Читать книгу Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro“ (2012, tõlge eesti keelde) - Kulle Raig - Страница 8

Kekkoneni visiit ja laevaliikluse algamine olid otsustav pööre Soome-Eesti suhetes. Turistid hakkasid liikuma mõlemale poole lahte, disproportsioon aga oli märkimisväärne. Eestlasi pääses Soome vaid umbes kümnendik Eestisse tulnud soomlaste arvust. Kultuuri vallas ja teistelgi elualadel elavnes läbikäimine siiski märgatavalt. Juba 1965. aasta suvel esines meie draamateater Soomes ja veel samal aastal käis Soome rahvusteater vastukülaskäigul. Noore Esko Salmineni kehastatud „Nõmmekingseppade“ Esko vaimustas kõiki ja on siiani parim Esko osatäitmine, mida kunagi olen näinud.

1967. aasta mais korraldati Helsingis Eesti nädal, mille patroon oli president Kekkonen. Ta võttis delegatsiooni vastu ka oma resident-sis Tamminiemis. Nädala jooksul tutvustati mitmekülgselt Nõukogude Eesti kultuuri. Enim tähelepanu pälvisid juba varasemast tuttavad Riiklik Akadeemiline Meeskoor ja Estonia teater. Kardetud muusikakriitik Seppo Heikinheimo arvustus „Tormide ranna“ kohta ajalehes Helsingin Sanomat oli tõenäoliselt tema esimesi Eesti-ainelisi artikleid. Hiljem keskendus ta ka Eesti ühiskondlikule ja poliitilisele elule. Sellega seoses said meist kolleegid, kuna olin Seppo hilisematel Eestisse tehtud tööreisidel tema tõlk ja abiline. Ooperi arvustus oli kõike muud kui meelitav. „Ernesaks on andetu helilooja, kogu vaimusünnitis on fantaasiavaene ja naiivne, aga siiski mitte nii horriibeli, kui lavaline teostus.“ Koor ja orkester leidsid halastamatu kriitiku silmis siiski armu.

Järgmisel aastal oli Soome kord eestlastele oma kultuuri tutvustada. Ametlikku delegatsiooni juhtis tollane haridusminister Johannes Virolainen. Esitleti moodsat kunsti, arhitektuuri, raamatuid; saime kuulata rahvusooperi soliste ja džässi, vaadata moderntantsuetendust. Turistide arvu kasvust räägib fakt, et Tallinna ja Helsingi vahel hakkas sõitma suurem laev, Tallinn. 1969. aasta Eesti üldlaulupeost võttis osa hea tasemega esinduskoor, publiku hulgas olid Johannes Virolainen ja Mauno Koivisto, kes oli käinud lõunanaabri juures juba 1965. aastal Soome-Nõukogude Liidu sõprusühingu koosseisus pühitsemas Nõukogude Eesti 25. aastapäeva.

Koostööd tehti ka spordi vallas. Võistluskalender oli kõigil aladel üllatavalt tihe just Kekkoneni visiidile järgnenud aastatel. See pole ka ime, oli ta ju Eesti spordijuhtide palvel hakanud meie spordisuhete garandiks. 1967. aastal peeti 19 maavõistlust. Kokku võisteldi Soomes ja Eestis 74 korda. Järsk muutus tuli 1970. aastate alguses, kui suhtlus hääbus peaaegu olematuks. 1972. ja 1973. aastal peeti vaid paar-kolm võistlust. Olukord normaliseerus alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal.

Soome ja Eesti ühiste sündmuste kalender jäi väga hõredaks teisteski valdkondades – muutuse oli kaasa toonud üldine kruvide kinnikeeramine. Kultuurielus midagi siiski toimus: Riiklik Akadeemiline Meeskoor ja selle meeskvartett käisid jälle Soomes kontserdireisil ning 1976. aastal tuli Soome kultuuridelegatsioon kirjanik Friedebert Tuglase 90. sünniaastapäeva tähistamisele. Kümnendi lõpus oli Kajaanis näitus „Kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare – 100 aastat sünnist“ ja Tallinnas pühitseti Eino Leino 100. sünniaastapäeva. Kuigi ajad olid muutunud pingelisemaks, jätkusid kommunistide ja ametiühingutegelaste visiidid endises tempos.

