Читать книгу Maja salapärase järve ääres - Kristin Hannah - Страница 3

Vihm langes kurnatud taevast tibatillukeste hõbepiiskadena. Kuskil pilvevallide taga peituv päike oli liiga jõuetu, et kas või mõni varigi maa peale saata.

Oli märtsikuu, aasta seisakuaeg, kus kõik püsis liikumatu, hääletu ja hallina, ent tuul puhus juba soojemalt, tuues endaga esimesed kevade märgid. Puud, mis veel eelmisel nädalal olid olnud raagus ja paljad, paistsid nüüd üheainsa kuuvalguseta öö jooksul mitu sentimeetrit kasvanud olevat ja vahetevahel, kui päikesekiir üle puuoksa libises, võis pruuni puukoore pragulisest otsast näha mõnd punast verivärsket punga elule pakatamas. Iga päev võivad Malibu taha jäävad künkad õide puhkeda ja mõne üürikese nädalaga on see kõige kaunim koht maakeral.

Samamoodi nagu taimed ja loomad, tunnetasid ka Lõuna-California lapsed saabuvat päikest. Nad olid hakanud unistama jäätisest, mahlapulgast ja eelmise aasta lühikestest pükstest. Isegi kõige veendunumad linnainimesed, kes elasid niisuguste pretensioonikate nimedega kohtade nagu näiteks Century City klaasist ja betoonist kõrghoonetes, leidsid end iseenesest kohaliku supermarketi aiandusnurka pööramas. Lisaks päikesekuivatatud tomatitele ja Eviani veepudelitele hakkasid metallist ostukärudesse ilmuma ka väikesed pelargoonipotid.

Üheksateistkümne aasta jooksul oli Annie Colwater oodanud kevadet samasuguse hingematva erutusega nagu noor tütarlaps oma esimest tantsupidu. Ta tellis kaugetelt maadelt lillesibulaid ja käis poodides otsimas käsitsimaalitud keraamilisi potte, kuhu istutada oma lemmiksuvelilli.

Aga praegu tundis ta vaid hirmu ning ebamäärast, piiritlematut paanikat. Pärast tänast ei ole tema hästikorraldatud elus enam miski endine, ning ta polnud naine, kellele äkilised ja ootamatud muutused meele järele olnuks. Talle meeldis, kui kõik kulges sujuvalt, rahulikus tempos. Niiviisi tundis ta end kõige turvalisemalt – kõige tavapärase keskel, perekonna rüpes.

Naisena.

Emana.

Need olid rollid, mis teda määratlesid, mis andsid ta elule mõtte. Nii oli see alati olnud, aga nüüd, tasapisi neljakümnendale sünnipäevale lähenedes, oli see ka kõik, mida ta oma mäletamist mööda kunagi oli tahtnud. Ta oli abiellunud kohe pärast kolledži lõpetamist ja jäänud samal aastal ka rasedaks. Tema abikaasa ja tütar olid tema ankur. Ta oli sageli mõelnud, et ilma Blake’i ja Natalie’ta hulbiks ta sihitult merel nagu kaptenita laev.

Aga mida teeb üks ema, kui tema ainus laps lahkub kodunt?

Annie niheles rahutult Cadillaci esiistmel. Riided, mille ta oli hommikul nii suure hoolega valinud – tumesinised villasest riidest püksid ja kahvaturoosa siidpluus –, ei tundunud õigetena. Tavaliselt otsinuks ta moodsa joonega maskeeringust pelgupaika, teeseldes, et ta on naine, kes ta tegelikult ei ole. Firmariided ja hoolikas jumestus jätaks temast mulje kui mõjuvõimsa ärimehe naisest, kes ta ju ongi. Aga täna mitte. Täna panid ta pihani ulatuvad pruunid juuksed krunnis – nii nagu ta abikaasale meeldis, nii nagu ta neid alati kandiski – tal pea valutama.

Ta trummeldas maniküüritud küüntega käetoele ja heitis pilgu Blake’ile, kes oli mugavalt juhiistmele vajunud. Mees paistis täiesti rahulikuna, justkui oleks tegu tavalise õhtupoolikuga, mitte sellise õhtupoolikuga, kui nende seitsmeteistaastane tütar ära Londonisse sõidab.

