Читать книгу Iluküla - Käthe von Roeder-Gnadeberg - Страница 7

NÄHES MEEST VILJAPUUDE all lähemale tulemas, kloppis proua Helbrich sinise põlle lehtedest ja samblast puhtaks, haaras korvi väljavalitud ilusate õuntega ja pöördus okstel, redeli otsas ja puu all olevate noorte poole.

„Jääme õhtule,“ hõikas ta, „viige õunad üles rohelisse tuppa, sättige nad ärklis vasakpoolsele riiulile, aga ettevaatust, need ei ole mahakukkunud viljad! Thomas ja Björk, teie teate ju, kust see puu pärit on!“ Ja nooremate poole pöördudes: „Nita, ettevaatust Ro–“ sõna sumbus oksaraginasse, Diana ulgumisse, Puki haukumisse ning üldisse karjatusse „Robik!“ Aga juba oli isa ta kinni püüdnud.

„Olen mina alles tugev!“ hõiskas poiss, näitas murdunud oksale ja lasi vaimustusega end isal õlgadele tõsta.

„Selline vemmal,“ siunas proua Helbrich, kogus end aga kohe: „Veerand tunni pärast on õhtusöök, olge täpsed.“

Proua Helbrich oli oma mehega ühte kasvu. Tumeblonde juukseid kandis ta seitlisse kammituna ja kuklas kohevas sõlmes. Nägu oli rahulik ja selge. Tema oli maja tugisammas ja mitte ainult tema mees ei teadnud seda. Aga nüüd tundus ta väsinuna. Kas seda koormat, mis tal kanda oli, oli liiga palju saanud – majapidamine, aed, lapsed, – ja mitte vähem tähtsana mure, mida nad mehega jagasid: kas nad suudavad Iluküla pidada?

„Arina,“ kordas ta mõtlikult, kui mees teel majja talle kummalisest külalisest rääkis. „Arina, selles nimes oleks nagu midagi tuttavat – midagi, aga ma ei tea, kus ma seda kohanud olen.“

Imestades vaatas Felix oma naist. Naine kõndis nagu alati sirgelt tema kõrval. Aga sellisena ta teda ei tundnud. Ta mõjus mõtlikuna, peaaegu murelikuna, nagu tunneks ta tumedaid pilvi lähenemas. Robikut aga ei olnud enam võimalik pidurdada:

„Külaline? Veel üks külaline?“ ja ta libistas end isa õlgadelt maha, jooksis maja juurde ja trepist üles verandale. Seal tormas ta Minni-tädile otsa. Väärikas ja peenetundeline, silmatorkamatu daam, kel oli väga selge ettekujutus korralikust käitumisest ja kes pani oma soojale, kõigile kodakondsetele avatud südamele vaatamata pea raudse järjekindlusega rõhku headele maneeridele. Kes peale tema olekski seda teinud majas, kus leidus nii palju tööd! Minni-tädi raputas valgete juustega pead ja lükkas pitstanu otseks.

„Aga Robik, mitte nii ägedalt!“ hüüdis ta, „Rahulikult! Rahulikult!“ ja tõstis vaigistavalt käe. Vaatamata sellele „rangele korrale“ mõjus ta rõõmsameelselt. Sale ja õrn, kandis ta ainult halle, lumivalge püstkrae ja sama valgete kätistega kleite. Millest see küll tuli, et Minni-tädi hallid kleidid mõjusid nii värskelt ja rõõmsalt, nagu oleks ta õielehtedest ümbritsetud? Lapsed, viimane kui üks, armastasid teda tema vaikses headuses vaat et rohkem kui õiglast ja usinat ema. Ema oli kui tugev puu, Minnitädi aga roosa kassitapu sarnane.

„Kus külaline on?“ küsis Robik hingetult ja jäi äkki ujedalt seisma, avastades Arina Liisuga vestlemas. Liisu hoidis käes suurt kotti ja ütles parasjagu:

„Tule, Arina, võiksid mind aidata kotti värske heinaga täita. Iluküla lõhnaval heinal tuleb sul hea uni.“

Kui ta oli saanud kinnitust selle kohta, mida ta esimesest silmapilgust oli aimanud, oli tema jaoks iseenesestmõistetav tervitada seda tüdrukut kui üht oma lastest ja loomulikult talle sina öelda. Viktoria tütar, mida see talle küll tähendas! Niisiis oli Viktoria oma tütrele Arina nimeks pannud – oma lemmiktädi Katharina järgi! Liisu meelest ei oleks ükski teine nimi sellele õrnale kaunidusele paremini sobinud ...