Soome peaminister Mauno Koivisto eesti neiu süleluses 1969. aasta üldlaulupeol Tallinnas.

Samal ajal oli meil lisandunud uusi tähelepanuväärseid loovisikuid, keda märgati ka lahe põhjakaldal. Tallinna uhkuseks tituleeritud vanamuusikaansambel Hortus Musicus alustas tänase päevani kestvat võidukäiku Soomes just 1970. aastatel Kuhmo kammermuusikafestivalil. Tuntust hakkasid koguma helilooja Arvo Pärt ja dirigent Neeme Järvi, suuresti seetõttu, et Seppo Heikinheimo kirjutas ajalehes Helsingin Sanomat nende kavatsusest emigreeruda. Vool kannab Eestist minema, arvas ta. Seppo ajas Eesti asja ka mujal Euroopas. Tallinnas tööreisil olles kirjutas ta 1978. aasta 30. novembril Eva Lillele Londonisse: „Minu kirjade põhjal oli BBC-s kaks korda jupike Tallinnast. Ka The Guardianisse tuleb minu lugu, nii et ostke see leht. Guardian taotles õigust avaldada artikkel kogu ingliskeelses maailmas. Täpselt sama tekst ilmus ka Süddeutsche Zeitungis ... Alati õnnestub midagi ära teha, kui kõvasti üritad.“

Eesti-kesksusega paistis silma Oulus ilmuv ajaleht Kaleva, mis jäi pikaks ajaks eestluse kantsiks. Tänu ajakirjanik Liisa Maria Piilale hakkas Eesti teema jõudma ka ajalehe Demari veergudele. 1979. aasta sügisel kirjutas kultuurituristide rühma juht Liisa Maria: „Olen hinge kinni pidades kuulanud Lennarti [Meri] selgitusi Dominikaani kloostris ning kaasa elanud „Hamleti“ ja „Kolme õe“ etendustele draamateatris. Soome kultuurituriste vaimustas draamateatri „Tuulte pöörises“, samuti Juhan Viidingu Hamlet Mikiveri lavastuses. Kohtusin Mati Undiga, jõin pärastlõunakohvi Ellen Niidu ja Jaan Krossi kodus, üllatavalt varaste lumehelveste tantsiskledes kõrgete keskaegsete katuste ja tuulelippude vahel.“

Kuna kirjanikest abielupaar oli läbi raskuste viimaks pääsenud Soome, siis vestlusteemasid Harju tänavas jätkus. Nende külaskäiku olid põhjalikult kajastanud kõik Soome lehed, sest juhtus harva, et lahe lõunakaldalt külla tuldi ja veel üsna pikaks ajaks. 1970. aastate lõpus hakkas Soomes tugevasti kostma ka Lennart Meri hääl. 1977. aastal andis Gummerus välja tema raamatu „Virmaliste väraval“, mida saatis edu, ja Helsingin Sanomat avaldas 1978. aasta detsembris tema reisikirjad Siberi jääväljadelt.

Soome ringhäälingu YLE kauaaegne toimetaja, sage Eestis käija ning Eesti-aineliste saadete autor Antti Halinen tegi lühikese ja võrdlemisi üllatava kokkuvõtte sellest, kui palju Soome lehtedes enne 1980. aastaid Eestist kirjutati. „Seda, mis Eestis toimub, jälgiti juba 1940. aastate lõpus väga tähelepanelikult ajalehes Uusi Suomi, samuti maakonnalehtedes, ja mõnikord oli toon üsna kriitiline. Siis korraga huvi kustus. Pärast Soome ja Nõukogude Liidu suhete kriisi, nn yöpakkaskriisi1 1958. aasta sügisel hakkasid kirjutised oluliselt vähenema. 1960. aastad olid kui must auk, välja arvatud see aeg, kui Kekkonen käis Eestis, siis kirjutati palju. 1970. aastate lõpus oli märgata elavnemist, eriti Uues Soomes, kus kirjutas Seppo Kuusisto. Ta oli ajaloolane, kes ei avaldanud nõukogude propagandast läbiimbunud tekste. Teine Seppo, Heikinheimo, kirjutas ärahüppamistest ja muudest seda laadi sündmustest, hoides Eesti asju sel moel vaateväljas.“

1970. aastate julgeima Eesti-teemalise artikli kirjutamise au kuulub Asko Vuorjokile. 1971. aasta 25. aprillil avaldas ajaleht Uusi Suomi Tšehhoslovakkia sündmuste järellainetuses tema artikli Baltian kysymys tämän päivän maailmassa. Selles taunitakse Nõukogude Liitu kui okupeerijat ja nõutakse baltlaste enesemääramisõiguse austamist. Artikkel tekitas suurt kära ja Nõukogude Liit mõistis selle karmilt hukka. Soome riik ja tema kõrgeim juhtkond olid sunnitud etteheited alla neelama.