Annie teadis, et lapsik on niiviisi karta, aga see teadmine ei võta valu ära. Kui Natalie talle esimest korda ütles, et tahab varem kooli lõpetada, et viimane poolsemester Londonis veeta, oli Annie olnud tütre iseseisvuse üle uhke. Kallite erakoolide lõpukursuste õppurid tegid tihti nii ja see oli täpselt sedalaadi peen seiklus, mida Annie oma tütrele sooviski.

Annie’l endal poleks nii julgeks sammuks eales tarmukust jagunud – ei seitsmeteistkümneselt ega isegi kolmekümneselt. Reisimine oli teda alati hirmutanud. Kuigi talle meeldis näha uusi paiku ja kohtuda uute inimestega, tundis ta alati kodust lahkudes sisemist ebalust.

Ta teadis, et see nõrkus pärineb tema noorusest, täiesti normaalne kaasnäht tragöödiale, mis oli varjutanud tema lapsepõlve, aga oma hirmu mõistmine ei leevendanud seda. Iga perepuhkuse ajal oli Annie kannatanud õudusunenägude käes – süngete, moonutatud nägemuste käes, kus ta oli üksinda ilma rahata võõral maal ega teadnud, kuhu minna. Ekseldes hulkus ta tundmatutel tänavatel, otsides turvalist perekonda, kuni ta lõpuks nuuksudes üles ärkas. Seejärel ronis ta magava abikaasa kaissu ja rahunes lõpuks.

Ta oli olnud uhke oma tütre iseseisvuse ja julguse üle, selle üle, et tütar läheb omapäi koguni Inglismaale, aga ta polnud taibanud, kui raskeks kujuneb Natalie ärasaatmine talle endale. Nad olid olnud tütrega nagu parimad sõbrannad sellest ajast alates, kui Natalie oli välja jõudnud raevukast ja trotslikust teismeliseeast. Iseenesestmõistetavalt oli ka neil olnud raskeid aegu, tülisid ja solvumisi ning nad mõlemad olid öelnud asju, mida poleks pidanud ütlema, aga see kõik oli nendevahelise sideme veelgi tugevamaks muutnud. Nad olid kambajõmmid, „tüdrukud” majas, mille ainus mees töötas kaheksakümmend tundi nädalas ja unustas mõnikord päevade viisi naeratada.

Annie vaatas üksisilmi autoaknast välja. Los Angelese kesklinna betooniga kaetud kanjonid hägustusid kõrghoonete, grafiti ja uduvihmas helkivate neoontulede virvarriks. Nad lähenesid lennujaamale.

Annie sirutas käe ja puudutas abikaasa kahvatusinise kašmiirsviitri varrukat. „Lendame koos Nanaga Londonisse ja aitame tal end võõrustajaperre sisse seada. Ma tean …”

„Ema,” ütles Natalie tagaistmelt teravalt. „Ole normaalne. See oleks nii alandav, kui sa sinna ilmuksid.”

Annie võttis käe ära ja tõmbas kallitest villapükstest välja imetillukese karvapalli. „See oli vaid mõte,” ütles ta leebelt. „Isa on juba ammu tahtnud mind Inglismaale viia. Ma mõtlesin … et ehk võiksime nüüd minna.”

Blake heitis naisele kiire pilgu, mida Annie päriselt ei mõistnud. „Ma ei ole aastaid Inglismaad maininud.” Seejärel pomises mees oma nina all midagi liikluse kohta ja surus käega signaalile.

„California liiklusest sa vist küll puudust tundma ei hakka,” lausus Annie ebamugavas vaikuses, mis järgnes.

Tagaistmel hakkas Natalie naerma: „Oo ei. Sally Pritchart – mäletad ju küll teda, ema, läks eelmisel aastal Londonisse ning igatahes Sally ütles küll, et seal on täitsa äge. Mitte nii nagu Californias, kus auto peab olema ees ja taga. Londonis pole muud kui vaid metroosse istuda.” Natalie pistis oma blondi pea kahe esiistme vahele: „Isa, kas sa sõitsid metrooga, kui eelmisel aastal Londonis käisid?”

Blake surus uuesti signaalile. Ärritunult ohates lükkas ta suunatule sisse ja vahetas sõidurea kiirema vastu. „Ah, mis sa küsisid?”

Natalie ohkas. „Oh, ei midagi.”

