Читать книгу Kalevipoeg 2.0 - Kristian Kirsfeldt - Страница 3

Lugu algas ükskord ammu,

päris põhja piiri poolel,

külma kliima kodukandis,

võõras välismaises vallas,

kauges kohas Kanadamaal.

Elasid seal eesti hõimud,

väljarännanud vägevad,

pakkupääsenud parimad.

Olid õilsad inimesed,

puhtad oma mõttemallis,

tõsimeelsed tegevustes,

sirgeselgsed suhtumises,

ausameelsed avaldustes.

Olid pikakasvulised,

hõbehallihiukselised,

suvetaevasinisilmsed,

pärlivalgehambalised,

päevitunudnahalised.

Lobisesid lauluviisis,

sosistasid salmisõnul

laususivad luulekeeli,

riidlesivad regivärsis,

ammu unustatud viisil,

Eestimaalgi mahajäetus.

Kas’vid ühes peres pojad,

kolme kõva kangelasta.

Esimene suureks sirgus,

mehemõõdu välja venis,

kauplemise peale hakkas,

müügitööga mainet kogus.

Teine kasvas kopsakamaks,

kõrge kase kasvu keris,

võitlemise peale hakkas

taplemise peale tugev,

sõjaväelaseks siis suundus.

Kolmandamal nimeks Kalev,

kõige kogukamaks kasvas,

sõgedasti suureks sirgus.

Ütles oma vanemaile,

et ta hakkab reisimaie,

Eesti poole liikumaie,

kodukanti kippumaie.

Kannab kaasas tarku mõtteid,

kaua kaitstud teademisi,

alal hoitud arukusta:

tahab teha rahval rõõmu,

õnne tuua õuedelle,

jõukust kanda kortereisse,

edukust eramutesse,

rikkust ridamajadesse,

Eestit teha ilusamaks,

kauget kanti haritumaks.

Lennupileti siis ostis,

ainult üheainsa otsa.

Kalev Eestimaale lendas

raske raudse kotka kukil,

Bõuingu turistiklassis.

Istus korra Kopis ümber,

muidu aga tuli otse.

Jõudis Kalev kodumaale,

mahajäetud marjamaale,

esiisa Eestimaale.

Üheksakümnendate algus:

oli Eesti igav ilma,

nukralt nüri nurgakene,

kõledate kodadega,

külmavõetud kantsidega;

polnud ühtki head poodi,

puudus supermarketeista,

hoopis ostukeskuseista.

Kogu rahvas kõndis kookus,

vaevaliselt vantsisivad,

küürusseljal kõmpisivad,

ninad longus lontsisivad.

Asus Kalev kantseldama,

Eesti rahvast õpetama

tarkust koju kupatama;

kaua kogut’ teademisi,

alal hoitud arukusta.

Näitas rahval korvipalli,

tegi meestel mängu selgeks,

pani poisid triblamaie,

kolmeseida viskamaie,

kaitses peale pressimaie,

lauapalle krabamaie.

Rajas rahvusemeeskonna,

tugevaima tiimikese,

korraliku kambakese,

mõnusaima mansakese.

Sellest samast ajast pääle

polnud Eestis enam igav,

ei olnd kuskil nüri nurka.

Kalev jätkas korrastamist,

Eesti rahva raputamist,

õue peale õnne toomist,

konkurentsivõime tõstmist.

Mõtles Kalev välja Skaibi,

internetitelefoni

Rahvas hakkas suhtlemaie,

maailmaga tšättimaie,

isekeskis ilkumaie,

rahatagi rääkimaie.

Sellest samast ajast pääle

polnud Eestis enam igav,

ei olnd kuskil nüri nurka.

polnud külmi kantsisida.

Ja siis Kalev kloonis poed,

ostelemisekeskused,

suurimad supermarketid.

Kutsus rahva šopingule,

peetis rahva poodelema,

soodussabadesse seisma,

kaardikesi kulutama,

kassatšekke kortsutama.

Rahvas tegi sisseoste,

seisis soodussabadesse,

kulutas ka kaardikesta,

tundis, et on elu ilus,

pole meitel miskit viga.

Saigi Eesti rahvas õndsaks,

tundis rõõmu jõukast põlvest,

ilusamast eksistentsist.

