Читать книгу Maja salapärase järve ääres - Kristin Hannah - Страница 4

„Ma kavatsesin selle jutuga oodata … vähemalt järgmise nädalani. Aga mõte tänaõhtusele kojutulekule …” Blake raputas pead ja jättis lause lõpetamata.

Väga aeglaselt sulges Annie autoukse. Vihm lõi vastu tuuleklaasi ja jooksis niredena aknalt alla, muutes autost väljapoole jääva maailma hägusaks.

Pole võimalik, et ta kuulis õigesti. Kulmu kortsutades sirutas Annie mehele käe. „Millest sa räägid …”

Mees tõmbas end eemale, akna vastu, nagu oleks naise puudutus – mida ta oli nii kaua tundnud – nüüd äkki eemaletõukav.

See kõik muutus järsku koos mehe tõrjuva liigutusega reaalseks. Abikaasa küsib temalt lahutust. Annie tõmbas käe tagasi, tundes, kuidas see väriseb.

„Ma oleksin pidanud seda juba ammu tegema, Annie. Ma ei ole õnnelik. Ma ei ole juba aastaid sinuga õnnelik olnud.”

See vapustus polnud võrreldav mitte millegagi, mida Annie oli elus kogenud. See valdas teda täienisti, levides tuimakstegevate lainetena üle kogu keha. Hääl oli tal kuskile sügavale, sügavale kurku kinni jäänud ning ta ei suutnud enam selle narmendavat algusotsa leida.

„Ma ise ka ei usu, et ma seda ütlen,” lausus mees tasa ning naine kuulis, kuidas miski mehe hingamist lämmatab. „Ma olen kohanud kedagi teist … teist naist.”

Annie vahtis teda, suu lahti. Mehel oli armulugu. See sõna vajus temast läbi, tehes luuni haiget. Tuhat väikest pisiasja laskusid oma kohale: õhtusöögid, kuhu mees ei jõudnud, reisid eksootilistesse paikadesse, uued siidbokserid, mida mees oli hakanud kandma, pärast pikki aastaid Polo lõhna üleminek Calvin Kleinile, armastus, mida nad nii harva jagasid …

Kuidas ta oli saanud olla nii pime? Ta pidi seda teadma. Sügaval sisimas, mingi ürgnaiseliku vaistuga pidi ta teadma, mis toimub, kuid ta oli otsustanud seda ignoreerida.

Annie pöördus mehe poole, tahtes teda nii väga puudutada, et see tegi lausa füüsiliselt haiget. Pool oma elu oli ta puudutanud meest, mil iganes seda soovis, aga nüüd oli mees selle õiguse temalt ära võtnud. „Me saame sellest armuloost üle …” naise hääl oli nõrk, üldsegi mitte tema enda oma. „Abieluinimestega juhtub seda kogu aeg. Ma tahan öelda … et mul läheb aega, et sulle andestada, ja aega, et õppida sind jälle usaldama, aga …”

„Ma ei taha sinu andestust.”

Polnud võimalik, et midagi niisugust juhtub. Mitte temaga. Mitte nendega. Ta kuulis mehe sõnu ja tundis valu, aga see kõik tundus kuidagi õõnestavalt ebareaalne. „Aga meil on nii palju. Meil on minevik. Meil on Natalie. Me suudame sellest üle saada, võiks ju proovida nõustamist. Ma tean, et meil on olnud probleeme, aga me suudame kõik need lahendada.”

„Ma ei taha proovida, Annie. Ma tahan ära minna.”

„Aga mina ei taha.” Naise hääl muutus peenikeseks kaeblikuks vingumiseks. „Me oleme perekond. Sa ei saa visata kahtkümmet aastat minema …” Ta ei suutnud leida sõnu, mida vajas. See kohutas teda, see ootamatu vaikus, mille ta omaenda hingest eest leidis. Ta kartis, et on olemas sõnad, mis võiksid ta päästa, päästa neid, aga tema ei suuda neid leida. „Palun, palun, ära tee seda …”

Mees ei öelnud pikka aega sõnagi – nii pikka, et Annie leidis lootuseniidikese ja punus selle kohe tugevaks kangaks. Blake muudab meelt. Ta taipab, et me oleme perekond, ja ütleb, et tegu on lihtsalt keskeakriisiga. Ta …

„Ma olen temasse armunud.”

