Читать книгу Iluküla - Käthe von Roeder-Gnadeberg - Страница 6

VÄRV MAJASEINTELT NING aknaraamidelt ja simssidelt koorus. Välistrepi seitse astet olid kulunud. Väljaulatuval klaasverandal seisid ümmarguse puidust laua ümber rohelised korvtoolid. Ümberringi aknalaudadel närbuvad geraaniumid. Üleval, topeltustega sissekäigu kohal heledal puitpalgil sissepõletatud mõttetera, millest ema samuti oli rääkinud: HOSPES DONUM EST! Arina nägi seda kohe ja teadis: KÜLALINE ON KINGITUS. Liisu hoidis koeri lühikese lõa otsas. Kui nad sisenesid suurde, ilma akendeta vestibüüli, avas ta paremat kätt jääva ukse ja pani koerad selle taha jäävasse ruumi kinni.

Siis juhtis ta Arina vasakule läbi kahe järjestikuse, seitsme aknaga saali, millest üks, tiibklaveri ja polsterdatud mööbliga, oli ilmselt salong, teine, hulga puidust toolide ja tammepuust lauaga, kahe puhvetkapi ja samovarilauakesega aga söögituba. Mõlemas ruumis haigutasid pruuni glasuuriga kahhelahjudes lahtised kaminasuud. Mõlemas ruumis olid seinad valgeks värvitud.

Liisu koputas kaminast vasakule jäävale uksele ja tegi selle kohe ka lahti. Ta pistis pea sisse.

„Härra, külaline tuli: võõras preili,“ hõikas ta madala häälega ja lükkas tüdruku hämarasse ruumi.

Mõisahärra istus kirjutuslaua ääres. Ta oli pea kätele toetanud, ei vaadanud üles ega vastanud. Seinte ääres raamaturiiulid ja kapid. Lai triip õhtupäikest langes läbi kahe poolega akende laudpõrandal olevale karunahale. Kirjutuslaua kohal seinal rippusid kahed põdrasarved, nende kõrval, klaasi taga, relvad. Pisut paremal grupipilt, ehitud korporatsiooni värvilindiga, selle kõrval, värvitekli all, kaks ristatud rapiiri.

Arina pilk libises neist vaid põgusalt üle, seejärel silmas ta kirjutuslaua ääres vanaisa.

Liisu oli tagasi tõmbunud, kuid ei suutnud vastu panna kiusatusele ust pisut poikvele jätta. Nii kuulatas ta erutusega, mida laps härralt soovis, et talle tarvidusel appi tõtata. Kes teab, mis juhtub – härra oli äkiline, kergesti ägestuv ja oma raevus ettearvamatu, kui keegi ütles või soovis asju, mis talle meele järele ei olnud.

Liisu meelehärmiks kestis vaikus ruumis kaua.

Siis kuulis ta õrna tütarlapsehäält:

„Vanaisa,“ ütles see areldi, „vanaisa, mina olen su lapselaps Arina.“

Arina! Liisu kohkus. Arina! Nüüd teadis ta täpselt, et tema aimdus ei olnud pettekujutus. Arina! Jumal küll, kui nüüd kõik hästi läheks! Ammuunustatud asjad võivad päevavalgele tulla, kui tema, Liisu, nüüd suud ei mõista pidada! Niisiis oli Viktoria oma tütrele Arina nimeks pannud! Arina, armulise parunessi, valju paruni Clemens von Bowéni õe järgi. Liisu pani käed kokku:

„Armuline jumal, lase vanadel lugudel olla, ära lase neil ellu ärgata! Milleks see hea oleks? Armuline jumal, ära lase noorel preilnal meeste päid segi ajada nagu armuline paruness toona … Oi lapsuke, miks sa küll tulid? Ja üleüldse – vanaisa!“ Ta raputas pead. Tema mõtetesse lõikas sügav naer.

Imestusega vaatas kirjutuslaua taga istuv mees võõrast tüdrukut, keda ta hämarduvas õhtuvalguses vaid hädapäraselt nägi, üllatusega võttis ta tervitussõnad teatavaks ega suutnud end siis enam talitseda. Ta ei tundnud ühtegi Arinat, ei teadnud, et selline nimi üldse olemas on. Tema lapsed olid kahekümne, viieteist, kaheteist ja seitsme aasta vanused. Ja nüüd – peaaegu täiskasvanud lapselaps!

