Читать книгу Õhtu rannal - Kristjan Sander - Страница 2

5:58

Valter Ambrosius III ärkas, kui ribakardinaist läbi tunginud päikesetriip üle tema näo libises. Hetke hõljus ta une ja ärkveloleku piiril, siis lõi silmad heleda lae poole lahti ja sirutas ennast selgroolülide naksudes.

Ta oli millegipärast virgunud paar minutit varem kui tavaliselt, aga Irene oli juba läinud. Mees soovis endale õnne, tõmbas unemasina peast ja vibutas jalad nõtkelt voodist välja. Ribakardinat puudutamata piilus ta läbi kitsa prao tänavale. Kõik oli veel vaikne, kaugel all veeres vaid mõni üksik varajane auto. Puud seisid alles jaheda hommikupäikese all liikumatult ning nende lehed läikisid kastest.

Ta pöördus toa poole ja marssis duši alla. Pildid seintel olid veel vanad: kõhn blond naine, nende endiga võrreldes hiiglaslikuna tunduva jalgpalli ümber kohmitsevad kassipojad, mingisugune igivana maja puude all. Kuum dušš pani iga tema närvilõpme sekundiga kirvendama. Ta pesi pead, uhtis šampooni maha ja läks ennast suure rätikuga kuivatades tuppa tagasi. Veetilgad imbusid hetkega põrandakattesse ja jätkasid nähtamatutena oma teekonda kanalisatsiooni suunas. Seintelt vaatasid teda üle Rooma-aegse silla kihutav „Ferrari” ja kaks valget ristkülikut, mille keskele oli kaalutletult hooletute suletõmmetega maalitud hieroglüüfid. Ta ei mäletanud, mida need tähendasid, kuid need meeldisid talle.

Ta lausus salasõna ning köögikombain lõi vaikselt surisema. Kui ta oli riided selga ajanud, kõlas kell ja uks klõpsas lahti. Praemuna, peekoni, kolme sorti vorstikeste, ubade, kartulite, kodujuustu, minitomatite ja salatiga taldrik lõhnas isuäratavalt. Selle kõrval auras teekann ning ootas vaikselt sulavail jääkuubikuil suur klaasitäis apelsinimahla. Lauapinnal lõi helendama tahvel ning ta sõi sellelt hommikusi uudiseid lugedes kõik ära. Seejärel ladus Valter Ambrosius III nõud pesumasinasse, tegi voodi üles, viskas rätiku mustapesukorvi ja tõmbas niiske lapiga üle laua ning tahvli.

Voodi all pilgutas tolmuimejarobot silmi ning ootas, kuni ta väljus.

6:30

Undavas parklas neljakümne korruse all ootas teda väike ümarate silmadega auto. Pärast ukse avamist lasi mees pilgu hindavalt üle istmekatete libiseda ja krimpsutas nägu. Juhi kõrvalistmel vedelesid napid bordoopunased aluspüksid.

See oli peaaegu niisama hull kui ärgata enne Irene minekut ja näha, kuidas kondine kandilise lõua ja hobusehammastega naine süüdlasliku pilguga oma tervislikku patenthommikueinet kugistas. Irene ja ta unemasina vahel oli mingi tõrge ja mõnikord magas ta kümmekond minutit sisse. Siis pidi ta oma multifunktsionaalsete helveste kõrvaseks taluma mehe tüdinud pilku ja taldrikute vahelt vilkuvat uudistetahvlit. Valter Ambrosius III uskus täiel määral, et naise jaoks oli see piisavalt ebameeldiv ja et too tegi kõik, mis suutis, et õigel ajal ärgata. See ei olnud asi, mille kallal norida.

Aga need siin… Olgu ärkamisega, nagu ta on, aga täiskasvanud inimene lihtsalt peab suutma enda järelt koristada. Niimoodi lihtsalt ei lähe. Keegi ei või oma laga teistele jätta. Mees tundis endas kerkimas tugevat ärritust. Mingid kuradima trussikud… Ta haaras need kahe sõrme vahele ja lennutas üle õla parkla põrandale. Kui selline asi veel kord juhtub, esitab ta kaebuse.

