Читать книгу Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri - Krystal Sutherland - Страница 4

Estheril kulus kokku kolm tundi, kolmteist minutit ja kolmkümmend seitse sekundit, et kõndida koju, mis asus äärelinna äärelinnas. Linn oli laienenud arendajate ootustele vastupidises suunas, jättes selle naabruskonna kui üksiku saare pärapõrgusse hulpima.

Pikal teekonnal kodu poole avanesid taevaluugid, kust hakkas vihma kallama, nii et selleks ajaks, kui Esther oma maja ette jõudis, oli ta läbimärg, porine ja lõdises.

Solaride kodu helendas nagu alati, mõjudes muidu pimedal tänaval kiiskava kalliskivina. Õrn tuuleke sasis puid, mis olid õues kasvama läinud, luues metsa keset äärelinna. Paar aastat tagasi olid mõned naabrid pidevalt põlevate tulede pärast kaevelnud. Rosemary Solar oli vastuseks istutanud õue kaheksa tammepuud, mis olid umbes kuue kuuga istikutest hiiglasteks sirgunud ja varjasid nende kinnistu võõraste silmade eest. Kui puud kasvasid, riputas Rosemary nende okstele sadu nazar’e, sinise-, musta- ja valgekirjusid klaasist silma meenutavaid amulette, mis helisesid kummitus­likult iga kord, kui tuul puhus. Amuletid olid selleks, et kurja eemal hoida, ütles Rosemary. Seni olid need suutnud ära hirmutada vaid skaute, Jehoova tunnistajaid ja kommi pommivaid lapsi.

Eugene istus trepil, mis viis eredalt valgustatud verandale, ja nägi välja, nagu oleks ta saabunud äsja minevikust, mõnelt biitlite kontserdilt, kaasas Ringo soeng ja Johni stiilitunnetus.

Esther ja Eugene olid sellised kaksikud, kelle puhul keegi kunagi ei uskunud, et nad on kaksikud. Poisi juuksed olid tumedad, tema omad heledad. Poiss oli pikk, tema lühike. Poiss oli kõhn, tema lopsakas. Tema nahka katsid tedretäpid, poisi nahk oli puhas.

„Tšau,” ütles Esther.

Eugene tõstis pilgu. „Ma ütlesin emale, et sa oled elus, aga ta otsib juba netist kirstu. Sinu matuste värvigamma tuleb roosa ja hõbedane, või nii ma vähemalt kuulsin.”

„Oeh. Ma olen nagu umbes sada korda ja selgesõnaliselt palunud maitsekat mustvalget matust.”

„Ta vaatas läbi selle ootamatuks matuseks mõeldud slaidiesitluse, mille ta eelmisel aastal kokku pani, ja lisas sinna uusi pilte. Selle lõpulaul on endiselt „Time of Your Life”.”

„Issand, nii tüüpiline. Ma ei suuda otsustada, mis oleks traagilisem – surra seitsmeteistaastaselt või saada maailma kõige klišeelikum matus.”

„Ole nüüd. Roosa ja hõbedane matus ei ole klišeelik, lihtsalt sitaks maitselage.” Eugene’i pilk oli siiralt murelik. „Kas kõik on hästi?”

Esther väänas oma pikkadest juustest vett; need muutusid märjana veripunaseks. „Jah. Mind rööviti paljaks. Noh, mitte päris ei röövitud. Peteti. Seda tegi Jonah Smallwood. Mäletad seda poissi, kes jättis mind algkoolis valentinipäeval pika ninaga?”

„See, kellesse sa meeletult armunud olid?”

„Seesama. Tuleb välja, et ta on üsna andekas taskuvaras. Ta varastas mult just viiskümmend viis dollarit ja müslibatooni.”

„Sa oled kahekordselt tünga saanud. Ma loodan, et sa plaanid kättemaksu.”

„Loomulikult, vennas.”