Annie’l hakkas kogu sisemus aeglaselt ja piinarikkalt valust krampi tõmbuma.

Armunud? Kuidas võis mees olla armunud kellessegi teisesse? Armastus vajab aega ja vaeva. Miljon üksteise külge haakunud väikest hetke võivad vaid midagi kombatavaks muuta. See armastuse tunnistamine – ja kõik, mida see tähendas, pisendas teda. Annie tundis end imetillukese hääbuva kujuna, miljoni miili kaugusel mehest, keda ta oli alati armastanud. „Kui kaua?”

„Peaaegu aasta.”

Annie tundis, kuidas esimesed pisarad kurku tõusevad. Aasta, kui kõik nende vahel oli olnud vale. Kõik. „Kes ta on?”

„Suzannah James. Firma uus nooremosanik.”

„Suzannah James – üks Blake’i eelmisel nädalalõpul toimunud sünnipäevapeo kahekümnest külalisest. See kõhn noor naine türkiissinises kleidis, kes oli rippunud iga Blake’i sõna küljes. See, kellega mees oli tantsinud, kui mängis „A Kiss to Build a Dream on”.

Pisarad tungisid Annie’le silma, muutes kogu ümbruse ähmaseks. „Aga pärast pidu me ju …”

Kas mees oli endale pimedas ette kujutanud hoopis Suzannah’ nägu? Kas sellepärast ta oligi kustutanud magamistoatuled, enne kui teda puudutas? Tasane nuuksatus pääses tema rinnust. Ta ei suutnud seda alla suruda. „Blake, palun …”

Mees näis abituna, veidi ehmunudki ning sel nõrkushetkel oli ta jälle endine Blake, tema abikaasa. Mitte see jääkülm mees, kes tema pilgulegi ei vasta. „Ma armastan teda, Annie. Palun ära sunni mind seda veel kord ütlema.”

Mehe pihtimuse kibe järelmaik rüvetas õhku, Annie’l polnud enam midagi hingata. Ma armastan teda, Annie.

Annie väänas autoukse lahti ja komberdas mitte midagi nägemata kodusele kivisillutisele. Vihm lõi talle näkku, segunedes pisaratega. Ukse juures tõmbas Annie käekotist võtmed, aga ta käsi värises nii hullusti, et ta ei suutnud esimesel katsel lukku leida … Aga siis libises võti pilusse ja krigises valjusti lahti.

Ta tormas sisse ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.

Annie lõpetas teise veiniklaasi ja kallas kolmanda. Tavaliselt tegid kaks klaasitäit chardonnay’d ta uimaseks, panid kergelt õõtsuma ja noorusaja laulusõnu meenutama, aga täna õhtul see ei aidanud.

Ta kõndis tuimalt läbi maja, püüdes selgusele jõuda, mida ta oli valesti teinud ja kuidas ta oli äpardunud abieluni jõudnud.

***

Kui ta vaid seda teaks, ehk siis suudaks ta kõik jälle korda teha. Ta oli viimased kakskümmend aastat oma perekonna vajadused esikohale seadnud ja ikkagi polnud tal midagi õnnestunud, abielu nurjumise tõttu oli ta jäänud üksikuks, ilmatu suures majas ringi hulkuvaks inimeseks, kes igatseb taga oma lahkunud tütart ja kellessegi teise armunud abikaasat.

Kuskil oma teel oli ta unustanud, mida oleks pidanud meeles pidama. See oli õppetund, mille ta oli juba varakult elus selgeks saanud – ning arvanud seda hästi teadvat. Inimesed lahkuvad ja kui sa armastasid liiga sügavalt, liiga kirglikult, siis nendest ootamatult ilma jäämine võib sind hingepõhjani traumeerida.

