Читать книгу Tõde või tegu. I-III - Kristi Piiper - Страница 10

Hommikul peale ärkamist pani Stella ahju kütte ja kui see küdenud oli, läks haiglasse. Tal oli tingimata vaja tädi Astaga rääkida. Oli tarvis välja uurida, kas eilne jutt oli haige inimese sonimine või tahtis tädi talle selle jutuga tõepoolest midagi olulist öelda.

Tema „vanaema” oli viidud tavapalatisse ega vajanud õnneks enam intensiivravi. Ka kõne oli juba natukene taastunud, kuid Stellat hoiatati, et ta kannatab tugevate alkoholi võõrutusnähtude all. Ja nii oligi. Pilt, mis Stellale palatis avanes, oli üsna kole. Tädi Asta oli kättpidi voodiraami külge rihmutatud, et ta ennast ei vigastaks ja kanüüli välja ei tõmbaks. Ta oli mõnel hetkel agressiivne, samas ravimitest, mida talle sõltuvuse leevendamiseks ja rahustamiseks manustati, uimane ega tahtnud isegi Stellaga suhelda. Tundus, et tal on hirmsad valud. Stella otsustas, et siin ei ole tal midagi teha, ning läks Asta juurest sama targalt koju, kui ta sinna minnes oli.

Pärastlõunal helistas Kärt. Stella tegi endale parajasti köögis omletti, kui Kärt temaga kohtumist nõudis. Tal oli tohutul hulgal uudiseid eilse peo kohta ja ta tahtis neid tingimata ja võimalikult kiiresti Stellaga jagada. Ja kuna vaheaeg oli alanud, oli Stellal tegelikult lõputult aega seltskonnaelu ülevaateid kuulata.

„Stelts, ole kallu, tule ikka, ainult paar tunnikest! Mul oleks hullult vaja sinuga rääkida. Ja ma ei taha seda telefoni teel teha, kui saab teisiti. Mul on sulle midagi väga tähtsat rääkida,” nurus Kärt, kutsudes Stellat endaga kohvikusse.

Stella libistas ilusa kollase omleti otse pannilt sinisele keraamilisele taldrikule. Ta oli hommikusest haiglas käigust ikka veel halvas tujus ja oleks hea meelega kodus veidi asjade üle järele mõelnud. Tüdruk oli nii väga lootnud täna tädi Astaga rääkides asjasse selgust tuua. Ta oli üha enam hakanud juurdlema tädi sõnade üle ning oli veendunud, et niisama öeldud see olla ei saanud. Suur osa oli siin muidugi ka selgeltnägijal. Stella tundis, et see kõik ei võinud olla pelgalt kokkusattumus. Sisetunne ütles, et ta ei tohi seda kõike ignoreerida.

„Kuskile välja ma küll tulla ei taha praegu. Ma ausalt ei viitsi ja tuju ka nagu ei ole. Saad aru ju, mul ei ole eriti lihtne aeg praegu. Aga tule siia, kui viitsid, minu juurde koju. Sinu seltskonna vastu mul loomulikult midagi ei ole. Ma võin sulle siin ka kakaod teha, me ei pea selleks kohvikusse minema. Rääkida saame samuti sama hästi siin ka,” pakkus Stella endale sobiva variandi välja ja pistis kahvliga tüki sooja omletti suhu. „Tulen!” haaraski Kärt kohe võimalusest ja lubas tunni aja pärast kohal olla.

Stella istus elutoa diivanil ja vaatas toas ringi. Kõik see oli talle nii tuttav. Iseasi, kui kaua tagasi ta mäletas. Esimene mälestus võis olla ajast, mil Stella oli umbes viiene. Talle meenus üks kord, kui ta emaga koos põrandavaibal kõhuli lamades tädi Astale sünnipäevakaarti joonistas. Ta mäletas, kuidas ta pärast joonistamist püsti tõusis ning kõhu pealt ära nihkunud pluusi kohale joonistunud vaiba karedat mustrit nahal tundis. Nüüd tundis Stella sedasama karedat vaipa jalgade all ja libistas õhukeste sukkadega üle selle. Tuba nägi toona peaaegu samasugune välja, mööblit nad vahetanud ei olnud, lisandunud olid lihtsalt mõned nipsasjakesed.