Auto lõi rõõmsalt nurruma. Kui Valter Ambrosius III sõrmed roolile tõstis, tüüris autopiloot kummide sahinal väljapääsu poole, kus aeglaselt tõusva ruloo alt säras talle vastu päikesevalgus.

6:55

Marta Luisa Humal II võttis kööginurgast aurava kohvitassi ja vaatas, kuidas Valtri pikakasvuline heledas pintsakus kogu oma kuubikusse maandus. Ta rüüpas kohvi ja otsustas veel mõne minuti oodata. Las pakib oma asjad lahti. Ja temal endal on ka enne teist vahetust väikest hingetõmmet vaja.

Siis astus ta kiirustamata vahekäiku ning seisis hetke pärast mehe selja taga. Kõrvalkuubikud olid veel tühjad. Ta sirutas parema käe välja ja sasis Valtri juukseid. Too tegi peaga liigutuse nagu kass, keda silitatakse ja pööras siis näo tema suunas.

Naise ilmet nähes jäi ta rõõmus naeratus kuidagi poolikuks.

„Hommikust,” ütles Marta Luisa Humal II. „Kaks asja.” Ta asus alati kohe asja juurde. „Esiteks, sisekontroll kaebas su peale. Sa kasutavat töökoha arvutit tööväliseks tegevuseks.”

„Mis sa kostad,” vastas mees külmalt.

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Nagu sa suurepäraselt tead, on töökohal keelatud nii isiklik kirjavahetus kui võrgus ostlemine. Sellel ei ole midagi pistmist tööaja kasutusega. See on ainult kompanii maine huvides. Me ei saa vastutada mistahes jama eest, mille keegi võib meie võrgu kaudu kuskil toime panna.”

„Pea nüüd hoogu,” kortsutas Valter Ambrosius III kulmu. „Mul ei ole siin mingit isiklikku kirjavahetust. Nagu sa suurepäraselt tead.”

„Sisekontroll väidab, et sa käid Päikeselotot mängimas.” Naine võttis käe ta juustelt.

Valter kehitas õlgu. „Kole küll. Keegi ostab kord kuus loteriipileti. Olgu muuga kuidas on, aga sellist jäledust meie kompanii maine üle ei ela.”

Marta Luisa tundis, kuidas ta kõrvad õhetama lõid. „Ära ole lapsik. Mina ei mõelnud seda välja. Minu töö on tagada, et sisekontroll minu osakonna kohta märkusi ei teeks. Viimase poole aasta jooksul on see kolmas märkus sinu arvutikasutuse kohta. Ma ei vingu selle kallal, et sa jäid täna viis minutit hiljaks või et päringuplaani bugi parandamise tähtaeg oli eile, eks ole. Aga ma ei saa sisekontrolli pikalt saata.”

„Nagu ma olen sulle juba korduvalt öelnud ja nagu sa seetõttu suurepäraselt tead, tuli see idioot, kelle nime ma ei hakka praegu nimetama, aga kes inner ja outer join’il vahet ei tee, kolm kuud tagasi töölt minema lüüa. Tema pidamine läheb iga kuu tuhandeid maksma. Mina siin tegelen tema jamaga juba kolmandat päeva ja sa tuled mulle midagi seletama ühest viieeurosest loteriipiletist?!”

Naine pigistas huuled kitsaks triibuks. „Sinuga ei saa absoluutselt rääkida.”

„Saab küll, kui sa mõistlikku juttu ajad. Sisekontrolli tõlgendus, et iga kommertslehekülje külastus on turvareeglite rikkumine, on meelevaldne. Seda ei ole mitte kuskil kirjas. Nad on selle ise välja mõelnud, kuna neil ei ole mitte midagi teha. Sinu asi on oma töötajaid kaitsta debiilikute eest. Eriti siis, kui sa nendega magad, vabanda väljendust.”