Eugene tõusis püsti, pani õele käe ümber õlgade ja nad läksid koos tuppa, kõndisid läbi ukse kohale kinnitatud hobuseraua alt ja uksepiida küljes rippuvate kuivatatud kirbumündiokste alt, astusid üle eelmise öö soolajoonte.

Solaride kodu oli sopiline Victoria-aegne maja, selline, kus isegi valgus paistis udune ja tuhm. Kõikjal olid tumedad puitpaneelid ja punased Pärsia vaibad ning seinad olid seda äratuntavat kahvatuhalli värvi, mis meenutas hallitust. See oli seda tüüpi maja, mille seinte sees liikusid vaimud ja mille kohta naabrid uskusid, et selle elanikud on neetud; Solaride puhul olid mõlemad tõsi.

Need on asjad, mida inimesed märkaksid, kui võõraid kunagi tuppa lubataks:

- Kõiki lüliteid hoidis sisselülitatud asendis elektriteip. Sola­­rid armastasid valgust, aga Eugene armastas seda ­kõigist rohkem. Tema heaolu nimel olid koridoridesse tõmmatud valgusketid ja lambid ning küünlad katsid kõiki vabu mööblipindu ning tihtipeale ka suuremat osa põrandast.

- Põletusjäljed 2013. aasta Suurest Paanikatulekahjust, kui elekter ära läks ja Eugene oma magamistoast koridori tormas, ajades selle käigus ümber ligikaudu kakskümmend eespoolmainitud küünalt, mis siis kipsseina süütasid.

- Teisele korrusele viiv trepp oli barrikadeeritud kasutute mööblitükkide rägastikuga, enamjaolt sellepärast, et Peter Solar oli olnud ülakorruse remonditöödega parasjagu poole peal, kui teda tabas esimene insult ja kogu töö kiiresti seisma jäi, aga osaliselt sellepärast, et Rosemary uskumuste kohaselt teisel korrusel tõesti kummitas. (Nagu vaim reaalselt võiks kummitada ainult pooles majas ja lasta viisakusest elanikel allkorrusel rahulikult tšillida ilma igasuguste „Paranähtusteta”. Halloo!)

- Seinad olid paljad, kui mitte arvestada kinniteibitud lüliteid ja aknakatteid, mis ööseks ette tõmmati. Ei ühtki pilti. Ei ühtki plakatit. Kohe kindlasti mitte ühtki peeglit. Mitte kunagi.

- Köögis olevad jänesed.

- Kuri kukk nimega Fred, kes järgnes Rosemary Solarile kõikjale ja oli vähemalt Rosemary jutu järgi otse leedu folkloorist välja karanud kratt.

Elutoas mängis tõepoolest vaikselt Green Day. Varastes nelja­­kümnendates Rosemary Solar istus teleka ees diivanil ja vaatas ootamatu matuse slaidiesitlust, mille ta oli mitu aastat tagasi koos­tanud juhuks, kui üks tema lastest peaks ootamatult surema. Pruu­nid juuksed langesid tema õlgadele ja ta kõlises, kui liigutas, kõhnad randmed ja sõrmed hõbesõrmuste ning õnnetoovate talismanidega kaetud. Tema riiete külge õmmeldud mündid – mis olid läikiva niidiga seeliku alläärde, varrukatele ja iga tasku sisse kinnitatud – tilisesid nagu tuulekellad.

Järgnevaid asju pidas Esther oma ema juures kõige olulisemateks aspektideks:

- Noorena oli Rosemary olnud roller derby2 äss hüüd­nimega Emane Elajas. Estheri lemmikfotol temast oli kostüümi kandev ema rulluisurajal ja nägi Eugene’iga peaaegu identne välja: samad tumedad juuksed; samad pruunid silmad; sama hele nahk, mida ei varjutanud tedretähnid, mis katsid Estherit. See oli uskumatu sarnasus.

