Читать книгу Tõde või tegu. I-III - Kristi Piiper - Страница 6

Stella tõstis panni kuumaalusele ja läks suurde tuppa. Võis sööma hakata. Ta ei olnud tahtnud tädi Astat segada, enne kui toit valmis. Tüdruk oli kindel, et tädi on jälle diivanile magama jäänud, kui ta Stellale enne vastanud ei olnud. Alkoholiuimas vana naine tegi tihtipeale pärastlõunaseid uinakuid. Kuid elutuppa astudes märkas Stella, et tädi ei magagi. Ta istus tumba peal ja kiigutas ennast kummaliselt edasi-tagasi, ise samal ajal aknast välja vaadates.

„Tädi … Ma tegin süüa, kas toon sulle siia?” küsis Stella ettevaatlikult Asta selja taha seisma jäädes.

„Sai välja, sai välja,” ümises tädi Asta madalal häälel vastuseks. Tema kõne oli kuidagi pudistav.

„Mis? Kesse kust välja sai?” küsis Stella vaikselt ja tundis, kuidas kananahk ta keha üleni kattis. Tädi käitus nii imelikult. Oli temaga ikka kõik korras?

„Tuli välja. Sai … Sai … Sinu isa. Jah, jah. Tuligi,” noogutas tädi nüüd pead ja vaatas ühe silmaga Stella poole. Teine silm vaatas hoopis teises suunas. Stellal hakkas kõhe. Mis tema silmadega on ja mida ta ometi isast räägib? Mehest, kelle kohta ei ema ega tädi Asta kunagi sõnagi rääkima nõus ei olnud?

Stella kükitas tumbal koogutava tädi ette maha ja vaatas talle alt üles otsa. Asta silmad olid kummaliselt klaasistunud ja üks suupool ja silmalaug alla vajunud. Issand, mis tal ometi on?! Stella katsus talt midagi küsida, aga tädi ei reageerinud.

Tüdruk jooksis esikusse, haaras käekotist oma telefoni ja valis käte värisedes numbri 112. Tädi Astal tundus mingi haigushoog peal olevat, ta ei julgenud teda niimoodi jätta. Päästekeskuse töötaja vastas kutsungile kohe ning palus Stellal olukorda kirjeldada.

„Tere, palun tulge kiiresti, midagi on mu vanatädiga lahti! Ta ei reageeri mu küsimustele ja ta üks silm ja suupool on imelikult. Ei, ma ei tea, mis tal juhtus! Ei kukkunud! Praegu istub tumba peal. 65-aastane on. Hästi.”

Öelnud veel oma aadressi, pani Stella telefoni ära ja jooksis kööki, et tädile vett tuua. Äkki ta tahab juua? Äkki peaks talle aspiriini andma või midagi? Kunas see kiirabi juba tuleb?! Stella tundis, kuidas temas hakkas maad võtma paanika. Teda haaras hirm, et tädiga võib midagi juhtuda, ja hirm, mille pärast ta tegelikult häbi tundis – egoistlik kartus lastekodusse sattuda, mis tundus suuremgi kui hirm tädi surma ees. Stellal oli selle pärast piinlik ja ta raputas mõtte eemale peletamiseks pead, kuid ta ei saanud midagi teha, et see jälle tagasi tuli. Ta oli ju ainult viieteistaastane, tal ei lubataks elu sees ilma hooldajata koju elama jääda.

Stella lasi klaasi külma vett täis ja läks tagasi teise tuppa. Tädi oli tumbalt maha vajunud ja lamas selili maas, silmad lahti. Stella kükitas Asta juurde, keeras ta vasakule küljele ja painutas pea kergelt kuklasse. Ema oli kunagi õpetanud, et nii on hingamisteed kõige paremini avatud ning kui on kindel, et ei ole olnud kukkumist, siis on see kõige õigem asend abi ootamiseks.

„Tädi Asta, mis sul on!? Palun vasta, mis sul juhtus?! Kas sa tahad vett? Tahad midagi? Ütle palun, mis ma tegema pean!” palus Stella poolteadvusetu tädi kõrval maas põlvitades ja hakkas siis nutma. Tädi ei vastanud, lihtsalt vaatas teda, justkui tahaks midagi öelda, aga ei suuda. Prillid olid ninalt maha libisenud ja suu viltuselt lahti vajunud.

Õnneks hakkas samal hetkel kuskilt lähedalt kostma kiirabiauto sireen. Abi on teel, kõik saab korda, korrutas Stella endale ja paitas tädi halli pead. Õrnalt võttis ta vanal naisel viltu vajunud prillid eest ja asetas need diivanilauale. Ta ei teadnud, mida ta veel teha saaks.

Kiirabibrigaad tegi ukse lahti ja sisse tormasid kaks naisterahvast ja üks suurem turskem meesterahvas, kes jäi äraootavalt ukse kõrvale seisma. Naised hakkasid tädi ümber toimetama.