Ta ronis voodisse ja puges teki alla, aga taibates, et on „oma” voodipoole peal, tundis ta, nagu oleks talle näkku löödud. Vein kerkis nii kibedana talle kurku, et ta mõtles, et hakkab kohe oksele. Ta vahtis lakke ja pilgutas silmi, et pisaraid tagasi hoida. Iga katkendliku hingetõmbega tundis ta, kuidas muutub aina väikesemaks ja väikesemaks.

Mida ta nüüd peab peale hakkama? Nii kaua polnud ta olnud muud kui vaid meie. Ta ei teadnud, kas tema sisemuses ongi enam seda mina. Tema kõrval öökapil kell muudkui tiksus ja tiksus ning tema nuttis.

Telefon helises.

Annie ärkas esimese helina peale, süda vasardamas. See on Blake, kes helistab ja ütleb, et see kõik oli eksitus, et ta kahetseb ja on alati vaid teda armastanud. Aga kui ta telefoni vastu võttis, oli seal Natalie, kes naerdes lausus: „Tere, ema, ma saingi sellega hakkama.”

Tütre naerune hääl tõi südamevalu kohe jälle tagasi.

Annie tõusis voodis istukile, lastes jõuetu käega läbi sassis juuste. „Tere, kullake. Ma ei suuda uskuda, et sa juba seal oled.” Ta hääl oli ebalev ja värisev. Ta hingas sügavasti sisse, püüdes end koguda. „Kuidas siis lend läks?”

Natalie laskus monoloogi, mis kestis kindlalt oma viisteist minutit. Annie kuulis lennureisist, lennujaamast, Londoni metroo eripärast ja sellest, kuidas kõik majad on ühendatud – nagu San Franciscos, tead ju küll, ema –

„… ema?”

Annie taipas, et ta oli vaikusesse langenud. Ta oli kuulanud Natalie’d – tõesti oli –, aga mingi rumal, mõttetu seik vestluses oli pannud ta mõtlema Blake’ile, autole, mida polnud garaažis ja kehale, mida ei olnud tema kõrval voodis.

Jumal, kas nüüdsest hakkabki see nii olema?

„Ema?”

Annie pigistas silmad kinni – jõuetu katse põgeneda. Tema peas kõlas hele lakkamatu karje. „Ma olen … olen siin, Natalie. Anna andeks. Sa rääkisid mulle võõrustajaperest.”

„Kas sinuga on kõik korras, ema?”

Pisarad valgusid Annie põskedele. Ta ei vaevunud neid ära pühkima. „Minuga on kõik korras. Aga sinuga?”

Liinil krigises vaikus. „Ma igatsen teie järele.”

Annie kuulis igatsust tütre hääles ja ta pidi kogu enesevalitsuse kokku võtma, et mitte sosistada telefoni: Tule koju, Nana. Oleme kahekesi koos üksildased.

„Usu mind, Nana, sa leiad sõpru. Ei kulu kuigi kaua aega, kui sa juba veedad nii mõnusasti aega, et ei istugi enam telefoni taga ega oota, millal ema sulle helistab. Viieteistkümnes juuni saabub liigagi ruttu.”

„Kuule, ema, sa oled täna kuidagi liimist lahti. Kas sa ikka saad seal minu äraolekul hakkama?”

Anni hakkas naerma. See oli närviline ärev häälitsus. „Muidugi saan. Vaata, et sa ei hakka minu pärast muretsema.”

„Hea küll.” See lausuti nii vaikselt, et Annie pidi pingutama, et kuulda. „Las ma parem räägin isaga, enne kui nutma hakkan.”

Annie võpatas. „Isa ei ole praegu siin.”

„Ah nii.”

„Aga ta armastab sind. Ta käskis mul edasi öelda.”

„Noh, muidugi armastab. Nii et sa siis helistad esmaspäeval?”

„Nagu kellavärk.”

„Ma armastan sind, emme.”