- Rosemary oli ka varem abielus olnud, kaheksateistaastaselt ja mehega, kes jättis talle mälestuseks peenikese C-kujulise armi, mis jooksis läbi tema vasaku kulmu. Mehe nime või saatust ei mainitud kunagi. Estherile meeldis ette kujutada, et teda tabas aeglane ja piinarikas surm varsti pärast seda, kui Rosemary ta maha jättis; võib-olla sõid metsikud koerad ta ära või kees ta suures õlivaadis aeglaselt surnuks.

- Aednikuharidusega Rosemaryl oli võime panna taimed kasvama vaid ühe puudutusega. Lilled näisid tema läheduses õitsele puhkevat ja tema poole painduvat, kui ta neist möödus. Õues seisvad tammepuud olid teda kuulda võtnud, kui ta neile sosistas ja neil kasvada palus.

- Tema juures oli alati olnud midagi maagilist.

See viimane punkt oli asi, mida Esther Rosemary juures kõige rohkem armastas. Ta oli tundnud seda lapsest saati – isegi kui usk haldjatesse ja jõuluvanasse ja Sigatüükast saabuvatesse kirjadesse kustus, tunnetas ta ikka mingisugust pulseerivat jõudu, mida õhkus tema emast.

Esther mõtles sellest maagiast kui väädist. Nähtamatust hõbeniidist, mis oli sidunud nende südamed kokku, ükskõik kui kaugel nad teineteisest viibisid. See oli see, mis oli toonud Rosemary tema magamistuppa, kui Esther õudusunenägusid nägi. See oli see, mis oli pannud peavalu või hambavalu või kõhuvalu taanduma, kui ema oma käe talle laubale asetas.

Aga siis oli tulnud needus, nagu alati. Peter sai insuldi ja taandus keldrisse. Tekkisid rahamured. Rosemary hakkas hasartmänge mängima ja kuna ta üritas meeleheitlikult mitte kaotada, võttis hirm ebaõnne ees tema üle aeglaselt võimust. Ema ja tütart koos hoidnud väät närbus, kuivas ja suri. Esther armastas oma ema ikka sama palju, aga maagia oli hakanud kaduma ning Rosemary oli aeglaselt, aga kindlalt muutunud läbinisti ja õõvastavalt tava­­liseks.

Ja siin maailmas ei olnud just palju asju, mis oleksid kohutavamad kui tavalisus.

Rosemary hüppas diivanilt püsti ja haaras Estheri kägistavasse kallistusse, ühe kaenla all mitte just rõõmus Fred. Teda ümbritsev õhk lõhnas salvei ja seedripuu järele. Ta riietest õhkas puju ja nelgi aroome. Hingeõhus oli õrnalt tunda kirbumünti. Kõik need ravim­taimed olid mõeldud ebaõnne peletamiseks. Rosemary Solar lõhnas nagu nõid, kelleks enamik naabreid teda ka pidas, ja võib-olla meeldis ka talle iseendast niimoodi mõelda, aga ­Esther teadis, kuidas asjad tegelikult on.

„Ma olin nii mures,” ütles Rosemary tütre niiskeid juukseid ta näolt kõrvale lükates. „Kus sa olnud oled? Miks sa telefoni vastu ei võtnud?”

Esther nautis ema puudutust, tema muret, ja soovis tema embusesse sulada ning lasta Rosemaryl end lohutada nagu siis, kui ta laps oli. Aga ema käte lahtunud valuvaigistavatest omadustest ei piisanud, et heastada järjekordset altvedamist, mistõttu lükkas ta ema endast eemale.

„Kui sa oleksid mulle järele tulnud, nagu lubasid, ei oleks mind võib-olla koduteel vägivaldselt paljaks röövitud.” Jonah’ tasku­vargust oli raske otseselt röövimiseks nimetada, aga Rosemary ei pidanud seda teadma. Mõnikord meeldis Estherile temas süütunnet tekitada.

„Sind rööviti?”

„Vägivaldselt. Sa oleksid pidanud mulle järele tulema.”

