Читать книгу Ultima - Л. С. Хилтон - Страница 4

Pool aastat varem

Ma polnud kunagi Itaalia lõunaosas käinud ja praegu olid asjalood nii, et mu visiit pidi olema lühike ja lõplik. Peamiselt seetõttu, et inspektor Romero da Silva Guardia di Finanza’st¹ sihtis mulle relvaga südamesse. Me seisime Calabrias kusagil rannas; täpsemalt betoonplatvormil, mis oli ehitatud loksuvasse väävlirikkasse merre. Kandiline roostes konteinerlaev seisis umbes saja meetri kaugusel kai ääres, jäme kummitoru ühendas seda meie kõrval oleva veepuhastusjaama madala kuubikujulise hoonega. Ma mõtlesin, et ehk peaksin selle juurde ujuma, aga da Silva oli mulle juba teatanud, et kui tema mind kätte ei saa, siis hoovused saavad. Ja ehkki ma olin viimaste tundide jooksul välja selgitanud, et da Silva suutlikkus elada kaksikelu pani mind end amatöörina tundma, uskusin ma teda. Teisest küljest, ma saan riskist kaifi. Ja ma nägin midagi, mida da Silva ei näinud – tema õla tagant paistis üks mees, kes liikus aeglaselt ja sihikindlalt mööda randa meie poole. Ma kahtlesin, kas ta on juhuslik mööduja, sest ta hoidis käes automaati.

„Me kas lõpetame siin või sa tuled koos minuga tagasi ja vaatame, kas saame mõnda aega koostööd teha.“

Da Silva hääl oli sama kindel nagu ta käsi relval.

„Koostööd teha?“ sisistasin mina.

Ma oleksin võinud siis mõelda kõigest sellest, mida ma olin teinud, kõigest sellest, mis oli juhtunud, et ma siia jõudsin, kes ma olin olnud ja kelleks saanud. Aga ma ei mõelnud.

„Lase siis käia,“ vastasin. „Tee seda. Lase käia.“

Kui kõlas lask, tundus da Silva rohkem üllatunud kui mina, aga see oli selle nädala jooksul teine kord, kui keegi mind tappa püüdis. Kuul ei tulnud da Silva Caracalist, mis oli siiani kindlalt mu rinnale suunatud, vaid selja tagant rannast. Aeglaselt ja asendit säilitades keeras da Silva pead, kuni nägi kaljujalamil üht kuju. Mees oli õhku tulistanud, hoiatuseks. Ma oleksin tahtnud öelda, et vähemalt keegi siin võtab asja tõsiselt, aga see polnud õige hetk. Tundsin kerget püssirohulõhna, mis kalki tuhmi terashalli detsembritaevasse tõusis.

„Tüdruk. Jäta tüdruk rahule!“ hüüdis mees.

Ma sisistasin da Silvale: „Kas sa ujuda oskad?“

„Hoovused,“ vastas da Silva aeglaselt. „Ma ei teinud nende suhtes nalja.“

„Haara minust kinni,“ ütlesin talle. „Tõmba mind enda ette. Seejärel kasuta seda toru.“

„Aga kui ta sind tulistab?“

„Äärepealt oleksid ju sina mind tulistanud.“

„See tüdruk!“ Vintpüss sihtis nüüd meid. Da Silva kummardus ettepoole, haaras mu õlast ja tõmbas mind enda vastu, pöörates ringi, justkui me tantsiksime, nii et me vahetasime kohad ja tema seisis seljaga vastu tukslevaid laineid. Nüüd oli relv minule suunatud. Vähemalt mingi muutus.

„Ma ütlesin sulle. Lase ta lahti!“ Relv ja mees selle taga lähenesid nüüd mööda rämpsuga kaetud kiviklibu. Varjates end minu kehast kilbiga, käsivars mu lõua all kõveras, astus da Silva sammu tagasi, seejärel veel ühe. Veel üks samm, ja ma tundsin, et ta haare lõdveneb, seejärel lasi ta mu lahti ja sekundi pärast kõlas üle mu pea lask. Kukkusin betoonile, peopesad õlgade all. Plartsatus, ja pikk hetk vaikust. Ma pöörasin pead. Da Silva oli mulle just mõni hetk tagasi öelnud, et kui püüan põgeneda, tapab hoovus mu mõne minutiga, aga ise oli ta juba toru juures. Ma nägin ta käsi, kui ta end lainevahus mööda toru edasi tõmbas. Mees rannal oli jooksma hakanud. Mul oli ehk kakskümmend sekundit, kuni ta minu juurde jõuab, ja mõtlemiseks aega polnud. Toru oli vasakul, ma võisin paari tõmbega selleni jõuda. Veeretasin ennast külili, hoidsin hinge kinni ja kukutasin end vette.