„Valter, sa paned mind täiesti võimatusse olukorda. Mis asja ma pean nüüd sinu arvates tegema? Nagu sa suurepäraselt tead, ei vii nendega vaidlemine mitte kuhugi. Tegelikult oleks loogiline sulle HR kaudu ametlik hoiatus teha.”

Valter kehitas uuesti õlgu. „Arvatavasti sellise loogika pärast sul ongi kaks tsüklit,” märkis ta kuivalt.

Marta Luisa jõllitas teda hetke, huuled kergelt paokil, surus siis midagi endas suure vaevaga maha, pööras ümber ja oli hetkega läinud.

Oma kabinetis vajus ta seljaga vastu jahedat seina ja vahtis mitte midagi nägevate silmadega lakke. Ta ei olnud varjanud, miks ta kahes vahetuses töötas. Ega sedagi, mida Marta Luisa Humal III teinud oli. Temal ei olnud midagi varjata. Parim kaitse, mida ta leida võis, oli endale kinnitada, et temal polnud midagi varjata.

Seni oli see toiminud. Ta oleks pikalt saatnud igaühe, kes oleks endale mingeid vihjeid lubanud.

Peale Valtri.

8:05

Muidugi oli mees seda uuesti teinud kohe, kui ta lahkunud oli.

Marta Luisa Humal II istus oma kabinetis ja särtsus. Äsja oli lõppenud iganädalane koosolek, kus sisekontrolli tibin oli talle rõõmsalt teatanud järjekordsest, vaid pool tundi vanast vahejuhtumist tema osakonnas. Neetud väike… Ja kõik nad istusid seal laua ümber ja teadsid. Tegid küll nägu, et see pole midagi, mis loeks, ja et nad üldsegi sellele ei mõtle, aga teadsid ja mõtlesid küll. Ta nägi seda nende silmist.

Muidugi ei ole keegi nii loll, et teda avalikult diskrimineerida tema kolmanda, kriminaalkorras karistatud ja elimineeritud isiksuse pärast. Aga faktid jäävad faktideks ka siis, kui need on poliitiliselt ebakorrektsed. Neil olid ühised hormoonid ja kõik muu. Seesama keha, mis oli viinud Marta Luisa III tema kuriteoni, istus nendega koos laua taga ja toitis sedasama aju, mida valitses hetkel Marta Luisa II. Keegi neist ei unustanud seda korrakski. Keegi neist täiuslikkuse kehastustest, kes nad kõik oma arstidest, teadlastest või direktoritest harmoonilistele kaasisiksustele nii keni kaarte jätsid ja enda omi kabinettides eksponeerisid.

Ta surus midagi endas suure vaevaga maha ja püüdis külmalt kaalutleda.

Kui tal tuleb valida oma töökoha ja Valtri vahel, siis pole mehel šanssi.

Kui ta viimaks oli selle sosinal välja öelnud, ootas ta veidi, kuni torm vaibus, ja mõtles edasi.

Valter on hea programmeerija, võib-olla koguni väga hea, aga ta pole asendamatu. Tema ülesanded saab jagada Hugo ja Martini vahel, kuni uue leiab. Üle poole aasta selleks ei kulu. Tal on nüüd juba neli suulist märkust pluss värske juhtum ja ta on parandamatu. Range viimane hoiatus turvareeglite rikkumise ja ebaviisaka käitumise eest tuleks HR-ist poole tunniga.

Ta silmad täitusid pisaratega.

Uks läks koputamata lahti ja lävel seisis Valter Ambrosius III. Marta Luisa jõllitas meest nagu ilmutust.

Too sammus sõnagi lausumata akna juurde ja hakkas, selg Marta poole, musta markeriga akna kõrval seina sodima.

Mida kuradit!? „Valter!”

Valter ei vastanud. Ta kael oli tulipunane. Kümne sekundi pärast pööras ta naisele otsa vaatamata ümber, asetas markeri ettevaatlikult lauale ja marssis välja.