Rosemaryl oli piinatud ilme. „Ma nägin musta kassi.”

See polnud esimene kord, kui Esther tundis seda kummalist torkivat tõukamise-tõmbamise tunnet, mis oli defineerinud nende suhet juba viimased paar aastat. Ühelt poolt tõmbas see tunne teda lähemale, tekitas temas tahtmise Rosemary põske paitada ja talle kinnitada, et kõik saab korda. Teisalt aga koges ta ka eemaletõukavat tunnet, tumedat ollust, millest valgus tema kõhtu hapet, sest kogu see olukord polnud aus. See polnud aus, et tema ema oli sel­­liseks muutunud. See polnud aus, et kõik Solarid olid otsekui needusega määratud elama sellises naeruväärses hirmus.

„Mine ütle isale, et sinuga on kõik korras,” ütles Rosemary lõpuks.

Esther läks köögis asuva majapidamislifti juurde, võttis pastapliiatsi ja märkmiku, mis lifti sees elasid, ning kirjutas: Minuga on kõik korras – palun ignoreeri kogu eelnevat kirjavahetust, mis andis alust arvata vastupidist. Ma igatsen sind. Armastusega Esther. See­­järel rullis ta kirja kokku, pani selle lifti ja tõmbas kangist, mis tillukese lifti keldrisse sõidutas. Kunagi kasutati seda võib-olla boileri jaoks mõeldud küttepuude transportimiseks; nüüd kasutati seda ainult kommunikatsioonivahendina.

„Tere, Esther!” kajas šahtist minuti pärast Peter Solari hääl. „Rõõm kuulda, et sa pole enam kadunud.”

„Tere, isa!” hüüdis ta vastu. „Mida sa sel nädalal vaatad?”

„Mul on hetkel käsil „Mork & Mindy”. Ei vaadanud seda, kui see esimest korda jooksis. Päris naljakas kraam.”

„Tore kuulda.”

„Armastan sind, kullake.”

„Mina sind ka.” Esther sulges liftiukse ja suundus oma magamistoa poole; koridoris põlevad sajad küünlad sisisesid, kui tema juustest ja riietelt langevad tilgad neid pritsisid. Tema tuba meenutas natuke neid maailmalõpufilmidest tuttavaid pommivarjendeid, kuhu on kogutud kõiksugu kunsti Louvre’ist ja Rijksmuseumist ja Smithsonianist, et päästa inimkonna pärandist, mida veel päästa annab. Enamik mööblist kuulus kunagi tema vanavanematele: must metallist voodiraam, tiigipuust kirjutuslaud, nikerdustega kirst, mille tema vanaisa oli kusagilt Aasiast toonud, Pärsia vaibad, mis katsid suuremat osa põrandast. Kõik, mida Estheril oli õnnestunud vanavanemate armsast väikesest kodust päästa. Erinevalt ülejäänud majast, mis oli paljas ja kõle, kui mitte arvestada teibitud lüliteid ja küünlaid, olid tema toa seinad kaetud raamitud maalide ja India seinavaipadega, ning pikitud raamaturiiulitega, nii et punast tapeeti nende all polnud enam õieti nähagi.

Ja kostüümid. Igal pool olid kostüümid. Kostüümid, mis mahtusid vaevu riidekappi. Eri valmimisjärgus kostüümid, mis rippusid laest. Nööpnõeltega kolmele vintage rätsepamannekeenile kinnitatud kostüümid; hiiglaslikud rõngasseelikud ja sädelevad mustad kleidid ja metsarohelised naharibad, mis olid nii pehmed, et tundusid käte vahel nagu sulatatud šokolaad. Paabulinnusuled ja pärlikeed ja messingist taskukellad, mis näitasid kõik eri aega. Singeri õmblusmasin – tema surnud vanaema oma –, mille peale olid laotatud lõigete ootel sameti- ja siiditükid. Iga voodi­­posti külge oli riputatud kümmekond maski. Terve kummut oli meigiasjade päralt – potsikud täis kuldset sädelust ja türkiisikarva lauvärve ja kriitvalget näovärvi ja vedelat lateksit ning huulepulgad, mille toon oli nii punane, et seda oli valus vaadata.

