Читать книгу Iluküla - Käthe von Roeder-Gnadeberg - Страница 5

SEAL SEE ONGI!

Ta läheb aeglaselt lähemale, jääb seisma. Ettevaatlikult puudutab käsi rauda, see on konarlik ja külm.

Ta vaatab roostes väravat, mis üleni kaetud metsviinapuuga, ning hakkab uurima keerulisi barokkkirjas tähti. Üleval on selgelt näha L; vaevu nähtav kriips selle ees peaks I olema – paremal väravapoolel on näha K ja viinapuuväätide all veel L ja A tähed1.

Kokku annavad tähed ILUKÜLA.

See on eesti keeles ja tähendab kohta, kus on ilus.

Arina on pärale jõudnud, kohta, millest ta on kogu oma elu unistanud. Mõlemal pool väravat vohab läbimatu hekk. Ema oli talle rääkinud, et kolmsada aastat tagasi oli sepistatud väravate kallal pikka aega töötanud itaalia kunstnik. Miks nad sellel küll hukka minna lasevad? Või ei elagi siin enam kedagi? Kas nad on surnud ja kogu majapidamine mahajäetud? Ta katsub väravat lahti teha. Lootusetu. See ei liigugi. Kui ta kogu jõuga seda tõukab, kääksatavad roostes hinged valjult. Avaneb väike pragu, piisavalt lai, et õbluke tütarlapsekeha läbi mahub. Ettevaatlikult kahlab Arina läbi kõrge heina, põlvini rohus, parki.

Punane vaher on sirutanud oksad rohu kohale. Paks pruunipunakuldne lehevaip katab teed, kollaste kastanilehtede vahel lõhenenud okaskerad. Arina korjab sametpehmest sängist kaks pruuni muna. Nühib kastaneid vastu varrukat, tunneb rõõmu nende läikest ja torkab nad sportmantli taskusse. Mulla ja puukoore, kõdunevate lehtede ja viimaste õite lõhn täidab õhku. Orav silkab läbi sahiseva lehestiku. Sügispäike paistab madalalt ja heidab kiiri punavatele pihlakobaratele, õrnlilladele sügiskrüsanteemidele ja kuldsele kasele sammaldunud purskkaevu kõrval. Tundub, nagu oleks kõik maailma värvid sellele maatükikesele kokku sattunud.

Sammaldunud purskkaev! Siin alumisel kaevurinnatisel istusid kord ammu-ammu aega tagasi tema vanemad, kui nad kihlusid. Kaev on ära kuivanud, täis mulda, lehti, oksi ja sammalt. Silmapilguks jääb Arina mõtlikult seisma. Siis viskab ta pea selga. Ei, mitte kõik ei ole möödanik. Tema elab, ta on noor, tema jaoks kõik alles algab. Peaaegu õrnalt silitab ta peoga murenenud kive.

Mida küll vanaisa ütleb, kui lapselaps, keda ta kunagi näinud ei ole, korraga tema ees seisab? Mida ta ise peaks ütlema? Ta on teel Saksamaalt Eestimaale paljude asjade üle järele mõelnud. Ilusaid kõnesid ette valmistanud, kuid siis kõik jälle üle parda heitnud. See tundus liiga ülespuhutud. „Vanaisa,“ ütleb ta lihtsalt: „Vanaisa, mina olen su lapselaps Arina ...“

Ja siis vanaisa ...

Arina pöördub maja poole, mis kumab läbi puude, ja läheb ringi ümber järve, mille kohta ema jutustas talle muinasloo, mis ei olnudki muinaslugu, vaid hoopis tõsijutt.

Ka järve sellel kaldal kased, põõsad, igivana leinapaju. Vee peal pardid. Pardid, mitte luiged, nagu ema oli rääkinud. Ja mitte ainumastki inimest.

Nii kaugele kui silm ulatub, mitte hingelistki.

Ja vaikus, nagu oleks maa nõiutud. Selle nõiduse lummuses kõnnib Arina paju juurde ja istub noortest kasetüvedest lihtsale pingile. Ristipidi kokku naelutatud, värsked, valged, lõhnavad kasetüved; ta ei ole varem sellist pinki näinud. See ei ole ammusest ajast pärit, vaid hoopis uus. Ehk siis ikkagi?

Siit on härrastemaja üle muru hästi näha: ei mingit valget lossi, vaid matsakalt maadligi maja, kahekordne, madal, lai torn hoone väljaulatuva osa kohal. Verandani viiva laugja välistrepiga. Ka siin metsviinapuu.

Jah, niimoodi, täpselt niimoodi nägi vanematekodu välja ema fotodel. Kuid nüüd tuleb Arinale hirm peale seepärast, mis ta ette on võtnud: lahkumine Saksamaalt, mis sarnanes kooli õpilaskodust põgenemisega, siia vanaisa juurde Iluküla mõisa, mis on üle kolmesaja aasta nende perekonna, perekond Bowéni omanduses olnud.