Ema hoidis tube alati väga korras. Ka Stella oli sellest peale ema kadumist rangelt kinni pidanud. Kuid praegu valitses siin selline korralagedus, millist siin varem vist nähtudki polnud. Riiulid ja lauad olid tolmukihi all. Põrandal oli siiani kiirabitöötajate saapataldade alt pärit liiva ja pisikesi kivikesi. Kardinad olid pooleldi eest ära ja vaasis seisid närtsinud lilled. Kodu oli vähemalt sama sassis kui Stella mõtted.

Tädi Asta kummutisahtel oli veidi praokil. Stella tõusis püsti, et see kinni panna ja tuba enne Kärdi tulekut veidi koristada – tal endalgi oli seal ebameeldiv olla, mis siis veel külalisest rääkida. Stella lükkas, kuid sahtel ei läinud lõpuni kinni, midagi oli sahtli vahele kinni jäänud. See oli tädi helesinise hommikumantli vöö. Stella sikutas selle siinide vahelt lahti ja toppis tagasi sahtlisse. Tema pilk jäi pidama sahtlinurgas olevale kaunistatud pruunist nahast märkmikule. Ta ei olnud kunagi varem tädil sellist vanaaegset märkmikku märganud. Või siis ei olnud ta lihtsalt sellele tähelepanu pööranud, sest enne teda tädi Asta asjad ju eriti ei huvitanud. Ja üleüldse, kui ta seda oma pesusahtlis hoidis, siis ei saanudki Stella sellest ju midagi teada, temal sinna asja ei olnud.

Kerge süütundega võttis Stella paksude kaantega võidunud nahast märkmiku pihku. Üllatavalt ebameeldiv oli kellegi isiklikku ja võimalik, et salajast asja käes hoida. Kuid praeguste sündmuste valguses tundis Stella, et tal ei ole valikut. Ta peab otsima võimalikke vihjeid selle kohta, mis tädi Asta sõnu kinnitaks. Kinnitaks tunnet, et tädi teab midagi olulist tema isa kohta. Stellal polnud aimugi, mida ta täpselt leida lootis, kuid ta oli järjest enam veendunud, et niisama seda asja jätta ei või. Kui teisiti ei saa, siis tuleb kasvõi seesama selgeltnägija Ilona üles otsida ning temalt abi paluda, isegi kui ta tavaliselt sellistesse asjadesse eriti ei uskunud.

Värisevate kätega avas Stella märkmiku. Hm, tundub üsna tüüpiline vanainimese märkmik, mõtles Stella ja lehitses edasi. Mõned telefoninumbrid, sünnipäevad, aadressid, mõni poenimekiri ja isegi paar lühikest luuletust, üldse mitte midagi erilist. Stella pani pettunult märkmiku kinni. Korraga liugles lehtede vahelt välja pisike paberilipik. Stella kükitas ja võttis selle liivaselt põrandalt üles.

See oli veidi vanunud paberileht, kuhu olid märgitud mingid ravimid ja nende võtmise kord. Ravimid olid Stellale võõrad. Truxal, Alprazolam ja veel paar keerulist raviminimetust, mida ta käekirja tõttu välja lugeda ei suutnud. Huvitav, kes neid ravimeid tarvitas? Tema teada ei võtnud tädi Asta peale valuvaigistite mitte mingeid rohtusid ja neidki vaid siis, kui liigesed väga haiget tegid. Stella teadis seda, sest tema tõi tädile enamasti apteegist vajalikud ravimid ise. Tädi käis harva üksinda linna peal. Kuid jah, siiski käis. Nii et ta võis teoreetiliselt endale neid rohtusid hankimas käia küll. Kuid kus sel juhul olid ravimid ise? Igatahes ei olnud neid tema käekotis, mis praegu tädiga koos haiglas oli – sealt oleks Stella need kiirabi palvel dokumente otsides kohe avastanud.

