Читать книгу Maja salapärase järve ääres - Kristin Hannah - Страница 5

„Ma ei suuda uskuda, et sa seda teed.” Annie polnud kavatsenud midagi öelda, aga sõnad tulid otsekui iseenesest. Kui mees ei vastanud, vaatas Annie talle otsa. Kurb küll, aga pärast peaaegu kahtkümmet abieluaastat ei suutnud Annie mehele silma vaadata. „Miks?”

Sellest tahtis ta tõepoolest aru saada. Ta ise oli alati perekonna vajadused enda omadest kõrgemale asetanud, teinud alati kõik, mis vähegi võimalik, et tema armsad inimesed end turvaliselt ja õnnelikult tunneksid. Annie ema oli surnud, kui ta veel väike oli, ja ta oli õppinud oma leina südame ligipääsmatusse soppi sulgema. Võimetu mõistma oma kaotust, oli ta keskendunud leinavale isale. See oligi aastate jooksul muutunud tema iseloomulikuks käitumisjooneks. Annie kui hoolitseja, kui armastuse jagaja. Aga nüüd ei tahtnud abikaasa enam tema armastust, ei tahtnud kuuluda perekonda, mille naine oli loonud ja mille eest hoolitsenud.

„Ärme hakka seda jälle üles soojendama,” ütles mees sügava ohkega.

Need sõnad olid nagu kõrvakiil. Annie lõi pea selga ja vaatas mehele otsa. „Sa teed nalja või?”

Mees näis kurb ja väsinud. „Olen ma varem kunagi selliste asjadega naljatanud?” Ta lükkas käe läbi täiuslikult lõigatud juuste. „Ma ei mõelnud, mida sa võid minu … hommikusest kõnest järeldada. Anna andeks.”

Järeldada. Külm juriidiline sõna, mis näis neid veelgi rohkem lahutavat.

Mees astus Annie poole, aga ettevaatlikult, et mitte liiga lähedale minna. „Ma hoolitsen sinu eest. Seda ma tulingi ütlema. Sa ei pea muretsema raha ega millegi muu pärast. Ma hoolitsen sinu ja Natalie eest hästi. Ma luban seda.”

Annie vaatas teda täis uskmatust. „Üheksateistkümnes veebruar. Kas sa mäletad seda kuupäeva, Blake?

Mehe miljonidollariline päevitus kahvatus vahakarva halliks. „No kuule, Annalise …”

„Ära Annaliseta mind. Üheksateistkümnes veebruar. Kas mäletad seda kuupäeva, Blake? Sa ütlesid … sa tõotasid mind armastada, kuni surm meid lahutab. Sellel päeval lubasid sa samuti minu eest hoolitseda.”

„See oli nii ammu.”

„Arvad sa, et lubadustel on kehtivustähtaeg nagu piimapakil? Jumal küll …”

„Ma olen muutunud, Annie. Kuule, me oleme olnud koos rohkem kui kakskümmend aastat, me mõlemad oleme muutunud. Ma arvan, et sa oled ilma minuta õnnelikum. Ma tõesti usun seda. Sa saad keskenduda nendele hobidele, mille jaoks sul pole kunagi aega olnud. Noh …” Ta polnud sellel teemal üldse kodus. „Nagu see kalligraafia värk. Ja lookeste kirjutamine. Ja maalimine.”

Annie oleks tahtnud mehele öelda, et kadugu kus kurat, aga sõnad ja mälestused olid tema peas läbisegi ning kõik see tegi väga haiget.

Mees astus tema kõrvale, tema sammud kajasid kivipõrandal kõledalt. „Ma koostasin esialgse lepingu. See on rohkem kui suuremeelne.”

„Ma ei tee seda sulle nii lihtsaks.”

„Mida?”

Mehe hääletoonist järeldas Annie, et ta oli suutnud meest üllatada ja see polnud ka ime. Kooselatud aastad olid Blake’ile õpetanud, et Annie’lt pole vaja mingit vastuseisu oodata. Annie vaatas mehele otsa. „Ma ütlesin, et ma ei tee seda sulle lihtsaks, Blake. Seekord mitte.”