Eestis oli ideoloogiline võitlus ägenenud ja poliitiline olukord veelgi rohkem pingestunud. Hruštšovi sulast oli jäänud vaid mälestus. Mõne arvates tähendasid 1970. aastad stalinismi uut tulekut, kuigi veidi tsiviliseeritumas vormis. Soome-suhetele ei vaadatud enam hea pilguga. Osalt põhjustas seda kasvav turistide hulk, millel oli üha keerulisem silma peal hoida, samuti soomlaste kaasa toodud ja nõukogude inimesele võõras lääne „juuretis“, mida tulvas ka Soome televisioonist.

Võimukandjate silmis oli just televisioon vaenlane number üks, kuid miski ei takistanud neid endid kodus diivanil vaenlase läkitusi ammulisui vahtimast. Kindlasti hankisid ka nemad või neile hangiti ebaseaduslikult paljundatud Soome TV programme ja kui „Peyton Place“ oli vaadatud, võis läänest ähvardava katku vastu peetavat otsustavat võitlust jätkata, muu hulgas igasugust läbikäimist takistades. Kõigest hoolimata hakkas asi kiiva kiskuma – rool ei tahtnud enam võimukandjate sõna kuulata – ning aukohale tõsteti võitlus tõelise internatsionalismi ja kõigi Nõukogude rahvaste ühtsuse eest.

Venestamislaine oli üle Eesti pühkinud juba mitu korda ning 1970. aastate keskpaiku hakkas üks selline meist taas üle rulluma. Seppo Heikinheimo ja Turus töötav jurist Juhan Kristjan Talve kirjutasid Helsingin

Sanomates, et Moskva kavalal juhtimisel käib Eestis venestamine, kuid neil ei olnud asja kohta vettpidavat, must-valgel-tõendit. Varsti see saadi. Nõukogude valitsus oli andnud 1978. aasta sügisel määruse „Abinõude kohta vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides“.

Kogu impeeriumi venestamiseks oli koostatud salaplaan, mille eesmärk oli laiendada vene keele, nn rahvaste sõpruse keele kasutamist kõigis Nõukogude liiduvabariikides kõigil elualadel lasteaiast vanadekoduni, sülelastest vanuriteni. Enne jõule avaldas Eesti kommunistlik juhtkond tolleagses pentsikus kantseleikeeles kirjutatud otsuse, milles loetletud abinõud pidid tagama Moskvast tulnud plaani elluviimise. Selle kiirendamiseks määrati partei esimeseks sekretäriks eesti keelt tönkav Karl Vaino, üleliia eestlaseks peetud Johannes Käbinile anti aga hundipass.

Neid seltsimehi tuli mul tõlkida. Soome kommunistide juhid kohtuvad oma Eesti aatekaaslastega 1969. aastal Tallinnas. Vasakult Johannes Käbin, Aarne Saarinen, Taisto Sinisalo ja parteisekretär Erkki Kivimäki.

Määrus oli täiesti salajane, seda tuli hoida seifis. Dokumendist ei tohtinud teha koopiat, lubamatu oli seda tsiteerida ja keelatud oli määrusele viidata. Raske on arvata, millele võimukandjad lootsid, ent nende salatsemine kukkus haledalt läbi. Ukaasi olemasolu kohta hakkas infot tilkuma üsna pea. Ajalooprofessor Mati Graf ja Jyväskylä ülikooli ajaloodotsent Heikki Roiko-Jokela mainivad oma raamatus Vaarallinen Suomi (2004), et ei läinud kuigi kaua, kui Soome televisioon avaldas uudise hoolega salajas hoitud venestamispoliitikast, mille peale hakkasid Eesti kommunistliku partei juhid oma ridadest raevukalt otsima infolekitajat.

