Читать книгу Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri - Krystal Sutherland - Страница 5

Esther kõndis vabriku sissepääsu ees edasi-tagasi, tegi katuselt alla kukkunud roostetanud tala peal tasakaaluharjutusi ja heitis aeg-ajalt pilke pikkadele varjudele, mida värelev lõkketuli betoonile heitis. Ta mõtles peole minemisele. Ta võib-olla isegi tahtis sinna minna. Ta astus tala pealt maha, tõmbas aia sisse tehtud augu lahti ja seisis seal, üritades sundida end läbi minema. Otsi Eugene üles. Otsi Hephzibah üles. Kõik on korras. Kõik on hästi.

Aga siis koperdas tema poole seltskond purjus üheteistkümnendikke ja ta lasi aiast lahti ning sibas eemale pimedusse nagu ehmunud pesukaru. Ta ei talunud küsimusi selle kohta, miks ta siin väljas on, sest tal polnud head vastust. Kuidas seletada võõrastele, et nende ümber on jõuväli, nähtamatu barjäär, mis sumiseb inimeste ümber, keda ta ei tunne, ja hoiab teda tagasi?

Seega ronis Esther üles tehase teisele korrusele viivast mädanevast trepist, mille ümber oli tõmmatud ohutuslint, ja tegi endale läbi labürindilike koridoride teed, kuni leidis koha, kus tükike põrandast puhtaks pühkida ja maha istuda. Ta võttis veinipudelist suure lonksu ja kui tema silmad olid hämarusega harjunud, vaatas ringi. Põrandas olevatest aukudest paistis lõkkevalgust. Eugene poleks siin ruumis kaua vastu pidanud, sest valgust oli minimaalselt ja keegi – eeldatavasti teismelised – oli siin juba käinud ning seinad verd meenutava punase värviga kokku plätserdanud. Sõrmedega seinale tõmmatud sõnad VÄLJA SIIT VÄLJA SIIT VÄLJA SIIT kordusid aina uuesti. Eugene oleks saanud paanikahoo ja/või iseeneslikult süttinud.

Esther oli vaid killukese võrra julgem ja võib-olla kergelt purjus, nii et ta heitis kõhuli ühe suurema augu äärde, millest paistis peomelu, joonistas tolmu sisse mustreid ning vaatas veini juues, kuidas mööda tema käsivart roomab väikeste mustade putukate rivi, mis jäi tema sõrmeotstele pidama. Talle meeldis seal, perifeerias, kus ta võis asju kõrgusest jälgida. Eugene oli lõkke ääres ja jõi samuti Rosemary tagant varastatud veini. Esther jälgis oma venda mõnda aega, üritades mõista, kuidas sobitus tema sellesse kummalisse sotsiaalsesse puslesse, millest Esther päriselt aru ei saanud.

Eugene’i ümbritses suurema vaevata sülle sadanud müstiline populaarsus, mis ajas teda täpselt samamoodi segadusse nagu ­Estheritki. Ta oleks pidanud olema teismelistele sitapeadele suure­pärane märklaud: ta oli kõhn ja natuke naiselik, ta riietus imelikult ning tundis tõsist huvi demonoloogia ja religiooni ja filosoofia vastu. Ta oli tark, vaikne, hooliv ja õrn ning – mis ehk kõige peamine – tema nimi oli Eugene. Keskkool oleks pidanud olema tema jaoks tõeline õudusunenägu, aga ei olnud.

Daisy Eisen üritas meeleheitlikult temaga flirtida, saamata aru, et Eugene’i pilk vilksab pidevalt temalt eemale, langedes hoopis pikale mustanahalisele tüübile, kes teisel pool leeke inimestele mingit lugu rääkis. Esther jälgis teda mõnda aega, jälgis tema elavaid liigutusi, seda, kuidas ta ronis alasi peale, et kõik teda ikka näeksid, vaatas, kuidas ta võttis mõlemasse kätte joogi ja lonksas nii ühest kui ka teisest, samal ajal oma uskumatut lugu rääkides. Ta liikus nagu varjuteatris, nagu näitleja mõnes ammuse sajandi etenduses. Esther mõistis, miks Eugene oli lummatud.

