Читать книгу Tõde või tegu. I-III - Kristi Piiper - Страница 8

Muusika tümpsumine kostis juba maja ette parkimisplatsile, kus üks takso parajasti kinni pidas ja ühe kümnenda klassi tüdruku, Agathe, autost välja lasi. See oli kummaline paljude piercing’ute ja tätoveeringutega neiu, kes kellegagi kunagi ei suhelnud, kuid alati igal Steveni ja Gerdi peol kohal oli. Kes ta sinna kutsus, jäi arusaamatuks. Stella ja Kärt vahetasid teda märgates pilke ja hakkasid Agathe järel mööda suurt kivitreppi väikese kõrgendiku otsas asuva maja poole ronima.

Muusika kostis järjest kõvemini. Steven oli välisukse ette pannud suured küünaldega laternad. Päike oli pool tundi tagasi loojunud ning küünlavalguses majaesine nägi väga ilus välja. Kui muidu võis Steveni kohta nii üht kui teist öelda, siis pidusid oskas ta küll hästi korraldada. Muidugi mängis selles suurt osa avar ja äge maja, mis tema vanematele kuulus.

„Õu, Kärt ja Stella tulid!” röögatas Steven rõõmsalt suure toa poole, kui ta ukse avas ja kahte klassiõde seal seismas nägi. „Tulge ronige sisse, mu lihased saavad külma siin ukse peal seistes,” ütles Steven ja pingutas biitsepsit. Tüdrukud pööritasid silmi ja Kärt kädistas midagi naerdes. Talle meeldis samuti Steven, nagu mitmekümnele teisele nende kooli tüdrukule.

Steven võttis tüdrukutel ümber õlgade kinni ja eskortis nad elutuppa, kuhu oli püsti pandud Steveni vanemate baarikapi sisuga baarilett. Selle taga toimetas Gert, kikilips ees. Elutoas oli juba ligi viisteist külalist, muusika mängis ja esimesed joogid olid tehtud. Steveni peod ei olnud kunagi tüüpilised pubekate läbud, kus nurka oksendati ja end pooleldi kooma joodi, need olid vastupidi just eriliselt viisakad, pidulike riiete ja peente kokteilidega üritused. Sellised, mida kuueteistaastaselt poisilt oodatagi ei oskaks. Muidugi oli kõigile teada, et Steveni pidusid korraldas tegelikult Gert. Kuid sellel ei olnud tähtsust, tähtis oli see, et Steveni peod olid legendaarsed, ning nendelt ei puudunud keegi vabatahtlikult. Isegi mitte Stella. Isegi mitte päeval, mis talle üks senise elu raskeimaid oli.

„Vaata, Gert on baarileti taga, lähme võtame midagi juua. Ma tahan teda jälgida nagunii,” sosistas Kärt Stellale ja tõmbas sõbrannat endaga kaasa.

„Nii, lugupeetud rähnid, mida ma teile juua võin pakkuda?” küsis Gert üle vindi viisaka häälega mitte just eriti viisaka sisuga küsimuse.

„Haige oled või? Ainuke rähn oled siin küll sina, mu kallis,” vastas Kärt pilkavalt. „Võtaks palun ühe Mojito ja mu sõbranna siin sooviks külma pirnisiidrit nagu alati.”

Stella noogutas veidi vastumeelselt. Nojah, just pirnisiidrit ta tahtiski, aga teda häiris natuke, et Kärt teda nii hästi tundis, et teda ettearvatavaks ja vist peaaegu et igavaks pidas. Ta vaatas salamisi Gerti, kui too Kärdile kokteili valmistas. No kohe mitte üks gramm ei tundnud ta, et võiks poisile meeldida. Kes see kutsub tüdrukut, kellest ta huvitatud on, otse näkku rähniks? No ei ole ju võimalik. Isegi mitte silmsidet ei olnud täna nende vahel olnud. Oli Gert siis tõesti nii häbelik? Kahtlane küll, mõtles Stella siidrit vastu võttes ning isegi mitte siis ainsa pilgu osaliseks saades.

Gert raius veidi jääd suure kamaka küljest lahti ja pani jääpurustajasse. Kärt oma terava keelega ei saanud jätta torkamata: „Toksi, toksi, rähni jaoks peaks see ju lihtne olema, näed ju, et ma ootan endiselt oma jooki!” Gert tegi talle grimassi, lisas kokteili sisse portsu jääd ja ulatas ülepakutud kummardusega Kärdile tema kauaoodatud Mojito.