„Californias ei saa sa lahutust takistada.” Ta ütles seda vaikselt oma advokaadi häälel.

„Ma tunnen seadust, Blake. Kas sa unustasid, et ma töötasin aastaid sinu kõrval, ehitades advokaadibürood koos sinuga? Või mäletad sa ainult neid töötunde, mida sina tegid?” Ta astus mehele lähemale, ettevaatlikult, et teda mitte puudutada. „Kui sa oleksid klient, mis nõu sa endale annaksid?”

Blake kohendas tärgeldatud särgikraed. „See ei ole praegu oluline.”

„Sa paluksid endal oodata, võtta aega maha rahunemiseks. Sa soovitaksid mõnda aega lahus elada. Ma olen kuulnud sind seda ütlemas.” Naise sõnad sumbusid kurbusesse. „Jeesus, Blake, kas sa ei anna meile isegi seda võimalust?”

„Annalise …”

Kõik rippus sel hetkel juuksekarva otsas. „Luba mulle, et me ootame juunini – kuni Natalie koju tagasi tuleb. Siis räägime uuesti … vaatame, mis seisus me pärast paari lahusoldud kuud oleme. Mina andsin sulle kakskümmend aastat, Blake. Sina võid anda mulle need kolm kuud.”

Annie tundis, kuidas sekundid venivad, lüües tillukesi täkkeid ta hinge. Ta kuulis mehe rahulikku, mõõdetud rütmis hingamist, hällilaulu, mis oli rohkem kui pool elu teda magama uinutanud.

„Hea küll.”

Kergendus oli vapustav. „Mida me Natalie’le ütleme?”

„Taevake, Annie, ära tee sellest nüüd numbrit, justkui hakkaks ta südamerabandust saama. Enamik ta sõprade vanemaid on lahutatud. Meie kuradima probleem poolenisti selles ongi, et sa mõtled üksnes Natalie’le. Räägi talle tõtt.”

Esmakordselt tundis Annie, kuidas temas hakkab viha tärkama. „Ära mitte proovigi seda minu emarolli süüks ajada, Blake. Sa jätad mu maha sellepärast, et oled üks isekas lurjus.”

„Isekas lurjus, kes juhtumisi armastab kedagi teist.”

Need sõnad läksid nii sügavale hinge, nagu olid mõeldudki minema. Pisarad kõrvetasid silmi, hägustades vaatepilti, aga olgu ta neetud, kui neil langeda laseb. Ta oleks pidanud teadma, et mehega ei tasu võidelda – temal ju polnud seda praktikat ning haavavad sõnad olid mehe pärusmaa. „Nii sa väidad.”

„Hästi,” ütles Blake lakooniliselt, tasakaalukal häälel ja Annie luges juba teise toonist, et vestlus on läbi. „Millal ja mida sa tahad Natalie’le öelda?”

Sellele oli tal vastus olemas. Ta võis küll naise ja armukesena täielikult ebaõnnestuda, aga ta teadis, kuidas oma tütre eest hoolitseda. „Praegu mitte midagi. Ma ei taha tema reisi ära rikkuda. Me ütleme talle … mis iganes see ka poleks … kui ta koju jõuab.”

„Hästi.”

„Hästi.”

„Ma saadan kellegi homme oma asjade järele. Ja lasen Cadillaci esmaspäevaks tagasi tuua …”

Asjad. Sinna nad siis pärast kõiki neid aastaid välja jõudsidki. Kribukrabu, mis oli nende elu – mehe hambahari, tema kuumad juukserullid, mehe kollektsioonide album, tema ehted –, muutusid vaid asjadeks, mis tuli ära jagada ja eraldi kohvritesse pakkida.

Blake võttis laualt ümbriku ja ulatas Annie’le. „Tee lahti.”

„Miks? Et näeksin, kui helde sa oled olnud meie rahaga?”

„Annie …”

Annie rehmas käega. „Ma ei hooli sellest, mis kellelegi kuulub.”

Mehe kulm tõmbus kipra. „Ole mõistlik, Annie.”

