Читать книгу Ultima - Л. С. Хилтон - Страница 5

Üks kahest, kas da Silva Caracal oli ujumise üle elanud või sihtis ta lõpuks ust avades minu suunas selle asendajaga. Ma ootasin nurgas kuulekalt Kalahaisu ja tänast põnevat kulinaarset üllatust ning võpatasin tuttava hääle peale.

„Võid nüüd välja tulla.“

Pärast lõputut pimestavat elektrivalgust keerlesid talvemaastiku värvid nagu Kandinsky maalidel, kui ma kobasin teed õue, võimatult elusasse rohelise ja kulla, sinise ja halli segadikku, mis avanes talvepäikese all kaljusesse kuristikku, mida ääristasid sihvakad tammed ja madalad põõsad. Mürdi, lehekõdu ja männi teravad lõhnad. Da Silval oli vorm jälle seljas ning ta lõhnas tugevasti dušigeeli ja Kölni vee järele. Olin valusalt teadlik oma lehkavast suust ja tuhmiks läinud räpastest juustest. Kalahaisu-mehest polnud jälgegi. Da Silva ulatas mulle kilekoti.

„Häid jõule. Mine sea end valmis.“

Selge õhk rõhutas veelgi läppunud haisu betoonplokkidest osmikus, mida ma nüüd nägin; räpases õuenurgas vedelesid roostes talutöömasinad. Mul oli tunne, et oleme üsna kõrgel. Da Silva hoidis relva mu selja vastas, kui ma kotis sorisin. Veel vett ja märgi salvrätikuid, hambahari ja -pasta, seep, deodorant, kamm. Ma tõmbasin jalast räpased teksased ja T-särgi ning hakkasin end puhtaks küürima, hoolimata sellest, kas da Silva vaatas või mitte. Juustega ei saanud ma eriti midagi ette võtta, aga piparmünt ja seep, isegi külm mineraalvesi tundusid imelised.

„Need pole sellised, millega sa harjunud oled.“

Ta oli toonud sõjaväe dressipüksid, valge puuvillase särgi ja läikiva jaki, supermarketi pesu ja tõeliselt jubeda välimusega tumepunasest kunstnahast mokassiinid.

„Ma pidin ära arvama, mis numbrit sa kannad. Ja enamik kohti oli kinni, pühade puhul.“ Da Silva hääl kõlas pisut vabandavalt.

„Käivad küll. Ja sa võid selle ära panna, sul pole seda vaja.“

„Ma ei arva nii. Oled valmis? Tule. Pane side silmade peale tagasi.“

Ta võttis mu käsivarrest kinni, et mind välja juhatada. Laetud relv vastu mu südant, ja süda jäi ikkagi rahulikuks. Imelik, millega inimene võib harjuda. Kui mu jalad mööda künkanõlva allapoole suundusid, tundsin kummalist kaotusevahku väikese toa pärast, kus ma sain rahus olla. Paus, pärast mida pööras da Silva mu ringi ning võttis sideme silmilt.

„Ohoo.“

Me seisime kaljutipul räpakalt betooniga kaetud teel. Meie ees oli vaade, mis ulatus kilomeetrite kaugusele: kõigepealt järsud metsased mäed, seejärel lai tasandik, mis laskus säravasse merre, mida ääristasid hõbedased rannad.

„Väga ilus.“ Seni oli Calabria tundunud mulle igava kolkana, aga siit ei näinud mu nälginud silmad sõiduteid ega pooleldi valmis inetuid betoonehitisi. Da Silva osutas vasakule.

„Ma olen seal sündinud. Sidernos.“

„Kas me sinna lähemegi?“

„Võib-olla. Kõigepealt peame ühes kohas külas käima. Mine autosse.“ Püstoli salasuudlus müksas vastu mu ribisid. Ära lase tal näha, et sa kardad.

„Oo. Kas te paneksite sireeni peale, inspektor?“

„Ole vait.“

„Väike vestlus võiks kena olla. Tead, ma olen olnud pisut üksildane, sest sa panid mu mitmeks päevaks luku taha.“

„Säästa oma hingeõhku. Tee peal võid pilte vaadata.“

Ta ulatas mulle telefoni, aga pani enne mu randmetele käerauad ja kinnitas turvavöö. Ma ootasin, kuni olime sõitnud mööda järsku rada alla ja jõudnud maanteele, siis võtsin oma sülest telefoni. Da Silva sirutas ühe käe roolilt ja vajutas nupule. Ekraanil oli lähivõte hallipäisest mehest, kellel oli auk peas ja üsna palju ajusid krael. See tegi ta äratundmise raskeks, aga järgmisel fotol, kus mehe kõhuli keha lamas laual ja ühel pool paistis punasest sametist kardin, leidsid mu kahtlused kinnitust: see oli Ivan Kazbitši surnukeha.