Kolmsada aastat – ja nüüd on ometi käes aasta 1936! Loomulikult ei ole tema nimi Bowén. Tema ema tutvus aastal 1918, Saksa okupatsiooni ajal Eestis, leitnant Lindeniga ja abiellus temaga. Kui Esimeses maailmasõjas Vene väed taas peale tungisid ja sakslastel taganeda tuli, otsustas ka ema mehe kodumaale põgeneda. Paljud baltisaksa aadli esindajad, kel olid siin rüütli- ja maamõisad, loobusid alistunult kodumaast. Neil oli meeles Vene 1905. aasta revolutsioon, mille käigus paljud nende naabritest ja kirikhärradest märatsevate jõukude poolt maha tapeti või küüditati. 1918/1919 sündmustes nägid nad seitsmesaja-aastase sakslaste ajastu lõppu oma Balti kodumaal. Juba 1917 ja 1918, suure Vene revolutsiooni aegu, enne kui sakslased Eestisse sisse marssisid, oli toime pandud hulgaliselt roimasid ja küüditamisi. Pööbli rüüstamise ja vandalismi eest pagesid paljud pered toona maalt linna, ema vend Konstantin saadeti aga koos paljude teiste mõisaomanike, aadlike ja kirikhärradega Siberisse asumisele. Justnagu imeväel jäi vanaisa Clemens koos tütarde Agatha ja CarlaViktoria ning vana lapsehoidja Liisuga puutumata. Jaanuaris 1918 oli tal võimalus sisse marssivaid sakslasi Tallinnas ja hiljem Ilukülla majutamisel tervitada. Saksa okupatsiooni aeg oli baltisakslastele hea aeg, kuid ei kestnud kaua. Kõikidel rinnetel kukkus Saksa vastupanuvõime kokku.

Järgmisel aastal pidid Saksa väed Eestist, Lätist ja Leedust taganema. Nendega koos ka leitnant Linden. Kuidas ta küll püüdis koos oma noore naise Viktoriaga veenda vanaisa Clemensit kaasa tulema. Miski ei aidanud.

„Rotid lahkuvad uppuvalt laevalt – aga Bowénid mitte!“ oli ta kõmistanud. Ja hiljem rahulikult öelnud: „Minu koht on Ilukülas, ma kaitsen oma maad ja kui peaks nii minema …“ Leitnant Linden, väimees, oli talle jõuliselt lootusetut olukorda kirjeldanud, kuid sai vaid sünge naeru osaliseks. „Isa,“ oli Viktoria meeleheitel, „isa, ma pean ära minema, palun, võlgnen selle oma mehele,“ ja vaiksemalt, „ja ka lapsele, keda südame all kannan, sinu lapselapsele …“ See sünnitas hetkelist mõistmist:

„Mine, mu laps, sinult ju muud ei oodatagi. Sa oled naine. Mina aga hoian Iluküla lapselaste jaoks alles.“ Kogu meeleliigutust maha surudes oli ta väimeespoja poole pöördunud ja lisanud: „Ja teie – ma ootan teilt, et kaitseksite minu tütart ja last, nii nagu see praegu teie kõige püham kohus ja neetud kohustus on! Mõistate?“

Ja väimeespoeg oli au andnud ja „mõistan“ öelnud, otsekui seisaks ta kuninga ees.

Agatha oli kahevahel. Kas peaks koju isa juurde jääma või õega kaasa minema, et talle põgenemisel ja uuel kodumaal abiks olla? Lõpuks otsustas ta Viktoria kasuks.

Nii sõitiski tõld nendega ära. Noor leitnant pidi oma väeossa minema ja keegi ei aimanud, et kodumaale ei jõua ta enam kunagi. Laev tema väeüksusega sõitis miini otsa. Viktoria ja Agatha tegid aga põgenemise koos kõigi kaasnevate vaevade, hädade, hirmude ja raskusetega läbi, jõudsid peale pikki päevi ja veel pikemaid öid lõpuks sõjajärgse Berliini kaosesse. Hiljem, kui olukord oli muutunud rahulikumaks ja kui Viktoria oli lapse, tüdruku, ilmale toonud ja talle ristsetel oma lemmiktädi Katharina järgi Arina nimeks pannud, pöördus Agatha Eestimaale tagasi. Viktoria väikese Arinaga jäi mehe vanemate juurde, ehkki nad kohtlesid teda võõramaalasena, maale eksinud venelannana. Soovimatud võõrad.