Kuidas dokument läände sattus? Lühike vastus on, et Soome turistide abil, Helsingi ja Tallinna vahel sõitva laevaga. Rein Ruutsoo, kes sel ajal töötas Eesti Teaduste Akadeemias teadlasena, pidas tähtsaks toimetada dokument Helsingisse Juhan Kristjan Talve kätte, maksku mis maksab. Viimaks ometi oleks Talvel ilmseid tõendeid oma artiklite toetuseks! Üksikasjalikuma seletuse saame salajase üleviimise korraldanud Ruutsoolt.

Me pidime leidma inimese, kellel on ligipääs salajastele parteidokumentidele ja kes oleks ähvardavast rangest karistusest hoolimata valmis meiega koostööks. Arutasime asja Sirje Kiiniga ja jäime peatuma Heliloojate Liidu konsultandi helilooja Raimo Kangro juurde. Tema kord oli vastutada liidu parteiasjade eest, kuigi mees oli täiesti apoliitiline kuju. Raimo laskis meil vaadata kausta, kus hoiti tähtsaid bumaagasid. Ise ei olnud ta viitsinud uurida, mis kaustas on. Ajad olid selleks ajaks mõnevõrra muutunud, kõige hullem hirm oli kadunud, käske ei kiirustatud täitma. Leidsime ümbriku, kust õige paber välja pudenes. Läheb pikale, kui hakata ümber jutustama kogu protsessi. Lühidalt – pildistasime salaja materjali ja jäime ootama võimalust see Soome toimetada. Võimalus avanes, kui ametliku kutsega saabus Eesti loomeliitudele külla Turu teatriteadlane. Hilinenult palun selle eest vabandust, et kasutasime teda tema enda teadmata kullerina. Edasitoimetamiseks mõeldud „kingituse“ peidukohaks valisime kunstipärase nahkehistöö, väikese ehtekarbi, mida tollal viidi Soome kingitusena sadu, kui mitte tuhandeid. Toppisime mikrofilmi karbi puust põhja ja seda katva naha vahele. Seal see siis oli. Võttis natuke aega, enne kui tagasisidet saime. Venestamise otsus nägi ilmavalgust Stockholmis ilmuvas Päevalehes, mis avaldas materjali 15. novembril 1980. Soome TV saadet ma ei mäleta.

1960. ja 1970. aastatel toimetasid tundlikku materjali mõlemale poole lahte paljud teisedki, tehes seda täiesti teadlikult ja vabatahtlikult. Üks neist oli Anu Marttila. „Tutvusin Hilja Rüütliga 1966. aasta juunis ja sain õige varsti aru, et tegemist on täiesti erilise inimesega. Kandes talle nõukogudevastase tegevuse eest mõistetud kümneaastast vangistust, oli Hilja otsustanud, et eestlaste saatused tuleb mingil viisil kirja panna. Päevatöö kõrval hakkas ta 1960. aastate lõpus koos oma laagrikaaslase ja sõbra Helmut Tarandiga kirjutama romaanisarja, mille sündmused olid võetud otse tema enda elust. Kui sain 1970. aastatel oma sõprade tegevusest teada, ei kahelnud ma hetkegi, kui nad küsisid, kas olen valmis riskima ja viima käsikirjad salaja Soome. Jäägu saladuseks, kuidas see toimus. Töö kestis aastaid. Ikka nii, et kui ühe raamatu käsikiri oli Helsingis koos, läks see postiga Lundi eesti kirjanikule Bernard Kangrole, kes juhtis aastatel 1950–1994 tegutsenud Eesti Kirjanike Kooperatiivi.“

Romaanisarja kolmest esimesest osast kokku pandud „Kuradil ei ole varju: märkmeid nõukogude naistevanglast 1946“ on nüüd avaldatud Eesti Päevalehe 50 raamatust koosnevas raamatusarjas „Eesti lood“. 1999. aastal autasustati Anu Marttilat Maarjamaa Ristiga – Eesti kõrgeima välismaalastele antava teenetemärgiga.

1 Kriisi põhjustas Nõukogude Liidu rahulolematus Fagerholmi valituse koosseisuga. Nõukogude Liit kutsus oma saadiku tagasi ja sundis Soome valitsuse lahkuma. Nime andis sellele kriisile Nikita Hruštšov.