Tüdrukud istusid suures elutoas olevale kahekohalisele kiigele, mis oli metallist kettidega kõrgel laes olevate talade külge kinnitatud. Sealsamas kõrval oli suur LCD-ekraan, kust tuli taustaks mingi vanaaegne mustvalge film, mis kummalisel kombel kõlaritest tuleva muusikaga haakus. Ülilahe elamine oli Stevenil. Stella vaatas imetlevalt ringi ja pistis mini-bruchetta suhu. Ta oli laualt kaasa haaranud mõned snäkid.

Steveni peo toidud olid alati ülimaitsvad, sest tulid otse linna ühe parima restorani köögist.

Steveni isa oli Tallinna tuntuimaid restoraniomanikke, ema oli kodune. Nad reisisid tihti ringi ning Stevenil oli nende ainukese lapsena sageli lubatud suure maja võimalusi kasutada. Gert, nii palju kui teada oli, ööbis tihtipeale sel ajal Steveni juures ning polnud harvad ka juhtumid, kus poisid hommikul õigeks ajaks kooli ei jõudnud.

Gerdi vanemad olid kahtlase taustaga inimesed. Õigemini oli seda tema isa, ema pidi tal üldse välismaal uue mehega elama. Välimuselt oli Gerhard Veesaar tüüpiline karmi välimusega musta riietatud macho. Räägiti, et ta pidi tegelema salakaubaveoga, aga kellelgi mingit täpsemat infot ei olnud ja Gert loomulikult eitas kõike. Kuid ta ei saanud vaielda selle vastu, et ka teda oli koos isaga tihti linna peal kummalistes seltskondades nähtud. Isa üritas Gerdile samuti oma macho’likku stiili peale suruda, kuid tundus, et poiss ei võtnud eriti vedu. Tema stiil oli hoopis moodsam ja peenemalt lõhnastatud. Kuid sisemus, see oli Stellale juba ammu kahtlaselt tume tundunud. Just nagu tema papsil räägiti olevat.

„Vaata, Johannes jõudis,” sosistas elevil Kärt ja lükkas jalgadega ärevalt kiigele hoogu juurde. Stella käes olev pirnisiider loksus klaasis ja veidi kleepuvat jooki läigatus tema tumesinistele teksadele.

„Pagan, Kärt, vaata ette, palun!” ütles Stella ühe käega pükstel olevat plekki hõõrudes ja teises käes siidrit hoides. Kiigel oli päris suur hoog sees.

„Sorri noh, lihtsalt Johannes jõudis, põnev ju! Ma automaatselt lükkasin hoo sisse,” sosistas Kärt pooleldi naerdes, pooleldi vabandades.

Johannes läks joonelt ühe kaheteistkümnenda klassi poisi juurde istuma ja nad jäid tükiks ajaks millegi üle arutama. Stella piilus salaja juuksetuka alt nende poole. Kaheteistkümnendik Mart Saab oli mingi tsiklivend, kellega Johannes vahel ka kooli peal juttu ajas. Johannest huvitasid tsiklid ja 18-aastasel Saabil oli mootorrattaluba ja oma bike samuti. Johnil oli seni vaid roller, kuid arvata võis, et niipea kui ta täisealiseks saab, tahab ta ka endale mootorratast. Seda oli ta tookord, kui nad kinos käisid, ka Stellale rääkinud.

Rahvast tuli järjest juurde ja juba tunni aja pärast oli Steveni hiiglaslik elutuba üsna täis. Kõik olid lõbusas tujus, sõid ja jõid ning ajasid juttu. Korraga tõusis Steven püsti, pani muusika hästi vaikseks, kustutas tuled, nii et põlema jäid ainult paljudes kolmeharulistes küünlajalgades olevad küünlad. See tehtud, kõlistas ta lusikaga vastu klaasi, just nagu enne kõne pidamist. Ruum tundus hämaras küünlavalguses pidulik, aga miskipärast tekkis veidi kõhe tunne.

„Nii, kallid kaasmaalased, on üllatuste aeg. Meil on teile üks eriline show-programm tellitud,” teatas Steven salapäraselt. Kõik jäid vaikseks ja kuulasid huviga.

