Читать книгу Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri - Krystal Sutherland - Страница 3

Esther Solar oli Lilac Hilli hoolde- ja rehabilitatsioonikeskuse ees juba pool tundi oodanud, kui temani jõudis teade, et needus oli jälle oma nägu näidanud.

Tema ema Rosemary Solar seletas telefonis, et ei saa mitte mingil juhul oma tütrele järele tulla. Pere auto kapotil oli nähtud istumas kollaste pilukil deemonisilmadega süsimusta kassi – piisavalt sünge oomen, et takistada ema autoga sõitmast.

Esther võttis uudise vastu külma kõhuga. Spontaanne foobiate tekkimine polnud Solari perekonnas midagi uut ja seega hakkas ta astuma Lilac Hillist nelja kvartali kaugusel asuva bussipeatuse poole, punane keep õhtuses tuules lehvimas, mis tõmbas endale nii mõnegi möödakäija pilgu.

Kõndides mõtles ta, kellele normaalsed inimesed sellises olukorras helistaksid. Tema isa oli endiselt kaevunud keldrisse, kuhu ta end kuus aastat tagasi oli lukustanud, Eugene oli teadmata kadunud (Esther kahtlustas, et ta oli jälle lipsanud läbi mõne reaalsusesse tekkinud augu – Eugene’iga juhtus seda aeg-ajalt) ja tema vanaisal ei olnud enam auto juhtimiseks vajalikke motoorseid oskusi (rääkimata sellest, et ta oli tegelikult ka oma lapselapse olemasolu unustanud).

Põhimõtteliselt oli Estheril väga vähe inimesi, kes oleksid saanud teda kriisiolukorras aidata.

Bussipeatus oli reedeõhtu kohta kuidagi tühi. Seal istus ainult üks inimene, pikk mustanahaline kutt, kes oli riides nagu tegelane mõnest Wes Andersoni filmist: laimirohelised pesu­sametist püksid, seemisnahast pintsak ja juukseid kattev barett. Poiss nuuksus vaikselt, nii et Esther tegi seda, mida tuleb teha siis, kui täiesti võõras inimene näitab sinu läheduses üles liiga palju emotsioone: ta ignoreeris poissi täielikult. Ta istus tema kõrvale, võttis välja oma päevinäinud „Ristiisa” köite ja üritas kõigest väest selle lugemisele keskenduda.

Lambid nende kohal undasid nagu herilasepesa, pidevalt põlema süttides ja kustudes. Kui Esther oleks hoidnud pilgu raamatul, oleks järgnev aasta tema elust hoopis teistsuguseks kujunenud, aga ta oli Solar ja Solaridel oli halb komme pista oma nina sinna, kuhu sellel asja ei olnud.

Poiss nuuksus südantlõhestavalt. Esther tõstis pilgu. Poisi põse­­sarnal ilutses sinikas, mis paistis luminofoorlambi valguses ploomi­karva, ja tema lõhkisest kulmust immitses verd. Mustriga triik­särk – mis oli ilmselgelt millalgi 1970ndate keskel kuhugi kaltsukasse viidud – oli kaelusest katki rebitud.

Poiss nuuksatas uuesti ja piilus siis silmanurgast Estheri poole.

Esther vältis üldiselt inimestega rääkimist, kui see polnud just täiesti hädavajalik; mõnikord vältis ta inimestega rääkimist ka siis, kui see oli täiesti hädavajalik.

„Kuule,” sõnas ta lõpuks. „Kas kõik on korras?”

„Mind vist rööviti,” ütles poiss.

„Vist?”

„Ma ei mäleta.” Ta osutas haavale oma laubal. „Aga telefon ja rahakott on läinud, nii et vist rööviti.”

Ja siis tundis Esther poisi ära. „Jonah? Jonah Smallwood?”

Ta oli küll aastatega muutunud, aga tal olid needsamad suured silmad, sama tugev lõuajoon, sama intensiivne pilk, mis juba lapsena. Ta oli nüüd karvasem: habemetüügas ja peatäis pakse musti juukseid, mille tukk turritas moodsalt püsti. Estheri arust meenutas ta Finni filmist „Star Wars: Jõud tärkab”, mis oli tema meelest väga hea viis, kuidas välja näha. Poiss heitis talle pilgu, vaatas tema Jackson Pollocki maali meenutavaid tumedaid tedretähne, mis olid üle tüdruku näo ja paljastatud kaela ja käte piserdatud, ning oranžikas­punast juukselakka, mis langes tema puusadest allapoole. Üritas meenutada, kus nad kohtunud on. „Kuidas sa mu nime tead?”