Seinal seisis kümnesentimeetriste trükitähtedega:

„Avaldus. Palun mind viivitamatult töölt vabastada, kuna mu ülemus on madu ja ma võitsin miljoni.”

Kuupäev ja allkiri.

14:00

Valter Ambrosius I ärkas, kui unemasin ta pea vaikse suminaga täitis. Esmalt viirastusid kuldse meega täidetud kärjeraamid, millel sebis tuhat mesilast, siis tundus, nagu viiks kiletiivad teda ennast silmitorkivalt heleda laotuse poole, ja siis läksid laud lahti.

Ta tõusis istukile ja tundis suus veini maitset. Mis sa kostad.

Hetke istus ta voodiserval, püüdes kindlaks teha, kui purjus ta on. Siis tõusis ta ettevaatlikult püsti. Seinad igatahes ringi ei käinud ning neil rippuvad perekonnapildid lõustu ei teinud.

Ta astus ettevaatlikult laua juurde, klõpsutas tahvli kõrval otsiku üles ja puhus sellesse.

„1.55”, lõi kiri tahvlil helendama. Valter Ambrosius I tõmbas tooli lähemale ja istus mõne hetke enda ette vahtides. Siis ütles ta salasõna, tellis ühe kange kohvi ja ajas veidike kõikudes riided selga. Kohv vähendas kõikumist märksa.

Kui ta peoga üle tahvli pühkis, lõi sellel ergama kiri:

„Elustiili muutmise ettepanek. Valter Ambrosius III”

Mees norsatas. Idioot teeb jälle oma nalju. Pakub nagunii välja, et ennast igal hommikul täis juua. Nagu tal niigi muresid vähe oleks. Eelmine kord tahtis ta minna ümbermaailmareisile. Jalgrattaga.

14:35

Irene istus juba nende tavalises lauas aknaorvas, rangelõikeline sirelililla kostüüm seljas. Irene Blank. Naine, keda armastas nii Valter Ambrosius I kui tema vaimupuudeta kaasisiksus. Vahet pole, mitmes Irene Blank, kuigi see siin oli muidugi Esimene. Kõik Irene Blankid siin maailmas on päikesekillud, rõõmurattad ja nii edasi.

Päikesekild ja rõõmuratas sirutas oma pika sääre välja ja naeratas hunnitut naeratust. Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuslikkuses, vaid väikestes veetlevates vigades – ning Irene Blanki naeratuse muutsid säravaks ja nii edasi tema veidike puseriti esihambad.

Väikeses kohvikus hõljus lihapraadimise hõng ja äkki tundis Valter, et oli kohutavalt näljane. Iseenesest oli see hea märk. Ta suudles naist põgusalt ja küsis istudes:

„Kas sa juba tellisid?”

Irene noogutas. „Karbonaadi. Kohe peaks tulema.”

Mees libistas sõrmega üle tahvli ja valis sama. „Kui karbonaad, siis karbonaad. Ma jäin hiljaks, vabandust. Tegelikult olen ma juua täis. Idioot kukkus vastu lõunat tühja kõhu peale jooma.”

„Jaah?” Irene kergitas üht kulmu. „Mis tal hakkas?”

„Kust ma pean teadma? Tegi järjekordse muudatusettepaneku. Ma ei hakanud lugema.”

Naine ei vastanud. Valter Ambrosius III tegi umbes kord kuus oma kaasisiksustele ametliku elustiili muutmise ettepaneku. Ta paistis täiega nautivat bürokraatlikele formularidele tobeduste kirjutamist. Üldiselt oli nende kõigi sisuks temast, Irenest, lahti saada. Valter Ambrosiustel polnud nii palju raha, et üürida Kolmandale eraldi korter, ning ka Esimene polnud vaimustatud mõttest iga kord Kolmanda isiklikus pesas ärgata. Nii nad siis elasid üheskoos ja rändas naine.