Ja siis pööras poiss ringi.

Ja – teist korda selle päeva jooksul – tundis Esther ta ära.

Seal, lõkketule soojas valguses helendades seisis Jonah Small­­wood. Isegi siit oli näha, et sel pärastlõunal tema põsel ilutsenud sinikas oli kadunud ja ta lõhkine kulm paranenud, mis tähendas, et ta oli kas a) Highlander3 või b) päris hea meigi­kunstnik, millest mõlemad variandid tundusid võrdselt ebausutavad.

Esther ei olnud tavaliselt vägivaldsete kalduvustega, aga pooleks sekundiks kaalus ta veinipudeli seina vastu puruks löömist ja Jonah’ alakõhtu paari augu torkamist. Siis meenus talle, et veri oli tema peaaegu täielikus nimekirjas neljakümnes punkt, nii et ta öökis natuke, ning otsustas Jonah’le hoopis rusikaga näkku anda. Ta jättis pudeli sinnasamasse, lipsas trepist alla, ronis võrkaiast läbi ja marssis lõkke poole – raev oli ärevuseankru tema rinnust ajutiselt välja tõmmanud, andes talle uskumatu julguse. Kuna ta oli riides nagu Wednesday Addams, ei tundnud Jonah teda ära, mis oligi kostüümide mõte. Kimbatus. Meeltesegadus. Kiskjatevastane maskeering.

Kui Esther oli temast umbes meetri kaugusel, jõudis poisile kohale, kellega on tegu. Jonah pani tema näo kokku mälestusega „tüdruk, keda ma bussipeatuses röövisin ja sinna kaitsetult maha jätsin” ja ütles: „Oi, raisk!” Ta koperdas alasi pealt maha, viskas ühe joogi käest ja tahtis vehkat teha, aga oli liiga hilja. Esther oli juba kohal. Ta haaras Jonah’l särgikaelusest kinni ja lõi. Ta polnud kunagi varem kedagi löönud, mitte päriselt, mitte kavatsusega tõesti haiget teha. Tema löök maandus soovitud sihtmärgist (vasakust silmast) viie sentimeetri kaugusel ja justkui libises õrnalt mööda poisi lauba vasakut külge, tuhisedes siis nagu soe tuuleke üle ta juuste.

„Sa lõid mind,” ütles Jonah, nagu oleks ta sellest tõsiasjast täiesti šokeeritud, „vastu juukseid.”

„Sa varastasid mu raha ära! Ja mu müslibatooni!”

„See oli ülimaitsev.” Ta rõhutas igat silpi moel, mis pani Estheri silma tõmblema nagu multifilmipahalasel.

Ja siis lõhestas õhu sireenide üürgamine.

„Oi, pekki! Jookse!” Kuigi Esther oli teda just väga kohmakalt vastu pea vasakut külge löönud, viskas Jonah ka oma teise joogi maha, haaras tal käest kinni ja tõmbas teda enda järel vabriku tagaosa suunas. Estheri esimene mõte oli Eugene, kes ei saanud ära joosta, kes ei saanud lõkketule valgussõõrist lahkuda, aga mendid olid neil juba kannul ja karjusid, taskulampide valguskiired kõikjal ümberringi vilkumas. Oli kuulda politseikoerte haukumist ja teismeliste rõõmukilkeid, sest nad tundsid niklitehast nagu oma kodu, teadsid kõiki selle koha saladusi, peidetud õõnsusi ja labürindi­taolisi koridore ja boilerite sisse roostetanud auke, mis olid täpselt nii suured, et sinna sisse peitu pugeda. Nad teadsid, et on pääse­­miseks piisavalt väledad, nii et nad huilgasid ja naersid ja siis jäi kõik vait, kui tehas nad ükshaaval endasse neelas. Ja seal olid ka Esther ja Jonah, kes hingeldasid vaikselt, teades, et kuigi nad põgenesid, oli neid märgatud ja pääsemine kaheldav.