Annie tundis, kuidas pisarad taas silma valgusid ja nii kurku nöörisid, et ta ei suutnud õieti rääkidagi. Ta surus maha oma tahtmise Natalie’d maailma suhtes hoiatada, öelda talle, et olgu ettevaatlik, sest ühel vihmasel kevadpäeval võib kogu tema maailm ette hoiatamata täielikult kokku kukkuda. „Ole ettevaatlik, Natalie. Ma armastan sind.”

„Mina sind ka.”

Ning telefon jäi tummaks.

Annie pani telefonitoru tagasi hargile, ronis voodist välja ja komberdas poolpimesi vannituppa. Valgus süttis nagu Oliver Stone’i filmis. Ta vahtis õudusega oma peegelpilti. Tal olid endiselt seljas riideid, millega ta lennujaamas käis, ning need olid nii kortsus, et neid polnud peaaegu võimalik äragi tunda. Tema juuksed olid peadligi, nagu oleks ta palsami asemel liimi kasutanud.

Ta põrutas rusikaga lülitile. Õnnistatud pimeduses võttis ta rinnahoidja seljast ja püksid jalast, jättes kortsus riided kivipõrandale hunnikusse. Tundes end väsinu, vana ja pundununa, lahkus ta vannitoast ning ronis tagasi voodisse.

Ta tundis voodilinadel mehe lõhna. Ainult et see polnud tema Blake’i lõhn – tema Blake oli alati kasutanud Polot. Ta oli mehele igaks jõuluks selle lõhna kinkinud, ta ostis selle Nordstromist rohelises pühadepakendis juba varem valmis. Ta oli selle igal aastal mehele kinkinud ja mees oli seda iga päev kasutanud … kuni Calvin Klein ja Suzannah kõik teiseks muutsid.

Annie parim sõbranna koputas järgmise päeva hommikul juba varakult välisuksele, hüüdes: „Tee juba ükskord lahti, pagan võtaks, või ma kutsun tuletõrje.”

Annie tõmbas Blake’i musta siidhommikumantli ümber ja komberdas väsinult välisukse poole. Ta tundis end eileõhtusest veinist äärmiselt sandisti, nii et üksnes juba ukse juurde komberdamine nõudis temalt märkimisväärset pingutust. Kallid kiviplaadid tundusid ta paljaste jalgade all jääkülmad.

Terri Spencer seisis ukse peal, seljas kulunud lotendavad teksatunked. Tema lokkis paks must juuksepahmaks oli peidetud pimestavpunase salli alla. Väljakutsuvad kuldrõngad rippusid tal kõrvas. Ta nägi välja täpselt nagu see mustlane, keda ta päevases seebiooperis mängis. Terri lõi käed risti rinnale, ajas ühe lopsaka puusa ette ja silmitses Annie’t: „Sa näed välja nagu üks grogi.”

Annie ohkas. Loomulikult oli Terri juba kuulnud. Ükskõik kui vaba hing tema sõbrannad ei väitnud ka end olevat, oli tema praegune abikaasa läbi ja lõhki advokaat. Ja advokaadid klatšisid. „Sa oled siis kuulnud.”

„Ma pidin seda kuulma Frankilt. Sa oleksid võinud mulle ise helistada.”

Annie silus väriseva käega sassis juukseid. Nemad olid Terriga juba ammusest ajast olnud sõbrannad, peaaegu õed. Aga hoolimata sellest, mida nad olid koos läbi elanud, hoolimata elu tuultest ja tormidest, milles nad olid karastunud, ei teadnud Annie, kuidas alustada. Ta oli harjunud hoolitsema Terri eest, tema kirgliku ja äärmusliku näitleja elustiili, pidevalt vahelduvate lahutuste ja abielude tõttu. Annie oli harjunud kõigi eest hoolitsema. Välja arvatud Annie eest. „Ma mõtlesin helistada, aga mul on olnud nii … raske.”

Terri pani priske käsivarre ümber Annie õlgade ja talutas teise elutoa ülipehme diivani juurde. Seejärel kõndis ta ühe akna juurest teise juurde, tõmmates eest valged siidkardinad. Üle kahe meetri kõrged, seinast seinani ulatuvad aknad raamisid nii erksinist merd ja taevast, et see tegi silmadele haiget, ning Annie’l polnud enam kuskile varjuda.