Eugene keeldus tavaliselt tema tuppa minemast, sest kogu see tohuvabohu muutis selle pimedamaks, kui see tegelikult oli, aga ka sellepärast, et lüliti ei olnud jäädavalt sisselülitatud asendisse teibitud ja teoreetiliselt võis mõni kuri vaim, kui tollel peaks selline tahtmine tulema, selle välja lülitada. (Kurjad vaimud tekitasid Eugene’ile palju peavalu. Ta mõtles nende peale tihti. Väga tihti.)

Esther pani korvi käest ja hakkas oma märga keepi seljast võtma, kui märkas, et toa kaugemas nurgas seisab koorma all vaaruva riide­­nagi kõrval ilmutus. Hephzibah Hadid oli sallide puntra taga pooleldi peidus, silmad pärani nagu vaimul, kes on end kogemata näha lasknud.

„Issand, Heph,” ütles Esther rinnust haarates. „Me ju rääkisime sellest. Sa ei saa siia lihtsalt hääletult sisse hiilida.”

Hephzibah saatis talle vabandust paluva pilgu ja astus nurgast välja.

Nende sõpruse esimesel kolmel aastal oli Esther olnud täiesti veendunud, et Hephzibah on tema kujuteldav sõber. Olgem ausad, Hephzibah ei rääkinud kellegagi ja õpetajad ei kutsunud teda kunagi tahvli ette, sest ta ei rääkinud kellegagi, ja ta lihtsalt nagu hõljus Estheri ümber ning järgnes talle igale poole, mille vastu ­Estheril polnud midagi, sest ta oli tõeliselt ebahuvitav laps, kellel oli vaid paar sõpra.

Hephzibah’ juures oli kõik pikk ja peenike – pikad peenikesed juuksed, pikad peenikesed jäsemed – ning oma tuhkblondide juuste ja heledate silmadega meenutas ta väga Bar Refaelit.

Enne, kui Esther jõudis isegi keebi seljast võtta, haaras Hephzibah temast kinni ja kallistas teda rohmakalt – mis oli tema puhul haruldane õrnusepuhang – ning läks siis tagasi nurka seisma, vaadates Estherit pilguga, mis küsis: „Mis juhtus?” Nende kümne aasta jooksul, mis nad olid teineteist tundnud, olid nad mitteverbaalse suhtluse päris hästi käppa saanud. Esther teadis, et Heph oskas rääkida – ta oli ükskord kuulnud, kuidas tüdruk oma vanematega räägib –, aga Hephzibah oli talle peale sattunud ega olnud pärast seda temaga kuu aega rääkinud. Või pigem mitte mitte rääkinud. Mida iganes.

„Jonah Smallwood röövis mind. Mäletad seda poissi proua Price’i tunnist, kes ajas mulle kärbseid pähe, nii et ma temasse ära armusin, ja haihtus seejärel õhku?”

Hephzibah vaatas teda kurja pilguga, mida Esther tõlgendas kui: „Jah, mäletan küll.” Seejärel viiples Heph: „Kas ta tõmbas sul jälle vaiba alt?”

„Jah. Pettis mult välja viiskümmend viis dollarit ja varastas mu käevõru, mis vanaemale kuulus, ja telefoni ja müslibatooni.” Heph­zibah’ ilme muutus vihaseks. „Jah, ma tean, müslibatooni vargus oli tõesti löök allapoole vööd. Ma olen ka vihane.”