Loomulikult jutustas Viktoria tütrele kodumaast ning tekitas oma koduigatsusega lapses iha armsa Iluküla, vanaisa Clemensi ja lapsehoidja Liisu järele. Ja nüüd tõuseb seesama tütar Arina paju all seisvalt kasepingilt püsti ja sammub aeglaselt maja poole, mis on talle nii tuttav, justnagu oleks ta veetnud oma elu siin ja mitte Berliini eeslinna kitsukeses üürikorteris.

Korraga ei tihka ta enam edasi minna. Äkitselt tundub see, mis ta ette on võtnud, ilmvõimatuna …

Vihase klähvimisega äratavad kaks jahikoera tüdruku mõtisklustest ja ajavad talle hirmu nahka. Haukudes tormavad pikakarvalised linnukoerad majast välja, urisedes ja hambaid näidates ajavad nad võõra olevuse, kes siia mõistetamatul ja ebaseaduslikul kombel sisse on tunginud, kaugele järve kaldale kaskede juurde tagasi. Vahest oleks Arina partide juurde vette kukkunud, kui kusagilt ei oleks ilmunud naine, kes oma jõulise oleku ja veel jõulisema häälekasutusega raevunud koeri korrale kutsub:

„Hektor! Inka! – vuih! – tagasi! Hektor! Inka!“ ja raevunud koerad jäävad vakka, võtavad istet, näitavad ikka veel hambaid, kuid ei kimbuta enam Arinat, kes surmkahvatuna kase najale toetub.

Siis jõuab vanamemm temani. Hingetuna kinnitab ta kaks ketti kaelarihmade külge. „Vuih, Hektor, vuih, Inka!“ Ta hoiab neid lühikese lõa otsas. Siis silmitseb ta võõrast tüdrukut, kes seisab otsekui taevast alla sadanuna pargi selles osas, kuhu võõrad muidu ei satu. Arina vaatab lugematutest vagudest küntud kortsulisse, punetavasse näkku valgete hõrenevate juuste all, millelt valge pearätt õlgadele on libisenud. Tungivalt vaatab naine noorele tüdrukule otsa. Tema eestikeelset juttu Arina ei mõista. Kuid siis kostavad napid, omapärase aktsendiga öeldud sõnad:

„Kust preili tuleb? Mida preili soovib?“

Arina hingab sügavalt. Ta on ikka veel kohkunud, kuid priske kuju, suur valge põll ees ja võtmekimp vööl, tekitab temas nii suurt usaldust, et ta suudab taas naeratada ja „Palun, ma sooviksin mõisahärraga rääkida“ öelda. Ega see ometi Liisu ei ole, kellest ema nii palju on kõnelnud? On see võimalik, et ta on veel elus?

„Mõisahärraga?“ küsib vanamemm kuldnööpidega kollases mantlis tüdrukult, kes paistab talle võõrapäraselt elegantsena, sest sellist mantlit ei ole ta varem kunagi näinud, ja kordab: „Nii, mõisahärraga …“ Korraga vakatab ta poolelt sõnalt, jääb liikumatuks, lõpetab koerte patsutamise – näib, nagu oleks ta kummalisel kombel tardunud. Üksisilmi vaatab ta Arinat, ja uskumatu ilme kerkib ta vanasse näkku. Kas ta pole seda last mitte juba varem näinud, enamgi veel – tundnud, hästi tundnud? Tumeda ja õrnana otsekui noor varss seisab ta memme ees, siledate mustade juuste ja hirmunud silmadega, mis võivad aga ka rõõmsaid, kelmikaid ja tuliseid pilke heita. Küll Liisu juba teab. Ta tundis neid silmi: truusüdamlikud ja leebed kui noorel metskitsel, aga ka raevukalt nõudlikud. Kui hästi tundis ta seda nägu: püstisevõitu kitsas nipsnina, täidlane lapselik suu, kust välkusid valged hambad justnagu sügisesed lumemarjad. Ja kui ta naeratas: lohuke vasakul põsel! Ta oli ilus, vastupandamatu nagu … Ei, Liisu ei eksinud. Või siiski? Kunagi – kui palju aega sest möödas oli – oli ta seda tüdrukut armastanud, tema eest hoolitsenud, teda hoidnud ja kaitsnud – ja siis …

Liisu paneb käe silmile.

Aga ta kogub end kohe. Rumal Liisu, et sa ka ei unusta, pragab ta iseendaga. Valjusti aga ütleb ta rahulikult: „Nii, mõisahärraga rääkida? Härra on piibloteekis2. Preili tulgu kaasa!“

„Aitäh,“ vastab Arina ja kõnnib uue lootusega kummalise vanamemme ja koerte kõrval maja poole.

1 Saksakeelses variandis ILUKÜLL. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

2 Konarlik saksa keel: raamatukogus (sks die Bibliothek).