Читать книгу Üksteist - Krister Kivi - Страница 6

02.10.2010

Täna on olnud soe, peaaegu leitsakuline päev. Kaugel kodus peaks puud olema juba päris kollased, kuid siin ei ilmuta klorofüll veel mingeid sügisele allavandumise märke. Ma istun suure padja peal põrandal, jalad keritud istumise alla, ning aken mu selja taga on pooleldi lahti. Aeg-ajalt kostab kusagilt eemalt summutatud piksemürinat, nii vaikset, et see on peaaegu kuuldamatu.

Arvuti mu ees sahiseb pehmelt ja midagi ei juhtu – mitte midagi peale selle, et ma lihtsalt vaatan juba kümmekond minutit, mida A teeb. Ja ka tema ei tee midagi – mitte midagi peale selle, et ta staatussõnum messenger’is vaheldub iga paari minuti tagant, näidates mulle, mis muusikat ta parajasti kuulab (Belle & Sebastiani “Fox In The Snow”, Nine Inch Nailsi “Something I Can Never Have” ja Radioheadi “How To Disappear Completely” on olnud viimased lood).

“Tere!” kirjutan ma siis, suutmata end kauem tagasi hoida.

Läheb aega enam kui minut, enne kui ta vastab.

“tere,” ütleb ta, justkui äraoleval moel.

Ja mina hakkan kirjutama sellest, mis täna tööl juhtus ja kuidas ma metroos äärepealt eskalaatoril kukkusin, räägin sellest kõigest hoogsalt ja jutu sisse ohtralt smiley-märke lisades – lihtsalt selleks, et ta saaks aru, et mul on hea tuju ja rõõm teda näha. Kuid täna ei tundu olevat see päev, mil ta suhelda tahaks. Täna tundub olevat üks nendest päevadest, mil napp “teadmiseks võetud” või kauge vastunaeratus on parim, mida ma välja meelitada suudan. Ning nüüd on staatussõnum taas muutunud – David Bowie “Jump” on see, mis praegu mängib.

Et mitte enam midagi öelda – et mitte öelda midagi sellist, mida ma veelgi enam kahetseks; midagi, mille peale ta minema võiks minna – teatan ma nüüd, et lähen välja jooksma. Kuigi ma muidugi ei lähe. Ma lihtsalt muudan end nähtamatuks ning istun edasi messenger’is, suitsetades ühe sigareti teise järel ning mõeldes: nii hästi, kui ma suudan.

Ma olen A-ga koos juba alates kevadest, kuid ma suudan teda kirjeldada ainult kontuuride abil, nende mustade joonte abil, mis piiravad tühjust nii, nagu mustav kaldariba eraldab kevaditi kaugel põhjas lumist taevast ja juba sulavat, poorset jääd. Kui ma ütleks, et ta on ühe juba vana ja rikka suguvõsa perssekukkunud võsu, kelle hobid sisaldavad mõningaid prantsuse filosoofe ja erinevate taju muutvate ainete järeleproovimist ning vahendamist valituile – suurtes kogustes ja äärmise diskreetsusega –, siis ma ei valetaks.

Ma ei tea senini, miks me suhtleme, sest enamasti suudan ma jõuda eitusteni, selleni, et tal pole üldjuhul aega mu jaoks, et ma pole suutnud teda ikka veel paigutada ühtegi arusaadavasse kategooriasse, et (kui jätta kõrvale mõned erandid) ei ole me kunagi hommikuni koos. A-l on tahtmist väga väheste asjade jaoks, kuid kui see tahtmine tekib, tuleb see ootamatult – enamasti öösel. Ta auto peatub teisel pool tänavat plaatanite all ning me võime sõita tundide kaupa – mööda tühjalt vilkuvatest valgusfooridest, üle kõmavaist metallsildadest, läbi surnuaedadest ja ma ei tea kunagi, kuhu me läheme.

Vahel on see mahajäetud lõbustuspark, mille juures me lihtsalt kõnnime pikki tunde või mõni neist pimedaist pidudest, mis toimuvad linnaservas suurtes angaarides ja millest teadmiseks peab teadma kedagi, kes teab; kuid mõnikord peatub masin mõne mahajäetud hoone juures või äärelinna parklas ja kui mootorimürin vaibub, leiame me teineteist ning ta on ühekorraga jõhker ja hell ja sõnatu (sest me ei räägi teineteisega peaaegu kunagi, ainult puudutame või naeratame või viipame ning kirjutame). Ja ta on hea oma kõhnade karvaste kätega ja keelega, mis tungib igale poole – enesekindlalt otsekui suure linnu nokk, mis rannas kive pahupidi pöörab, igasuguse kaastundeta nende madalamate eluvormide suhtes, mis on end püüdnud peita kivide alla.