Ma olin kohtunud Kazbitšiga suve algul, kui ta astus Veneetsias sisse minu Gentileschi galeriisse ja tahtis lasta hinnata oma tööandja, vene kunstikoguja Pavel Jermolovi maale. Sidet da Silva ja Kazbitši vahel olin viimaste kuude jooksul tulemusteta otsinud. Hindamine oli kaval nõks; Kazbitš oli Jermolovit petnud ja tagajärg oli siin – vahendajale lasti ta kunstigaleriis Belgradis kuul kuklasse nagu reeturile, kes ta ka oli. Jermolov oli mulle öelnud, et hoolitseb selle eest.

Ma vaatasin järgmisi fotosid surnukehast ja andsin näoilmega da Silvale märku, et see ei huvitanud mind üldse.

„Noh?“ küsis ta.

„Nii et Kazbitš on surnud. Kas sa ootad, et ma sellest hooliksin?“

Ma mõtlesin hetke ja jätkasin.

„Sa arvad, et oled järgmine. Kas seda see stseen seal rannal tähendaski?“

„Räägi edasi,“ ütles da Silva. Tal tundus lõbus olevat.

„Sina ja Kazbitš kasutate – kasutasite – kattevarjuna kunsti. Kazbitš püüdis Jermolovilt palju raha kätte saada, aga nüüd on Kazbitš surnud. Küsimus on…“ Ma tegin pausi, meenutades prahti, mille olin kuuripõrandale kogunud. „Miks Kazbitš Jermolovi raha vajas? Sest ta oli kellelegi võlgu. Kellelegi, kes tahab seda tagasi. Ja nüüd oled jäänud ainult sina, kes peab selle ära maksma.“

„Väga hea.“

Tundsin absurdsel kombel heameelt nagu korralik õpilane, kes oli just õppetüki esitanud. Miks ma hoolisin millestki sellisest nagu da Silva kiitus? Kas ma olin selles kuuris Stockholmi sündroomi saanud?

„Aga kellele ma selle raha võlgnen?“ küsis ta. „Oletades, et sul on õigus. Mis sa arvad, kes mulle need pildid saatis?“

„Miks see peaks mind huvitama?“

„Dejan Raznatovic.“

„Ahaa. Saan aru.“

Raznatovic oli relvaärimees, selle pettuse viimane lüli.

Ma olin ta Belgradis üles otsinud ja arvasin, et meie kohtumine tema kabinetis oli läinud suurepäraselt, aga kui otsustada randa tulnud püssimehe järgi, oli seksijärgne mõnus tunne nüüdseks ilmselt kadunud.

„Nii et Raznatovic saatis meie püssimehest sõbra sinu juurde? Kazbitši pole ja raha ka pole?“

Da Silva kehitas õlgu. „Jah ja ei. Mis puudutab härra Raznatovicit, siis oli siin vääritimõistmine. Ütleme, et mul oli vaja sind Veneetsias kiiresti näha.“

„Mitte nii kiiresti, kui sa hoidsid mind kolm päeva panino⁴-dieedil.“

„Palun selle pärast vabandust. Ma pidin hoidma sind turvalises kohas.“

„Turvalises?“

„Raznatovici eest varjul. Küll sa näed. Asjad on selged. Kas sa jääksid nüüd vait, palun?“ lisas ta, avades akna ja süüdates sigareti.

Seekord ei öelnud ta seda karmilt. Ta pakkus ka mulle sigaretti, aga ehkki oleksin võinud selle eest tappa, ei võtnud ma seda vastu. Tubaka läppunud hais autodes tuletas mulle meelde ema.

Me sõitsime nüüd mööda mereäärt, päike oli mere kohal meist paremal ning tühjade turistikorterite ja suletud poodide lohakas kribu-krabu jäi vasakule. Valgus säras vee kohal ja andis õhule hõbedase tooni. Ma ahmisin seda endasse, nautides jahedust oma puhtal näol. Kokkuvõttes olin üpris rõõmus. Vaid mõne päeva eest olin arvanud, et mu vangistus kestab tunduvalt kauem, ja keegi polnud mind viimase seitsmekümne kahe tunni jooksul isegi tulistada püüdnud. Pidin tunnistama, et olin töötu, kodutu ja käeraudades, aga see tähendas, et asjad saavad ainult paremaks minna. Positiivne mõtlemine on väga tähtis.