Ikka veel naerdes tõusis ta tugitoolist ja astus tüdruku juurde. Neljakümnendate keskpaigas mees, pisut jässakas, laiaõlgne, päevitunud, tumedate hõrenevate juustega, nurgelise jonnaka näoga, mille vasakul põsel lookles arm. Muheldes sirutas ta Arinale käed vastu:

„Tere tulemast minu majja, väike lapselaps! Ehkki mul ei ole täit selgust, kuidas mulle selline rõõmus sündmus osaks on saanud!“ Seejuures võttis ta täiesti kohmetu ja nõutu olendi käte vahele ja suudles teda algul vasakule, seejärel paremale põsele. „Veelkord tere tulemast Ilukülla!“

„Aga – aga – ,“ kogeles Arina segaduses ning üritas tugevate käte vahelt vabaks pääseda, „aga – kuidas te siis ei ole – minu vanaisa?“

„Jah – kuidas – ehk sellepärast, et olen liiga noor?“ Naerdes lasi ta tüdruku lahti. „Tulge, mu laps, ja võtke istet!“ Seejuures viitas ta väikese laua äärsele tugitoolile tumerohelise kahhelahju messingist topeltuste ees. Ta tõmbas teise tugitooli teispoole lauda, mille plaadi sisse oli paigutatud väärispuidust peenes intarsiatehnikas malelaud. „Ehk saame sellele mõistatusele üheskoos selgust.“ Talle näis see kohutavalt nalja tegevat. Ta kummardas viisakalt, olgugi et väikese irooniavirvega, ikka veel kohmetu tüdruku ees. „Kui te lubate: Felix Helbrich, õigusteaduse doktor ja selle kahjuks ikka veel viletsas seisukorras majapidamise praegune omanik.“

„Doktor Helbrich?“ küsis Arina arusaamatuses. Kõik oli hoopis teisiti, kui tema oli endale ette kujutanud. Ta võttis istet. „Kuidas doktor Helbrich? Minu arusaamist mööda kuulub Ilu-küla perekond Bowénile? Parun Clemens von Bowén on mu vanaisa – ma tahtsin tema juurde tulla –“ ja mõne aja pärast veel vaiksemalt: „Kus ta on – minu tegelik vanaisa? Ma tahtsin koju tulla …“

Härra Helbrich ei naernud enam. Nüüd oli tal tüdrukust kahju. Ja kui Liisu ukse taga ninaga tõmbas ja suure, valge põllega näolt pisaraid pühkis, läks härra Helbrich kapi juurde ning võttis sealt kaks klaasi ja pudeli kodutehtud põldmarjalikööri.

„Turgutage end, väike paruness, ja siis jutustate mulle kõigest järgemööda, kuidas me korraga selle au osaliseks saime, et tohime teid siin tervitada.“

Kuulekalt võttis Arina klaasi ja tõstis selle suu juurde.

„Teie terviseks,“ ütles härra Helbrich, „ja meie probleemi õnneliku lahenduse terviseks!“ Ka tema tõstis klaasi.

Naps oli kange ja magus ning põletas Arina kurku. Härra Helbrich kallas lisa.

See tegi tüdrukule head, võttis talt kohmetuse ja vabastas pingest. Nüüd naeratas ta taas. Veel pisut arglikult, kuid soravalt jutustas ta siis iseendast, oma emast, soovist Ilukülla tulla, et vanaisa leida, ja lõpetas küsimusega, miks kõik hoopis teistmoodi on.

Härra Helbrich kuulas ja jälgis teda tähelepanelikult ning oli tema sarmist võlutud.

„Jaa, preili Linden,“ alustas ta nüüd tõsisena, „miks on kõik hoopis teistmoodi, küsite te. Kas te viimastel aastatel Eestimaalt sõnumeid ei saanud?“

Kahetsedes raputas Arina pead.

„Ema oli tihti väga kurb, et vanaisa ei kirjutanud. Viimane teade tuli tädi Agathalt selle kohta, et ta on Tallinna kolinud, ilmselt ta abiellus? Siis ema suri ja mina ei suutnud tädi Agatha aadressi enam leida. Mu kiri vanaisale tuli tagasi. Kas ta elab veel?“

Härra Helbrich tõusis püsti ja kõndis, käed seljal risti, mööda tuba edasi-tagasi. Siis jäi ta seisma.