„Kas te kuulete mind, proua? Mis teie nimi on? Mis teil juhtus?” küsis vanem naisterahvas valju häälega tädi Astalt. Vastust ei järgnenud, meesterahvas ukse juures sai korralduse tuua kanderaam. Noorem naisterahvas paigaldas seni tädile vilunud liigutusega kanüüli. Stella mõistis, et tädi viiakse haiglasse. Appi, mis tal küll viga on! ahastas Stella ja vaatas ilmselt nii küsivalt naistele otsa, et üks neist hakkas palumatagi selgitama.

„Tõenäoliselt insult. Viime ta haiglasse. Kas sa oled lapselaps? Mis patsiendi nimi on?” pöördus vanem naisterahvas Stella poole, samal ajal kui teised kaks hakkasid tädi Astat kiirabiautosse manööverdama.

„Jah … Ei, ta on mu sugulane, mu vanaema õde. Me kutsume vanatädiks teda. Asta Meier. Ta on mu seaduslik hooldaja, mul ei ole vanemaid …” selgitas Stella õnnetult.

„Hästi, tule siis meiega kaasa. Võta tema dokumendid. Lähme!” andis naine käsu ja kiirustas auto poole. Stella haaras tädi käekoti, lukustas enda järel korteriukse ning istus kiirabiautosse. Munad ja kartulipuder, mis Stella tädile valmistanud oli, jäid nukralt pannile jahtuma.

Kiirabiauto rappus ja kolksus hoovist välja tagurdades ja mööda aedlinna auklikke tänavaid sõites. Sireen huilgas ja autod tõmbusid nende teelt aupaklikult kõrvale. Tädi Asta lebas silmad lahti raami peal. Stella oli pandud tema kõrvale istmele istuma ning tüdruk hoidis tädil käest kramplikult kinni. Ta nägi nii väike ja väeti välja, et Stellal kippus nutt peale. Kiirabiarst küsis täpsustavaid küsimusi tädi haiguste ja napsitamise kohta. Ilmselt tundsid nad alkoholi lõhna või siis leidsid nad tal põuest pudeli, mõtles Stella ja ei hakanud midagi varjama.

Haiglas viidi tädi kiirelt osakonda, Stellal paluti ooteruumi asjade kulgu ootama jääda. Erakorralise meditsiini osakond oli inimesi täis. Kõik ootasid kannatamatult oma järge. Igaühe jaoks oli just tema mure see kõige tähtsam. Emad ei suutnud mõista, miks nende lapse kriimustust esimesena üle ei vaadata. Vanad krooniliste haigustega inimesed aga ei saanud aru, kuidas neil eesõigus ei ole, kui ometi on nad riskigrupp.

Õhkkond oli närviline. Eemal nuttis üks jala katki kukkunud väike laps, valgetes kitlites arstid ja õed voorisid edasi-tagasi. Stellal hakkas pea ringi käima. Tema ema oli töötanud kõrva-nina-kurguhaiguste kliinikus hooldajana ja haiglad olid kohad, kus Stella väiksest peale palju viibinud oli, seda nii empsil vastas käies kui teinekord tal tööl kaasas olles. Ema meenuski talle seal haigla ooteruumis, mis lõhnas medikamentide järele, täie selgusega. Heledates riietes haiglatöötajad meenutasid justkui kõik teda.

Ema kadumine ja sajad muud vastamata küsimused tungisid tuttavas keskkonnas Stellale raske laviinina pähe. Vanatädi haiglasse toomine, oht lastekodusse sattuda ja täieliku üksijäetuse tunne surusid nii raskelt tüdruku habrastele 15-aastastele õlgadele, et ta tundis, et tal hakkab paha. Pea käis ringi, ta vaatas häguste silmadega ooteruumis ringi, otsides WC silti. Selle leidnud, ruttas ta võimalikult kiiresti tualeti poole. Ta tundis, et hakkab kohe oksele. Viimasel hetkel jõudis ta WC-potini. Tal oli kohutavalt halb olla, silmade ees virvendas ja pea lõhkus. Peast käis läbi, et selline siis ongi närvivapustus. Stella ei teadnud, kui kaua ta WC-kabiinis olnud oli, kui korraga keegi nõudlikult uksele kolkis ja küsis, kas tal on kõik korras.

„Jah! Mul hakkas lihtsalt paha. Ma kohe tulen välja,” vastas Stella nõrgal häälel ja avas kabiini ukse.

Tema ees seisis õeriietes umbes 30-aastane naine.

„Stella Suurkosk?” küsis naisterahvas. Stella luges nimesildilt Kaja Esper, intensiivraviõde, ja noogutas talle.