„Trummipõrin, pampararaa! Mul on au tutvustada teile maailmakuulsat selgeltnägijat Ilonat, kes vastab täna õhtul kõikidele teid vaevanud küsimustele.” Steven näitas käega ukse poole, kust astus sisse paksude mustade juuste ja musta kleidiga vanem naine. Ta liikus kergelt vaarudes ruumi keskele, kuhu Steven oli tema jaoks vedanud massiivse tumepunase restaureeritud tigudiivani stiilis tugitooli.

Kärt ja Stella vaatasid üksteisele jahmunult otsa. Mida värki! Ongi päris selgeltnägija tellitud?! Naine ei olnud veel sõnagi lausunud, istus lihtsalt suletud silmadega keset tuba suures tumepunases tugitoolis. Külalised nihelesid, mõni turtsatas, mõni oli kohkunud näoga, kuid kõik vaatasid toimuvat huviga.

„Mmmmm …” kostis korraga naise suust laulvat üminat. „Ma tunnetan siin ruumis nii mõndagi eksinud hinge. Siin on kõike … sündi, surma, õnne ja õnnetusi …”

Kärt tegi Stellale lollitava grimassi – teda, paadunud skeptikut, ajas see kõik naerma. „Lahe show,” sosistas ta Stellale. Stellal aga tulid millegipärast külmavärinad. Kas oli tänane vapustav päev ta ülitundlikuks teinud või olid sellel naisel tõesti mingid võimed, aga selgeltnägija poole vaadates tundis ta mingit kummalist energiat. Justkui oleks tegu inimesega, keda ta ammuilma tunneb ning kes temast kõike teab.

„Siin on valu ja rõõmu. Armastust ja vihkamist. Ma räägin teile, mida ma siin näen. Te ei pea endast märku andma, kui ennast ära tunnete, aga teadke, et teid on märgatud. Ma olen siia kutsutud, et teile nõu anda. Kuulake ja ärge ehmatage, kui ennast ära tunnete,” lausus selgeltnägija vaikselt ning avas esimest korda pärast istumist silmad. Tema veidi kõõrdsilmne pilk eksles hämaras küünlavalges ruumis ühelt teisele, kuni Stellale tundus see jäävat pidama kuskile Johannese, Mardi, Steveni ja Gerdi juurde. Nende kõrval istusid paar paralleelklassi tüdrukut – Laura ja Sille. Keda sensitiiv täpselt vaatas, ei olnud aru saada, kõõrdis silmi oli raske jälgida.

„Õmmmm … Ma tunnetan siin varjatud tundeid, varjatud viha ja varjatud kirge. Sina, kes sa ei julge oma tõelisi tundeid avaldada, tee seda täna öösel. Sa ei pruugi vastust saada, aga kui sa selle enda sisse jätad, kasvab sinu viha veelgi enam ning võib viia selliste tagajärgedeni, mida keegi näha ei taha. Te olete hoiatatud!” Selgeltnägija sulges jälle silmad ja vajus justkui oma maailma.

Kõik vahetasid omavahel pilke – kes pööritas põlglikult silmi, kes vaatas kaaslasele küsivalt otsa, kes otsivalt ringi, justkui püüdes mõistatada, kellest on jutt. Ka Stella peas tekkisid kiirelt seosed ja stsenaariumid. Kas Gert peaks tunnistama oma tundeid tema vastu? Muidu on sellel halvad tagajärjed? Kas need ongi need tagajärjed, millest Gert rääkis? Stella peas tekkis selgeltnägija jutu tulemusena selline hirmutav stsenaarium, et ta raputas kiiruga pead. Ei, no mida veel! Mida teab mingi suvaline Ilona nende elust. Midagi ta ei tea! sisendas Stella endale ja jäi etendust edasi jälgima. Korraga jõnksatas selgeltnägija pea ja jäi kergelt viltusesse asendisse, pilk oli Stella ja Kärdi kiige poole.

„Tunnen ühte eksinud ja kurja hinge, kes läheneb sulle läbi pimeduse. Ta on teel. Hoia oma kõige lähedasemat, ta ei taha sind, ta tahab su kõige kallimat!” sõnas naine ja Stella oleks võinud vanduda, et ta vaatas sel hetkel just talle silma sisse. Tal tulid külmavärinad. Mis eksinud ja kuri hing see tema poole teel on? Ja kes on minu kõige lähedasem? Kõige lähedasem oli mulle ema, kuid tema on teadmata kadunud. Tädi Asta? Kärt?