Da Silva polnud valetanud. Hoovus oli nii tugev, et võisin seda kuulda – kõva, pidev lõmpsumine, mis tuli surve all torust. Külm oleks mul hinge kinni löönud, kui hoovus seda juba enne teinud poleks. Raske jakk oli märja surilinana mu pea ümber takerdunud. Vehkisin kätega ja püüdsin kusagilt kinni haarata, ise soolast ja surmaeelsetest paanikavärinatest pime, ning tõusin veepinnale järgmise kuuliga samal ajal, püüdes meeleheitlikult toru lainelist serva kätte saada. Sain jala poolenisti üle selle, ligane kumm tungis mulle näkku, kõikudes selle sees oleva vee taktis, ning ma tirisin hammastega jaki õlalt maha ja sain parema käe vabaks. Ma libistasin käe toru alla, et pidepunkti leida, ja mu vasak käsi sai lahti just siis, kui laine tabas mind otse näkku ja lögane vesi tõmbas selle kuradi värgi mul seljast ära. Ma olin väiksem kui da Silva ja toru oli mulle liiga lai, et selle alt turvaliselt läbi minna ja ikka veel hingata; pidin küürakil olles sellest pooleldi üle ronima, tõmmates end kätega edasi. Vähemalt tähendas see, et näen midagi, ehkki kui vaatasin üles ja nägin seda meest rannalt istumas kaksiratsi kohas, kus toru oli platvormiga ühendatud, ja püssi laadimas, oleksin tahtnud, et ma ei näeks midagi. Mees tulistas uuesti, aga ta ei sihtinud mind. Kui ta peaks allapoole tulema, on da Silva ilmselt kuskil eespool vees. Mees liikus ettevaatlikult edasi, jämedat toru komantšide kombel reite vahel pigistades. Kõikuval laeval polnud näha mingit elumärki. Kas me kolmekesi pidime võitlema laevatekil, kui sinna jõuame? Mul polnud midagi, millega end kaitsta, peale juuksenõela teksaste tagataskus. Need teksased olin ma eelmisel õhtul Veneetsias jalga tõmmanud, kui olin veendunud, et da Silva mind mõrva eest arreteerib. Tollal, kui elu oli nii lõõgastav. Oleksin võinud lausa heldida, kui mul oleks aega olnud.

See oli Concorde’i nõel, umbes kümne sentimeetri pikkune, mõeldud juuste ülespanemiseks. Ma painutasin jääkülmi sõrmi ja tõmbasin nõela välja. Mõtle, Judith. See juuksenõel polnud mingi relv, isegi kui püssimees oleks lasknud mind endale piisavalt lähedale, et saaksin seda kasutada. Ta oli rüütelliku osa juba ära teinud; ma kahtlesin, kas ta tunneks mingit erilist rahutust oma sõjategevuse tagajärgede üle. Võtsin juuksenõela hammaste vahele ja pingutasin edasi minna, natuke ettepoole, meeleheitlikud meetrid; seejärel keerasin end küljega mere poole, mu jalad klammerdusid toru külge, ma haarasin nõela kätte ja hingasin sügavalt sisse. Mu silmad olid soola tõttu kõvasti kinni, ma tundsin vasaku käega oma reie taga lainelisi servi ning torkasin nõelaga paksu torukummi. Nõel läks kenasti sisse. Surusin kogu jõust ja lasksin kummi tühjaks.

Toru põrkus jõuga paremale nagu tohutu lõgismao saba, kui rõhu all vesi vabaks sai. See heitis mu hetkega pinnale, enne kui teine laine tagasi viskas. Ma püüdsin kätega toru ümbert kinni haarata, aga see oli liiga jäme ja ma ei saanud seda kätte; see lõi mind uuesti ja keerutas ringi. Mõni tõmme ülespoole tõi mu tagasi õhu kätte, ehkki tundsin enda taga pidevat tõmmet, mis tiris mind sogase veega toru suunas. Püssimehest polnud jälgegi. Ma ahmisin õhku ja tegin ujumisliigutusi, köhides kurku põletavat soolvett. Konteiner oli ikka veel umbes viiekümne meetri kaugusel, aga hoovused tirisid mind kohutava kiirusega teises suunas. Hulpisin abitult. Iga katse ujuda oli asjatu; ma olin juba väsinud, riided takistasid mind ja ma ei saanud teha midagi muud kui triivida. Hõljuda mingi aja. Lasin pea tagasi sügavasse ükskõiksesse vette ja mõtlesin: kui imelik, et ma ei tunne enam külma.