Annie pigistas Blake’i õlast, et mehele leebelt olukorda meelde tuletada. Need olid hinnalised hetked – viimased, kui nad oma tütart pikki kuid näevad – ja nagu tavaliselt, magas mees need maha. Annie tahtis midagi öelda vaikuse täiteks, et tõrjuda mõtet üksildasest kodust ilma Natalie’ta, kui ta nägi äkki silti „LAX” ega suutnud enam midagi öelda.

Blake pööras auto mahasõidu kaldteele ja sealt edasi tummas vaikuses maa-alusesse parklasse ning seiskas mootori. Hetke istusid nad kõik autos. Annie ootas, et mees ütleks midagi isalikult tähtsat, midagi, mis selle sündmuse ära märgiks. Mees oli nii osav sõnaseadja, aga nüüd avas ta vaikides üksnes oma ukse.

Nagu alati, järgis Annie tema eeskuju. Ta tuli autost välja ja seisatas autoukse juures, keerutades päikeseprille külmades, nii külmades kätes. Ta vaatas Natalie pagasit – üksainus hall õlakott ja roheline tekstiilist Eddie Baueri seljakott.

Annie muretses, et sellest ei piisa, et see on liiga raske … ta muretses kõige pärast. Tütar paistis äkki nii noorena, pikk, peenike vibalik keha lotendava teksakleidi all, mis lõppes mõni sentimeeter ülalpool kulunud säärsaapaid. Kaks metallklambrit hoidsid tütre pikki, hõbeblonde juukseid kahvatu näo eest. Kolm hõbekõrvarõngast moodustasid kaare ta vasakus kõrvas.

Annie tahtis algatada vestlust – puistata pisut nõuandeid raha ja passi kohta ning toonitada, kui oluline on alati teiste lähedusse hoida –, aga ta ei suutnud seda teha.

Blake kõndis ees, tassides kaht reisikotti, Natalie ja Annie järgnesid vaikides tema kiiluvees. Annie soovis, et mees tempot veidi maha võtaks ja koos nendega jalutaks, aga ta ei öelnud midagi – lootes, et Natalie polnud ehk märganud, kuidas isa näis kiirustavat. Piletikassas ajas mees kõik asjad joonde ja seejärel läksid nad kolmekesi rahvusvahelisse terminali.

Värava juures klammerdus Annie oma tumesinise käekoti külge, nagu oleks see kilp. Üksinda kõndis ta tohutu suure räämas akna juurde. Sekundi murdosa jooksul nägi ta klaasilt vastu peegeldumas saledat ja veatult riietatud üksipäini seisvat koduperenaist.

„Ära ole nii vaikne, ema. Ma ei suuda seda taluda.” Neis sõnades väreles mure, mida ainult ema oskas välja lugeda.

Annie sundis end naeratama. „Tavaliselt palute te ju mul vait olla. Aga asi pole selles, et mulle ei meenuks miljon asja, mida ma praegu öelda tahaksin. Noh, alles eile vaatasin ma sinu lapseea pilte ja mõtlesin …”

„Ma armastan sind, emme,” sosistas Natalie.

Annie haaras tütrel käest ja hoidis seda. Ta ei söandanud pöörduda Natalie poole, kartes, et tema südamevalu paistab välja. See polnud kahtlemata selline mälestuspilt, mida ta tahtnuks kui raskevõitu pagasit oma lapsele lennukisse kaasa anda.

Blake tuli nende juurde. „Miks sa küll ei lasknud mul esimese klassi piletit võtta? See on nii pikk reis ja turistiklassis on toit kohutav. Jumala eest, sul tuleb ilmselt oma moonakoti peal olla.”

Natalie hakkas naerma. „Kas sina, isa, turistiklassi menüüst üldse teadki midagi?”

Blake muigas. „Noh, äriklassis oleks kindlasti palju mugavam.”

„Asi ei ole mugavuses,” vastas Natalie. „Asi on seikluses.”

„Ah seiklus!” sai Annie viimaks häälepaelad valla. Ta mõtles, milline tunne võiks küll sellise suure unistuse puhul olla ja jälle kadestas ta oma tütart selle iseseisvuse pärast. Natalie oli alati nii kindel selles, kes ta on ja mida ta tahab.

Hääl kõmises läbi valjuhääldi. „Algab pardaleminek lennule kolmviis-seitse, Londonisse.”