„Aga me ikka läheme peole, eks?” viiples Heph­zibah. Kuigi nad said lastena suhtlemisega väga hästi hakkama, sai neile teisme­­eas selgeks, et neil oleks võib-olla vaja natuke keerukamat süsteemi kui pantomiim, niisiis maksid Hephzibah’ vanemad kinni kõigi kolme – Hephi, Eugene’i ja Estheri – viipekeeletunnid.

Esther ei tahtnud „ikka” peole minna. Ta ei olnud algusest peale sinna minna tahtnud. Peod tähendasid inimesi ja inimesed tähendasid silmi ja silmad tähendasid põhjalikku uurimist ja puurivaid pilke, mis pugesid talle naha alla nagu väikesed kriitilised mardikad, ning kriitika tähendas paanikahoogu avalikus kohas, mis tõi kaasa veel rohkem kriitikat. Aga Heph pani käed risti ja nõksatas peaga välisukse suunas – žest, mida Esther tõlgendas kui „See on mittevaidlustatav sõbrasoov”.

„Oeh, olgu. Las ma panen end valmis.”

Hephzibah naeratas. „Me peaksime ilmselt Eugene’i kaasa võtma,” viiples ta.

„Tõsi. Kui ema välja läheb… ei saa me teda mingil juhul siia üksi jätta.”

Eugene ei suutnud mitte ainult pimedas olla, ta ei suutnud ka öösel üksinda kodus olla. Asjad tulevad sind kummitama, kui sa üksinda oled – või vähemalt nii ta väitis.

Niisiis läks Esther venda kutsuma.

Eugene’i magamistuba oli tema oma vastand: paljad seinad ja mitte mingit mööblit peale üheinimesevoodi, mis asetses toa keskel, täpselt laetule all. Eugene lamas oma õhukesel madratsil ja luges, ümbritsetuna tosinast lambist ja veel kolm korda suuremast hulgast küünaldest, nagu olnuks ta omaenda matusel. Mida ta mõnes mõttes oligi. Igal õhtul, kui päike loojus, Eugene otsekui tuhmus, asendudes õõnsa olendiga, kes liikus vaikselt läbi maja, üritades endasse imada kõiki saadaolevaid valgusosakesi, et tema nahk põleks piisavalt heledalt ja suudaks pimeduse eemale peletada.

„Eugene,” ütles Esther, „kas sa tahad peole tulla?”

Poiss tõstis pilgu raamatult. „Kuhu?”

„Vanasse niklitehasesse. Seal tehakse lõket.”

Elav tuli oli, vähemalt Eugene’i arvates, ainuke usaldusväärne valgusallikas ja ta kummardas seda hardamalt kui ükski koopa­­inimene. Ta ei lahkunud kodust kunagi ilma taskulambi, varu­patareide, välgumihkli, tikkude, tulehakatise, õliga immutatud lapi, puupulkade, vibupuuri, tulekivi ja mitme tulesüütajata. Tänu skautlusele oli ta osanud kaheksa-aastasest peale käepäraste vahen­­ditega tuld teha. Eugene oleks olnud maailmalõpu saabudes suure­­pärane lisandus igale ellujäänute tiimile, kui poleks olnud tüütut tõsiasja, et ta suutis öösiti väljas olla vaid siis, kui sai olla valguse lähedal.

Eugene noogutas ja sulges raamatu. „Ma tulen sinuga peole.”

Esther pani selga Wednesday Addamsi kostüümi ja nad hakkasid minema, linna kolm kõige kummalisemat teismelist: vaim, kes ei saanud rääkida, poiss, kes vihkas pimedust, ja tüdruk, kes riietus välja minnes alati kellekski teiseks.

Tund aega hiljem ilmus nähtavale niklitehas, metalli- ja roostekirju kindlus, mille kõhus põlev lõkketuli pani selle sisemuse heledalt hõõguma, ning selle klaasideta akende taga värelesid varjud, kui teismelised nagu ööliblikad ümber tule tantsisid.

„Noh, lähme ja muudame peo imelikumaks,” ütles Esther, kui nad vabrikuhoone poole kõndisid.