„Sinu vanaema seisukord on stabiliseerunud. Kõik on nii korras, kui sellise ajuvereringe häire korral olla saab. Aga me usume, et ta taastub. Ta peab vähemalt nädalaks haiglasse jääma, aga ära muretse, me hoiame tal silma peal. Ta saab juba praegu natuke rääkida, mis on hea märk. Kõige kiirem taastumine ongi 48 tunni jooksul peale juhtumit, ning tema seisukord on selle järgi hinnates keskmisest parem. Tule palun kaasa, ta on palatis, ta tahtis sind näha,” kutsus õde Esper Stellat ja suunas ta tagasi ooteruumi, sealt edasi lifti ning intensiivravipalatisse.

Läbi klaasist palatiukse nägi Stella tädi Astat valgete steriilsete voodilinade vahel lamamas, näost hall ja väsinud, justkui oleks ta puhtalt tänase päevaga 20 aastat vanemaks jäänud. Tema küljes oli nii palju juhtmeid ja voolikuid, et tema väike keha tundus veelgi hapram. Tüdruk avas ettevaatlikult palatiukse ja astus sisse. Valveõde noogutas talle lubavalt ja Stella lähenes raske sammuga voodile. Tädi Asta lamas voodis, silmad poolkinni. Oli näha, et ta vaatab tüdruku poole. Stella võttis tal käest kinni.

„Tädi … Mul on nii kahju! Ma ei teadnud, mida teha!” Stella hakkas vaikselt nutma. Ka tädi silmanurka ilmus üksik hägune pisar, kuid ta lamas endiselt liikumatult. Stella muudkui nuttis ja tundis, et see olukord käib tal üle jõu.

„Stel…la … Su … su isa. Ta on … Ta on …” Oli näha, et tädi Astal on raske rääkida. Stella tundis, kuidas tal uuesti kananahk tuli. Jälle räägib tädi Asta tema isast! Kas ta sonib? Või on ta täie mõistuse juures? Kas kuulata teda või panna see jutt haiguse arvele?

„Mis mu isaga on?” küsis Stella siiski. „Ma ei tea temast ju midagi. Isegi mitte tema nime.”

Aparaat, mille külge tädi Asta ühendatud oli, hakkas järsku piiksuma ja intensiivraviõde tormas oma laua tagant tema juurde. Ta lükkas Stella kiire õrna liigutusega voodi eest ära. Tädi Asta pulss oli väga nõrk ja ka vererõhk langes silmanähtavalt. Õde võttis süstla ning süstis tädi Astale kanüüli kaudu mingit ravimit. Aparaat piiksus veel mõnda aega, kuid tundus, et süsti mõjul olukord stabiliseerus juba mõne minutiga.

„Tänaseks külastusest aitab. Tule oma vanaema homme vaatama. Me anname teada, kui midagi kriitilist on. Aga üldiselt on tema seisukord täitsa hea. Ei ole vaja eriti muretseda. Kirjuta palun siia paberile oma telefoninumber ja nimi,” ütles õde Stellale ja palus tal pärast kontaktnumbri jätmist palatist lahkuda. Klaasist uks sulgus vaikse mütsatusega Stella järel, ta heitis veel ühe pilgu palatis lamavale vanaemale, nagu nad teda siin nimetasid, sõitis liftiga esimesele korrusele, astus peauksest välja ja suundus bussi peale.

Bussis istudes vaatas Stella tuimalt aknast välja, sõit möödus nagu läbi udu. Sellist segast enesetunnet ei olnud tal veel kunagi olnud. Jah, kui ema kadus, oli tüdruku peas olnud tohutu tühjus ja ports vastamata küsimusi, kuid nüüd oli justkui veel hullem. Kohutav olukord oli muutunud veelgi hirmutavamaks.

Hea vähemalt, et tädi Asta prognoos lootusrikas on, mõtles tüdruk ohates ja vaatas tühja pilguga mööduvaid autosid ja maju. Aknaklaasi peegelduselt nägi ta laialivalgunud ripsmetušiga masendunud nägu.

Keegi tüdruku selja taga jahus midagi tihedast liiklusest ja ülbetest juhtidest, kuid Stella ei kuulanud – enam rohkem ükskõik tal olla ei saanudki. Ükski liiklusummik või ülbe roolikeeraja ei olnud võrreldav sellega, kui hull päev temal täna olnud oli – sünnipäev, millest keegi eriti ei hoolinud, ema kadumise aastapäev, tädi Asta haiglasse sattumine. Hullumaja, täielik hullumaja, mõtles Stella.

Bussist maha astunud, vaatas ta ringi. Päike oli juba madalal, vesi vulises kraavides ja pisikesed märtsikellukesed ja krookused õitsesid maja ees. Kuid kodutänav ei tundunud juba aasta aega selline, nagu ta lapsepõlvest mäletas. Täna oli see ilus mälestus veel sammukese võrra kaugemale jäänud.