Estheri teine mõte oli, et ta ei peaks üldse põgenema. Ta peaks seisma jääma ja ringi pöörama ja ootama, et politsei tuvastaks Jonah Smallwoodi kui pisikurjategija, kes oli temalt vaid mõned tunnid tagasi petnud välja viiskümmend viis dollarit ja hoolega hoitud müslibatooni. Aga ta ei teinud seda. Ta jooksis ja jooksis ja jooksis ja Jonah ei lasknud tal kordagi käest lahti. Siis jõudsid nad kõrges rohus sumbates välja metsatuka äärde – ja kukkusid maha. Esther maandus Jonah’ otsas, parem põlv poisi jalgade vahel, rind vastu tema rinda, käsi ikka veel tema peos.

Üle Estheri pea vilksatas taskulambivihk. Koer urises. Jonah tõmbas teda krutsifiksist (mis oli oluline lisandus autentsele Wednesday Addamsi kostüümile) endale nii lähedale, et tema nina oli poisi kaela vastu pressitud ja tal polnud muud võimalust, kui Jonah’ lõhna aina uuesti ja uuesti sisse hingata. Mitte tema šampooni või pesupulbri või tualettvee (või – olgem ausad, tegu oli ikkagi teismelise poisiga – tema odava Axe deodorandi) lõhna, vaid teda ennast, seda lõhna, mida sa tunned siis, kui kõnnid kellegi magamistuppa või istud tema autosse ja seal ei lõhna ei halvasti ega ka hästi – lihtsalt tema moodi. Nagu tema põhiolemus. Tavaliselt pead sa inimest aastaid tundma, enne kui tema lõhna päriselt tundma õpid. Pead sõeluma välja parfüümi ja higi ja šampooni ja pesuvahendi. Aga siin ta oli, Estheri ees paljaks kooritud.

Politsei jõudis aina lähemale. Jonah surus talle sõrme huultele, tõmbas ta endale lähemale, üritades nende kehasid väiksemaks muuta, mis oli keeruline, sest tema oli pikk ja Esther oli lai ning veri tulvas ta veenides niivõrd eredalt ja valjusti, et see oleks pidanud särama nagu majakas pimeduses. Kui ta poissi endasse hingas, hakkas juhtuma midagi kummalist: tema selga löödud otsiankur lõdvenes natuke, lastes tal kopsud õhku täis tõmmata. Kui sul on ärevushäire, ei saa sa eriti sügavalt hingata. Sinu roided on liiga väikesed, et lasta su kokkukuivanud kopsudel rohkem kui poole peale täituda.

Aga nende paari rahuliku sekundi jooksul pimeduses ei muretsenud Esther velociraptor’ite või puumade või provotseerimata tulnukainvasiooni pärast, mis olid tema tavalised mured õhtul enne magama jäämist. Ta ei olnud isegi võimaliku arreteerimise pärast väga pabinas, sest Jonah ei paistnud peaaegu üldse muretsevat.

Siis langes taskulambi valgusvihk neile otse näkku, tema nina oli ikka Jonah’ kaela vastas ja poisi sõrm oli ikka veel tema huultele surutud.

Jonah’ näole ilmus silmipimestav naeratus. „Õhtust, härra konstaabel,” ütles ta meeldival toonil, nagu oleks see olnud kõige vähem kompromiteeriv poos, milles võimud teda kunagi tabanud on. „Kas on mingi probleem?”

„Te viibite eramaal ilma omaniku loata,” ütles politseinik, kes oli ikka veel ainult madal hääl ja pimeduses hõljuv ere tuli.

„Oi, kui pahasti! Me tegelesime lihtsalt veidike öise linnuvaatlusega. Kuulu järgi on siinkandis nähtud haruldast loorkakku – oota, ai, oi, okei mees, okei, Jeesus küll,” ütles Jonah, kui politseinik ta särgikaelust pidi Estheri alt püsti tiris. Välja ilmus veel mente ja üks turske naispolitseinik (võimalik, et endine MMA puurivõitleja) tõmbas Estheri samuti püsti ning juhtis ta tagasi laohoone ees vilkuvate tulede poole.