Kalev oli tulnud koju

seadnud ennast soojalt sisse,

kandnud kaasas tarku mõtteid,

teinud rahval palju rõõmu,

tassind õnne õuedelle,

kandnud jõukust kortereisse,

edukust eramutesse,

rikkust ridamajadesse,

teinud Eestit elusamaks,

kodukandi kobedamaks.

Krooniti siis Kalev kunniks,

valiti veel presidendiks,

Eesti rahva esindajaks,

kogu kamba kamandajaks.

Kus veel leidub kuningaida,

seal peab kuninganna käima,

oma naine kõrval seisma.

Teda läkski Kalev tooma,

mööda maada otsimaie,

peopaigust piidlemaie,

laundžikestest lantimaie.

Elas Lasnamäel üks naine,

kellel oli tütrekolmik,

üksikema silmarõõmud,

moorikese lohutused,

eidekese elutöök’sed.

Oli Salme, siresääri,

pikakoivaline plika.

Oli Linda, linnukene,

suurte rindadega tibi.

Oli kolmas tütrekene,

kelle nimi pole tähtis,

sest ta oli üsna kole,

õdedega võrdlematu,

seltsieluks sobimatu,

näitamiseks kasimatu.

Õed suureks kasvasivad,

keska läbi kobistasid,

ja siis kohe kodunt läksid,

muti külmalt maha jätsid,

„tšaupakaa” tal' ütlesivad,

kuttidesse kolisivad.

Siis läks alles elu käima,

igal õhtul sõpsidega,

iga nädal neli pidu,

iga laupäev uued kutid.

Ainult kolmas kole õde

vahtis vesisema suuga

kahe teise möllamista,

poiste rajalt rabamista,

meeste kallal mehkeldamist.

Möödusivad mõned aastad.

Õed endal nime tegid,

küllakutseid kogusivad,

kuumadesse klubidesse,

seltskonnarubriikidesse,

elustiiliblogidesse,

peonimekirjadesse.

Ühel kenal kolmapäeval,

Ollikas käis kõva pidu,

rahvas hüppas Leidis Naitil.

Seisid saalis lihaletid,

keredega kaunistatud,

rümpadega raamistatud.

Oli müügiks hüva kaupa:

kobedamad küünetibid,

kenad kassapidajannad,

tihkelt meigitud tiinekad,

pikasäärelised beipsid,

drinkidega diivakesed,

nunnud noored kiisukesed;

kohal kõik need naisukesed,

kes vaid tahtsid meesta saada.

Kohal karjakaupa kutte:

disaintukkadega tüübid,

lipsudes lapspoliitikud,

pintsakutes müügijuhid,

ketsidega koolipoisid,

olulised ossikesed,

kõva käega kambajõmmid,

hea jutu veeretajad,

kõva mehe moodustised;

kes kõik tahtsid naista saada.

Oli miskit igaks maitseks,

igas meeldivuse astmes

lihaletil laiutamas.

Pidi ainult ligi käima,

kere külge käperdama,

liha veidi näpistama,

hinna üle kaupa käima:

ja kui asi oli paigas,

saagi koju kaasa viima,

maiustuse mesti võtma.

Olid kohal Salme, Linda,

ja ka nende kole õde.

Kenad õed olid vinged,

nägid väga seksid välja,

ainult kolmas õde sakkis,

nägi välja lihtsalt õudne,

oli spetsiaalselt kambas,

kontrastkaaslaseks neil kaasas,

avalikuks võrdlemiseks,

õekeste säramiseks,

iluduste näitamiseks.

Olid õed saaliservas,

pikutasid diivanitel,

peesitasid polsteritel,

lasid drinke ette tuua,

suva kutte käsutasid,

koksikesi kulistasid,

shotikesi sõõmisklesid.

Tuli nende juurde tüüpi,

kuukirja toimetusesta.

Rebis reipalt jooke välja,

tegi tibidele nalja,

sokkis igastsugu värki,

põhiliselt oma töödest,

toimetuse tegemistest,

igapäeva igavustest.

Istus Salme ihu ligi,

ajas pliksil keele kõrva,

kuni küttis kuumaks üles,

rääkis linnukese ära.