Stella tundis taas põletavat süümepiina, kuid tiris sellele vaatamata lahti kõik tädi kummutisahtlid ja sobras need järgemööda läbi. Kui tädi põdes salaja mingit rasket haigust, siis tahtis ta sellest teada. Oli ta ehk suremas? Kes teab, mis rohud need üldse on, ja võib-olla peaks tema insulti ravinud arstidki nendest teada saama, kui tädi neid regulaarselt võttis. Ehk on need talle eluliselt vajalikud või vastuolus ravimitega, mida arstid talle praeguseks määranud olid?

Stella tuhlas kõik läbi, kuid ei leidnud mitte kui midagi ebaharilikku. Ta lõpetas kõige alumise sahtli läbiotsimise ja tõusis pärast seda järsult kükkasendist püsti. Liigutus oli liiga kiire, tüdruk tundis, kuidas tal silme eest mustaks läks. Kuid veel enne seda, kui pilt täiesti kadus, märkas ta kedagi kummuti kõrval asuva akna taga seismas. Ta pilgutas silmi, et minestustunne kiiremini üle läheks, ja kui ta mõne sekundi pärast silmad avas, ei paistnud akna taga enam kedagi.

Jah, nad elasid esimesel korrusel, seega oleks seal teoreetiliselt keegi seista ju saanud, kuid kas see inimene nii kiiresti sealt minema lipsata oleks suutnud, oli kaheldav. Ta tegi akna veidi lahti, pistis pea sealt vahelt välja ja vaatas mõlemale poole tänavale. Mitte kui kedagi. Stella arvas, et nägi enne, kui silme eest mustaks läks, lihtsalt mingit pettekujutelma. Rumalus, lõi ta käega. Kujutan endale juba igasugust jama ette. Sellise stressi ja pinge juures pole ka ime, otsustas ta ja pistis raviminimedega paberilipaka esikus nagis rippuva tagi taskusse ja asus koristama.

Stella kloppis parajasti hoovi peal vaipa, kui Kärt tema juurde jõudis. „Mis sa nüüd, poleks pidanud!” lõõpis Kärt. „Ma saan aru, et ma olen tähtis ja vägagi VIP, aga minu pärast nüüd vaipasid kloppima hakata … Aga tänan lugupidamise eest igatahes!”

„Just-just. Ma ju tean, et sa oled teistsuguste standarditega harjunud. Mis teha, tuleb pingutada, et sa ennast koduselt tunneks.” Stella vihjas Kärdi emale, kellel oli diagnoositud obsessiiv-kompulsiivne häire. Üks tema iseärasusi oli pidev pedantne koristamine ja pesemine. Kuna Kärt ise seda asja huumoriga võttis, lubas ka Stella endale vahel harva selle üle pisut nalja heita. Kärt oli öelnud, et kui ta oma ema kiikse huumoriga ei võta, lõpetab ta ise täpselt niisama hulluna.

Stella võttis vaiba üle õla ja tüdrukud läksid tuppa. Oli päikeseline laupäev, vaheaeg oli alanud ja ilm oli selleks just sobilik. Kuid tüdrukute elus toimus praegu nii palju tähelepanuväärseid sündmusi, et niisama vaheaja nautimine oli viimane, millele nad mõtlesid.

Piim läks keema ja tõusis koheva vahutava massina punase emailiga pudrupoti ääreni. Stella haaras poti tulelt ja kallas kuuma piima kahte helesinisesse kollaste lilledega kruusi. Ta lisas paar lusikatäit kakaod ja segas, kuni šokolaadine pulber lahustus.

„Mm, nii mõnus! Kakao lõhnab alati nii hästi!” Kärt tõmbas tassi kohal hõljuvat magusat lõhnapilve mõnuga sisse. Ta võttis ettevaatlikult lonksu kuuma jooki ja jäi siis tõsiseks. Stella sai aru, et nüüd tulebki see, mille pärast Kärt tegelikult tuli. Ta ei oleks teekonda linna teisest otsast niisama ette võtnud, tal oli midagi olulist hingel. Stella siiski ei paanitsenud, Kärdi „väga oluline” oli tihtipeale Stella „mitte nii oluline”. Näiteks võis asi olla tema ema käitumises, mõne paralleelklassi tüdruku uues suhtes või äärmisel juhul mõne kuulsuse lahutuses või iluopis. Kärti teades pidi ta igaks juhuks ka selliseks „põrutavaks” uudiseks valmis olema ning ka sel juhul võimalikult tõetruult kaasa elama. Kärt võttis kopsud õhku täis ja vuristas siis oma info peaaegu hingata unustades ette.

