Читать книгу Õhtu rannal - Kristjan Sander - Страница 3

1

„Kui seda jama poleks olnud,” ütles Vita.

„Ära seleta.”

Tilluke lõke pragises.

„Tõuseksime üles, käiksime duši all, istuks valge linaga laua taha…” jätkas Vita endisel lainel. Ta nimi tähendas Elu.

„Kas jääd vait juba!?” Andrei kärisevas hääles kostis ärritust.

„Hakkab jälle peale,” kommenteeris Sült.

Tilluke lõke pragises.

Mõnda aega oldi tasa. Lumehelbeke istus ja vahtis tuimalt tulle.

Sült ajas ennast püsti, lentsis ääreni ja kusi üle plekiga kaetud põlvekõrguse rinnatise. Kaugel all loksus vesi. Ikka veel pilvedesse mattunud taevas helendas vaid väga nõrgalt. Juuniöö oli pime nagu augustis. Katuste nelinurgad eristusid vaid vaevu.

„Mõelda vaid, et mägedes elavad inimesed nagu enne,” ütles lõkke ääres Vita.

Sült jalutas tagasi ja jäi tulesõõri serval seisma.

„Aeg magama minna,” ütles ta rahulikult. „Vital on esimene valve, teine on Andrei.”

Nad ronisid putkasse, laotasid magamiskotid poroloonikihile ja sirutasid ennast välja. Kõik oli rõske, külje alt puges nahale lähemale niiskus ja putka seintel pärlendasid lõkkekumas veetilgad. Sült vaatas, kuidas need aeg-ajalt värahtasid ja allapoole veeresid, vahel mõne sentimeetri kaugusel taas pidama jäädes, vahel aga ettejäänud teise tilgaga oma masse liites ning üheskoos põranda ääreni jõudes.