Salme ja ta toimetaja,

läksid ruttu saalist välja,

panid peldikusse peitu,

proovisõitu tegemaie,

veidi vänta väänamaie,

peffikesse proovimaie.

Aga juba viie mintsa pärast,

sama targalt välja tulid.

Ainult Salme kurjalt ütles,

tigedamal ilmel teatas:

„Kuule mees, või mis sa oled,

tuled ikka jõle ruttu,

lased kepist liiga kiirelt,

läheb pauk sul vara lahti!

Tahad olla mu poifrendi?

Õpi kõvast’ kinni hoidma,

pikalt pauku pingutama,

kaua keppi kangutama!

Muidu lihtsalt tõmba uttu,

tõmba uttu, kärva maha!”

Saatis kuti minemaie,

mehikese kõndimaie.

Istusivad õed edas’,

pikutasid diivanitel,

peesitasid polsteritel,

lasid drinke ette tuua,

suva kutte käsutasid,

jäägermeistreid jahvatasid,

siidrikesi lahendasid,

viinashotte virutasid.

Tuli nende juurde tüüpi,

päiksereiside omanik,

tripikeste korraldaja,

sooja sõidu sahkerdaja.

Rebis reipalt jooke välja,

tegi tibidele nalja,

sokkis igastsugu värki,

rääkis oma hobidesta,

sportlikutest tegemistest,

välismaistest reisimistest.

Istus Salme ihu ligi,

ajas pliksil keele kõrva,

toppis oma käpa püksi,

sebis sõrmed stringidesse,

väikestesse vuplitesse,

kuni küttis Salme üles,

rääkis linnukese ära.

Läksid kähku peldikusse,

väikesesse kubrikusse,

veidi suhu võttemaie,

lihapulka lakkumaie.

Aga mõne mintsa pärast,

kiirel sammul välja tulid.

Salme oli vihast vahtus,

kurjalt kuti peale kärkis,

ülbeid sõnakesi ütles:

„Teadsa mees, ma annan vihje,

Sul on nõnda väike tilli,

et sa võiksid koju minna,

kürba veidi kasvatada,

kasta ja ka hoolitseda.

Siis võid tuua naiste ette,

meie mokkadele maitsta,

neiukestel näkitseda,

kaunikestel kätte võtta.”

Saatis kuti lihtsalt pikalt,

käskis nolgil minna nahui.

Istusivad õed ikka,

pikutasid diivanitel,

peesitasid polsteritel,

lasid drinke ette tuua,

suva kutte käsutasid,

coolereid neilt kamandasid,

magusjooke majandasid,

külmi drinke kummutasid.

Tuli nende juurde tüüpi,

tuntud staarifotograafi,

kaamerate klõpsutaja,

plikakeste pildistaja,

aktikeste armastaja.

Rebis reipalt jooke välja,

tegi tibidele nalja,

rääkis kuulsaist inimestest,

valgustuse sättimisest,

tehtud paljaist pildikestest.

Istus Salme ihu ligi,

ajas pliksil keele kõrva,

toppis oma käpa püksi,

viis ta tantsupõrandalle,

kabujalga keerutama,

tagumikku tiirutama,

kontsakinga klõbistama,

kuni küttis Salme üles,

rääkis linnukese ära.

Läksid kähku kempsunurka,

veidi mätast mekkimaie,

alahuuli suudlemaie.

Olid õudselt kaua ära,

tunnikese redus veetsid,

tüki aega asja tegid,

kuni peltast välja tulid.

Salme ise naerunäol,

äraseletatud ilmel,

rippus kutil kaela ümber,

sosistas tal tasakesi,

ütles sõnu salamisi:

„Oled minu moodi meesi,

keelte peale päris mihkel,

superhea suuvärgiga!

Oota, musi, mõned hetked,

käin vaid korraks kähku ära,

tulen kohe tagasie,

sinu kaela kallistama,

sinu selga silitama,

sinu kintsu kabistama!”

Võttis Salme õeksed kaasa,

kadus naiste peldikusse.

Seletas seal õdedelle,

sädistas kõik’ sõpradelle,

kiljus kaasavõitlejaille,

et on leidnud õige mehe,

ideaalse inglikese,

kogenuima kutikese.

