harjumuspärane protokoll inimeste puhul, kes ei taha veel tunnistada, et nad ilmselt enam kunagi ei kohtu – ning hakkad jalutama koju, tundes rõõmu esimesest tõeliselt soojast ilmast, kuivast ja kindlast asfaldist oma jalge all, isegi visates naeratades mõned mündid sellele vanaldasele kaltsudes naisele, kes istub maas tänavanurgal, silmis tardunud pilk ja õhus plakat: “See juhtub nüüd! Lõpp on käes!”

Mõni kvartal eemal ostad sa endale nurgapealsest poest kaasa ühe chai latte ja otsustad valida pika jõeäärse marsruudi, kõndida mööda laia, hallide kiviplaatidega sillutatud kõnniteed, mis viskub edasi miilide kaupa sirgelt silmapiiri poole. Paar pargast veab oma koormat ülesvoolu, paistab päike, taevas on üksikud valged pilved, puhub kerge tuul.

Ühtäkki tundub sulle, justkui puhuks see pehme, mänglev tuul läbi su enda; nagu oleks kellegi nähtamatud sõrmed teinud mängeldes lahti su palituhõlmad, sind iga lähtekohast eemale viiva sammuga aina rohkem alasti võttes. Sa tunned ärevust – kummalist ja sulle üldsegi mitte loomuomast tunnet –; maailm, see jõeäär tundub korraga liig avar ja tühi, see hirmutab sind. Sa heidad tühjaks saanud pabertopsi prügiurni, pöörad vasakule, ületad sõidutee ja kõnnid üles majade vahele, just nagu varju. Väikeste toidupoodide ees on lettidele kuhjatud granaatõunu, spargleid, nartsisse – valgeid, kollaseid, ämbritäite kaupa, liiga täiuslikke, et jääda alles kauaks; nende lõhn on kerge, hooletu ja ükskõikne, juhusliku mööduja puudutus metroos, tabamatu. Su ärevus kasvab ja sa võtad takso, olles juba viie minuti pärast oma korteris, oma kindluses, oma kodus, kus kõik on nii, nagu eilsest jäi. Sa viskad minema lauale lahti jäänud pooliku pudeli gewürztraminer’it, avad akna, tuulutad tuba, mõeldes taas kord, korrates otsekui mantrat: midagi pole muutunud, kõik on nii, nagu enne. Hiiglasliku Gorenje külmkapi alumisel riiulil on veidi ruumi – võiks helistada ja tellida uut toitu, piima, orgaanilisi lillkapsaid, koriandrit, ka juust ja värsked saiakesed on otsakorral –, kuid sa ei tee seda, korraga tundub see tähtsusetu. Sa heidad selili voodisse ja vajutad pulti, vaadates oma korteri valget lage.

Toanurgas on hakanud õõtsuma kõrge hein ning selles askeldavad ringi väiksed, karvased kogud, aeg-ajalt tagakäppadele tõustes ja tuult nuhutades, rahutult ja kiirelt. “Juba mõni minut pärast esmakohtumist hakkab hormonaalne tasakaal neis tillukestes karvastes kehades igaveseks muutuma, luues kahe preeriakoera vahel sideme, mis kestab läbi kogu nende lühikese, pooleaastase elu,” sosistab su lemmikprogrammi “Imetajate hell ja imeline maailm” saatejuht Tia P. Arv mikrofoni, poolihääli, justkui kardaks närilistevahelist tunnet mõne ettevaatamatult valju lausega purustada. Nüüd liigub kaamera lähemale ja suurel LED-ekraanil võib näha kaht kollakaspruuni preeriakoera liivakivisse kraabitud urusuudme ees üksteist õrnalt koonudega müksamas ja omavahel esihambaid kokku sobitamas, asendudes siis taas Tia P. Arviga, kes kükitab veidi maad eemal, laseb oma blondidel hästihooldatud kiharail kuivas preeriatuules heljuda ja saadab ühteaegu erutunud ning tunnustust otsivaid pilke kaassaatejuht Gavi Doshi suunas.

“Nagu teadlased on välja selgitanud, on siin nähtava uskumatu monogaamsuse võtmeks neurohüpofüüsi hormoon vasopressiin, mis vallandub seksuaalühte ajal,” jätkab P. Arv ikka veel tundeliselt, kähinal. “Gavi, kas sa teadsid seda?”

Ei, Gavi ei teadnud seda.

Jätkuvalt lamades võtad sa poolautomaatselt telefoni ja kirjutad hajameelselt, endalegi ebaselgel ajel sõnumi (“Oli tore tuttavaks saada, koguni väga tore, mis on plaanid homse osas?”), ent ei saada seda ära ja oled varsti jalul, pannes teleka kinni. Sa vaatad pikalt aknast välja: tühja asfalti, Empress’i sukavabriku valgusreklaami, tohutut musta džiipi, mis on end parkinud platsile kaugel su akna all, kuid see ei oma tähtsust. Mitte miski, mida sa sel pikal kevadisel õhtupoolikul ette võtad – paar kõnet Skype’is, oma lennugraafiku vaatamine, mis ütleb, et nädala lõpus tuleks Montreali sõita –, ei oma õieti tähtsust, ei onaneerimine duši all ega selle valgete kaantega raamatu vaatamine, kuhu sa oled juba aastaid kandnud kõigi oma seksuaalpartnerite nimed, vanused ja muud märkimisväärsed detailid (juba kaks nädalat pole seal midagi uut) –, ainult päike laskub aeglaselt ja otsekui vastu tahtmist, üksik, nagu ka auto aina pikemaks veniv vari tühjal parkimisplatsil.

Kell kolmveerand kümme pesed sa hambad, kuristad ajurvedasuuveega, võtad riiulist haigutades esimese ettejuhtuva raamatu ja lähed sellega voodisse, sügades kõhtu. See juhtub olema romaan katsetest, mis tehtud Põhjanaba vallutamiseks – üsnagi põnev lugemine, kuigi kuidagi kaugeks jääv – ning teos kukub su käest just hetk enne, kui maadeavastaja Julius von Payne ütleb: “Vaevarikas on reis polaarmaailma sisemusse. Rändur, kes sinna teel on, peab panema mängu kogu oma vaimse ja kehalise jõu, et saladustest, millesse ta tungida tahab, veidikenegi aimu saada. Ebaõnne ja pettumuste vastu peab ta varuma äärmist kannatlikkust, võtma teadmiseks, et teel eesmärgini sõltub kõik vaid juhusest. Aastaid viibib ta kohutavas pagenduses, eemal sõpradest ja igast elumõnust, keset ohtusid ja üksildusekoormat. Teda võib ajendada vaid tema eesmärgi ideaalsus, sest muidu eksib ta vaimses lõhestatuses sisemisse ja välimisse tühjusse sootuks ära.”