„Siia! Ruttu siia!“

Imestasin, miks ma polnud paadimootorit kuulnud, aga merekarpide vihisev heli mu peas neelas da Silva hääle peaaegu täielikult. Ta hüüded tungisid läbi kummalise pehme rahu. Miks ta ei võinud loobuda, jätta mind sinnapaika? Vähemalt võisin ma ta sellest rahuldusest ilma jätta. Ma ei liigutanud enam jalgu ja libisesin alla, mere hälli.

Kui ma silmad avasin, oli pime. Tundus, et on öö – pilved olid aeg-ajalt paistva kasvava kuu kõrval süsimustad. Külm oli mind üles ajanud. Kogu mu keha värises vettinud, mereveest kangetes riietes, hambad plagisesid nagu need laste mänguasjad, mis tuulega liiguvad. Jäi mulje, et ma laman paadipõhjas, mis hüples ebameeldivalt mu alaselja vastas iga kord, kui tuli laine. Mootorimüra puuris jääpurikaid mu kumisevatesse kõrvadesse. LED-tulede rida paadipäras näitas da Silvat, kes istus rahulikult rooli taga. Hetkeks kaalusin, kas see võiks olla põrgu – võib-olla oli mind mõistetud sõitma terve igaviku mööda Styxi jõge da Silva seltskonnas? –, aga valu reites ja vastik janu kurgus osutasid pettumust valmistavalt sellele, et ma olin ikka veel elavate seas. Püüdsin istukile tõusta ja lõin pea vastu paadi tagaistet ära. Da Silva pööras selle heli peale ringi.

„Sinuga on siis kõik korras.“

Mu paljas parem käsi oli ebamugavalt üle pea; kui püüdsin seda liigutada, tundsin käe ümber metalli, mis hõõrus märja naha marraskile. Da Silva oli mu pingialuse külge aheldanud.

„Su kõrval on vett.“

Mu vasak käsi kobas ringi ja leidis plastpudeli. Evian maitses paremini kui 73. aasta Lafitte.

„Sa igavene sitapea,“ märkisin, et vestlust üleval hoida.

„Miks sa nii ütled?“

„Ma päästsin su elu! Ta oleks võinud sind tulistada. Ta oleks võinud sinu asemel mind tulistada!“

„Mina päästsin sinu, kas pole nii?“

Pidin tunnistama, et selles oli teatud loogika.

„Kuhu me läheme?“

„Ole vait.“

„Mul on külm.“

„Ole vait.“

Ma sirutasin oma valutavad jalad nii kaugele kui võimalik, aga ikka jäi da Silva ja minu jalgade vahele märkimisväärne tühimik. Isegi kui mul õnnestub ta üle parda heita, pole mingit võimalust, et suudaksin käeraudades kuivale maale saada. Ja edasi? Mul polnud raha, telefoni ega ID-kaarti. Kui jõuaksin maale, kus see ka poleks, saaksin ehk kuidagi hääletada need tuhat-millegagi kilomeetrit oma Veneetsia korterisse. Kus praegu asus laip. Mitte just kõige ahvatlevam väljavaade. Pealegi tundsin end kohutavalt – allaneelatud mereveest käis mul pea ringi, mu käed-jalad valutasid ja neil olid sinikad, ning märgades teksastes ja T-särgis oli mul selles detsembrikuises pimeduses jube külm. Siin ma siis nüüd olin, hüljatuna keset tühjust koos Itaalia petispolitseinikuga, kes oli kavatsenud mind mitu tundi tagasi tulistada, mehega, keda ennast jälitati, nagu tundus. Tõepoolest tore väike vaheldus.

„Mis paat see on?“

„Ma laenasin selle. Konteinerlaevalt. Polnud aega luba küsida, lihtsalt sõlmisin selle lahti.“

„Kas sa juhuslikult nägid, mis su sõbraga juhtus?“

„Ma rääkisin ju sulle neist hoovustest. See mees pole enam probleemiks. Muide, ma vist palusin sul vait olla?“

„Ma tahan pissile,“ torisesin.