Õed Salmet ehtisivad,

silmameiki sättisivad,

sätendusta lisasisvad,

blingi põskedelle panid,

huuleläiget parandasid,

kulmukaari korrastasid,

nabaneeti poleerisid,

kõrvarõngaid kohendasid,

õlapaelu õgvendasid,

seelikuida sirgendasid,

sukkasida sätitasid;

kuni Salme nägi välja,

nõnda pandav beipsikene,

et ka surnud homo oleks

saand kivikõva ereka.

Ning siis sammus Salme saali,

kõndis peiukese juurde,

staarifotograafi sülle.

Pulmatantsu tantsisivad,

huuli kokku hõõrusivad,

õhusaltosida tegid,

olid päris paaritumas,

avalikult amelemas.

Ümberkaudsed kõvad kutid

tundsid keppind naise lõhna.

Tulid kokku parvekaupa,

tuhandetes tiirutama,

kambakesi kiibitsema,

keskmist õde kabistama,

Lindakest kõik lipitsema.

Tuli kuukirja tüübike,

trügis veelkord tuuritama,

oma õnne proovimaie,

naisukesta nillimaie.

Linda lasi tuua drinke,

katta laua klaasidega.

Tõmbas kuti kaardi tühjaks,

tegi pangaarve puhtaks;

ja siis saatis minemaie,

kurvakese kõndimaie.

Tuli päiksereisi venda,

proovis veelkord vallutada,

Lindat ära võrgutada.

Tšika lasi välja teha,

vennikesel vingerdada,

kuni ütles, et on hilja,

takso tellib kohe-kohe,

läheb koju magamaie,

pjuutisliipi panemaie.

Tulid täitsa uued sägad,

näiteks surfipoe bossi,

tahtis Linda kaasa võtta,

magamise tuppa viia.

Linda aga naeris valjult,

ütles, et tal vähe aega,

nägi ühte sõpsi kaugelt,

tahab selle juurde minna,

naistejuttu nokitsema,

plärajuttu pobisema.

Tuli SMSi-laenu kunni,

ostis Lindal’ Krüstal šampat,

kallist kihisevat limpsi,

naisi murdvat mõnujooki.

Linda limpsis šampa ära,

tegi pudelile põhjad,

ütles, et tal küüs on katki,

ning ei teinud kutist välja,

jättis nukra nurka seisma.

Beisikli nii narris kõiki,

kutte tillipidi tiris,

lõpuks kõigil’ ära ütles,

lihtsalt pikalt pekki saatis.

Nõnda vinge tšikikene.

Ootamatult saabus Kalev.

Sammus läbi rahvamassi,

pressis läbi peatumata,

ümbritsevat nägemata,

kiibitsejaid kartemata,

tuhandeida tundemata.

Lindat üksisilmi vaatas,

pilgu enda sisse haaras.

Feromoone välja andis,

animaalset magnetismi,

mis käis Lindast lihtsalt läbi,

kiskus teda mehe poole,

pani vastu vaatamaie,

pilku pikalt pidamaie.

Kalev oli kõva kunni,

saali kõige vingem säga,

peopaiga parim polti.

Kalev astus Linda juurde,

austajate vahelt läbi.

Küsis ilma pikemata,

pigem käskis kahtlemata:

„Tahan sind ma kohe panna.

Väljas, minu autoistmel.

Tule minu järel sammu.”

Linda vaatas teda hetke,

lasi pilgul paigal seista;

andis šampaklaasi ära,

SMSi-laenu kutil',

ja siis lahkus Kaleviga,

kõndis välja kuningaga.

Kogu Ollikas jäi vakka,

neile järgi passimaie,

mokad pikalt töllis rip’mas,

käpad kõrval lõdvalt longus.

Ainult Salme-fotograafi,

tantsisivad omas ilmas.

Mis sai hommikuses valges,

peojärgsel päevatõusul?

Linda oma numbri jättis,

Kalev oma vastu andis.

Algul käisid nõndasama,

olid fakk-padideks pelgalt,

aga juba üsna varsti

kolisivad ühtekokku,

Linda Kalevile koju,

ja neid peeti päris paariks,

elukaaslasteks said samas.