Härra ja proua Helbrich jõudsid verandale. Kui proua Helbrich tüdrukut tervitas, tuli talle meelde, kus ta seda nägu varem näinud oli – see polnud tavaline nägu, mitte selline, mida teistega segi võib ajada. Ta sarnanes peensusteni Katharina von Bowéniga, kelle portree rippus sinises salongis esivanemate galeriis.

„Kollane tuba?“ vastas ta Liisu arvamuse peale, et see oleks kõige õigem. „Jah, sul on õigus.“

„Ja noorhärrad?“ soovis Liisu teada.

„Nemad tahavad heinalakka. Meil ei ole selle vastu midagi. Tekid ja padjad võivad nad ise kaasa võtta, säti need palun valmis.“

„Hästi,“ vastas vanamemm, kes püüdis sõrmede peal kokku arvutada, mida kõike oli tarvis toimetada.

Robik oli tasakesi Arinale ligi hiilinud.

„Tere päevast, külaline,“ ütles ta tõsiselt ja tegi hästikasvatatud poisina kummarduse. „Kas sa jääd nüüd alatiseks meie juurde?“

Arina naeris ja ulatas talle käe.

„Seda ma veel ei tea. Aga kes sina siis oled?“

„Robert Helbrich ja nädala pärast saan seitse aastat vanaks.“ Uhkusega vaatas ta Arinale otsa. Siis naeris ta: „Aga Liisu ütleb Robike, ja tüdrukud ütlevad Robik ja Minni-tädi ja emme ütlevad Robsik. Ja sina?“

„Minu nimi on Arina.“ Talle meeldis elavaloomuline tarkade pruunide silmade ja kohevate lokkis juustega poiss kohemaid. „Ja mina ütlen sulle ka Robik.“

„Tore, ütle Robik!“ hüüdis poiss nõus olles. „Robik kõlab nagu Erik, ja tema oli õilis rüütel!“

„Robert samamoodi,“ Arina hääl kõlas paljutõotavalt, „Robert on samuti tähtsa mehe nimi ...“

„Kas parun Konstantin tuleb ka õhtusöögiks verandale?“ kuulis ta proua Helbrichi küsimas. Onu Konstantin! Arina oli kogu aeg temale mõelnud. Ta soovis väga onu niipea kui võimalik näha!

„Ei,“ vastas Liisu, „ta palus juba lõuna ajal, et Liisu talle õhtusöögi tuppa viiks.“

„Kas sa ütlesid talle, et Arina tuli?“ soovis proua Helbrich teada.

„Ei, veel mitte,“ Liisu kõhkles, „ta oli paljude võõraste inimeste tõttu rahutu. Parem on, kui ütleme siis, kui võõrad on lahkunud.“

„Sul on ehk õigus. Mu mees räägib temaga homme. Kas ta tuleb homme meiega kirikusse?“

Liisu kehitas õlgu.

„Eks me näe ...“ ütles ta siis, nagu sooviks vestlust vältida, ja lisas Arinale pilku heites: „Liisu peab nüüd kiirustama lakka heinu tooma.“

„Jah, võta Arina kaasa, aga vaata, et te kauaks ei jää, laud saab varsti kaetud, ja teised jõuavad ka kohe aiast kohale.“

Jah, sealt nad tulid, karmikarvaline taks tähtsalt saatmas, laia rohtunud teed pidi.

Poisid kandsid õunu täis pesukorve, Björk ja Nita sabas. Kimp kokkuseotud korve ja oksahaake rippus üle Björki vasaku õla, parema käega aitas ta Nital mahakukkunud õuntega korvi kanda.

Juba kaugelt olid nad silmanud Arinat, kes Liisu saatel läbi aia kõndis, ja imestasid, kes see võõras tüdruk küll olla võiks. Robik hüples nende kõrval ja ei jäänud Arinast sammugi maha. Björk jäi seisma.

„Kas sa tead, kes see on?“

Nita raputas pead.