„Sa võid püksi lasta. Ma ei võta su käeraudu ära.“

„Küll on tore.“

„Ma käskisin sul vait olla, raisk.“

Tundus, et pole teha midagi muud kui vahtida tuulest aetud pilvepuntraid, mis kudusid pimeduses ämblikuvõrke. Sellest tüdinenud, jälgisin da Silvat. Kui ma ka sellest tüdinesin, jäin uuesti magama.

Teist korda ärkasin selle peale, et paat krigises, kui seda rannale veeti, ja kõvade paadilaudade all oli kõva maa. Da Silva kummardus mu kohale ja surus lahkesti põlvega mu kõhule, kui ta käerauad avas. Sammud paadis ütlesid mulle, et me pole üksi, ehkki da Silva rind varjas mu vaatevälja.

„Sa võid paadist välja tulla.“ Ta hääl kõlas rahulikult, aga ma tundsin soola ta nahal, higi selle all. Ta kartis.

„Tõuse püsti.“

Ma tõusin ettevaatlikult. Paadipära, kus da Silva oli roolinud, oli ikka veel lainetes kreenis. Käed haarasid mu kaenla alt kinni ja tõstsid mu üles. Vahtisin pimedusse ja püüdsin midagi näha, aga kohe, kui mu jalad kiviklibu puudutasid, seoti riidetükk mu silmadele, nii kiiresti ja professionaalselt, et sain aru: karjuda pole mingit mõtet.

„Teie kaks talutate teda. Ma tulen järele.“ Da Silva ei rääkinud itaalia keelt, vaid mingit rämedat lõunapoolset murret, millest ma vaevu aru sain.

Mind hoiti mõlema kaenla alt.

„Siitkaudu, signorina².“ Mehe hingeõhus oli kala ja sibula haisu. Mu jääkülmad jalad protestisid, kui koperdasin mööda järsku nõlva edasi.

„Üks hetk. Nüüd oleme kohal.“ Kalahaisu-mehe hääl oli lame ja asjalik, nagu ta oleks teinud seda palju kordi. „Nüüd lähed autosse. Nii. Attenzione alla testa³.“

Mu sinikates tagumiku all oli pehme nahkpolster. Kalahaisu-mees kummardus minu kohale ja pani mu turvavöö kinni, auto vajus pisut teiste meeste raskuse all. Soe – nii õndsalikult, luksuslikult soe. Kui nad teeksid seda praegu, võiksin õnnelikuna surra.

Hakkasime sõitma ja algul püüdsin ma sekundeid lugeda, et teada, kui kaugel me merest oleme, aga varsti loobusin. Inimröövivastased strateegiad polnud asjakohased – keegi ei hoolinud minust nii palju, et oleks mõtet talle mu äralõigatud kõrv saata. Tõenäoliselt viivad nad mu kuhugi vaiksesse kohta, maale, kus nad mu maha lasevad ja surnukeha kraavi lükkavad.

„Oleme kohal, kobi välja.“ Da Silva hääl, kui mootor seiskus. Kordus see kohmakas liigutus nagu kurjategija kantseldamisel, Kalahaisu-mehe käsi mu pea peal.

„Sinnapoole.“

Hirm peksles mu rinnus. Sundisin viimased jõuraasud jalgadesse, et rahustada maha metsikut soovi jooksu pista, ja kuulsin, et uks tehti lukust lahti. Mind tõugati paari sammu võrra edasi. Terav kõlksatus. Mul hakkas juba endast kahju, aga nad olid vaid tule põlema pannud, see imbus läbi mu silmasideme pimeduse.

„Seisa seal,“ käsutas da Silva. „Kui kuuled, et uks kinni läheb, võid silmasideme lahti teha. Mitte enne. On selge?“

Ma noogutasin. Jälle sammud, ukse kriuksatus, paugatus, palja lambipirni kuma.