„Ma hakkan teist puudust tundma,” ütles Natalie vaikselt. Ta heitis pilgu lennukile, närides närviliselt oma pöidlaküünt.

Annie pani käe Natalie pehmele põsele, püüdes sellest hetkest kõike meelde jätta: imetillukest sünnimärki tütre vasakul kõrvanibul, tema sirgete blondide juuste ja siniste silmade täpset värvitooni, kaneelivärvi tedretähti ta ninal.

Annie tahtis kõik selle endale mällu söövitada, et ta suudaks selle kalli momentvõtte järgmise kolme kuu jooksul alati esile manada. „Ära unusta, et me helistame sulle igal esmaspäeval – kell seitse sinu aja järgi. Sul on seal väga tore, usu mind, Nana.”

Blake ajas käed laiali. „Tule kallista nüüd oma vana isa.”

Natalie viskus isa käte vahele.

Liiga ruttu oli hääl valjuhääldis tagasi, teatades Natalie rea pardale minekust.

Annie kallistas Natalie’d veel viimast korda meeleheitlikult ja pikalt – mitte sugugi piisavalt pikalt – ja laskis seejärel temast aeglaselt lahti. Pisarais silmi pilgutades vaatas ta, kuidas Natalie andis pileti ukse peal seisvale naisele ja seejärel, viimase kiiruga saadetud lehvituse järel kadus nende tütar terminalist lennukile viivasse koridori.

„Küll ta hakkama saab, Annie.”

Annie põrnitses tühja ukseava. „Muidugi saab.”

Üks pisar, nii palju siis selleks kuluski. Üks pisar veeres mööda Annie nägu ja ta tütar oligi läinud.

Annie seisis seal veel tükk aega pärast lennuki lahkumist, pärast valge heitgaasisaba haihtumist süngesse taevasse. Ta tajus Blake’i enda kõrval. Ta soovis, et mees oleks tal käest kinni võtnud, käe talle ümber kaela pannud või teda kallistanud – midagi, mida ta viis aastat tagasi kindlasti oleks teinud.

Annie pööras end ringi. Mehe silmist peegeldus vastu tema enda kuju ja nende kooselu hägustunud pilt. Tema oli meest esimesena suudelnud, kui ta oli olnud kaheksateistkümnene – peaaegu Natalie vanune – ja kogu elu polnud tema elus olnud ühtki teist meest.

Mehe kaunis nägu oli nii tõsine nagu ei kunagi varem. „Ah, Annie …” Mehe hääl katkes sosinaks. „Mida sa nüüd teed?”

Annie pelgas, et langeb ahastusse siinsamas, selles steriilses, rahvarohkes lennujaamas. „Vii mind koju, Blake,” sosistas ta kohmetult. Ta tahtis praegu olla oma asjade keskel, mis kõik meenutaksid talle, kes ta on.

„Muidugi.” Mees haaras tal käest ja juhtis läbi terminali parklasse. Sõnatult sisenesid nad Cadillaci ja lõid uksed kinni. Konditsioneer hakkas hetkega tööle.

Kui auto pidevalt ühelt kiirteelt teisele sööstis, tundis Annie end kurnatuna. Ta nõjatus seljatoele ja vaatas aknast linna, mis polnud kunagi muutunud tema linnaks, kuigi nad olid Blake’iga kohe pärast kolledži lõpetamist siia kolinud. See oli korrapäratult laiuv linn-labürint, kus hiilgavad, hoolega kokkuklopsitud hooned lõhuti mõne hästiesitatud süüdistuse pärast üheainsa päeva jooksul, kus mehed ja naised, kes kunsti, ilu või järjepidevust ei hinnanud, süütasid süütenööri ja õhkasid tonnide viisi klaas- ja marmorskulptuure suitsevaks ja tuldpurskavaks kiviprügihunnikuks. Selles inglite linnas märkasid väga vähesed, kuidas järjekordne mälestusmärk kadus. Enne kui kokkuvajunud hoone oli jõudnud mahagi jahtuda, kogunes trobikond arendajaid juba linnavalitsuse hoonesse, ronides nagu mustad sipelgad üksteisest üle lubade ja servituutide järele. Paari kuuga tõusis mõni klantsitud, klaasist näoga hoonelaps üha kõrgemale ja kõrgemale sudupruuni taevasse, nii kõrgele, et Annie imestas sageli, kas ehitajad tõesti usuvad, et suudavad oma võlguvõetud miljonitega lausa taevasse pääseda.