„Pole aimugi!“

„Ta pidi etteteatamata tulema, muidu oleks Liisu või ema kindlasti midagi öelnud ...“

„Tule, jookseme sinna. Nad näikse heinalakka minevat. Liisul on aluskotid käe peal.“

Björk ja Nita jätsid tühjad korvid kirsipuu alla, panid täis korvi sinna kõrvale ja hakkasid jooksma. Pika laudahoone ja laka juures jõudsid nad hingetuna Liisule ja Arinale järele.

„Liisu,“ hüüdis Björk, „me saime valmis!“

Liisu jäi seisma. Ta vaatas tüdrukutele otsa ja teadis täpselt, et selle teadaande pärast nad küll sinna ei jooksnud.

„Lapsed tahavad teada, kes külaline on,“ alustas ta rahulikult, „tulge kaasa, kotte täitma. Toit on kohe laual.“ Ja läks edasi.

„Tere,“ hüüdis Björk tundmatule, „mina olen Björk Maria Helbrich, ja see on minu õde Benita.“

Arina jäi seisma ja tahtis talle käe ulatada:

„Mina olen ...“

Kuid kaugemale ta ei jõudnud, sest Björk vaatas teda silmanähtava hämminguga ja hüüdis:

„Ma tean!“ Äärepealt oleks ta „sa oled naine sinisest salongist“ juurde lisanud, aga neelas selle alla ning võõras viis enda esitlemise teatud üllatusega lõpule:

„Sa tunned mind? Ma olen Arina Linden Berliinist, Viktoria von Bowéni tütar.“ Ta lisas veel: „Iluküla tegelike omanike tütar,“ ja ei teadnud ise ka, miks ta nii tegi.

Björk läks näost punaseks. Mis tähendas „Iluküla tegelike omanike“! Tema isa oli, niikaua kui ta mäletas, Iluküla seaduslik omanik ja tema ise siin sündinud, siin kodus! Bowén – see oli kord ammustel aegadel! Aga ta kordas vaid: „Ma tean,“ ning põrnitses võõrast vaenulikult nagu soovimatut sissetungijat. „Ma tean, sa oled Arina von Bowén.“

Björk Maria oma viieteistkümne eluaastaga oli sama pikk kui seitsmeteistaastane Arina, sale ja päevitunud nagu ta õdegi. Mõlema kehad oli maatööst, jooksmisest ja ujumisest karastunud. Mõlemad olid paljajalu, kandsid valgete põlledega lillelisi suvekleite. Björki juuksed langesid kahe jämeda blondi patsina puusadeni, tema nägu oli korrapärane ja klaar, hallid silmad heledad, erksad, kuid tõsised.

Arinale meeldis tema ees seisev tüdruk.

„Kust sa mind tunned?“ kordas ta oma küsimust.

„Oh,“ tõrjus Björk, „lihtsalt niisama. Loomulikult ma ei tunne sind, aga sa oled ühe oma sugulase, paruness von Bowéniga, kelle pilti ma olen näinud, väga sarnane. Sellepärast.“

„Kas tõesti?“ rõõmustas Arina. „Tahaksin seda pilti väga näha!“

„Kui sa sinna minna tohid, võid seda näha,“ ütles nüüd Nita, üllatunud, et julges lihtsalt niimoodi vestlusse asuda, sest enamasti olid tema ja Björk võõraste suhtes pelglikud. Nagu tahaks iseendale julgust sisendada, jätkas ta selgemalt: „Sinises salongis ripub see pilt. Seal on ka muid teie perekonna asju. Aga meie ei tohi sinna kahjuks minna!“

Nita nägu oli pehme ja ümmargune. Silmad rohekuldsed, lõbusad ja vaat et kelmikadki. Nöbinina suure naerva suu kohal nägi lustlik välja. Lustlikult kähardusid ka vaskselt helkivad juuksed kõrge lauba ümber, kõrvade kohal rohelise lehviga üles seotud punupatsid. Sellist soengut kutsus vend Thomas lugupidamatult „ahvikiikedeks“ ja naeris ainult, kui teine talle vihasena kallale tormas. Loodetavasti lubavad vanemad tal varsti juuksed maha lõigata.

„Kuhu te jäite?“ Liisu seisis heinalakka viiva redeli jalamil.

Tüdrukud tegid kärmesti. Nad ronisid redelist üles ja võtsid koti. Ülal täitsid nad selle heintega.

„Mitte nii täis, selle peal peab olema pehme pikutada!“ Liisu eelistas all oodata.

„Ettevaatust!“ hüüdis äkki Björk ja haaras Arinal käest.

