Читать книгу Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro“ (2012, tõlge eesti keelde) - Kulle Raig - Страница 3

2008. aasta sügisel tutvustasin Soome eri paigus Mika Waltari uustrükis ilmunud raamatut Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta (1941; eesti keeles 2008). Näitasin ka kroonikafilmi, kus Nõukogude armee üksused 1939. aasta oktoobris üle Eesti piiri veerevad, et kohad baasides sisse võtta. Pärast järjekordset loengut tuli minu juurde noorepoolne naine, kes kuuldust šokeerituna vaevu suutis oma mõtet väljendada – kõik, mis ma rääkisn, oli talle uus ja tundus uskumatu. Ilmselt esindas ta sugupõlve, kelle kooliõpikutes räägiti naabermaast vaid kui Nõukogude Liidu osast.

Otsustasin, et teen teoks selle, mida minult juba ammu oli oodatud – panen kirja nii Eestit kui ka Soomet puudutavad mälestused ja sündmused, milles ise osalesin. Ainest peaks jätkuma vähemalt ühe raamatu kirjutamiseks, sest minu teekond Soome sillal on kestnud kaua. Sild, mida Eino Leino pidas vaid kuldseks unelmaks, viis mind avaramasse ja avatumasse maailma, oli tee uute teadmiste ja minu elu sügavalt mõjutanud inimeste juurde.

Kuidas Eesti ja Soome taas teineteist leidsid? Mida me teadsime üksteisest 1950. või 1960. aastatel ja hiljem? Kuidas info liikus ja kes olid need soomlased, kelle mõtetes säilitas Eesti oma koha ka siis, kui läbikäimine oli peaaegu lakanud? Aeglane, kuid kindel kontaktide uuendamine, uued lõuna ja põhja tee kulgejad, Eesti tõus koos laulva revolutsiooniga ja iseseisvuse taastamine Soomest vaadatuna – see moodustab teose ainestiku. Hindan kõrgelt seda, et mul on olnud privileeg lähedalt, otsekui vaateplatvormilt jälgida mõlemas riigis toimuvat ja osaleda paljudes sündmustes, millel oli märkimisväärne mõju nii Eestile kui ka Soomele.

Meie maade vahelisi suhteid üksikasjalikult käsitleva Kari Aleniuse raamatu Ahkeruus, edistys, ylimielisyys (1996) kaanel on 20. sajandi algusest pärit paljuütlev karikatuur. Sellel uurib lahe lõunakalda mehike pikksilmaga põhjakallast. Oma mälestustes pööran pikksilma teistpidi, nii et lõunakaldal asuva Eesti tagant näeb vilksamisi ka teisi Balti riike.

Omaette peatüki moodustavad raamatus Eesti välisministri Lennart Meri tegevus „eksiilvälisministeeriumis“ Helsingis Mariankatul 1991. aasta augustis ja üks tähelepanuväärne ülesehitustöö, Eesti Helsingi esinduse taasloomine selle endises saatkonnahoones aadressil Itäinen Puistotie 10.

Ma ei ole oma teoses ainuke meenutaja, meid on palju. Kõik, keda olen küsitlenud, aitasid minu mälestusi täpsustada. Selle eest neile tuhat tänu! Kahjuks ei õnnestunud mul kasutada Soome välisministeeriumi arhiive. Seda tänulikum olen Jaakko Blombergile, Jaakko Kalelale ja Heikki Talvitiele. Nad ei vestelnud minuga kui ametnikud, vaid kui Eesti sõbrad. Kui kõik arhiivid ükskord avanevad, uuritakse käsitletud teemasid kindlasti ka akadeemiliste meetoditega. Sellega ongi juba algust teinud Heikki Rausmaa, kes on mind minu töös igati toetanud. Armsad kolleegid-ajakirjanikud! Ilma teie tõhusa ja asjatundliku osalemiseta Eesti ja Soome murranguliste sündmuste kajastamisel olnuks mul võimatu taastada maailma 1991. aasta augustinädalal vapustanud sündmusi.

Minu raamat on algselt kirjutatud soomlastele, kuid sõbrad julgustasid seda välja andma ka eesti keeles. Eestlaste head soome keele oskust arvestades on jäetud kergesti mõistetavad soomekeelsed väljendid, pealkirjad, lauluread jms tõlkimata. Loodan, et kodumaine lugeja võtab minu teose vastu sama sõbraliku huviga nagu soome lugeja möödunud sügisel.

Kulle Raig

Helsingi-Tallinn

Sügis 2012