„Saad sa aru, Johannes on kadunud! Johannese vend helistas minu vennale, nad on samal kursusel. Ta palus mu vennal uurida, kas keegi meie klassist ehk ei tea, kus Johannes olla võiks. Ühesõnaga, ühika ees oli eile öösel kaklus olnud. Johannes sattus seal mingite nahktagides põkkidega vastamisi. Ühikamutt oli pealt näinud ja Johannese vennale rääkinud, kui too koju tuli. Asi oli umbes nii välja näinud, nagu keegi oleks Johannest ähvardama läinud ja tema päris tõsiselt vastu hakanud. Aga sellel ajal kui mutt politseisse helistama läks, oli kogu seltskond kadunud, koos Johannesega. Tänaval olid isegi veretilgad olnud, ühikamutt rääkis, et Johni nägu nägi tegelikult juba üsna alguses halb välja. Ja praegu on ta telefon välja lülitatud ja keegi temast midagi ei tea. Täiesti haige olukord!” Kärt vuristas selle segase loo ühe hingetõmbega ette – just nii oli seda temale räägitud.

Stellal vajus suu lahti. Mis ometi toimub? Kuidas viimasel ajal nii palju jamasid aset leiab? Ega see ometi tema pärast ei juhtunud? Olid kõik need sündmused omavahel kuidagi seotud? Sada küsimust sõitsid metsiku hooga Stella otsaette pulseerivat auku puurides talle pähe. Ta ei öelnud sõnagi, tõusis püsti ja võttis purgist ühe ibuprofeeni tableti. Pea oli äkitselt valutama hakanud.

„Noh, mis sa arvad siis? Ega sina ei tea midagi Johannesest?” küsis Kärt kannatamatult.

Stella raputas pead, piklik poolitusjoonega valge tablett hammaste vahel, ja laskis sõnatult kraanist klaasitäie vett. Tableti alla neelanud, vaatas ta Kärdile otsa, ise näost valge.

„Ma kardan, et äkki see ongi minu pärast. Nii tobedalt ja enesekeskselt, kui see ka ei kõla.” Stella rääkis Kärdile, kuidas Johannes ta öösel pärast pidu rolleri peale võttis ja ühika juurde sõidutas, samuti seda, et poiss talle midagi tähtsat rääkida oli tahtnud. Oli tahtnud, aga ei saanud, sest mingi telefonikõne keelas selle ära.

„Pagan, mida värki?!” Kärt oli sõnatu. Seda ei juhtunud just tihti. Tüdruk võttis lonksu kakaod. „Nüüd ma võib-olla saan aru … Juhul kui see sinu, Johannese ja Gerdi asi paika peab … Vaata, Anna rääkis mulle hommikul, et peol oli pärast meie lahkumist jamaks läinud. Gert oli vist palju joonud, või ma ei tea ka, igatahes oli ta täiesti lolliks läinud. Ta oli mingi ilgelt romantilise loo käima pannud ja Steveni karaokemikrofoniga mingit seosetut iba ajama hakanud. Anna oli ka joonud ja ta täpselt ei mäleta, mis teemat Gert ajas, igatahes lõppes see sellega, et Steven tiris tal mikri käest, Gert, Johannes ja Steven aga jooksid maja ette välja. Seal oli Gerdi ja Johannese vahel mingi kisma olnud ja siis oli John rollerile hüpanud ja ajama pannud. Eks ta pärast seda sinu peale võttiski. Steven siis vabandas teiste ees, et Gert oli üle joonud või midagi sellist, ja transportis ta kuskile tuppa magama. Aga praegu mulle tundub, et sinu ja Johni pärast see kaklus ikka oli.”

Stella noogutas. „Jah, kui me Steveni toas kapi taga peidus olime … Siis Steven ju ütles Gerdile, et võtku midagi ette, kui ta huvitatud on.”

Tegelikult oli see teooria väga auklik, aga tüdrukud ei osanud midagi loogilisemat kokku panna ning jäid selle juurde. Praegu oli oluline välja uurida, kuhu Johannes kaduda võis.

