Читать книгу Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro“ (2012, tõlge eesti keelde) - Kulle Raig - Страница 7

7. juulil 1965 kogunes uhiuude sadamaterminali tolle aja mõõdupuu järgi esinduslik rühm inimesi, enamasti partei- ja valitsustegelased, Nõukogude Eesti poliitiline eliit. Partei linnakomitee sekretär, hiljem Eesti taasiseseisvumisele oluliselt kaasa aidanud Vaino Väljas tervitas kohalolijaid ning Eesti Merelaevanduse toonane ülem lõikas läbi punase lindi, kuulutades Tallinna ja Helsingi vahelise laevaliini avatuks. Seda, et tegemist oli laevaühenduse taastamisega, ei mainitud poole sõnagagi.

Tollastest lehtedest võib lugeda, et kai ääres seisnud lumivalgesse laeva Vanemuine astusid koos teiste ametiisikutega Nõukogude Eesti haridusminister Ferdinand Eisen, Tallinna täitevkomitee esimees Johannes Undusk ja Nõukogude Liidu-Soome sõprusühingu Eesti osakonna esimees kirjanik Ralf Parve, kellel oli õnnestunud mingi üleliidulise noortedelegatsiooni koosseisus käia Soomes juba 1947. aastal. Helsingis oli laeval vastas arvukas publik. Kindlasti oleks esimese sõjajärgse laeva saabumine kui sündmus vähemalt võimuolijate arvates olnud puudulik, kui Soome poolel ei oleks Soome-Nõukogude Liidu sõprusühing sel puhul korraldanud pidustusi, mis olid pühendatud Nõukogude Eesti 25. aastapäevale. Sündmusest võtsid osa Soome valitsuse ja Eduskunta esindajad ning kohaliku kommunistliku partei tähtsad ninad.

Järgmisel hommikul asus Vanemuine tagasiteele Tallinna, pardal Soome välisminister Ahti Karjalainen, Soome kommunistliku partei peasekretär Ville Pessi, mõlemad koos abikaasadega, parlamendi esimene aseesimees Paavo Aitio, SNS-i esimees Göran von Bonsdorff, Hertta Kuusinen ja Matti Kekkonen, viimane tõenäoliselt isa volitatuna. Tallinnas võttis laeva vastu orkester, anti ja saadi lilli, välisminister Arnold Green ütles esimestele saabujatele tere tulemast. Peeti ka muid, aja vaimule omaseid klišeelikke kõnesid.

Kolmandal päeval, 9. juulil, tõi Soome laev Wellamo Tallinna juba tavalisi turiste, kelle hulgas oli ka kultuuriinimesi ja meediarahvast.

Luuletaja Harri Kaasalaineni sulest sündis reisile eelneval ööl lõbusas sõprade seltskonnas luuletus, mis iseloomustas äsja alanud turismi teatud jooni.

Katkeaapi kaulapanta, nyt kun kutsuu Virun ranta.

Pojat nousee, laivaan astuu, keula kuohuu, kaula kastuu.

Olo onnellinen vasta syntyy Viru valgeasta.

Lähde mukaan, kerää kassa, hummaillaan se Tallinnassa!

Ellu ärganud turismi omapära hakati peagi tähele panema laiemalt. Ei läinud kaua, kui Suomen Kuvalehti kirjutas, et palju räägitud Soome sillast oli saanud toru, mille ühest otsast voolas viina ja teisest sukkpükse. Mida kõike pidid silmad nägema ja kõrvad kuulma! Lydia Koidula esmakasutatud Soome sild oli Eino Leinole olnud „kuldne, kuid lootusetu unelm“. 1920. ja 1930. aastatel sai unelmast kindel Soome lahe kallaste ühendaja, mida mööda liigeldi tihedalt mõlemas suunas. Nüüd aga oli Kuvalehti selle romantilise sümboli madaldanud üsna proosaliseks, ometi ei vähendanud see indu ega muutnud asja olemust. Sild oli jälle liikluseks avatud ja see oli kõige tähtsam.

Regulaarne liiklus Tallinna ja Helsingi vahel avati uuesti 1965. aasta 7. juulil – pärast 26 aastat kestnud vaheaega. Pildil mootorlaev Vanemuine 1965. aasta 8. juulil tagasiteel oma esimeselt reisilt Helsingisse, pardal kõrged Soome külalised.

Esimesi turiste oli kahesaja ringis. Nad majutati Toompea jalamil olevasse hotelli Tallinn, mis praegu kannab nime Meriton. Mäletan hästi seda alguse möllu, kui restoranisaal oli liiga väike ja korralduslik pool lonkas – algas suur segadus. Lõpuks hüppas Inturisti teenindusosakonna juhataja Valter Tuhkanen orkestripoodiumile, kust hakkas dirigeerima külaliste paigutamist, mis viimaks ka korda läks. Möödus seitse aastat, enne kui valmis uus, moodne majutuskoht, soomlaste ehitatud 23-korruseline Viru hotell. Tallinna esimene pilvelõhkuja avas uksed 5. mail 1972.

Giidid olid värvatud eri paigust. Enamik neist oli Tartu ülikooli lõpetanud või õppis seal. Giide saadi ka Tallinna Keeltekursustelt, kust mind käis värbamas keegi vene keelt rääkiv mees. Ei osanud teda milleski kahtlustada, kuid hiljem sai seltsimehest tõeline nuhtlus, ja mitte ainult minule, vaid ka teistele giididele. Mees esindas firmat, mille kohta kasutasime koodnime Kindness, Generosity and Beauty, lühendatult KGB.