Annie’t haaras metsik, ootamatu igatsus kodu järele. Mitte ülerahvastatud, lopsaka iluga Malibu järele, vaid nooruse märgrohelise maastiku järele Washingtoni osariigi metsikus läänepoolses osas, kus seened kasvasid taldrikusuuruseks ja vesi tormas hõbejoana igas maanteekraavis, kus paksud läikivad pesukarud ilmusid täiskuu valguses tee peale porilompidesse jooma. Mysticusse – kus ainsad pilvelõhkujad olid ebatsuugad, mis olid seal kasvanud juba Ameerika revolutsiooni aegadest saati. Peaaegu kümme aastat oli sellest, kui ta seal viimati käis. Võib-olla suudab ta Blake’i nõusse rääkida ja nad võtavad selle reisi ette nüüd, kui ei pea enam Natalie kooli pärast Lõuna-Californias olema.

„Mis sa arvad, kui plaaniks õige Mysticus ära käia?” küsis ta abikaasalt.

Mees ei vaadanud tema poole, ei vastanud ta küsimusele ning see pani Annie end tundma rumala ja tähtsusetuna. Ta sõrmitses suurt teemanti oma kõrvas ja vaatas välja. „Ma mõtlesin ka spordiklubi liikmeks hakata. Jumal ise näeb, et mul on nüüd küllaga aega. Sa räägid alati, et ma ei käi kunagi kodust väljas. Aeroobika oleks mõnus, mis sa arvad?”

„Ma pole seda aastaid rääkinud.”

„Aa. Noh … on ju ka tennis. Mulle meeldis kunagi tennis. Mäletad, kui me segapaaris mängisime?”

Mees pööras kiirteelt maha ja aeglustas käänulisel, liiklusest ummistunud Pacific Coast Highwayl kiirust. Nende tänavale suunduva tee sissepääsuvärava juures lehvitas Blake valvurile ja sõitis Colonysse, mida peetakse Malibu rannapiirkonna pärliks. Ta peatus garaaži ees.

Annie heitis talle pilgu. Imelik, et mees ei sõitnudki garaaži sisse. Imelik, et ta ei vajutanud isegi uksepuldile. Veelgi imelikum, et ta jättis mootori käima. Talle ei meeldi Cadillaci välja vihma kätte jätta …

Ta ei ole praegu tema ise.

Selle taipamine osatas Annie endagi valu, meenutades talle, et ta pole oma tunnetega nii üksinda, nagu arvas end olevat. Tema mõjuvõimas, super kompetentne abikaasa oli praegu sama tundlikus seisundis nagu ta isegi.

Nad tegelevad sellega koos, tema ja Blake. Nad aitavad teineteisel sellest üle saada, üle päevadest ja öödest, mis neid tühjas pesas ootavad. Nad olid olnud enne Natalie’d perekond ja nad saavad selleks jälle, ka vaid kahekesi olles. See võib isegi tore olla, nii nagu vanasti, kui nad olid parimad sõbrad, partnerid ja armukesed … päevil, kui nad käisid koos tantsimas ega tulnud koju enne päikesetõusu.

Annie pööras end ringi, et mehele otsa vaadata ja lükkas tal juuksekihara silmilt. „Ma armastan sind. Me aitame teineteisel sellest üle saada.”

Mees ei vastanud.

Ta polnud seda mehelt oodanudki, aga kohmetu vaikus sellegipoolest lausa torkas. Ta surus pettumuse alla ja avas autoukse. Tillukesed vihmapiisad langesid läbi ukseava, tehes ta varruka märjaks. „Sellest tuleb üksildane kevad. Ehk peaksin Lupitaga rääkima ja grillpeo korraldama. Me pole enam aastaid vanamoodsaid rannapidusid teinud. See mõjuks meile hästi. Oleks ju nii imelik kõndida majas ringi ilma …”

„Annie.” Mees lausus ta nime nii teravalt, et naine hammustas keset lauset keelde.

Mees pöördus tema poole ja Annie nägi, et tal on silmis pisarad.

Naine kummardas ta poole ja puudutas põgusa hellitusega mehe põske. „Ka mina igatsen tema järele.”

Mees pööras pilgu kõrvale ja ohkas raskelt. „Sa ei saa aru. Ma tahan lahutust.”