Tuli välja, et Eugene ei olnud üritanud politsei eest ära joosta, niisiis ei olnud keegi teda tähele pannud. Ta seisis ühe politseiauto kõrval, peesitas punaste ja siniste tulede valgel, käed taskus, nagu ootaks ta kohvikus sõpra, mitte arreteerimist.

Mine peitu, maigutas Esther talle. Eugene vaatas ringi, kehitas õlgu ja kõndis siis tagasi lõkke juurde, kuhu jäi koidikuni, saamata lahkuda selle valgussõõrist enne, kui päike on tõusnud. Mendid ei märganud teda. Esther muutus murelikuks, kui teised Eugene’i ei märganud. Mõnikord, kui valgus langes õigesti ja Eugene oma keha õige nurga alla pööras, võinuks Esther vanduda, et Eugene on läbipaistev. Teate neid kummalisi lapsepõlvemälestusi, neid, mida ei ole võimalik seletada, neid pooleldi mäletatud võimatuid unenäohetki? Raamat, mis iseenesest riiulilt maha lendab; vee all hingamine; koridori lõpus must varjukogu, millel on hambad ja küünised ja piimjasvalged silmad. Estheri mälestused olid kõik Eugene’ist. Kui nad olid nooremad ja Eugene oli väga kurb või väga hirmunud, hakkas ta värelema. Nagu ta oleks reaalsusesse ­projitseeritud, aga poleks päriselt selle osa, nagu ta oleks suutnud end tahtmise korral välja lülitada.

Poiss, kes on tehtud jaanimardikatest.

Kui vaese mehe Ronda Rousey4 tüdruku pea patrullautosse surus, nägi Esther oma venda hetkeks õhku haihtumas. Siis lükati Jonah tema kõrvale tagaistmele. Ja niimoodi juhtuski, et samal õhtul, kui Jonah Smallwood tüdrukut röövis, sai temast ka Esther Solari kaaslane tema elu esimesel arreteerimisel.

Tuli välja, et neid polnudki päriselt vahi alla võetud, mida nad oleksid pidanud käeraudade puudumisest ja sellest, et neile ei loe­­tud ette nende õigusi, isegi järeldama. Mendid sõitsid nendega tagasi linna, viisid nad jaoskonda ja juhatasid nad eraldi kongidesse, mida nad kutsusid „vahistussviitideks”. Jonah’ kong oli tühi, aga Estheri omas oli väga kõhn punase parukaga naine, kes nokkis oma käel olevaid kärnasid. Ta tutvustas end ja ütles, et on Maarja, Jumala ema.

Esther üritas Rondale seletada, et talle on kõvasti ülekohut tehtud ja et Jonah’t peaks süüdistatama varguses ja teda ennast peaks vabaks lastama, aga Ronda ignoreeris teda ja ütles: „Üks telefonikõne.”

Estheril ei olnud telefoni (ilmselgelt) ja talle ei tulnud ühegi sugulase number meelde peale vanaisa oma, millest polnud palju kasu. Niisiis helistas ta Hephzibah’le.

Esther: „Hephzibah, mind on arreteeritud. Palun ütle mu emale, et ta mulle järele tuleks.”

Hephzibah: [vaikus]

Esther: „Ma eeldan, et kuna sa võtsid just telefoni vastu, siis sa pääsesid reidi käigus minema.”

Hephzibah: [vaikus]

Esther: „Ma tean, et ema on umbes nagu päikesetõusuni kasiinos, aga sa pead talle ütlema, kus ma olen, okei?”

Hephzibah: [vaikus]

Esther: „Lisaks sellele, ma jätsin Eugene’i üksinda tehasesse. Kas sa saad palun teda päästma minna?”

Hephzibah: [vaikus]

Esther: „Ma jätkan nüüd paadunud kurjategija olemist.”

Hephzibah: [vaikus]

Esther: „Okei, oli tore rääkida.”

Politseinik juhatas ta tagasi kongi ja ta viskas end näoli maha, et ta ei peaks rääkima Jonah’ga, kes istus rätsepaistes oma kongi tagumise seina ääres ja jälgis teda.