„Mul on väga kahju, preili Linden: teie vanaisa ei ole enam elus. Kui teie vanemad ja paruness Agatha von Bowén Ilukülast lahkusid, rüüstasid jõugud mõisa. Teie vanaisa hakkas neile vastu ja sai raskesti pähe haavata. Ta viidi ravile Tallinna Seewaldi3 haiglasse, kus ta suri. Teie onu, parun Konstantin von Bowén, teie ema vend, lasti pärast Venemaa ja Saksamaa vahelisi läbirääkimisi, teate küll, Brest-Litovski rahulepingu järgi, koos teiste Siberisse küüditatutega vabaks ja ta tohtis Eestimaale tagasi tulla. Läks kaua aega, enne kui ta koju jõudis. Ta leidis eest laastatud Iluküla. Sellest hoolimata elas ta mõnda aega siin. Siis liitus ta Balti rügemendiga4, mis asus koos eestlaste ja siinsete rootslastega taas bolševike vastu võitlema. Mina olin Balti rügemendis koos teie onuga. Meil oli palju kaotusi. Teie onu sai haavata: läbilastud puus ja seljavigastus.“ Härra Helbrich pani käed rinnale risti. Korraks pani ta käed õlgadele, nagu hakanuks tal külm. Siis võttis ta taas Arina vastas tugitoolis istet. „Tookord laatsaretis palus ta mul, juhul kui ta peaks surema, Iluküla enda hoolde võtta. Ta teadis minu soovist maad osta, et koos naise ja lastega omaenda maalapikesel elada. Aga Konstantin ei surnud. Ta sai haiglast välja, kuid suutis käia vaid karkudega. Tõin ta laastatud Ilukülla, kuid ta ei suutnud oma lõhutud kodu nägemist taluda, eriti sellepärast, et invaliidina polnud tal jõudu ega tervist, et see uuesti üles ehitada. Ta oli täiesti murtud. Oli sõbrakohus Iluküla oma hoolde võtta.

1920. aastal, kui Saksamaa ja Venemaa olid mõlemad verest tühjaks jooksnud, kuulutati Balti riikides välja iseseisvad vabariigid5. Eestimaa ei olnud nüüd enam ei Saksamaa, Rootsi, Taani ega Venemaa vasalliriik, vaid iseseisev Eesti Vabariik! Kas te suudate minuga sammu pidada?“ härra Helbrich katkestas oma jutustuse.

„Jaa, jätkake palun!“ käis Arina peale.

„Vaadake, mu laps: Eesti Vabariigi uus valitsus võttis tarvitusele läbinisti aruka abinõu, et oma maal Saksa aadli võimu murda: maareformi. Rüütlimõisad võõrandati. Nende maaomandi, loomade, metsade äravõtmisega lõigati Balti aadlil juured läbi6. Perekonnad, kes harrastasid oma mõisates sadu aastaid härrandlikku eluviisi, olid kõikjal lugupeetud ja austatud, need perekonnad olid nüüd korraga vaesunud.“

„Niisiis võeti vanaisal ja onu Konstantinil Iluküla lihtsalt käest ära?“ küsis Arina kohkunult.

„Jah – ja ei. Mõisad võõrandati ja jagati Vabadussõjas osalenute vahel laiali, niinimetatud asunikud said mõisamaid endale päriseks ja pidid neid nüüd ise majandama. Riik maksis kunagistele mõisaomanikele „hüvitist“, kuid see oli nii tilluke, et sarnanes rohkem solvamisega. Aga soovi korral võis mõisasüdame endale jätta ja seal edasi elada.“

„Mis tähendab mõisasüdame?“ küsis Arina huviga.

„Mõisasüda on mõisa keskus härrastemaja ja sinna juurde kuuluvate tallide-lautade, aedade, vahest ka pargiga või osaga sellest ja väikese osaga mõisamaadest. See toob nii vähe kasumit, et härrandlik elu ei olnud enam võimalik.“

„Mis onu Konstantinist sai? Mis juhtus, kui tädi Agatha koju jõudis? Miks keegi meile sellest ei kirjutanud?“ tahtis Arina teada. Kõik, millest ta oli unistanud ja mida lootnud, oli kokku varisenud.

„Teie onu Konstantin oli ahastuses. Tema tungival soovil ostsin ma Iluküla mõisasüdame tema käest ära. Ta soovis endale kaht tuba paremas tiivas, mis me sisustada lasime. Liisu, kunagine lapsehoidja, vanamemm, kes teid minu juurde juhatas, hoolitseb tema eest. Ta on mu sõjakaaslane, mu parim sõber, me suhtume temasse kui pereliikmesse.“

„Ja tädi Agatha?“

„Kui paruness Agatha von Bowén koju tuli, oli ta kõigest, mis siin vahepeal oli toimunud, nii vapustatud, et ei soovinud Ilukülla jääda. Ta leidis endale Tallinnas korteri ning hiljem ta abiellus.“

„Miks ta meile sellest midagi ei kirjutanud?“ Arina hääles kõlas nördimus.

Härra Helbrich kehitas õlgu.