Kuid kui seda ei juhtu – ja kui tal on tuju lihtsalt kirjutada – võime me messenger’is lihtsalt rääkida tundide kaupa. Need on parimad hetked, aga teisel kombel – hetked, mil ma tunnen seletamatut lähedus- ja ühtekuuluvustunnet ning rõõmu sellest, et me oleme samal vaimsel laius- ja pikkuskraadil, suutes lõpetada lause, mida teine just alustanud on. Mõnikord tundub mulle, et selles, kuidas me istume oma arvutite taga – teineteisest eemal, kuid siiski koos –, on suurem tähendus, kui lihtsalt need read, mida me teineteise ette tekitame. Et iga sõna on tellis.

Et me ehitame midagi.

Mõnikord räägime me lihtsalt sellest, mis kummagagi päeva jooksul juhtunud on – väikestest, naljakatest ja tühistest asjadest, mis on tegelikult kõige tähtsamad, kuid siis tuleb kurv. See võib olla see uus bänd, mis A-le korraga oluline tundub – bänd, millest ma veel midagi kuulnud pole –, või siis ühtteist metüleen dioksümetamfetamiini ja metamfetamiini olulisematest erinevustest (kui ecstasy paneb sind armastama kõiki, siis crystal, otse vastupidi, tekitab sus vajaduse olla armastatud kõigi poolt) või siis hoopis evangeeliumilõik kuninglikust pulmapeost – peost, kuhu kuninga teenrid kutsusid kõik, keda vähegi leidsid, kuid kust mees, kel polnud seljas piduriiet, hiljem kõige äärmisesse pimedusse välja heidetud sai – anekdoot, mis A arvates selgelt tõendab, et see, mida sa seljas kannad, on määrava tähtsusega ka jumala silmis.

Ja ma ei suuda lõpetada – ma tiirlen ümber oma sülearvuti nagu väike planeet, mida Päikese gravitatsioonijõud iial põgeneda ei lase – tahtes minema minna, kuid sellega mitte hakkama saades, naerdes, mõeldes, kiiruga vastust kirjutama hakates – seni, kuni hommik tuleb ja A otsustab magama jääda ning mina pean hakkama tööle minema, kandes peas kõige tumedamaid päikseprille, millistega ma näen metroos välja täiesti naeruväärne, kuid ma ei taha, et öö jäljed väga välja paistaks.

Kuid täna ei tundu minevat nii, sest vahel ei taha A midagi teha ega kedagi näha, isegi mitte mind. Ja nüüd on see olnud nii peaaegu nädalapäevad – ma imestasin väga, et ta ülepea on-line oli.

Pesen keldris oleva pesumasinaga ära pesu ja tsentrifuugin selle kuivaks, ostan endale õhtusöögiks väikse karbitäie külmi tatranuudleid ja manustan neid tühjal pargipingil, mõeldes ise, et peaks võib-olla ikkagi saatma koju postkaardi. Ning kõnnin siis peaaegu tunni, vaadates jõe ääres pilvemassiivi, mis ida poolt läheneb: see on otsekui must vall, mis neelab enda alla kogu tumeneva taeva.

Ja veidi pärast südaööd ei pea ma ikkagi vastu ning muutun messenger’is uuesti nähtavaks; kehastunud inimkatse, mille ainus eesmärk on selgitada välja, kas A-l mulle nüüd midagi öelda pole.

“Kop-kop. Sa ikka veel siin? Mis sa arvad, kas ei peaks äkki magama minema?” kirjutan lõpuks, tundes end ise nagu idioot – ei, isegi mitte idioot, vaid lausa imbetsill: see, keda parimagi tahtmise juures õpetada ega treenida ei anna.

“võimalik. aga vahet ju tegelikult pole,” vastab ta mõne aja pärast. Ja jälle vaikus. “See on unelaul,” ütlen mina ja saadan talle siis messenger’is Owen Palletti laulu “What Do You Think Will Happen Now” lingi; loo, mida ma talle juba mitu päeva kinkida olen tahtnud. Ja lahkun ise arvutist ruttu – suure kiiruga, et mitte näha, kuidas ka sellel mingit vahet ei ole, kuidas ta ka selle peale midagi ei ütle.