„Sa ei mäleta mind?”

Nad olid sõbrad ainult aastakese ja olid siis vaid kaheksased, aga ikkagi. Esther tundis südames kurbusetorget, et poiss teda nähtavasti ei mäletanud – sest teda ei olnud Esther kohe kindlasti unus­­tanud.

„Me käisime koos algkoolis,” seletas Esther. „Olime proua Price’i klassis. Sa palusid mind valentinipäeval oma Valentiinaks.”

Jonah oli ostnud talle kotitäie Sweetheartsi komme ja meisterdanud kaardi, millele oli maalitud kaks sokki ja kiri Me oleme täiuslik paar. Sisse oli kirjutatud palve vahetunnis kokku saada.

Esther oli oodanud. Jonah polnud välja ilmunud. Tegelikult ei näinudki Esther teda enam kunagi.

Kuni praeguseni.

„Ah jaa,” ütles Jonah aeglaselt, näole viimaks ilmumas äratundmine. „Sa meeldisid mulle, kuna protesteerisid raamatupoe ees Dumbledore’i surma vastu, mingi nädal pärast seda, kui film välja tuli.”

Kuidas Esther seda mäletas: erkpunase potisoenguga väike seitsmeaastane Esther piketeerimas kohaliku raamatupoe ees plakatiga, millel seisab: Päästke võlurid. Ja siis lõik kella kuuestest uudistest, kus reporter põlvitab tema kõrvale ja küsib: „Kas sa ikka tead, et raamat ilmus aastaid tagasi ja selle lõppu ei saa muuta?” ning Esther vaatab lollakalt silmi pilgutades kaamerasse.

Tagasi reaalsusesse: „Väga nõme, et sellest on olemas videotõend.”

Jonah nookas tüdruku riietuse poole, mille hulka kuulusid nööriga lõua alt kinni seotud veripunane keep ja tema jalge ees lebav punutud korv. „Nagu näha, oled sa ikka veel imelik. Miks sa Punamütsikese riideid kannad?”

Esther ei olnud pidanud oma kalduvust kostüüme kanda juba mitu aastat selgitama. Võõrad inimesed tänaval eeldasid alati, et ta läheb või tuleb mõnelt kostüümipeolt. Tema õpetajad – oma suureks meelehärmiks – ei suutnud leida tema kostüümide juures vigu, mis oleksid läinud vastuollu kooli riietumisreeglitega, ja ta klassikaaslased olid harjunud nägema teda koolis Imedemaa Alice’i või Bellatrix Lestrange’i või kellena iganes, ning ei hoolinud eriti sellest, mida ta kannab, kuniks ta jätkab neile kookide smugeldamist. (Hetke pärast sellest lähemalt.)

„Ma käisin vanaisa vaatamas. See tundus sobilik,” ütles ta vas­tuseks, ja see tundus Jonah’t rahuldavat, sest ta noogutas mõistvalt.

„Kuule, kas sul sularaha on?”

Estheril oli küll sularaha – Punamütsikese piknikukorvis. Tal oli 55 dollarit, mis oli kõik määratud minema tema „Välja Siit Kolkalinnast” fondi, kuhu oli nüüdseks kogunenud 2235 dollarit.

Tagasi eespool mainitud koogi juurde. Asi oli nii, et kui ­Esther oli 11. klassis, oli East Riveri keskkool viinud koolisööklas läbi põhjalikud muudatused, mille tagajärjel oli nüüd saadaval ainult tervislik toit. Kadunud olid pitsad ja kananagitsad ja krõbekartulid ja friikad ja hakklihapihvidega burgerid ja natšod, tänu millele oli keskkool peaaegu talutav. Nüüd toodi ärritunud pominaga kuuldavale sõnad „Michelle Obama” iga kord, kui menüüsse lisandus mõni uus toit, nagu näiteks porrulaugu-lillkapsasupp või aurutatud brokoli pirukas. Esther oli näinud kõiges selles kasutamata ärivõimalust ja küpsetanud valmissegust pehmeid šokolaadiküpsiseid. Ta viis need järgmisel päeval kooli, müüs neid hinnaga viis dollarit tükk ja teenis lõdvalt viiskümmend dollarit kasumit. Sellest ajast peale oli saanud temast rämpstoidu Walter White; tema impeeriumi ulatus oli nii suur, et ta kliendid koolis olid hakanud teda kutsuma Cakenbergiks1.