Kui Terri oli lõpetanud, istus ta Annie kõrvale diivanile. „Räägi,” lausus ta hellalt. „Mis siis juhtus, pagan võtaks?”

Annie soovis, et ta suudaks naeratada – seda ju Terrigi lootis, sellepärast ta ju oligi nii vulgaarne –, aga Annie ei suutnud midagi vastata. Asja valjult välja ütlemine muudaks kõik reaalseks. Ta tõmbus kössi, mattes tursunud näo kätesse. „Oh, jumal …”

Terri võttis Annie oma käte vahele ja hoidis teda tugevasti, kiigutades ette ja taha, siludes pesemata juukseid kleepuvatelt põskedelt eemale. Oli nii hea, kui keegi kallistas ja lohutas, oli hea tunda, et ta polnudki nii üksinda, nagu ta end tundis.

„Sa saad sellest üle,” ütles Terri viimaks. „Praegu sa mõtled küll, et ei saa, aga sa saad. Usu mind. Blake on üks igavene sitapea, sul ongi ilma temata parem.”

Annie vabastas end sõbra käte vahelt ja vaatas talle läbi kuumade pisarate mitte midagi nägemata otsa. „Ma ei taha … olla ilma temata.”

„Loomulikult sa ei taha. Ma tahtsin sellega öelda, et …”

„Ma tean, mida sa tahtsid öelda. Sa tahtsid öelda, et läheb kergemaks. Nagu saaksin ma sind selles küsimuse usaldada. Sina vahetad abikaasasid sagedamini kui mina aluspesu.”

Terri paksud tumedad kulmud kerkisid üles. „Üks punkt koduperenaise kasuks. Vaata, Annie, ma tean, et ma olen äge ja pessimistlik ning sellepärast mu abielud ebaõnnestuvadki, aga ära unusta, milline ma kunagi olin. Mäletad kolledžiaega?”

Annie mäletas, kuigi soovis, et ei mäletaks. Terri oli tookord olnud armas väike Pollyanna.1 Sellepärast neist saidki parimad sõbrad. Terri oli olnud naiivne, kuni tema esimene abikaasa, Rom, tuli koju ja teatas, et tal on armulugu nende raamatupidaja tütrega. Terrile anti lahkumiseks kakskümmend neli tundi aega ja seejärel – põmaki! – oli kogu pangaarve nullis, kõik säästud olid saladuslikul kombel „kulutatud” ja nende koos rajatud meditsiiniäri oli müüdud mingile sõbrale ühe dollari eest.

Annie oli tookord pidevalt Terri juures olnud, joonud keset päeva veini ja mõnikord isegi marihuaanat tõmmanud. See oli Blake’i hulluks ajanud. Mida sa õige teed, jõlgud ikka veel koos selle nõmeda ja mõttetu inimesega või? oli mees tookord öelnud. Sul on hulganisti palju väärikamaid sõpru. See oli olnud üks neid väheseid kordi, kui Annie oli Blake’ile vastu hakanud.

„Sa olid iga päev minu juures,” ütles Terri õrnalt, libistades käe Annie pihku ja seda tasakesi pigistades. „Sina aitasid mul sellest üle saada ja mina olen praegu sulle toeks. Mil iganes sa mind vajad. Kakskümmend neli tundi ööpäevas.”

„Ma ei teadnud, kui väga see võib haiget teha … Selline tunne on …” Alanduspisarad kõrvetasid taas silmi. Ta soovis, et ta suudaks neid tagasi hoida, aga see oli võimatu.

„Nagu kogu sisemus veritseks … nagu mitte miski ei suudaks sind enam eales õnnelikuks teha? Ma tean.”