Irene Teine oli sättinud oma unemasina nii, et Irene Kolmas jõudis tavaliselt enne kaduda, kui Valter Kolmas üles ärkas. Irene Kolmas ei avaldanud nimelt Valter Kolmandale vähimatki muljet. Mis oli imelik, sest keemia pidi ju sama olema. Aga seda tuli ette. Niisiis pidas Irene Kolmas omaette väikest tuba. Tagajärg oli, et Esimesed pidid alati üksinda ärkama.

„Aga tont temaga.” Mees naeratas. „Räägime millestki muust.” Ta silitas sõrmeotstega naise kätt. Nad käisid alati koos lõunal ja kõik õhtud pärast neljatunnist tööpäeva kuulusid neile.

Kaks ja pool tundi, mille nimel tasus elada.

21:59

Valter Ambrosius II tõusis delikaatselt hämaras voodis istuli ja vaatas magavat naist. Too oli teki pealt ära ajanud ja lina ka peaaegu. Kohe ta ärkab ja küsib, kas ma tean, mis ta unes nägi.

Siin ta nüüd on, see inimkonna suurim arenguhüpe pärast neoliitilist revolutsiooni. Isiksuse lõhestumine, mis oli seni olnud haruldane haigus, oli kontrolli alla saadud ja üldiseks hüveks pööratud. Igasse kehasse majutati kolm isiksust ning igaüks neist pandi neljaks tunniks tööle ning sai kolm ja pool tundi vaba aega. Vanavanemad olid nimelt märganud, et inimressursi jõudlus kahanes pärast nelja esimest töötundi märkimisväärselt. Igal kaasisiksusel olid oma töö, maitse, huvid ja kodanikuõigused. Ainult poliitikud, keda nad valisid, ja mõned väljavalitud suurvaimud elasid 12- või 24-tunnistes tsüklites. Ja need, kelle kaasisiksused olid kõrgeimat karistusmäära rakendades elimineeritud.

Kaheksatunnise une asendas poolteisetunnine. Und, nagu selgus, oli eelkõige vaja ajul ning veel enam isiksusel. Aju ei saanud hakkama ühe isiksuse ööpäevade kaupa jooksutamisega ilma vahepeal pikalt magamata. Kolmeks isiksuseks lõhenemise puhul aga, olge lahked, magasid tegelikult kaks neist kogu aeg. Ülejäänu tegi ära unemasin, mis muutis pooletunnise uinaku keha jaoks niisama kosutavaks, nagu nende vanavanematele oli olnud nende kuue- või kaheksatunnine öö. Võis ju unemasinat ignoreerida ja katsuda oma isiksust ärkvel hoida, aga varem või hiljem murdis järgmine jõuga sisse ja siis oli kõigil tükk aega väga paha olla.

Vanavanemaid, mõtles Valter Ambrosius II tuhandendat korda, on poliitiliselt korrektne pidada laiskadeks isekateks lojusteks. On ju absoluutselt ebaeetiline pidada oma keha 24 tundi ööpäevas endale, samal ajal kui seda võib kasutada veel kaks toredat inimest! Tegelikult on see lausa topeltmõrva moodi. Olid ju kõik, kes minevikus isiksuse lõhestumist ravisid, üksiti ühe kaasisiksuse mürgitanud?

Üheksa oleks veel kolm korda eetilisem, aga siis ei jõuaks keegi enam midagi asjalikku teha. Nii lihtne või keeruline see oligi. Igasugune tegevusetus oli niigi kadunud, kõigil oli nüüd kiire. Tänavakuritegevust polnud enam olemas. Mitte keegi ei jõlkunud niisama, et möödakäijatele ajaviiteks üle tahi anda. Kellelgi polnud enam aega, mida viita. Ning selliseid pättusi kaasisiksuste eest varjata oli ka lootusetu. Muidugi tuli vahel ette, et kõik kolm kaasisiksust saavutasid kokkuleppe ja moodustasid kuritegeliku ühenduse, aga äärmiselt harva. Igaühele on kõige võõramad ta enda elukaaslased, sest nood on ainukesed inimesed maailmas, kellega pole kunagi võimalik tutvuda. Kolmas oli ju kuulu järgi täitsa tore mees, kuid kaebaks siiski ta peale kõhklemata.