„Sinu asemel ma ei lamaks seal,” ütles Jonah.

Mille peale Esther vastas: „Kas ma elada tohin?”

Mille peale Jonah vastas: „Mõtle kogu sellele uriinile ja oksele ja verele, mis on seal põrandal olnud. Sa tead, et nendele mentidele ei maksta piisavalt palju, et nad seda koristaksid.”

„Tal on õigus, kas tead,” korises Jeesuse ema. „Ma pissisin siia alles eelmine nädal.”

„See lõhnab tõesti tugevalt uriini järele.” Esther tõusis istukile ja matkis Jonah’ poosi, surudes selja vastu trelle. Jonah juhatati kongist välja, et ta saaks teha oma telefonikõne, mis – arvestades, kui palju ta karjus ja vandus – ei läinud üldse nii libedalt kui ­Estheri kõne.

„Tead, ma olen sinu peale mõelnud sellest ajast saati, kui ma sind täna pärastlõunal paljaks röövisin,” ütles ta uuesti maha istu­­des. Kongidele kõige lähemal seisva kirjutuslaua taga istuv politsei­­nik piilus üle oma prilliraamide ja kergitas kulme. „See on meta­­foor… ee… seksivärgi kohta,” seletas Jonah kiiresti. Polit­­seiniku silmad tõmbusid kissi, aga ta pilk liikus tagasi telefonile.

„Mõtlesid sellest, kuidas sa tahad oma koletu kuriteo eest andestust?” küsis Esther.

„Eip, hoopis sinu imelikust perekonnast, kelle kohta sa algkoolis esitluse tegid.”

„Aa.” Esther oli läinud East Riveri keskkooli nimme sel põhjusel, et mitte ükski tema algkooli klassikaaslastest (välja arvatud Hephzibah) ei käinud seal, ja seega ei saanud keegi mäletada tema kolmandas klassis tehtud esitlust Solaride perekonna needusest.

„Jah, aga mis nende juures täpsemalt imelik oligi? Kas neil on kõigil laktoositalumatus või midagi?”

„Täpselt nii. Nad ei kannata piima.”

„Ei, asi polnud selles. Foobiad, eks ole? Neil kõigil on mingi suurim hirm. Kardavad ämblikke ja kõrgust ja värki. Surma enda poolt neetud. Ja see, mida sa kardad, saab ühel päeval sulle saatuslikuks.”

„Kuidas sa seda üldse mäletad?”

„Ma pöörasin sulle kaheksa-aastasena palju tähelepanu. Nagu väga palju.”

Esther punastas ja viis Jonah’ seejärel kurssi perekonnaneeduse kahe reegliga, mis olid järgmised:

- Needus võis tabada Solaride perekonna esindajat üks­kõik millises eluetapis, igal ajal ja ette hoiatamata, nagu veres pesitsev haigus, mis ootab oma aega. Estheri vanaisa Reginald hakkas paaniliselt vett kartma alles kolmekümnendates eluaastates, kui Surm talle ütles, et ta upub ühel päeval ära. Eugene’i hirm pimeduse ees oli seevastu välja arenenud juba lapseeas.

- Sinu suurim hirm oli määratud halvama kogu su elu, kuni see lõpuks su tapab.

„Aga sina?” küsis Jonah. „Mida sina kardad?”

„Mitte midagi.”

„Sa ei saa olla see eriline lumehelbeke, kes kogu ülejäänud neetud perekonda alt veab. Kas sa tahad oma suguvõsa häbistada?”

„See pole naljakas.”

„Jah, ma mäletan su ettekannet. Su nõbu kardab mesilasi. Su onu kardab baktereid. Su vanaisa kardab vett. Su isa oli loomaarst ega teadnud veel oma suurimat hirmu.”

„Nüüd teab. Tal on agorafoobia. Ta ei ole kuus aastat keldrist välja tulnud.”

„No vot. Sa kindlasti kardad midagi.”

„Ei tea küll, et kardaks.”

„Kindlasti kardad. Sa pead lihtsalt välja uurima, mis see on.”

„Tõeliselt inspireeriv soovitus.”

„Tänan.”