„Sa ütlesid, et need olid mingid nahktagides tüübid, kes Johni klobisid. See justkui viitaks Gerdi isa kambale?” pakkus Stella. Kärt noogutas, ka tema oli sellele mõelnud. Aga kuidas seda välja uurida?

Korraga kargas Kärdile pähe hiilgav idee, vähemalt talle endale tundus see mõte nii geniaalne, et tal hakkasid käed kergelt värisema.

„Stella, me saame selle välja uurida! Me peame lihtsalt Kulli Keldrisse õhtul minema, sinna, kus Gerdi isa sõbrad pidevalt hängivad. Neil olevat seal mingid oma ruumid isegi taga. Saaks ennast kuidagi sinna sisse nihverdada … Ma usun, et jommis peaga räägivad nad midagi ikka välja, kui ettevaatlikult uurida. Gerdi isa on ju praegu Rootsis, pole ohtu teda seal kohata. Gerti võib-olla küll, kuigi ta väidab, et ta seal ei käi … Aga see on risk, mille me ilmselt peame võtma.” Kärt oli ärevalt ja peaaegu palavikuliselt plaane tegema hakanud.

Huh! Kulli Kelder oli küll viimane koht, kuhu Stella oma jalga tõsta oleks tahtnud. Need tüübid, kes seal aega viitsid, nendega ei olnud nalja. Kuuldavasti oli tegemist üsna julma kambaga, kelle vaenlaseks keegi saada ei tahtnud. Aga Stella tundis ennast süüdi. Kui see kamp tema pärast Johannest peksis, siis oli ta lausa kohustatud aitama.

„Jah … Ma ei usu ise ka, et ma seda praegu ütlen, aga sul on õigus, me peame täna õhtul Kulli Keldrisse minema,” sõnas Stella surmtõsise häälega. Kärt plaksutas õhinas käsi, kuid muutus kohe taas tõsiseks. Tüdrukud teadsid mõlemad, et vahelejäämise korral võis ka neil täbarasti minna.

Kell hakkas üheksa saama. Tüdrukud meikisid ennast tugevalt, panid selga kõige tumedamad ja pahelisemad rõivad, mis Stella riidekapis leidusid, ja võtsid julgestuseks paar lonksu tädi Asta viinatagavarast. Tüdrukud ei joonud pea kunagi kanget alkoholi, kuid täna tundsid nad, et teisiti ei õnnestu neil end sundida sinna urkasse minema. Isegi kui nad ukseni läheksid, pööraksid nad tõenäoliselt otsa ringi. Need mõned lonksud puhast viina hakkasid nende saledates kehades kiiresti mõjuma ja aitasid hirmust üle olla.

Kärt seisis esikupeegli ees ja pani pähe musta kolmnurkse räti, tehes endale niimoodi tüüpilise baikerite peakatte. Liiga tibilik välimus oleks seal kohe tähelepanu äratanud. Ja kuna Stella raudselt liigagi süütu blondiin välja nägi, siis pidi vähemalt Kärt ennast võimalikult palju muutma. Stella keeras tangidega oma pikad juuksed tavalisest veelgi rohkem lokki ja need vetrusid nüüd tal õlgadeni, lühemate juustega nägi ta kõvasti vanem välja. Selga läksid nahktagid ja jalga saapad. Pilk peeglisse enne uksest välja astumist kinnitas, et nad nägid väga head välja.

Päevinäinud puust korteriust sulgedes mõtles Stella korraks emale. Kas ema kiidaks selle heaks? Jah, kiidaks. Muidugi ta kardaks, aga oleks nõus, et teisi peab aitama, ja kui sõber on ohus, siis ei ole midagi teha, tuleb riskida. Tüdrukud võtsid teineteisel käe alt kinni ja hakkasid linna poole astuma. Kulli Kelder ei olnud kaugel, vaja oli vaid ühe bussiga sõita ning veidi jalutada. Tüdrukud ei tahtnud seda teineteisele tunnistada, kuid nad aimasid halba. Samm-sammult astusid nad teadlikult aina lähemale liiga suurte poiste mängumaale.