Читать книгу Ultima - Л. С. Хилтон - Страница 3

Ööl enne müüki jalutasime käsikäes mööda linna. London tundus olevat ümber tehtud. Haruldaselt soe ja sume õhtu, helendavad kaldatuled jõeveel peegeldumas, St Jamesi pargi liikumatud varjulaigud suveraskete puude all ametüstikarva.

Hiljem, kui ta mind meie magamistoas suudles, oli ta huultel ikka veel minu lõhna. Ma ei pannud tuld põlema, avasin vaid akna. Ma tahtsin tunda oma kuumal nahal Londoni magusa räpase õhu hingust. Ma ajasin ta näo vastas jalad laiali ja tundsin, kuidas mu vituhuuled ta keele ümber laiali sirutuvad. Lasin end aeglaselt tahapoole ja painutasin ta türa tipu suunas, ta käsi haaras kinni mu pinges kuklast ning mu keha kummardus nagu ootusrikas koma, mis hoidis meid ühe koha peal paigal, enne kui ta keeras mu külili, nii et mu jalad olid ta rinnal. Ta suudles mu pahkluud, libistades end samal ajal mu sisse, ning hakkas laisalt liigutama, sõrmed mu kõhul välja sirutatud.

„Ti amo, Judith.“ Ma armastan sind.

„Näita seda mulle.“

„Kuhu sa seda tahad?“

Ma tahtsin seda igale poole.

„Ma tahan seda oma vittu. Ma tahan seda oma juustesse, oma kurku, oma nahale, oma perseauku. Ma tahan sellest iga piiska. Ma tahan sinust juua, ma tahan juua su spermat.“

Ta pööras mu jälle ringi, nii et olin neljakäpukil, peopesad vastu voodipeatsit. Ta haaras mu randmest kinni ja tõmbas selle mu selja taha, lükates mind patjadele, ning rammis kogu oma raskusega minusse, ainult ühe tuima lükkega. Ma ajasin jalad rohkem harki ja pakkusin talle märga lõhet nende vahel.

„Veel?“

Jälle.

„Veel?“

Ta lasi põlvili ja libistas mulle sisse ühe sõrme, siis kaks, seejärel kolm.

„Ma tahan kuulda, kuidas sa seda anud. Lase käia. Palu minult türa.“

„Palun. Ära lõpeta. Sa pead mind keppima. Palun.“

„Tubli tüdruk.“

Ma olin nii märg, et tundsin, kuidas ta riist libises, kui ta selle mulle jälle sisse lükkas, ja sirutasin puusa alt käe, et hellitada ta pinges mune. Ta liikus üha kiiremini ja kiiremini, tõugates end mu punasesse tuuma, kuni sain ühe ägeda, keerleva hingetõmbega orgasmi.

„Nii. Pööra ringi ja tee suu lahti.“

Hiljem katsusin pimedas ta nägu, suudlesin ta silmalauge, suunurki, armsat lohku ta kõrva all.

„Kas ma võin sinult midagi küsida?“ Mu nägu oli ta kaelal, huuled ta kindlal tuttaval pulsil.

„Mida iganes, mu arm.“

„Millal täpselt sa kavatsesid mu tappa?“

Ta süda jäi rahulikuks. Mitte mingit pinget, ei mingit reaktsiooni. Ta pöördus küünarnukil minu poole ja pani suu minu omale. See suudlus lubas sooja sinist plekki.

„Homme, kullake. Või ehk ülehomme.“