Ruum nägi välja nagu garaaž või kuur – kiviplokkidest seinad, tolmune betoonpõrand, aknaid polnud. Ühes nurgas oli räpane sinine magamiskott, selle kõrval plastist aiatool ja ämber, käterätik korralikult tooli seljatoel meestesärgi peal. Tooli kõrval oli lilleline taldrik võileiva ja apelsiniga. Kaheliitrine veepudel. Absoluutselt mitte midagi muud. Mitu minutit värisesin ma seina vastas, püüdes tabada nende naasmise heli. Kui olin lõpuks veendunud, et olen üksi, kummardusin metsiku näljaga võileiva kohale. Kugistasin selle mõne suure ampsuga ära ning jõin ahnelt vett, et kuiva leiba alla saada ja soola tõttu kibedat kurku turgutada. Ma ei suutnud meenutada, millal olin viimati söönud – kaks päeva tagasi? Kui olin kõik nahka pannud, valasin pisut vett peopessa, et näolt merehaisu ära saada, seejärel koorisin märjad teksased jalast ja tõmbasin särgi selga. Apelsini jätsin pärastiseks. Tore, kui hiljem on midagi maitsvat ootamas.

Mõni tiir betoonpõrandal, et saada lahti väsimusest kontides, ja tundus, et selle õhtu lõbustused on ammendatud. Ma kuulatasin jälle, kas ukse taga midagi toimub, kuid ei kuulnud midagi, ei tulemasina plõksatust, summutatud vestlust ega ootavate jalgade kannatamatut liikumist. Uksel polnud seespool käepidet; panin peopesad vastu ust ja kuulatasin, kas riivid on ees. Kus iganes ma olin, hetkel olin üksi. Koorisin aeglaselt apelsini, tegin selle lõikudeks ja istusin siis põrandale. Kas nad viitsiksid mind toita, kui neil on plaanis mind tappa? Kes „nad“ üldse olid? Da Silva kolleegid ilmselt, aga mitte need, kes kandsid Guardia di Finanza vorme. Magamiskott mulle eriti ei meeldinud, aga pugesin selle räpasesse soojusesse ja veeretasin end nurka nagu vastne. Paljas pirn laes peletas eemale tolmused varjud toanurkades.

Mu aju tõmbles väsimuse ja valvsuse vahepeal, kihutas unne ja ärkvele. Kui jäin tukkuma, pakkus alateadvus mulle montaaži viimastest päevadest: Alvin Spenceri skelett mu Veneetsia korteris põrandale kukkumas, da Silva küsimused politseijaoskonnas, pikk ja sõnatu autosõit mööda Itaalia selgroogu. Ärgates püüdsin mõtteid korrastada, aga kui Cameron Fitzpatrick uksest sisse astus, verised voodilinad käes, sain aru, et olin ikka veel sügaval rahutus unes. Fitzpatrick oli surnud. Ma teadsin seda, sest mina olin ta aastaid tagasi Roomas tapnud. Ja da Silva oli samuti seal. Ma nägin teda paadis, ta roolis seda musta taeva all, lained muutusid loksuvaks vanniveeks, külm vesi lõhnas mandlite järele nii õrnalt, nii õrnalt, tirides mind allapoole…

Mu enda kähe hingeldamine sundis mind ringi pöörama ja ma olin kangena betoonpõrandal, palja pirni monotoonse pilgu all. Algul ei saanud ma aru, kas mööda oli läinud mõni minut või mitu päeva. Ukse alt paistis õrn valgusviirg. Ma roomasin magamiskotis selle poole nagu tõuk, haarasin vee järele ja tõusin istukile.

Olin arvanud, et mängin üht mängu, mille reeglid on minu tehtud. Aga see mäng oli muutunud teiseks mänguks, mis oli loodud juba ammu ja mille keermed olid nähtamatud, ent siduvad.