Annie sulges silmad. Terri mõistmine oli peaaegu rohkem, kui ta taluda suutis. Ta ei tahtnud, et ta sõber nii palju teaks. Mitte Terri, kes ei suutnud abielu koos hoida rohkem kui mõne aasta ega suutnud piisavalt pühenduda niigi palju, et omale lemmikloom võtta. Oli kohutav mõelda, et see oli … tavaline. Nagu poleks kahekümne aasta kaotamine mitte midagi, lihtsalt järjekordne lahkuminek riigis, kus toimus aastas miljoneid lahutusi.

„Vaata, kullake, ma ei taha sellest üldse juttu teha, aga ma pean. Blake on tippadvokaat. Sa pead end kaitsma.”

See oli solvav nõuanne, selline, mis oleks pannud iga naise nagu katkise palli lössi vajuma. Annie püüdis naeratada. „Blake ei ole selline.”

„Ah ei ole või? Äkki peaksid hoopis endalt küsima, kui hästi sa teda üldse tunned.”

Annie ei suutnud sellega praegu tegelda. Aitas juba tõdemusest, et viimane aasta oli olnud vale; talle ei mahtunud kuidagi pähe, et Blake on muutunud täiesti võõraks inimeseks. Ta põrnitses Territ, lootes, et sõber teda mõistab. „Sa palud mul olla see, kes ma ei ole, Terri. Ma pean silmas seda, et ma peaksin kõndima panka ja ta rahast, meie rahast, lagedaks tegema. Siis oleks see ju … lõplik. Ja muudaks kõik üksnes materiaalseks … lihtsalt asjadeks. Ma ei saa seda Blake’ile teha. Ma ei saa seda endale teha. Ma tean, et olen naiivne – isegi rumal –, kui teda usaldan, aga üle poole elust on ta olnud mu parim sõber.

„Kah mul sõber.”

Annie puudutas sõbra ümarat kätt. „Ma armastan sind selle eest, et sa minu pärast muretsed, Terri. Tõesõna armastan, aga sellist nõuannet ei ole ma veel valmis järgima. Ma loodan …” Ta hääl muutus sosinaks. Terri kurbi mõistvaid silmi vaadates tundis ta end nii lootusetult naiivsena. „Ju ma siis ikka veel loodan, et mul polegi vaja seda teha.”

Terri manas näole särava naeratuse. „Ehk on sul õigus. Võib-olla on tegu lihtsalt keskeakriisiga ja ta saab sellest üle.”

Järgmised paar tundi nad lihtsalt rääkisid. Vahetpidamata oli Annie’l nagu varrukast mõni mälestus või naljakas lugu oma abielust võtta ja ta puistas selle välja, justkui oma elust rääkimine, selle meenutamine, tooks mehe koju tagasi.

Terry kuulas, naeratas ja hoidis tal ümbert kinni, aga enam ta ei andnud praktilist nõu – ja Annie oli talle selle eest tänulik. Umbes lõuna paiku tellisid nad Granita’sest suure lambalihaga pitsa, läksid terrassile istuma ja sõid selle kõik ära. Kui päike lõpuks üle sinise Vaikse ookeani laskus, mõistis Annie, et Terri peab varsti ära minema.

Annie pöördus oma parima sõbranna poole. Lõpuks esitas ta küsimuse, mis oli õhus rippunud juba suurema aja õhtupoolikust. „Mis siis, kui ta ei tulegi tagasi, Terri?” Ta küsis seda nii vaikselt, et hetkeks tundus talle, et kauge surfamise kaja mattis ta sõnad.

„Mis siis, kui ei tulegi?”

Annie pööras pilgu kõrvale. „Ma ei suuda elu ilma temata ette kujutada. Mida ma teen? Kuhu ma lähen?”

„Sa lähed koju,” ütles Terry. „Kui minul oleks nii kihvt isa nagu Hank, oleksin ma silmapilk koju läinud.”

Kodu. Esimest korda tabas Annie, et see sõna on sama habras nagu linnutiib. „Kodu on Blake’i juures.”

„Oh, Annie.” Terri ohkas, pigistades ta kätt. „Enam mitte.”

Kahe päeva pärast Blake helistas.

Tema häälel oli kõige armsam kõla, mida Annie oli eales kuulnud. „Blake …”

„Ma pean sind nägema.”