„Jah, ta tahab sinu kõige kallimat. Sinu ema,” lisas sensitiiv ja tegi käega hirmutava jõnksatava liigutuse läbi õhu. Stellal jäi hing kinni. See, mida ta äsja endamisi mõelnud oli, sai just välja öeldud. Kuidas see võimalik oli?! Ta võttis kiiresti mitu lonksu siidrit ja pigistas Kärdi kätt. Stella hingamine oli ebaühtlane ja kuklal tõusid juuksekarvad sõna otseses mõttes püsti.

„Mis sul on?” küsis Kärt murelikult. „Ega sa seda hulabaluud ometi tõsiselt ei võta?”

„Jah … Ei … Ma ei tea. Ta ütles midagi väga imelikku. Ja vaatas mulle otsa. Päriselt ka, ainult mulle!” sosistas Stella vastu ja nihkus Kärdile lähemale. Tal hakkas vaikselt õudne. Õnneks liikus selgeltnägija uue teema juurde.

„Sina, kes sa kardad paaniliselt oma elu pärast, sul ei ole selleks põhjust. See kõik on sinu peas. Sa ei ole terve. Otsi endale abi,” kostis tugitoolist järgmisena.

„Teie kaks, kes te oma suhet varjate, tehke sellele lõpp või varjake seda edasi, sest kui see avalikuks tuleb, teeb see paljudele haiget. Ja te teate seda isegi,” ümises Ilona edasi ja vaatas, nagu Stellale tundus, Kärdi poole. Kuid Kärdi nägu oli endiselt emotsioonitu, ilmselt ei tundnud tema ennast selles ära, arvas Stella. Ja mis salasuhe Kärdil üldse ollagi saab. Nad olid ju sõbrannad. Kärt oli küll oma eraelu suhtes kinnine, kuid Stella uskus, et ta oleks teadnud, kui Kärdil keegi oleks olnud.

„Rohkem ma siin midagi konkreetset ja tugevat ei tunneta, teid on palju ja see muudab minu ülesande üsna keeruliseks. Ma ei hakka välja ütlema asju, milles ma kindel ei ole. Aga see, millest ma rääkisin, on surmkindel. See on olemas, selles ei ole kahtlustki. Sellepärast julgesin seda teile öelda. Ma lähen nüüd, elage hästi ja kuulake oma südant.”

Naine tõusis tugitoolist püsti ja läks kergelt longates elutoast välja. Gert jooksis talle järele, ilmselt maksma, küllap tuli poistel sellise show eest päris palju pappi välja käia, mõtles Stella.

Steven tõusis püsti, ka teised virgusid just nagu unest. „Vaat kus mutt pani alles hullu, kuulsite, jah! Hahahaa, megalahe! Teinekordki teeme show’d! Noh, salapaarike ja kabuhirmus kartja ja kes te siin kõik olete, party on!” Ta vajutas muusika jälle põhja, lubas jooke juurde tuua ning pidu jätkuski endises lärmakas toonis.

Stella tiris Kärti varrukat pidi suurde esikusse. Tal oli tingimata vaja sõbrannaga omaette rääkida.

„Mis sul on, miks sa kisud mind niimoodi?” ei saanud Kärt aru ja sikutas oma pluusi uuesti paika. Esikus ei olnud peale nende mitte kedagi. Trepiastmetele asetatud kolme jalaga küünlajalgades põlesid pikad valged küünlad.

„Mul on vaja sinuga rääkida. Lähme kuskile. Lähme Steveni tuppa!” kutsus Stella Kärti ja tiris teda trepist üles. Nad teadsid, kus Steveni tuba asus, selles majas oli koos mitmeid pidusid peetud. Kiirete sammudega lippasid nad sametise vaibaga kaetud astmeid mööda üles.

Teisel korrusel oli neli suletud ust, ühele neist oli kleebitud väike pealuuga kleeps. Stella lükkas ettevaatlikult ukse lahti ja pistis pea praost sisse, et näha, ega keegi seal juba ees ei ole. Tuba oli ootuspäraselt tühi. Steveni magamistoas põles väike öölamp ning lõhnas tugevalt tema parfüümi järele. Poiss ei osanud kunagi lõhnastamisega piiri pidada.