Ma koorisin end magamiskotist välja, sirutasin keha, püüdsin sundida oma tarka meelt keskenduma. Mind ehmatas nõrk krabin – rott? Kurat, ega ometi skorpion? –, aga see oli ainult põrnikas, paks õline karapaks, minu pöidla suurune, kes peksis mõttetult tiibadega vastu betoonseinu. Ma jälgisin teda kaua, võib-olla tunde, kuni põrnikas põrandale kukkus, vehkis jalgadega nagu viletsas komöödias ja tundus surema hakkavat. Andsin talle sõrmenipsu. Ei midagi. Kuidagi see virgutas mind. Võtsin putuka võileiva ümber olnud paberiga ja asetasin keset põrandat. Seejärel rebisin apelsinikoore tükkideks. Mu juuksed olid mereveest matistunud; ma tõmbasin nad lahti ja sidusin paela ümber ühe kooretüki. Judith. Asetasin selle põrnika kõrvale. Tema on da Silva. Romero da Silva. Kes oli olnud kogu aeg seal. Da Silva oli võmm. Da Silva oli petis. Ta oli toonud mind siia Calabriasse. Miks? Panin teised kooretükid nagu kellanumbrid põrnika ümber. Koorepoolele tegin sõrmeküünega nimetähe. Siin oli Rupert, mu vana ülemus oksjonifirma Briti piltide osakonnast, kus ma olin Londonis töötanud. Ja see – ma kraapisin järgmise tähe – oli Cameron Fitzpatrick, kunstivahendaja. Rupert ja Fitzpatrick olid kavatsenud müüa oksjonimajale võltsitud maali, mille ma varastasin pärast seda, kui Rupert mu töölt lahti laskis, pärast seda, kui ma Fitzpatricku tapsin. Eemaldasin ringist tüki F. Fitzpatrick oli töötanud koos mehega, keda mina teadsin Moncada nime all ja kes tegeles võltsingutega ühe Itaalia panga kaudu. Ma asetasin järgmise kooretüki M-tähe kõrvale. Renaud Cleret. Da Silva kolleeg politseist. Ma olin Cleret’ tapnud. Tulistasin ta sõrmenipsuga ringist välja.

Ja nüüd? Tundsin end erksa ja sihikindlana. Ma olin kolinud Veneetsiasse, võtnud uue identiteedi. Judith Rashleigh kadus. Minust sai Elisabeth Teerlinc, Gentileschi galerii kuraator ja omanik. Tõmbasin oma määnduvast T-särgist hoolikalt niidi ja sidusin Judithi kooretüki ümber. Seejärel teise niidi, K-täht tähistas Kazbitši. Moncada oli Kazbitši ja tolle kaaskonspiraatori Balenskiga asju ajanud. Teine lõik. Nemad kahekesi olid pesnud kunstituru kaudu raha, mis oli saadud relvamüügist. Ma lõin Moncada ja Balenski sõrmenipsuga ringist välja. Mõlemad olid nüüdseks surnud. Küll on kahju. Kes jäi järele?

Magamiskotist võetud sulest sai lipuke uuele tulijale, kelleks oli Jermolov. Pavel Jermolov, rikas vene kunstikollektsionäär. Kazbitš oli püüdnud talle Caravaggiot müüa. Vähemalt ta ütles, et see on Caravaggio. Mina olin koos Jermoloviga selle jälile jõudnud – et Kazbitš, Moncada ja Balenski on seotud. Ma jätsin Jermolovi ringi. Ma polnud aru saanud, et pimeduses roomas ringi veel da Silva. Ta oli mind kogu aeg jälginud. Ma pomisesin oma väikese prahihunniku kohal nagu voodoo preestrinna. A tähistas Alvin Spencerit. Alvin oli olnud… tee peal ees. Kunstimaailmas tegutseja, oksjonimaja sidemetega. Minu suhtes pisut liiga uudishimulik. Niisiis pidi ta minema, ent miskipärast polnud ma tõendeid hävitanud. Võtsin kooretüki ja asetasin selle põrnika laiba kõrvale. Da Silva oli avastanud Alvini ja teatanud, et kavatseb mu arreteerida. Ent ta polnud seda teinud. Ma lamasin ja mõtisklesin oma fetišite mosaiigi üle.

Da Silva tahtis, et ma tema heaks töötaksin. Niimoodi oli ta rannas öelnud. Ja kui ma seda ei tee? Ilmselt oleks minust lihtsam lahti saada siin kui Veneetsias. Tõenäoliselt oli da Silval sõpru, sidemeid, kellele ta võis loota – mehed, kes mu siia tõid, mis koht see iganes ka oli. Maffia. Lamada tundus parem kui püsti seista, sest mu jalad polnud nad ise, niisiis võtsin kooretükid ja asetasin need jälle ümber põrnika. Moncada oli olnud maffiast; Kazbitš ja Balenski olid samuti maffiaga seotud. Da Silva oli olnud puuduv lüli. Ma taarutasin oma kooreinimesed põrnikale lähemale nagu laps, kes mängib legodega.