„Luuk on lahti!“ kirus Nita. Ja Arinal jäi vaat et süda seisma, kui ta jalge alt pinna kaotas ja enda all lehmalauta nägi. Tüdrukute abiga suutis ta end üles tagasi vinnata.

„Lehmad!“ kogeles Arina värisedes ja vaatas alla lauta. „Kohutav, te oleksite mind peaaegu nendele elukatele söödaks heitnud!“ Tal olid tõepoolest pisarad varuks.

Björk ja Nita naersid.

„Ah elukateks nimetad sa neid maailma kõige rahumeelsemaid loomi!“ oli Nita nördinud.

„Lehmad liha ei söö. Sa oleksid vaid tasakesi redelit mööda alla libisenud,“ lohutas Björk. Ja Nita, kellele Arina vapustus tundus tema lehmade solvamisena, rõhutas:

„Täiesti ohutud! Kui sa neid tundma õpid, siis näed, kui leebed nad on. Vaata vaid nende unelevatesse silmadesse!“

Aga Arina meelest polnud nad üldse ohutud ja „unelevatesse silmadesse“ polnud tal mingit himu vaadata.

Kui nad lobisedes ja naerdes koju läksid, oli kõik jälle hästi. Arinat oli vallanud seletamatu õnn ning ta tundis uut, harjumatut jõudu. Iluküla, siin magan ma hästi, ja hakkas vaikselt ümisema unelaulu, mida ema talle alati oli laulnud, kui ta veel väike oli.

Maga, maga, armas tütreke väike,

õrnalt sind kiigutab ema käeke ... 7

Õhtusöögiks pakuti praekartuleid süldi, kodujuustu, leiva ja võiga ning hapupiima, mis seisis suures savikannus majaperenaise ees laual. Savikruusid kallati täis. Kõik sõid hea isuga.

Arina oli väsinud. Siiski püüdis ta laua ääres istuvaid inimesi tundma õppida, neid üksikasjalikult silmitsedes. Aga see ei tahtnud tal hästi välja tulla.

Õunakorjajad istusid Thomase ja Björki kõrval ning moo-dustasid lõbusa poisteseltskonna. Pere lapsi oli ta juba tundma õppinud. Thomas, kõige vanem, vilajas noormees, sarnanes oma emaga. Tema sinakashallid silmad silmitsesid tüdrukut tähelepanelikult, kuid kui nende pilgud kohtusid, vaatas ta mujale. Kas Thomas oli pelglik? Ta lõpetas kahe aasta eest gümnaasiumi ja õppis nüüd naabermõisas mõisavalitsemist. Björk ja Nita olid imetoredad ning Robikust oli koguni tema sõber saanud. Minni-tädi tundis ta ka juba.

Aga jäik vanahärra tema kõrval, kes käitus, nagu oleks tal lisaks ihule ka hingel korsett ümber, tundus talle kummaline ja teda nägi Arina esimest korda. Peale „Tänan suuresti,“ mida saatis kerge kummardus, ei kuulnud ta mehelt midagi. Et tegemist oli Vene aristokraadiga, Marusja isaga, seda ta loomulikult ei teadnud. Marusja, „perenaise abiline“, kes koos isa ja emaga Vene revolutsiooni ajal Eestisse ja siia Ilukülla oli põgenenud, käis talvel Narvas Vene emigrantidele mõeldud internaat-gümnaasiumis, kõik vaheajad veetis aga Ilukülas. Tema ema oli hiljaaegu Ilukülas surnud.

Söögikordade ajal istus ta proua Helbrichi kõrval.

Laua otsas istuv proua Helbrich mõjus väärikalt. Arina tunnetas mõjuvõimu, mis teda heidutas. Tema mees seevastu, pika laua teises otsas, oli talle hoolimata tõsisest, pea mornist ja armi poolt moonutatud näost, juba lähedaseks saanud. Vanaisa, mõtles ta hellalt. Söögi ajal palju ei räägitud. Härra Helbrich küsis noortelt lühidalt kooli ja õpingute järele, ka saagikoristusel osalemise kohta.

Nii sai Arina teada, et Saksa Kultuuromavalitsus8 Tallinnas oli sisse seadnud saagikoristusteenistuse. Vabatahtlikud abilised sõitsid nädalavahetusteks mõisatesse appi saaki koristama.