Kunstnikud korraldasid tehases mõnikord näituseid ja avangardistlikke filmiõhtuid ning hipster-paarid käisid seal pulmapilte tegemas, aga enamjaolt kasutasid seda Banksy-wannabe’d ja teismelised, kes seal nädalavahetustel joomas käisid. Laohoone sissepääsu ette oli püsti pandud ajutine võrkaed, nagu see oleks piisav, et hoida eemal marutõbiste teismeliste horde, kes tahavad suvevaheaja viimasel nädalavahetusel pidu panna. Aia nurk oli juba tangidega katki lõigatud ja lahti painutatud. Nad olid kanalasse hiilivad rebased: nad leiavad alati võimaluse.

Kaasaskantavatest kõlaritest tulvas muusikat. Laohoone kajav tühjus võimendas naeru ja jutuvada. Aiast ligikaudu viie meetri kaugusel põrkus Esther jõuvälja vastu. Heph ja Eugene jõudsid mõlemad veel viis sammu teha, enne kui taipasid, et ta ei kõnni enam nende kõrval. Nad peatusid ja vaatasid tagasi.

„Minge ees,” ütles Esther. „Ma tuulutan end siin paar minutit.”

Heph ja Eugene vaatasid teineteisele otsa, aga ei öelnud midagi. Hephzibah ei rääkinud, nii et see polnud eriti suur üllatus, aga Eugene vaikis samuti, sest kommenteerimine oleks teinud temast ühe kuradima suure silmakirjateenri.

„Kummuta vedel julgus alla ja tule otsi meid üles,” ütles ta lõpuks. Seejärel võttis ta Hephil kaenla alt kinni ja nad läksid sisse.

„Okei, sotsiaalne ärevus,” ütles Esther endamisi, avades ühe sooja veinipudeli, mille oli ema kollektsioonist pihta pannud. „Aeg on uppuda.”

Ta võttis kolm lonksu. Järelmaitses oli tunda midagi eksootilist ja mäda, aga teda see ei huvitanud, sest teismelised ei tarbinud alkoholi selle maitseomaduste pärast. Seda tarbiti, kuna see oli kasulik tööriist, mille abil ennast lahedamaks ja vaimukamaks ja vähem sotsiaalseks hälvikuks muuta.

Kõige hullem kogu asja juures oli see, et ärevus ei mõjutanud ainult sinu mõtlemist või seda, kuidas sa rääkisid, või seda, kuidas sa teiste juuresolekul käitusid. See mõjutas sinu südamelööke. Seda, kuidas sa hingasid. Mida sa sõid. Kuidas magasid. Ärevus tekitas tunde, nagu oleks sulle otsiankur selga kinni löödud, üks haru mõlemasse kopsu, üks läbi südame ja üks läbi selgroo, ja selle raskus vajutas sind kössi ning vedas sind allapoole, mere süngesse sügavikku. Hea uudis oli see, et sellega justkui harjus ajapikku ära. See hingemattev, südamerabanduse-eelne seisund, mis sind kõikjal saatis, muutus tavaliseks. Tuli vaid haarata ühest rinnakorvi alt välja turritavast harust, seda natuke raputada ja öelda: „Kuule, sitapea! Me ei sure ära. Meil on vaja asju teha.”

Esther proovis seda. Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge, üritas rinnakorvi rusuva pitsituse vastu kopsud õhuga täita, aga see ei aidanud just palju, sest ärevus oli üks igavene tõbras. Niisiis jõi ta veel veini ja ootas, et alkohol tema deemonitega võitlusse astuks, sest ta oli totaalselt täiemõistuslik ja terve seitsmeteistaastane ­tüdruk.

2 Kontaktsport, milles enamasti naistest koosnevad viieliikmelised võistkonnad rulluisutavad areenil ringiratast, üritades vastasvõistkonna liikmeid blokeerida või rajalt välja rammida, samal ajal oma võistkonnale punkte tuues.