Kui olime Sidernost läbi sõitnud, kestis teekond veel umbes nelikümmend minutit. Iga mõnesaja meetri tagant möödusime naistest, kes seisid üksi või kahe-kolmekesi ja ootasid harva liiklusega tee ääres. Nad kõik olid aafriklased, peamiselt noored, kõigil seljas eredavärvilised liibuvad minikleidid või püksid lühikeste toppidega, hoolimata detsembrikuu temperatuurist. Mõned istusid plasttoolidel, suitsetasid, lobisesid, mängisid telefonidega, teised kiigutasid end ja võtsid poose, pilk kaugel maanteel, kui autod neist möödusid. Ühel tüdrukul oli seljas punane satiinist mikroseelik, servas valge kunstkarusnahk, ja peas jõuluvanamüts.

„Mis värk siin nende tüdrukutega on?“

Maanteehoorad olid tuttav pilt enamiku Itaalia linnade lähistel, aga ma polnud kunagi varem näinud nii paljusid.

„Eespool on laager. Capo Rizzuto.“

Need naised olid seega põgenikud. Varjupaiga otsijad.

Da Silva aeglustas käiku ja sõitis hädapeatuse rajale.

„Roni välja.“

„Ma ei ole enda meelest küll äritegevuseks sobivas riides.“

„Istu taha. Ma viin su sisse, selge? Sa ei pea midagi ütlema.“

Ta pani relva kabuuri ja aitas mu tahaistmele.

Me suundusime jälle maanteele ja sõitsime natuke aega edasi, enne kui da Silva jõudis värava juurde, mille ees seisid kaks Guardia di Finanza vormis meest. Nad andsid au, kui sõitsime läbi tarastatud territooriumi, kus asusid pruunid betoonist kontorihooned, mis avanesid väljale, kus oli maandumisrada ja lonti vajunud tuulekott. Tumesinine ametikopter ootas bituumenrajal ning propellerid asusid keerlema, kui auto lähemale sõitis. Üks ohvitser sörkis meie juurde ja avas da Silvale ukse, seejärel viisid nad mu kahekesi trepi juurde ja vinnasid üles piloodi kõrvale, kes ei heitnud mulle ühtki pilku. Ohvitser tuli ja pani rihmad üle mu pea ning sulges need ja võttis käerauad ära, enne kui da Silva mu kõrvale ronis. Meile anti kõrvaklapid ning ohvitser ulatas piloodile ja da Silvale mitu paberit, millele nad alla kirjutasid, enne kui õhku tõusime.

Ma teadsin, et pole mõtet da Silvalt küsida, kuhu me läheme, ehkki kõrvaklapid olid ühendatud. Tema ja piloot vestlesid üle mu pea, aga ma kuulsin vaid mootori summutatud heli. Me lendasime üle madalate küngaste ranniku taga, seejärel pööras kopter ringi ja hakkas üle mere sõitma. Ma vabastasin oma mõtted küsimuste segapuntrast ja püüdsin mõelda millelegi rõõmsale. Näiteks oma sõbrannale Carlottale, tublile peotüdrukule, kes oli lõpuks krahmanud endale ühe vanakooli miljardäri. Carlotta oli andnud mulle mitu kasulikku vihjet, millest üks oli see, et alati tuleks lennata privaatselt.

Kuna kella mul polnud, oletasin, et olime olnud õhus umbes kolm tundi. Me maandusime kusagil, mis paistis olevat sõjaväebaas. Mind laaditi maha ja üks eneseteadlik noor ohvitser viis mu kempsu. Ta ootas ukse taga ja seejärel ulatas mulle pudeli vett, mille ma ära jõin, jälgides, kuidas helikopterisse kütust tangiti. Me tõusime õhku ja liikusime mööda rannikut edasi, siis suundusime üle avamere. Natukese aja pärast sõitsime jälle madalalt üle rannikuriba ja piloot hakkas raadio teel rääkima, valmistudes maanduma. Lendasime üle sakiliste kõrghoonete, millel olid kukerpallitavad rõdud ja jaburaid keerukaid kübaraid meenutavad teleantennid, ning maandusime katusel, millel oli tohutu suur valge H-täht. Mitu vormis meest jooksid helikopteri poole, hoides pead tiivikute tõttu madalal. Da Silva aitas mu välja ja pani mul jälle käed raudu kohe, kui mu jalad maapinda puudutasid. Ma hoidsin pead maas. Me läksime uksest sisse ja trepist alla ning sõitsime alumiiniumiga vooderdatud räpase liftiga maa-alusesse garaaži, kus meid ootas juhiga must BMW. Da Silva ei öelnud midagi, kuni seadsime end kahekesi tagaistmele, ja kui ta rääkima hakkas, tegi ta seda inglise keeles.