„Meie hea tahe on ilmselt suurem kui meie oskused,“ ütles üks poistest, „sellest hoolimata võetakse meie abisalgad enamikes mõisates tänuga vastu.“ Teine noormees lisas: „Kultuuromavalitsus alustas selle ettevõtmisega vaid seepärast, et paljudel allesjäänud mõisate omanikel läheb täna rahaliselt nii kehvasti, et nad ei suuda ise õieti päevatasugi maksta.“ Härra Helbrichi kulm tõmbus kortsu. Aga ta ei öelnud midagi. Siis hüüdis kolmas:

„Ja see valmistab meile nii suurt rõõmu!“

Björk vaatas talle tänulikult otsa.

Kõik aitasid lauda koristada ja seejärel oligi aeg magama minna!

Padjad ja tekid kaenlas, asutasid poisid end heinalaka poole teele. Vanemate loal kutsusid nad ka tüdrukud kaasa, et õhtul juttu ajada ja üheskoos laulda.

Siin nad nüüd istusid ja kükitasid – Arina, Björk ja Nita, neli poissi ümberringi – suure luugi serval ja redeli ülemistel pulkadel lõhnavas heinas.

Hektor ja Inka olid peale lõputut hullamist noortega, kelle nad omaks olid võtnud, redeli jalamile pikali heitnud. Aeg-ajalt oli lehmalaudast kuulda kettide kõlinat. Loomulikult oli Arina huvikeskmes.

„Miks te just nüüd Saksamaalt siia tulite?“

„Seal on ju hoopis teisi võimalusi?“

„Saksamaa!“ hüüdis keegi teine, „meil on fotoalbum olümpiamängudest – nii palju kuldmedaleid!“

„Me oleme Saksamaa üle väga uhked!“

„Kas teie teete ka sporti?“ Thomas vaatas Arinale tähelepanelikut otsa.

Aga juba hüüdis keegi, Arina meelest küll liiga valjult:

„Saksamaa – rahvus ärkab! Küllap see on imetabane.“

Küsimusi sadas Arinale nii palju, et ta suutis vaevalt vastata.

Vaid üks poiss ei olnud ühtegi küsimust esitanud. Ta vaatas vaheldumisi Arinat ja Björki ja siis mõtisklevalt puude latvu. Ta oli suur, kõhetu ja tõmmu. Tal olid kitsad, väga tumedad silmad, jõulised põsesarnad ning esileulatuv kõrisõlm lahtise särgi kohal.

Arinale ta ei meeldinud, ta pöördus temast ära, kuid ometigi tõmbas poiss seletamatu jõuga tüdruku pilku ikka ja jälle endale.

Miks?

Täiesti teadlikult pöördus Arina Thomase poole:

„Te küsisite, kas ma harrastan sporti. Vaid koolisporti. Aga ma ratsutaksin hirmus hea meelega! Kas teie siin Ilukülas ratsutate?“

Thomas oli oma sõiduvees. Õnnelikuna jutustas ta oma Sagittast, Mirkast ja Mikust.

„Homme näitan teile kõiki talle.“

Õhus oli heina lõhna. Õhtune vaikus ja üha süvenev hämarus lisasid kõigele midagi pehmet, unistavat.

Nüüd rääkisid nad loomadest, inimeste ja loomade sõprusest, inimestevahelisest sõprusest.

Jälle viis keegi jutu Saksamaale ja maailma muutnud sündmustele.

„Küllap on sealsed inimesed oma füüreri üle väga uhked ja õnnelikud? Mõelda vaid: pärast pealesunnitud Versailles’ rahulepingut9 – täielikult põrmus, alandatud, vaeseks röövitud – ja nüüd? Kõigi riigimeeste poolt austatud, tunnustatud ja imetletud!“

„Võimas, kuidas kõik, ja mitte ainult sakslased, olümpia ajal juubeldasid! Me nägime seda nädala ringvaates!“ hüüdis keegi.

„Ja seejuures ei olegi ta sakslane!“ arvas esimene. „Ta olevat hoopis austerlane. Pöörane lugu – austerlane päästab Saksamaa!“

Unistav olek näis kaotsi minevat.

„Jaa, kõikide pilgud on Saksamaale pööratud. Ja teie lahkute sealt, et Eestimaale tulla!“ See oli Thomas.

Björk mängis juustega. Uus Saksamaa ei huvitanud teda kröömikesti.