Olin maffia kohta päris palju teada saanud, ühel või teisel viisil. Ehkki Itaalias oli siiani palju mõjuvõimsaid inimesi, kes maffia olemasolu eitasid. Kõigest umbes kakskümmend aastat tagasi küsitleti seoses maffia kohtuasjaga Palermo peapiiskoppi. Temalt küsiti, mis on maffia, ja ta vastas, et nii palju kui tema teab, on see mingi puhastusvahend. Hiljem leiti, et Sitsiilia kirikul olid tihedad sidemed Cosa Nostra bossidega. Organiseeritud kuritegevuse ametlik eitamine osutas, kui kaugele Itaalia riiki see oli tunginud. Kui juba piiskop oli sellega seotud, miks siis mitte politseinik? See selgitaks, kuidas da Silva oli nii kergesti ja diskreetselt mu siia saanud, aga kui tal olid nii mõjuvõimsad sidemed, kes oli siis mees rannas, salamõrtsukas, kelle surnukeha hõljus nüüd tasakesi Puglia ranniku poole? Sel hetkel lõpetas mu vees loputatud aju tegevuse ja ma jäin jälle magama, seekord sügavalt. Kui ärkasin, oli valgus ukse all kadunud.

Ma lamasin külili, pea all magamiskott. Ilmselt olin jälle tukastanud. Oli veel külmem kui enne. Öö. Tundus nii, nagu oleks nähtamatus maailmas mu vangla taga tihedam ja pehmem vaikus. Mu silmad rändasid üle isetehtud hädamudelite, nende kontuurid tähendasid midagi vaid mulle endale. Ringi kõrval oli leivakäär. Ma pigistasin seda, rullisin sõrmede vahel, kuni leiba sai voolida. Tegin pea, väikese ümara keha. Katherine. Mu õde Katherine.

Veneetsia politseijaoskonnas tunnistasin üles Alvin Spenceri tapmise – mida muud oleksin ma saanudki teha, kui tema surnukeha minu kodus tugitoolis istus? Ma polnud jaksanud sellest vabaneda ega kõike ära koristada. Ja kui da Silva minult küsis, miks, suutsin mõelda vaid oma väikesest õest Katherine’ist, kes oli surnud. Vannis, mis lõhnas mandlite järele.

Ma ei mõelnud kunagi Katherine’i peale. Ma ei saanud seda endale lubada. Sest kui ma tema peale mõtlesin, hakkasid mu mälestused keerlema ja pöörlema, läbipaistvad nagu õli, kui see veega kohtus. Sa tead, mida sa tegid. Aga see polnud sinu süü. Polnud ju, eks? See oli su ema süü.

Ma kogusin kõik väikesed tükid kokku, komberdasin ruumi teise otsa ja viskasin need pissiämbrisse, kus oli nende õige koht. Põrnikas paistis jäledana nende hulgast välja.

Polnud võimalik kuidagi aru saada, kui palju aega möödus, kuni ma selles ruumis olin, aga arvan, et kolm päeva. Teisel korral ärkasin selle peale, et keegi prõmmis mu selja taga vastu ust. Vali hääl, milles tundsin ära Kalahaisu-mehe, käskis mul tugeva aktsendiga itaalia keeles püsti tõusta, minna nurka seisma, nägu seina poole, ning panna side silmile. Ma kiirustasin talle kuuletuma. Kolm riivi krigisesid, enne kui ta sisse astus. Ta ei öelnud midagi. Ma kuulsin, kuidas ta üle ruumi sammus ja midagi maha pani, seejärel kerget loksumist, kui ta ämbri võttis. Mul oli hea meel, et ta pidi seda tegema, see alandas teda. Uks avanes ja sulgus jälle; sellel põgusal hetkel lootsin kinni püüda lõhnu – lennuki heitgaase või oliivilehti, võib-olla õhuvärskendaja või isegi leiva lõhna –, mis võinuks anda aimu, kus ma olen. Ent tundsin vaid tolmu lõhna. Lukud klõpsusid ja seejärel kõlas mehe hääl, mis ütles, et võin sideme ära võtta. Kiirustasin ukse juurde ja kuulatasin, kuulsin ta eemalduvaid samme ja seejärel automootori käivitamise nõrka häält.

Mu toidumoon koosnes teisest veepudelist, märgade salvrättide pakist, singivõileivast, karbikesest šokolaadiküpsistest, väikesest viledaks kulunud rätikust, banaanist ja maasikajogurtist. Lusikat polnud. Ma andsin endast parima, et end pesta, ja tõmbasin jalga niisked teksased, mis hakkasid juba levitama huumuselõhna. Magamiskott ikka veel ümber, sõin aeglaselt ja närisin hoolikalt. Sigaret oleks olnud tore, aga kindlasti ei teeks pisut mürkide eemaldamist mulle midagi halba. Puhastasin hambaid märja salvräti ja banaanikoore sisemise poolega.