Toda arenguhüpet sümboliseerisid Valter Ambrosius II jaoks kõige paremini nood kaks minutit, mil ta ootas, et tema naisest saaks tema naine.

22:01

Naine liigutas ennast, lükkas lina tervenisti põrandale, pööras näo mehe poole ja avas silmad. Viie sekundi jooksul sugenes pilku mõte, ta tõstis laisalt käe ja lükkas unemasina peast.

„Kallis, tead, mida ma unes nägin?”

Mees vaatas teda pika pilguga. Sihvakad jäsemed, väike tagumik ja kikkis rinnad, mille nibud olid pärast ärkamist õige heleroosad. Kui natuke liiga suured hambad kõrvale jätta, siis suurepärane keha. Ta silitas naise õlga.

„Pole aimugi.”

„Ilus pikk rohi. Ja lilled…” Irene Blank II naeratas äraolevalt. Mees istus ja jälgis, kuidas elu temasse tagasi voolas. Naise unisus kadus mõne hetkega ja ta muutus asjalikuks. Paari minuti pärast oli laual õhtusöök ja ta sõrmed siplesid tahvli menüüde vahel. Mees istus laua taha, rüüpas lonkshaaval kohvi ja kuulas.

„Täitsa jama, tead. „Rahulikult alanud asi võtab tuurid üles. Pead igal hetkel olema valmis kaitseks ja rünnakuks. Loodetud tulemus ei pruugi niipea ilmneda.” Ma kohe tundsin seda eile, kui neile selle pakkumuse saatsin, et sellest tuleb mingi jama.”

„Horoskoope ei ole mõtet tõsiselt võtta.”

Irene saatis talle solvunud pilgu. „Jajah, sina tead muidugi kõige paremini. Ära hakka jälle peale. Tähed mõjutavad kõike meie ümber.”

Valter ei hakanud jälle peale, vaid rüüpas kohvi ja sõi leiba kodujuustuga.

„Vanade egiptlaste õlleretsept on taastatud. Kujuta ette, vaaraode ja püramiidide aegne, mitusada aastat vana!” Irene jäi mõttesse ja kobrutas kulmu. „Huvitav, kust nad pärmi said?”

Valter rüüpas kohvi ja sõi tüki keeksi. Irene Kolmas pidi kuulu järgi veel hullem olema. Mõni ime, et Valter Kolmas teda nähagi ei kannatanud.

Naine tegutses nagu tuulepööris ja kõik Valteri ümber oli korras ning läikis, enne kui ta arugi sai.

„No mis sa konutad, rasvarull!” naeris Irene ta selja taga ja laksas talle käeseljaga vastu paljast selga. Siis oli ta juba riides ja lehvitas ukse juurest läikiva käekotiga. „Hommikul näeme, tšau!”

Rasvarull istus ja põrnitses kinnilangenud ust. Siis rüüpas ta ära viimase kohvitilga, istus naise kohale ja tõmbas peoga üle tahvli.

„Elustiili muutmise ettepanek. Valter Ambrosius III”

Tegelikult oli Kolmandal muidugi õigus. Igas üksikus punktis eraldi ning igas ettepanekus tervikuna. Ta polnud seni lihtsalt endas veel jõudu leidnud, et toimekas kretiin välja visata ja Esimese elustiil maha hääletada. Iga kord, kui ta naise suurepärast keha oma käte vahel hoidis, lükkas ta selle edasi. Ja naine vist mõistis seda, keppides temaga nii palju, kui jõudis. Eile hommikul näiteks autos…

Ta avas ettepaneku ja jäi seda jõllitama.

Ausalt öelda oli see ta vaheldusrikkas elus esimene kord, kui keegi talle oma miljoni jagamist pakkus.