Annie neelatas raskelt, tundes äkki kipitavaid pisaraid. Jumal tänatud. Ma teadsin, et ta tuleb koju. „Praegu?”

„Ei. Minu päevaplaan on täna hommikul tihedavõitu. Niipea, kui vabanen.”

Esimest korda nende päevade jooksul suutis Annie hingata.

Kui Blake vaatas maja kõrgusse ulatuvaid valgeid ingleid, tundis ta ootamatut kaotusvalu. See oli nii ilus, see nende kodu, nii vapustavalt modernne. Tõeline pärl tänaval, kus lammutatud majad maksid viis miljonit dollarit ja kus mitte miski ei olnud liiga kallis.

See paik oli Annie kavandatud, loodud ja kujundatud.

Ta oli võtnud vaate – mere, liiva ja taeva – ning muutnud selle koduks, mis paistis mäenõlva seest välja kasvavat. Naine oli valinud iga kivi, iga mööblieseme, kõik asjad kogu majas olid mõne tema veidra mõtte kokkusobimatu vili – üks ingel siin, veesüliti seal, toanurgas päevinäinud makramees rippumas üks taim, samas kõrvuti puitpaneelid, mille ruutsentimeeter maksis tuhat dollarit, ja omatehtud, merikarbist raamis perepilt. Majas polnud ühtki kohta, mis poleks peegeldanud Annie loovat, õrnalt ekstsentrilist loomust.

Blake püüdis meenutada, mis tunne oli olnud teda armastada, kuid ta ei suutnud enam.

Ta oli maganud teiste naistega kümme aastat, neid võrgutanud, voodisse viinud ning siis unustanud. Ta oli nendega koos reisinud, veetnud nendega mõne öö, ning kogu selle aja oli Annie kodus oodanud, Gourmet’ ajakirja retseptide järgi süüa valmistanud, värvipalette ja plaatide näidiseid valinud ning Natalie’d koju ja kooli sõidutanud. Blake oli arvanud, et varem või hiljem naine märkab, et mees teda enam ei armasta, aga too oli olnud nii neetult usaldav. Annie uskus alati kõigist kõige paremat ja kui ta armastas, siis ihu ja hingega, igavesti.

Mees ohkas äkitselt väsimust tundes. Neljakümneseks saamine oli olnud see, mis tema maailmapilti muutis, pannes ta mõistma, et ta ei taha enam olla armastuseta abielu kammitsais.

Varem, kui aeg veel polnud oma inetuid halle näppe tema juustesse toppinud ja kortsud polnud ajanud oma vagusid ta siniste silmade alla, oli ta arvanud, et tal on kõik, mida hing võiks ihaldada: hiilgav karjäär, ilus naine, armastav tütar ja nii palju vabadust, kui vaja.

Ta reisis oma kolleegidest sõpradega kaks korda aastas, käis kalaretkedel kaugetel saartel, kus olid kaunid rannad ja veelgi kaunimad naised, mängis kahel õhtul nädalas korvpalli ja käis reede õhtuti kohalikus baaris. Erinevalt oma sõpradest oli tema naine alati olnud selline, kes mõistis ja koju jäi. Ideaalne naine ja ema – kõik, mida ta arvas end tahtvat.

Siis kohtas ta Suzannah’t. See, mis oli alanud järjekordse seksuaalse vallutusena, muutus kõige ootamatumaks asjaks – armastuseks.

Esmakordselt üle pikkade aastate tundis ta end jälle noore ja energilisena. Nad armatsesid kõikjal, pidevalt, nii päeval kui ka öösel. Suzannah’le ei läinud korda, mis naabrid mõtlesid, ega muretsenud ta ka kõrvaltoas magava lapse pärast. Ta oli metsik ja ettearvamatu ja ta oli tark – mitte nagu Annie, kes arvas, et lastevanemate hoolekogu on maailma mastaabis sama tähtis kui Euroopa Ühendus.