„Kas sinuga on kõik korras? Süda paha ei ole?“

„Kõik on korras. Miks sa mu Albaaniasse tõid?“

„Kust sa tead, et me Albaanias oleme?“

„Noh, vaata. Me lahkusime Itaaliast ja suundusime itta. Breda Nardi NH500 lendab maksimaalselt 263 kilomeetrit, niisiis pidime enne siiajõudmist tankima. Igal pool mujal oleks olnud liiga kaugel. Pealegi räägid sa inglise keeles – paljud albaanlased oskavad itaalia keelt, seega on inglise keel diskreetsem.“

Da Silva tundus olevat kergelt ärevil, aga ma ei kavatsenud pakkuda talle seda rahuldust, et oleksin selgitanud. Ainus põhjus, miks ma teadsin, milliseid koptereid Guardia kasutab, oli tegelikult see, et kui uurisin Caracali püstoli kohta, mille olin varastanud – sama püstoli, mis oli da Silval –, tegelesin pisut ka Guardia muu varustusega. Ma arvasin, et oleks kasulik Itaalia politseinikku standardvarustuse järgi ära tunda, isegi kui ta on tavariietes, ja faktidel on tendents mu ajju pidama jääda. Ma olin olnud pubi mälumängude deemon. Mida kuradit me Albaanias ka tegime, ma lootsin seda õigel ajal teada saada, aga mul oli kindel tunne, et see polnud ametlik politseivärk, ehkki da Silva tegi selle väikese väljasõidu tööajast.

„Niisiis võiksid sa mulle sama hästi öelda, kus me oleme!“ lisasin rõõmsalt.

„Selle koha nimi on Durres,“ vastas da Silva. Et olin käitunud nagu inspektor Montalbano, tundus ta nüüd vähem upsakas.

„Nii,“ lisas ta ja küünitas käeraudade järele, et neid avada. „Me ei vaja neid praegu.“ Ma võisin seda ju ka ette kujutada, aga ta pöial jäi hetkeks liiga kauaks pidama, masseerides mu randme sisekülge, kuhu metall oli hõõrunud naha sisse kerge randi. Vaatasin aknast välja. Madalhooaja Durrese kõrval tundus Calabria nüüd nagu Mustique⁵. Auto rappus metsikult mööda künklikke ja auklikke tänavaid, mis olid täis räpastes nailonburnustes naisi, kes veeretasid viletsate toidulettide ja avatud roiskveetorude vahel ratastega kotte ja poekärusid. Siin näis olevat äärmiselt suur hulk tänavakoeri, kes rikošetitasid kartmatult keset vispeldavat liiklust. Talvetaeva selgusest hoolimata oli valgus sünge, püüdes läbi murda kõrgete kõikuvate kortermajade vahelt, mille ülemisi korruseid varjutasid õhusaaste mürgiaurud. Da Silva näol valitses huvipuudus – ta oli siin kindlasti varemgi olnud – ja ta ilme jäi liikumatuks isegi siis, kui üks kerjus, kes oli alasti, välja arvatud lilleline laudlina ümber õlgade, koputas kõvasti küljeaknale, kui me valgusfoori taga seisma jäime. Juht pistis pea välja ja hüüdis midagi, mis võis kuidagi olla seotud eelmainitud härrasmehe ema sugulise karskusega, ja mees looberdas minema.

Lõpuks jõudsime linnast välja ja sõitsime mööda uut kiirteed. Siin oli vähem liiklust, aga juhid näisid arvavat, et kõik kuus rida on nende isiklikud võidusõidurajad. Ma sulgesin silmad, kui üks tohutu veoauto meie ette ilmus ja viimasel sekundil kõrvale pööras. Da Silva patsutas mind õlale.

„Hullud, on ju? Ja öeldakse, et itaallased on agressiivsed. Sa peaksid nägema Tirana teed – alailma surnukehi täis.“

„Suur tänu.“

Meie sihtmärk oli tohutu virsikukarva villa, kuhu viis sissesõidutee otse maanteelt. Kui olime sõitnud läbi kõrge elektrivärava, mille kohal oli okastraat, kiirustas auto juurde keegi vibalik mees, kellel oli lahtise kraega lilla särgi ja beeži kašmiirpintsaku all arbuusitaoline vats. Ta tervitas da Silvat ülevoolavas itaalia keeles, nad surusid kätt ja patsutasid teineteist korduvalt õlale, aga ma nägin valvsust mehe kotjates ahhaadikarva silmades. Mees avas mulle autoukse ja kummardus napilt ja ametlikult mu käe kohale, jälgides üle mu õla da Silvat. Kas ta arvas, et ma olen ta kallim või midagi?

„See on preili Teerlinc.“ Da Silva kasutas mu varjunime, mis oli kattevari elule, millest olin arvanud, et just seda ma olengi alati tahtnud.