Naine heitis talle terava pilgu. „Seda ütles mulle isa, kui rääkisin talle, et tahan abielluda kahekümneaastase kõhna poisiga, kes on nii vaene nagu kirikurott. Ole mõistlik, Annie. Kiiret ei ole. Sa oled noor. „Aga ma ei ole enam noor, ega ju, Blake?”

„Annie, palun …”

„Palun mida – palun ära tee seda sinu jaoks raskeks?”

„Vaata paberid üle, Annie.”

Annie astus lähemale, meest läbi pisarate põrnitsedes. „On vaid üks asi, mida ma tahan, Blake.” Tema kurk nööris ja tal oli raske rääkida. „Oma südant. Ma tahan teda tagasi ühes tükis. Kas sinu kallid paberid annavad selle mulle tagasi?”

Mees pööritas silmi. „Mida muud olekski võinud sinust oodata!? Hästi. Ma elan Suzannah’ juures, kui peaks mingi hädaolukord tekkima.” Ta võttis pliiatsi ja kirjutas rahataskust tõmmatud märkmelehele aadressi. „Siin on number.”

Annie ei võtnud paberitükki tema käest vastu. Blake laskis selle käest lahti ja see lendles põrandale.

Annie lebas täiesti liikumatuna suures kaheinimesevoodis, kuulates omaenese hingamise ühetaolist tuttavat rütmi. Ta oleks tahtnud võtta telefoni ja helistada Terrile, aga ta oli juba niigi liiga palju oma parima sõbra najal elanud. Nad olid iga päev tundide kaupa rääkinud, nagu saaks rääkimine leevendada Annie südamevalu, aga kui nende vestlused lõppesid, tundis Annie end veel üksildasemalt kui varem.

Pärast seda, kui tema abikaasa oli eelmisel nädalal öelnud, et ta armastab teist naist, olid seitse lõputut päeva möödunud otsekui mingis hägus. Iga üksioldud öö ja tühi päev näisid teda kild killu haaval pisendavat. Varsti on ta juba nii väike, et keegi ei märkagi teda enam.

Mõnikord ärkas ta oma karjumise peale üles ja põhjuseks oli alati üks ja seesama õudusunenägu. Ta oli pimedas toas ja vaatas kuldraamiga peeglisse – ainult et peeglist polnud tema peegelpilti näha.

Tekke pealt lükates ronis ta voodist välja ja läks garderoobi. Ta tõmbas pesusahtli lahti ja võttis välja ühe suure halli karbi. Karpi vastu rinda surudes läks ta kohmakalt tagasi voodi juurde. Elupikkune kollektsioon fotodest ja mälestusesemetest lebas ta sõrmede all, kõik ta lemmikfotod, mida ta oli aastate jooksul teinud ja säilitanud. Ta vaatas kõik aeglaselt läbi, nautides viimset kui üht. Karbi põhjast leidis ta väikese pronkskompassi, mille oli talle kunagi ammu kinkinud isa. Sellel ei olnud midagi peale graveeritud, kuid ta mäletas seda päeva, kui isa oli selle talle kinkinud, ja sõnu, mida oli lausunud: Ma tean, et sa tunned praegu, nagu oleksid eksinud, aga see ei kesta igavesti, ja see asjake siin seisab hea selle eest, et sa alati leiaksid tee koju … kus mina sind ikka ootan.

Annie hoidis veel väheke metallitükki käes, imestades, miks ja millal oli ta selle üleüldse kaelast ära võtnud. Väga aeglaselt pani ta selle jälle kaela tagasi ja pöördus siis fotode juurde, alustades mustvalgetest Kodakiga tehtud lapsepõlvemeenutustest. Väikesed hiirekõrvulised fotod, millel oli musta pitsatiga löödud kuupäev ülanurgas. Paljudel fotodel oli ta peal üksinda, mõnedel koos isaga. Ja ühel koos emaga.

Ühel.

Ta mäletas päeva, kui see tehti. Ta oli koos emaga teinud piparkooke. Jahu oli igal pool, laual, Annie näol, põrandal. Isa oli tulnud töölt ja naernud nende üle. Püha jumal, Sarah, sa teed neid lausa tervele armeele. Meid on ju vaid kolm …

Ainult mõne kuu pärast oli neid vaid kaks. Vaikne leinav mees ja tema veelgi vaiksem tütar.