Kärt istus Steveni laiale voodile. „Noh, mis sul on? Räägi siis!” päris ta juba üsna uudishimulikult.

Stella ei jõudnud veel seletama hakata, kui nad korraga kedagi tulemas kuulsid. Kärt tõusis voodilt püsti. Esimene reaktsioon oli peitu pugeda. Stella tõmbas Kärti järsult käest ning tüdrukud pressisid ennast hiiglasliku vanaaegse riidekapi külje taha. Uks avanes, siis olid kuulda kahed sammud ja mõni sekund pärast seda uks sulgus. Kostis ka võtme keeramist. Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa justkui öeldes: me oleme luku taga koos …Veel ei teadnud nad, koos kellega nad luku taga olid.

Kostis kolksatus, keegi asetas joogiklaasi kapi või kummuti peale.

„Mida helli, mees! Sa reaalselt kutsud siia mingi tegelase, kes su enda isiklikud saladused peaaegu tervele koolile ette kannab?!” kostis Steveni vihane hääl.

„Saad aru, ma ei teadnud ju, et ta real deal on! Ma tellisin netist suvalise muti, kes ennast selgeltnägijaks julges nimetada. Mida sa õige minust mõtled?! Mina ei teadnud, et ta mingit taustainfot on kogunud,” seletas Gert närviliselt.

„Taustainfot kogunud! Tõesti, tõsiselt räägid või? Kelle käest?! Minu? Sinu? Johni? Reaalselt arvad, et keegi meist oleks talle selle ette laulnud või?” naeris Steven mõnitavalt.

„Mina ei tea, noh. Kust mina pean teadma! Mina nägin ainult seda, kuidas mutt meile otsa vaatas ja täpselt meie case’i ette laulis. Ju siis ongi selgeltnägija!” protestis Gert. „Mida ma tegema pean siis nüüd? Sa reaalselt arvasid, et sellised tegelased on päris? Mina igatahes ei tulnud selle variandi pealegi! Mõtlesin, et tädi teeb lihtsalt mõnusa spooky õhkkonna. Olen milleski süüdi või?”

„Tead, oled jah. Mis sa oled siis selline otsustusvõimetu sitt! Katsu olla siis, ära käi ringi nagu mingi juhm! Kui midagi tahad, siis go for it! Ega enne ei tea, kui ei proovi! Muttki ütles enne. Teda sa ju usud, nagu näha? Sina aga istud nurgas nagu tükk sitta ja haised omaette. Mul on kopp ees selle asja lahendamisest. Mina olen sulle öelnud, et minu arust sellest midagi ei tule. Otsi endale mõni teine eesmärk, mul on kõriauguni sellest jurast,” ladus Steven Gerdile julmalt ette.

Mis siin ometi toimus? Mingi väga imelik kana oli poistel kitkuda, Stella ja Kärt vaatasid teineteisele segaduses otsa. Tundus, et poisid lähevad päris tõsiselt tülli. Järsku kostis uuesti võtme keeramist ning uks avanes ja sulgus taas. Keegi lahkus. Tüdrukud ei teadnud, kas see oli Steven või Gert, kuid nad ei julgenud oma kohalolekust märku anda, kuna üks neist oli ilmselt veel tuppa jäänud. Kes teab, mida poisid siis teeks, kui nad teada saaks, et Stella ja Kärt nende ülisalajast jutuajamist pealt olid kuulnud. Seda ei tohtinud juhtuda. Tüdrukud üritasid hiirvaikselt seista ja ennast mitte välja anda.

Keegi käis toas närviliselt edasi-tagasi ringi ja tundus, et pani ka suitsu põlema. Kostis äratuntav välgumihkli hääl. Tüdrukud ei teadnud, et kumbki poistest suitsetaks. Minuti pärast avati uks taas ning ka teine poiss lahkus toast.

Tüdrukud seisid veel hetke justkui halvatult kapi taga, siis piilus Stella sealt ettevaatlikult välja. Tuba oli tühi, ainult valkjashall suitsuvine keerles õhus. Sõbrannad kadusid toast nii kiirelt, kui said. Nad tahtsid sellest majast võimalikult kähku välja pääseda. See pidu ei olnud enam lõbus.