Arina aga tundis end nende noorte inimeste huvi keskmes nii hästi, nagu ta end juba ammu ei olnud tundnud.

„Ma tulin siia, sest ma kuulun siia,“ ütles ta, „mu ema oli Bowén ja rääkis mulle Ilukülast kogu aeg suure vaimustusega. Ma tahtsin oma vanaisa juurde.“ Ta kehitas õlgu ja vaatas pisut nõutult kaugusse, kus kuu nüüd hõõguvpunase, suure ja ümarana puude taga rippus.

„Vaadake omati kuud: niisugune pirakas ja hõõguv – otsekui tulekera!“ hüüdis Björk.

Keegi ei vastanud. Kõik vaatasid kuu poole ning andusid hääletule õhturahule.

Mõne aja pärast alustas Arina vaiksel häälel: „Jah, et siin on kõik niivõrd teistmoodi, ei osanud ma aimatagi. Ja mis tulevikust saab, ei tea ma samuti.“ Ta naeratas nii vastupandamatult abitult, et kõik poisid oleksid soovinud teda kaitsvalt emmata.

„Loomulikult jääd sa meie juurde. Koju Ilukülla. See on ju ometigi selge.“ Thomas ütles seda väga kõvasti ja selgelt. See pidi kõlama asjalikult ja kaitsvalt, kuid tema hääl värises. Nüüd alles märkas ta, et oli tüdrukut iseenesestmõistetavalt sinatanud, ja tema süda lõi kiiremini.

Arina vaatas talle tänulikult otsa. Talle oli sinatamine iseenesestmõistetav, Thomas aga punastas. Õnneks oli juba peaaegu pime.

„Ärge muretsege, preili Linden, kes teab, milleks see hea on, et Saksamaalt nii kibekähku lahkusite. Uue Saksamaa ja tema füüreri osas on ka kriitilisi hääli,“ pakkus keegi rahulikult. Kui Arina seepeale ehmus, lisas ta kärmesti juurde: „Niiviisi ma seda ka ei mõelnud,“ ja jätkas: „Muretseda aga ei maksa – vähemalt hetkel küll mitte.“

„Vana toriseja!“ hüüdis seepeale üks blondi peaga poiss. „Ära tule mulle midagi Saksamaa vastast ütlema, mis siis, et su isa on rootslane. Mina igatahes soovin, kohe kui gümnaasium lõpetatud, Saksamaale ülikooli minna.“

„Ja sina?“ vaatas Arina küsivalt Thomasele otsa, „kas sina ka?“

„Ta ütles sina,“ rõõmustas Thomas, „tunneb juba, et kuulub meie sekka.“

„Mina?“ raputas ta pead. „Mina jään siia. Vahest ehk lähen Tartusse põllumajandust õppima. Võibolla – praegu olen Põlki mõisas härra Grebe juures mõisamajanduse õpipoisiks. Minu kindel eesmärk on Iluküla taas õitsvaks muuta.“

„Minu oma ka!“ hüüdis Björk. Need olid esimesed sõnad, millega ta vestluse vastu huvi üles näitas. „Mina aitan sind kohe kindlasti.“ Mängleva kergusega oli ta patsi lahti harutanud.

Arina tõstis käe ja pöördus vaiksel, kuid kindlal häälel Thomase poole:

„Ja mina aitan teid – Iluküla nimel!“

Thomas vaatas talle otsa: ma abiellun temaga, mõtles ta ja kohkus isegi nii söakast mõttest.

Siis laulsid nad rahvalaule ja šlaagreid. Lõpuks õhtulaulu tõusvast kuust. Arina pehme alt kõlas üle teiste ning kandis viisi kaugele puude kohale.

„... leidub nii mõndagi, mille üle saab naerdagi,

sest me silm seda ei seleta ...“ 10

7 Variatsioon Schuberti „Hällilaulust“.

8 Saksa Kultuuromavalitsus (ametlikult Eesti Vabariigi Saksa Kultuuromavalitsus, alates 1935 Eesti Vabariigi Saksa Vähemusrahvuse Kultuuromavalitsus) oli 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seaduse alusel loodud baltisaksa institutsioon, mis tegutses aastatel 1925–1940.

9 Versailles’ rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Versailles’ lossis.

10 Saksa lüüriku Matthias Claudiuse (1740–1815) tuntud „Õhtulaul“.