Hiljuti oli ta laiendanud oma tegevuspiirkonda Lilac Hilli hoolde- ja rehabilitatsioonikeskusesse, kus kõige põnevamad asjad menüüs olid üleküpsetatud hot dog ja mage kartulipuder. Äri õitses.

„Miks sa teada tahad?” küsis ta umbusklikult.

„Mul on bussipileti jaoks raha vaja. Anna mulle sulli ja ma saan sinu telefoniga oma kontolt sulle ülekande teha.”

See tundus täiega kahtlane, aga Jonah oli marraskil ja verine ja nutune ning Esther nägi temas pooleldi ikka veel seda armast väikest poissi, kellele ta oli kunagi nii palju meeldinud, et oli saanud temalt kingiks kaardi kahe sokiga.

Niisiis ütles Esther: „Palju sul vaja on?”

„Palju sul on? Ma võtan kõik ja kannan selle summa sulle kohe üle. Võib-olla pean täna üle tee motellis ööbima, kui õiget bussi ei tule.”

„Mul on viiskümmend viis dollarit.”

„Siis ma võtan viiskümmend viis dollarit.”

Jonah tõusis püsti ja istus Estheri kõrvale. Ta oli palju pikem, kui tüdruk arvanud oli, ja kõhnem ka, nagu pilliroog. Ta vaatas, kuidas Jonah tema telefonis pangaäpi lahti tegi, sisse logis, tema öeldud kontonumbri sisse trükkis ja ülekande kinnitas.

Makse edukalt sooritatud, seisis ekraanil.

Niisiis kummardus Esther ettepoole, avas korvi ja andis poisile viiskümmend viis dollarit, mis ta oli täna Lilac Hillis teeninud.

„Aitäh,” ütles Jonah tema kätt surudes. „Sa oled täitsa norm, Esther.” Seejärel tõusis ta püsti, pilgutas silma ja kadus. Jälle.

Ja niimoodi see juhtuski, et sel soojal niiskel hilissuvisel õhtul pettis Jonah Smallwood temalt välja viiskümmend viis dollarit ja varastas umbes nelja minuti jooksul:

- tema vanaema käevõru, otse randmelt,

- tema iPhone’i,

- müslibatooni, mida ta oli kojusõiduks hoidnud,

- tema raamatukogukaardi (mida kasutas hiljem 19,99 dollari suuruse kahju tekitamiseks, kui sodis ühe „Romeo ja Julia” eksemplari vähke täis),

- tema „Ristiisa” raamatu,

- tema peaaegu täieliku halvimate õudusunenägude nime­kirja,

- ja tema eneseväärikuse.

Esther ketras peas piinlikku mälestust oma Dumbledore’i protestist ega taibanud enne, et teda on röövitud, kui tema buss kuue minuti ja üheksateistkümne sekundi pärast saabus, mille peale ta siis juhile hüüdis: „Mind rööviti!” Juht vastas selle peale: „Ei mingeid kerjuseid!” ja pani uksed tema nina ees kinni.

(Võib-olla ei varastanudki Jonah kogu tema eneseväärikust, sest need viimased riismed, mida Jonah ei olnud suutnud Estheri luudelt maha kraapida, võttis hoopis bussijuht.)

Nii et näete, lugu sellest, kuidas Jonah Smallwood Esther Solari paljaks röövis, on üsna sirgjooneline. Aga lugu sellest, kuidas ­Esther Jonah Smallwoodi armastama hakkas, natuke keerulisem.

1 Amfetamiini valmistanud ja müünud peategelane seriaalis „Halvale teele” („Breaking Bad”), kelle aliaseks oli Heisenberg. Cakenberg on sellest tuletatud ja viitab sõnale „kook” (cake ingl k). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.