Ilufirma seltskonda üritasime kõikvõimalikel viisidel vältida ja eksitada. Sageli see ka õnnestus. Väide, et iga riigi julgeolekuteenistus on samal tasemel kui kõnealuse riigi vee- ja kanalisatsioonisüsteem, näis meie õnneks vahel paika pidavat. Too lahkust, suuremeelsust ja ilu esindav ettevõte püüdis turistidel silma peal hoida, seda küll valikuliselt ja vahelduva eduga. Olukorda taheti kontrolli all hoida sellega, et iga turisti kohta täideti kaart. Nii need täitjad ennast vaevasid, ühes käes vanaaegne sulepea ja teises lilla tindi lahtine pott. Sellest lollusest loobuti sedamööda, kuidas turistide arv kasvas. Ja see kasvas nobedasti, sest laevaliiklus, mis oli algul vaid suvine lõbu, muutus õige pea läbiaastaseks. Esimesel navigatsiooniperioodil käis Eestis pisut üle 19 000 turisti.

Milline oli hõimuvellede kohtumine pärast pikka vaheaega? Oli jällenägemispisaraid, meeleliigutust nii ühel kui ka teisel pool. Oli heatahtlikku uudishimu, aga ka üleolekutundest varjutatud külmust. Soomlastele torkasid silma linna räämas ilme, viletsad korterid, kaupluste tühjad letid, kehv kaubavalik … Seda suurem oli nende hämmastus, kui eestlaste juurde külla minnes – mis tegelikult ei olnud lubatud – ootas neid ees rikkalikult kaetud laud.

Samapalju pani neid imestama, et olime ilusti ja moodsalt riides, kuigi poest ei olnud peaaegu midagi saada. Ajakirja Me Naiset intervjuus avaldas ajakirjanik hämmastust: „Kulle Raigil, ülikooli lõpetanud keeleõpetajal, olid kitkutud kulmud. Sealseid olusid arvestades oli noor naine haruldaselt moeteadlik.“ Nähtavasti ei taibanud soomlased mõelda eespool mainitud aknale – Soome televisioonile. Seepärast ei saanud nad ka mõista, kuidas meie, giidid, ja teised eestlased, keda nad kohtasid, võisime olla nii hästi kursis Soomes toimuvaga ja kuidas oskasime rääkida nii head soome keelt. Asi sai selgeks, kui soomlane kuulis, et „näen oma elutoas televiisorist iga päev täpselt samu asju kui sina“. Niiviisi sündinud ühised kogemused ja peaaegu ühine keel liitsid meid ja lõid tugeva ühtekuuluvustunde. Usun, et just seetõttu tundsid soomlased end koduselt ka tollases üsna trööstitus Nõukogude Eestis.

Mida arvasime meie, eestlased, kuidas kohtumist kogesime? Esialgu tundsime väiksema venna kompleksi, kerge üleolekutunne tekkis pisut hiljem ja selleks olid omad põhjused. Me ei jäänud vabadele suguvendadele oma teadmistes millegi poolest alla. Soomlaste puhul aga imestasime mõndagi, näiteks seda, et nad ei suutnud oma joomist kontrolli all hoida. See ekskursioone ega meid ennast eriti ei häirinud – on ju tuhat muud moodust tüütu olla –, kuid ohjeldamatus, mida nägime, tundus meile kummaline.

1970. aastatel tutvusime uue rühmitisega, Soome äärmuskommunistidega, taistolastega. Nimetus oli tuletatud nende juhi Taisto Sinisalo nimest. See kogemus tugevdas oluliselt meie eneseväärikustunnet. Meile ei mahtunud pähe, kuidas reaalsotsialismile nii lähedal seisjad võivad olla nii rumalad ja pimedad. Neid tuli karta peaaegu sama palju kui ilufirma tegelasi. Polnud harvad juhud, kui giid kutsuti kohvile, sest partei keskkomitee oli Soome seltsimeestelt saanud infot, et giid on moonutanud Nõukogude Eesti tegelikkust. Mul oli nendega palju kokkupuuteid ka pärast 1975. aastat, kui olin alustanud tööd Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetuses.

Oli veel üks kohtumiste tase, mida nimetaksin ärpleja-kohtab-ärikat-tasemeks. Selles suhtluses sai kumbki osapool seda, mida väärt oli.

Viimane, kõrgeim tase oli see, kus inimene sai kokku inimesega. Oli palju toredaid, mõistvaid, toetavaid, tarku, sõbralikke, meie olude ja elu vastu sügavat huvi tundvaid hõimurahva esindajaid, kes avardasid meie silmaringi ja arusaama maailmast, tuues ohtu trotsides meile nii vajalikku vaimutoitu. Paljudest said minu eluaegsed sõbrad. Selliseid inimesi on nüüd juba nelikümmend seitse aastat liikunud meid ühendaval lahel kõige rohkem.

Kui laevaliikluse avamisest möödus nelikümmend aastat, asetati Tallinna sadamaterminali mälestustahvel meenutama päeva, kui Soome laht hakkas meid jälle ühendama, alguses küll enamasti ühesuunaliselt. Tahvlil on tekst omnia mutantur, nihil interit – kõik muutub, miski ei kao. See mõttetera väljendab antiikfilosoofide ideed, et kõik kordub igavesti. Selle järgi ilmuvad teatud aja tagant üha uuesti ja uuesti lavale samad tegelased ja sündmused. Mitte miski ei ole ainukordne, isegi mitte Sokratese surm, väidavad mõtlejad. See tõdemus kehtib täielikult ka Eesti-Soome suhetes. Õnneks pole meil teineteisest pääsu!

2011. aasta veebruaris kinnitati Tallinna sadama A-terminali välisseinale skulptor Aime Kuulbusch-Mölderi valmistatud president Kekkoneni bareljeef. Sellega tahavad eestlased mälestada vennasmaa riigijuhti, tänu kellele meie maailm peaaegu pool sajandit tagasi äkki avardus.