Sama protseduur kordus järgmisel päeval. Ma olin veetnud aega mööda ruumi kõndimise, kätekõverduste ja hüpetega, et sooja saada, ning ülejäänud aja olin kavandanud põgenemist. Jogurtitopsi plast oli liiga nõrk, et sellest nuga valmistada, aga ma arvasin, et võin oodata ukse taga ja valada ämbri Kalahaisu-mehele kaela ning olla juba väljas, kuni tema ikka veel silmist pissi pühib. Ta sammud kõlasid nii, nagu läheksid need mäest alla vasakule, auto poole, niisiis peaksin jooksma paremale – aga kuhu täpsemalt? Isegi kui Kalahaisu-mehel pole relva, ei teadnud ma, kas ta on üksi. Mul polnud isegi mitte kingi, kuna tossud, mis ma olin Veneetsias jalga pannud, läksid meres kaotsi. Kui see kuur – või mis see iganes oli – on igasugusest asustusest eemal, mis tundus olevat tõsi, sest ümberringi oli vaikus, siis kui kaugele ma jõuaksin, kui üks või mitu meest mind taga ajab, üks neist sitavanni pärast toredasti vihale aetud? Kas ma suudaksin Kalahaisu-mehe silmasidemega kägistada? See poleks mu esimene katse seda trikki sooritada, aga minu poolel poleks ei jõudu ega üllatust. Ja võrreldes Alvin Spenceriga, kes oli surnud mu vannis Veneetsias, on Kalahaisu-mees kindlasti professionaal.

Teine võimalus oli tervitada Kalahaisu-meest alasti ja pakkuda talle vastutasuks vabaduse eest keppi. Kuigi mu eluruumis polnud peeglit, tundus mulle, et ma polnud armastuseks eriti valmis, aga ka läppunud kepp on ikkagi kepp, ja Kalahais ise ei tundunud oma hügieeni pärast muretsevat. Ent isegi kui sellest saanuks asja, polnud ma kindel, kas suudaksin panna mehe da Silvat trotsima ja mind vabaks laskma. See plaan võis ju tore olla, aga ei kõlvanud kuskile. Kui da Silva oleks tahtnud mind tappa, siis oleks ta seda praeguseks juba teinud. Kas ta mitte ei maininud meie koostööd? Niisiis oli mul miski, mida ta ikka veel tahtis, midagi, mida võisin teha, isegi kui selle väärtust mõõdeti vaid võileibades ja banaanides.

Ma olin alati arvanud, et isegi kui keegi on otsustanud õnnelik mitte olla, pole tal põhjust täiuslikust ajaveetmisest loobuda, ning seetõttu oli vangistus mulle palju vähem vastumeelne, kui oleks võinud arvata. Midagi polnud karta ja hirm polnud mulle kasulik. Ma lihtsalt otsustasin seda mitte tunda. Tunnid olid pikad, aga kuna polnud ootamatusi, millele reageerida, omandasid need peaaegu hüpnootilise kvaliteedi, mis nende möödudes suurenes – meeldiv tardumus, kui mitte just rahu. Ma magasin, võimlesin ja kordasin vene keele tegusõnu, ning kui ma parasjagu seda ei teinud, siis mõtlesin piltidest. Olin kuulnud vangidest, kes kordasid luuletusi või lõike piiblist, et hoida end mõistuse juures. Ma sammusin kujutlustes mööda Londoni National Gallery’t, kus olin esimest korda näinud päris pilte. Ühe pildi juurde läksin meenutustes kõige sagedamini tagasi: see oli Cézanne’i „Avenüü Chantillys“. Ma olin seda mitu korda silmitsenud, kompositsioon ainult rohelistes toonides, lihtsalt metsavaheline teerada, mida poolitab puust rööbas, jalge all on tolmune maa, taamal madalad valged majad ja loojuva päikese puhasoranž kera. Algul tundub see rahulik, isegi igavavõitu pilt, aga siis näed, et valguse kapriisid on nii vallatult kinni püütud, et lehed näivad su hingetõmbest võbelevat. Nii vaikne, aga samas nii elav.