Annie silus sõrmeotstega fotopaberi libedat pinda. Ta oli oma emast nii sageli aastate jooksul puudust tundnud – keskkooli lõpupeol, pulmapäeval, päeval, kui Natalie sündis. Ma vajan sind, ema, mõtles ta miljonendat korda. Ma vajan, et sa nüüd ütleksid, et kõik saab korda …

Ta pani kalli foto karpi tagasi ja võttis ühe värvifoto, kus Annie hoidis süles imetillukest laigulise näoga imikut, kes oli mähitud roosa teki sisse. Ja seal oli ka Blake, noor, ilus ja uhke, suured käed kaitsvalt oma tillukese tütre ümber. Annie vaatas pilte edasi, jälgides Natalie elu lapseeast kuni keskkooli lõppklassini, alates küpsistest kuni ripsmetušini.

Kogu Natalie elu peitus selles karbis. Seal oli lugematu arv pilte naeratavast, sinisilmsest blondist tüdrukust seismas täispuhutud loomade, jalgrataste ja lemmikloomade kõrval. Ühest hetkest ei olnud aga enam Blake’i perepiltidel. Kuidas sai nii juhtuda, et Annie polnud seda varem märganud?

Aga mitte Blake polnud see, keda ta tegelikult otsis.

Ta otsis Annie’t. Järsku sai talle selgeks tõde, pitsitav ja haigettegev, aga ta ei saanud enam katki jätta. Kuskilt sellest karbist, mis hoidis tema elu käegakatsutavaid mälestusi, pidi ta leidma ka iseenda. Ta vaatas pildid ükshaaval läbi, heites neid muudkui kõrvale.

Temast polnud peaaegu ainsamatki pilti. Nagu enamik emasid, oli tema see, kes pildistas, ja kui ta mõtles, et näeb välja kas väsinud, paks, kõhn või inetu … rebis ta foto pooleks ja viskas minema.

Nüüd näiski, nagu poleks teda kunagi kohal üldse olnudki. Nagu poleks teda õieti olemaski olnud.

See mõte hirmutas teda sedavõrd, et ta vaarus voodist välja, lükates fotod käeliigutusega kõrvale. Kui ta klaasustest möödus, jäi ta pilk pidama sassis juustega, õnnetu olemisega keskealisel naisel, kes kandis oma abikaasa hommikumantlit. Ta oli muutunud haletsusväärseks. Isegi veel haletsusväärsemaks kui varem.

Kuidas julges mees seda teha? Võtta kakskümmend aastat tema elust ja heita need siis kõrvale nagu džempri, mis enam ei sobinud.

Ta astus garderoobi, rebis mehe rõivad kallitelt riidepuudelt maha ja viskas need prügikorvi. Seejärel läks ta mehe kabinetti, tema kallisse kabinetti. Tõmmanud kirjutuslaua sahtli lahti, tiris ta sealt kõik välja.

Ühe sahtli põhjast leidis ta hulgaliselt hiljutisi lillede ja naistepesu hinnalipikuid ning hotellitubade arveid.

Ta viha muutus lausa tõeliseks raevuks. Ta viskas need kõik – hinnalipikud, arved, kohtumiste memod ja tšekkide üle arvestuse pidamise kausta – suurde pappkarpi. Suure hoogsa käekirjaga kirjutas ta selle peale mehe nime ja töökoha aadressi, väikesemate tähtedega kirjutas ta: Mina tegin seda kakskümmend aastat. Nüüd on sinu kord.

Ta hingeldas kõvasti, ent üle hulga aja tundis ta end palju paremini, vaadates ringi oma ideaalses, tühjas majas.

Mida ta nüüd ette võtab? Kuhu ta nüüd läheb? Ta puudutas kaela all olevat kompassi ja teadis.

Võib-olla oli ta seda kogu aeg teadnud.

Ta läheb tagasi selle tüdruku juurde, keda oli neil harvadel mustvalgetel piltidel näinud … tagasi sinna, kus ta oli olnud peale Blake’i naise ja Natalie ema veel keegi.