Blake kõndis aeglasel sammul ukseni. Enne kui ta jõudis veel kellagi helistada, avanes käsitsi nikerdatud palisanderuks.

Annie seisis ukselävel, käed närviliselt ümber piha. Kreemikas siidkleit liibus ta keha ümber ja mehele ei jäänud märkamata, et naine on viimaste päevade jooksul kaalust alla võtnud – ja oli ju ütlematagi selge, et naine ei võinud seda endale lubada.

Naise väike, südamekujuline nägu oli kahvatum, isegi ehmatavalt kahvatu, ning tema silmad, tavaliselt sama erkrohelised nagu ristikhein, olid tühjad ning verd täis valgunud. Ta oli sidunud oma pikad juuksed tugevasti hobusesappa, mis rõhutas ta teravaid põsesarnu ja laskis huultel paista, nagu oleks need paistetanud. Tema kõrvarõngad ei olnud ühest paarist, ta kandis üht teemant- ja teist pärlkõrvarõngast, ja see väike ebakõla tuletas teravalt ja valulikult mehele tema reetmist meelde „Blake …” Mees kuulis naise hääles nõrka lootust ja taipas äkitselt, mida naine võis mõelda, kui ta hommikul helistas.

Kurat. Kuidas ta võis nii loll olla?

Annie taganes ukse juurest, siludes kleidi olematut kortsu. „Tule edasi, tule. Sa …” Ta pööras kiiresti mehelt pilgu, aga mitte nii kiiresti, et mees poleks märganud, kuidas ta alahuulde hammustas – mida ta juba noorest peast alates närvis olles alati tegi. Blake arvas, et naine kavatseb midagi öelda, aga viimasel minutil pööras Annie ümber ja läks ees läbi koridori tohutult suurele mitmetasandilisele terrassile, kust avanes vaade Malibu ranna kõige vaiksemale sopile.

Jumal, kuidas ta soovis, et poleks tulnud. Tal ei olnud vaja näha naise silmatorkavat valu ega seda, kuidas too muudkui oma kleiti silus ja juukseid kohendas.

Annie läks laua juurde, kus seisid elegantsel hõbekandikul kann limonaadi – Blake’i lemmiklimonaadiga – ja kaks kristallklaasi. „Natalie kohaneb kenasti. Ma olen temaga ainult ühe korra rääkinud – ja ma kavatsesin jälle helistada, aga … noh … oli raske. Ma mõtlesin, et ta võib minu häälest midagi välja lugeda. Aga loomulikult küsis ta sinu järele. Võib-olla hiljem … kui sa juba siin oled … võime koos talle helistada.”

„Ma poleks pidanud tulema.” Ta ütles seda teravamini, kui oli kavatsenud, aga ta ei suutnud enam seal seista ja naise värisevat häält kuulda.

Annie käsi jõnksatas. Limonaad pritsis üle klaasiääre ja nõrgus hallile kivilauale. Annie ei pöördunud mehe poole ja Blake rõõmustas selle üle. Ta ei tahtnud näha naise nägu.

„Miks sa siis tulid?”

Miski naise hääles – alla andmine, võib-olla ka valu – tabas Blake’i ootamatult. Pisarad kõrvetasid silmis, ta ei suutnud uskuda, et see teeb haiget. Ta pani käe taskusse ja tõmbas välja oma koostatud esialgsed lahutuspaberid. Sõnatult kummardus ta üle naise õla ja laskis neil lauale langeda. Üks ümbrikunurk langes mahaloksunud limonaadi sisse. Hakkas tekkima tume, niiske veeplekk.

Ta ei suutnud oma silmi sellelt plekilt ära saada. „Need on lahutuspaberid, Annie …”

Naine ei liigutanud, ei vastanud, lihtsalt seisis seal seljaga tema poole.

Ta nägi niiviisi, õlad kössis ja sõrmed ümber lauanurga, hale välja. Blake ei pidanudki tema nägu nägema, et teada, mida naine tunneb. Ta nägi, kuidas pisarad üksteise järel langesid, tilkudes nagu tillukesed vihmapiisad kivile.