„Mina ka ei tea. Tõenäoliselt ei tahtnud ta oma õde, kellel ju ka kerge ei olnud, sellega koormata. Vähemalt tema helged mälestused jäid puutumata. Tõenäoliselt kirjutas tädi Agatha talle, et vend Konstantin sai Siberist vabaks ja tuli võiduka Balti rügemendiga tagasi. Poliitilistest sündmustest teati ju kindlasti ka välisriikides.“ Ta tegi pausi. „Võibolla teadis teie ema sellest kõigest ja ei soovinud teid sellega koormata. Igatahes võimalik. Aga kes meist seda täpselt teab.“ Jälle kehitas ta õlgu.

Arina vaikis kaua. Alles siis, kui härra Helbrich püsti tõusis ja Liisut hüüdis, ütles ta:

„Ema suri, kui ma olin üksteist. See oli 1930. aastal, kuus aastat tagasi. Sestpeale ei ole keegi minuga Eestimaast ja minu emapoolsest suguvõsast rääkinud. Saksamaal olid kõik ametis sellega, mis seal toimus. Hitleri tõus ja nii. Peale selle jäi ema Lindenite jaoks alati venelannaks.“

Härra Helbrich pani talle käe õlgade ümber.

„Nüüd jääte te esialgu meie juurde, mu laps, siis vaatame edasi. Kus teie pagas on?“

„Pagas? Mul ei ole pagasit,“ Arina tõusis püsti ja viipas ukse suunas. „See reisikott ja suur leivakott, mida ma üle õla kandsin. Rohkemat ma kaasa ei võtnud. Aga,“ lisas ta kiiresti, „seal on kõik mulle vajalik olemas.“

Võluv laps, mõtles Helbrich ja pöördus, käsi ikka veel tüdruku õlgade ümber, vahepeal tuppa astunud Liisu poole.

„Kus mu naine on?“

„Veel aias, linnast tulnud õunakorjajate juures. Lapsed ka seal.“

„Hästi,“ jätkas härra Helbrich, „kuulge Liisu, see on Arina Linden, parun Konstantini õetütar. Ta tuli Saksamaalt ja jääb meie juurde. Preili Linden, see on meie Liisu, teie ema kunagine lapsehoidja.“

Liisu vaatas tüdrukut ja noogutas, nagu tahaks ta öelda, et härral ei pruugi rohkem midagi seletada, vana Liisu teab enam kui kõik teised siin majas kokku.

Helbrich küsis, kas õnnestuks koheselt mõnd tuba korda seada.

„Jaa …“ Liisu kõhkles ja vaatas tüdrukule kahtlevalt otsa.

„Sinine tuba seisab ju endiselt tühi?“ Küsivalt vaatas mees kummaliselt otsustusvõimetule naisele otsa.

Siis tuli vanamemmele elu sisse.

„Sinine? Jumal hoidku! Sinine … ei sobi. Liisu teeb, kui proua teisiti ei soovi, kollase toa vabaks. Hetkel on seal õunad, aga need võib rohelisse tuppa riiulitele panna.“

„Tehke, nagu soovite. Ma lähen aeda oma naisele sõna viima.“ Juba uksel olles pöördus ta veelkord Arina poole. „Liisu hoolitseb kõige muu eest. Aidake teda. Näeme uuesti õhtusöögi ajal. Ja –“ nüüd tuli ta siiski veel kord tüdruku juurde, võttis ta käed ja ütles südamlikult: „ja tundke end meie juures nagu kodus, mu väike lapselaps, olgugi et pisut teisiti, kui te seda endale ette kujutada oskasite!“

3 Paruness Marie Girard de Soucanton kinkis Seewaldi (ee Merimetsa) suvemõisa 1898. aastal Eestimaa Kubermangu Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile ning seal avati haigla 1903. aastal.

4 Balti pataljon (ka Balti rügement, saksa keeles das Baltenregiment), 1918–1920. Eesti sõjaväkke kuulunud, peamiselt baltisakslastest koosnenud väeosa.

5 Teadupärast kuulutati vabariigid välja varem, Eesti Vabariik 24.02.2018. Kuid 1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, millega esimest korda ajaloos tunnustati Eesti Vabariiki de iure.

6 1919. aastal viidi Eestis läbi maareform ehk teisisõnu peamiselt baltisaksa suurmaavalduse sundvõõrandamine. 10. oktoobri 1919. aasta seadusega sundvõõrandati 1065 mõisat ehk 96,6 % suurmaaomandist, millest eestlastele kuulus 57 mõisat, koos üle 1,9 miljoni hektari maaga, mis moodustas ligi 58 % kogu põllumajandusmaast. Puutumata jäid vaid mõned üksikud näidismõisad. Alles hiljem (1926) said eksproprieeritud väikese hüvitise. Vt lähemalt: Ludwig Biewer, „Saksa Riigi saatkond Tallinnas ja SaksaEesti suhted 1918–1940“, ilmunud kogumikus „Mälestuskillud“ 2007.