22:48

Valter Ambrosius II astus metroorongist välja ja liikus inimsummaga kaasa, kõhetu kogu vihmamantlis. Teda ei jälitatud. Valgusjõena suhises kõrvalteele uus rong ja lagunes peatudes vaguniteks. Ta tegi järsu pöörde ja kargas viimasel hetkel enne uste sulgemist peale. Pooltühjas vagunis teatas tabloo talle, kuhupoole ta nüüd sõitis.

22:56

Valter Ambrosius II astus metroorongist välja ja liikus väheste väljujatega kaasa, kõhetu kogu vihmamantlis. Eskalaator viis ta üles ning sellelt paistis kogu perroon nagu peo peal. Teda ei jälitatud.

Ülal, määratu betoonist kupli all, undasid bussid. Ta otsis number 174 peatuse ja jäi ootama.

23:36

Valter Ambrosius II kõndis sildi alt „Autorehvide taastamine” läbi ja avas väikese ukse rehvipumba automaadi taga. Õieti polnudki see uks, vaid pikk ja kitsas elektrikilbi luuk, kust ta ennast silmapilgust kiiremini läbi libistas.

Sosinal öeldud salasõna peale tõusis põrand järgmisele korrusele, kus tillukese hämara toa keskel seisis nahkkattega sügav tugitool, mille selg tema keha all mõnusalt tagasi vajus.

Päris tore tunne on olla üks kahest miljonäri pärijast. Vahetevahel lakkas mõni isiksus olemast või elimineeriti ning seks puhuks oli ette nähtud, et kaasisiksused kuuluvad tema pärijate esimesse ringi. Kõik Valter Ambrosiused olid teadaolevalt lastetud.

Kuigi terve miljonigi eest ei saaks ta siit töölt kuhugi ära minna. Mitte et see muidu asjaks poleks.

Ta surus pähe unemasinat meenutava võru ning alustas teekonda sinna, kuhu teda täna saatsid inimesed, kes olid sisse seadnud selle töökoha ja maksid kaks korda rohkem, kui ülejäänud perekond kokku teenis.

Üksildastesse süngetesse serveritesse viivatele radadele.

3:27

Optimaat tuli reaalaega. Kusagil Võrgu sügavuses langesid nende vestluse bitid vaid nende jaoks loodud serverisse vaid nende jaoks loodud krüptograafilisse laukasse. See ei varjanud üksnes vestluse sisu. See varjas ka ühenduse eksistentsi.

See varjas ka põhimõttelist võimalust, et niisugune ühendus võinuks kunagi eksisteerida. See oli ette nähtud vaid hädaolukorraks. Kunagi varem polnud Valter söandanud mõeldagi võimalusele esitada selle kaudu isiklikku palvet.

See varjas ka optimaadi eksistentsi, kuni ka Valter Ambrosius II ise selles veidike kahtlema hakkas.

Võis ju olla, et ta rääkis algelist Turingi testi läbiva skriptiga, mis asus sealsamas nurga taga ning konstrueeris vastused tema küsimuse põhjal?

4:45

Pärast kolme otsa metrooga, kvartalite kaupa ekslemist koju ruttavate rõõmsate ööinimeste summas, restoranide tulesid, kaldapealsete välikohvikute vaikset muusikat ning üksildasi läbikäidavaid tagahoove, kuhu ta põiganud oli, et kuulatada võimaliku jälitaja samme – pärast kõike seda lõpuks oma kolmekümne üheksandal korrusel asuva pugeriku ukse taga seistes ja taskust sõrmeküüne suurust kapslit õngitsedes teadis ta, et nii see polnud.

Sellest ajast saadik, kui bersergiks saamiseks koerapöörirohtu söödi, on palju vett merre voolanud.

4:55

Irene oli teda oma igavesi ajaviiteuudiseid sirvides oodanud. Riided vajusid nende kehadelt salasõnu kuuldes iseenesest põrandale ja sinna need ka jäid. Valtri huuled liikusid naise pehmel väikeste udemetega nahal ja tolle rinnanibud polnud enam roosad, vaid ümmargused ja punased nagu suured jõhvikad sügisesel rabamättal. Sihvakas keha, millel polnud ainustki üleliigset grammi, pöördus nõtkelt ta käte vahel ja põimis ennast tema ümber. Iga suudluse või õrna näksatusega tilgutas Irene ta verre tilgakese tulikuuma nõret, mis koondus tema alakehas pimedaks jõuks – siis aga vedas naine oma sõrmeotstega mööda ta nahka, seda vaevalt riivates, ning iga puudutus vabastas tillukese elektrilaengu, mis saatis õrna laine üle kogu ta keha.

Äärepealt oleks ta jälle edasi lükanud.

Siiski komberdas Valter Ambrosius II hetk enne unemasina aega duširuumi, avas värisevate sõrmedega kapsli, neelas selle sisu alla ja jõi vett peale.

Vabanda, vennas Kolmas. Hasta la vista.

5:48

Valter Ambrosius III ärkas, kui kööginurgas midagi kolises. Ta ajas ennast tikksirgeks ja vahtis hommikumantlis kondibuketti, kes külmkapi juures toimetas. Irene ei heitnud ta poole pilkugi ja see käis talle närvidele.

„Tere hommikust!”

Mehe kare hääl pani naise võpatama ja üle õla vaatama. Siis pööras too demonstratiivselt mehele selja ja valas oma helvestele suure hoolega piima peale. Pildid seintel olid veel vanad: kõhn blond naine, nende endiga võrreldes hiiglaslikuna tunduva jalgpalli ümber kohmitsevad kassipojad, mingisugune igivana maja puude all.

„Tere hommikust, ma ütlesin!”

Valter Ambrosius III kõrvalestad lõid punetama. Naine pani kausi kolksuga köögilauale ja istus sööma. „Ära karju,” ütles ta täis suuga. Tahvlit ta ei kasutanud. Valter ei teadnud, kas ta üldse kunagi midagi luges.

Mees luges vaikselt kümneni ja kobis üles. Oma alastust varjamata voodi kõrval seistes sõnas ta väga rahuliku häälega: „Ma lähen nüüd duši alla ja kui tagasi tulen, oled sa kadunud.” Naine ei vastanud.

Kuum dušš pani iga tema närvilõpme sekundiga kirvendama. Ta pesi end kärsitult ja kuulmist pingutades, iga hetk välisukse kolksatust oodates. Lõppude lõpuks peaks kuskil ju mingi piir ka olema. Eilsed trussikud ja nüüd siis see… Irene võiks ju vähemalt nägugi teha, et kiirustab, mis? Mitte lösutada laua taga nagu pohmas koduperenaine pühapäevahommikul. On see liiga palju palutud?

Ta loputas dušigeeli maha ja võttis rätiku. Naise rasvase taldriku all ootab tahvel, et talle kuvada vastuseid ta ettepanekutele. Nüüd on nad nõus, ta teadis seda. Pidid olema. Miljon oli jõudnud ta pangaarvele juba eile, enne kui ta tähistama läks, ja see muudab kõik.

Nüüd on ta perekonnapea ja need tüübid söövad tal peost.

6:06

Valter Ambrosius III astus ennast kuivatades tuppa. Irene istus laua taga nagu enne ja luristas kohviga.

Valter ei kavatsenud seda rohkem kannatada. „Kuradima vanamoor, tõmba lesta!”

„Ära, värdjas, mölise!!” röögatas naine talle vastu.

Midagi väga suurt ja kuuma plahvatas mehe rinnakaare all ja saatis tulipalava laine juuksejuurteni. Ta värisevad käed otsisid umbropsu, kiskusid lahti sahtleid ja kapiuksi ja leidsid.

Naine kargas tooli ümber lüües püsti, kuid siis oli juba hilja.

Pärast magas Valter kaksteist tundi, kuni reetlikud molekulid vaikselt ta veres lagunesid.

18:10

Valter Ambrosius II ärkas, lasi pilgu üle toa käia, vaatas kella, käis oksel ja helistas politseisse.