Читать книгу Palmik - Laetitia Colombani - Страница 2

Laetitia Colombani
Palmik

Originaali tiitel:

Laetitia Colombani

La tresse

Éditions Grasset & Fasquelle, 2017

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kujundanud Britt Urbla Keller

Copyright © Éditions Grasset & Fasquelle, 2017

© Tõlge eesti keelde. Mirjam Tiitus, 2019

ISBN 978-9985-3-4735-5

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda Printon AS

Oliviale

Vapratele naistele

Palmik – kolmest juuksesalgust või lõngakimbust põimitud punutis, pats.

„… Simone, su juuste mets on tulvil saladust.”

Rémy de Gourmont

„Vaba naine on kõike muud kui kergemeelne naine.”

Simone de Beauvoir

Proloog

Siin algab üks lugu.

Lugu, mis on iga kord uus.

Ta ärkab ellu siin, mu sõrmede vahel.

Kõigepealt raam.

Põhi peab saama tugev, et kanda tervikut.

Siidist või puuvillast, lava või tavaelu jaoks. Kuidas tarvis.

Puuvill on vastupidavam,

siid aga peenem ja diskreetsem.

Vaja on haamrit ning naelu.

Peamine – töö käigu tasakesi.

Siis tuleb põimimine.

See on mu lemmikosa.

Raamil minu ees on kolm pingul niiti.

Võtad kimbust juuksekarvad,

kolm, siis jälle kolm,

põimid omavahel,

õrnalt, et nad ei katkeks.

Ja nii üha uuesti.

Tuhandeid kordi.

Armastan neid üksildasi tunde,

tunde, mil mu käed tantsivad.

Mil mu sõrmed tantsivad kummalist tantsu.

Kirjutavad lugu palmikust ja põimumisest.

See on minu lugu.

Ometi ei kuulu see mulle.

Smita

Badlapuri küla, Uttar Pradesh, India

Smita ärkab kummalise tunde peale, mingi kerge kiheluse, senitundmatu võbeluse peale kõhus. Tänast päeva ei unusta ta kunagi. Täna läheb tema tütar kooli.

Smita ise ei ole koolis käinud. Siin, Badlapuris, temasugused koolis ei käi. Smita on dalit. Puutumatu. Üks nende seast, keda Gandhi kutsus jumala lasteks. Kes ei kuulu kasti, ei kuulu süsteemi, ei kuulu kuhugi. Nad on omaette liik, mida peetakse liiga räpaseks, et teistega kokku puutuda, rämps, millest tuleb iga hinna eest vabaneda, sõklad, mille seast viljaterad välja sõelutakse. Smita-suguseid inimesi on miljoneid, nad elavad väljaspool külasid ja ühiskonda, inimkonna perifeerias.

Igal hommikul kordub kõik samamoodi. Nagu katkine heliplaat, mis mängib lõpmatuseni ühtsama põrgulikku sümfooniat, ärkab Smita oma hurtsikus, mis asub džaatide¹ põldude lähedal. Ta peseb nägu ja jalgu veega, mis on eelmisel õhtul toodud neile määratud kaevust. Teise, kõrgematele kastidele kuuluva kaevu kasutamine ei tule kõne allagi, olgugi et see asub lähemal ja on kergemini ligipääsetav. Veel tühisema asja pärast on nii mõnigi eluga maksnud. Smita seab end valmis, kammib Lalita juuksed ja embab Nagarajani. Seejärel võtab ta roost punutud korvi, mida varem kasutas tema ema, korvi, mille nägeminegi ajab tal südame pahaks ja mille hais on hingemattev, terav ja püsiv, korvi, mida ta kannab terve päeva nagu risti, nagu alandavat koormat. See korv on tema kolgata. Tema needus. Karistus. Patu eest, mille ta on ilmselt teinud mõnes eelmises elus ja mille eest ta nüüd peab maksma, mida on vaja lunastada, sest lõppude lõpuks ei oma see elu siin rohkem tähtsust kui mõni eelmine ega ka järgmine, see on lihtsalt üks elu paljude seas, ütles tema ema. Nii see on, see on tema elu.

Selle korvi kandmine on tema dharma, tema kohustus, tema saatus siin maailmas. See on amet, mida antakse edasi emalt tütrele, põlvest põlve. Ta on scavenger, tänavapühkija inglise keeles. Leebe sõna sedavõrd karmi tegelikkuse kohta. Selle kirjeldamiseks, mida Smita peab tegema, ei leidu sõnu. Ta korjab paljakäsi teiste sitta, päevad läbi. Ta oli kuueaastane, sama vana kui Lalita praegu, kui ema ta esimest korda tööle kaasa võttis. Vaata hoolega, pärast teed ise. Smita mäletab haisu, mis tungis talle ninna, ründavalt nagu herilasparv, haisu, mis oli talumatu, ebainimlik. Ta oli selle peale tee äärde oksendanud. Küll sa ära harjud, oli ema öelnud. Ta valetas. Sellega ei harju iial. Smita on õppinud hinge kinni pidama, elama õhupuuduses, tuleb hingata, käskis külatohter, vaadake, kuidas te köhite. Tuleb süüa. Söögiisu on Smita juba ammu kaotanud. Ta isegi ei mäleta enam, mis on näljatunne. Ta sööb vähe, ainult nii palju, kui on tarvis elus püsimiseks, kamalutäie vees leotatud riisi, mille ta endale iga päev vastu tahtmist sisse pressib.

Ometi oli valitsus lubanud käimlate ehitamist maapiirkondadesse. Siia ei ole need paraku veel jõudnud. Badlapuris, nagu mujal siinkandis, käiakse hädal lageda taeva all. Maapind, jõed ja põllud on kõikjal räpased, reostatud väljaheidete tonnidest. Haigused levivad nagu kulutuli. Poliitikud teavad: rahvas nõuab käimlaid, nõuab seda rohkem kui kõike muud, rohkem kui reforme, rohkem kui ühiskondlikku võrdsust, isegi rohkem kui tööd. Õigust väärikuses roojata. Külanaised on sunnitud ootama öö hakuni, et minna põllule ennast kergendama, ja nii langevad nad sageli kallaletungi ohvriks. Pisut jõukamatel on selleks otstarbeks eraldi koht hoovis või maja nurgas, lihtne maa sisse kaevatud auk, mida peenutsevalt nimetatakse „kuivtualetiks”, need on latriinid, mida daliti naised iga päev paljakäsi tühjendamas käivad. Naised nagu Smita.

Smita ringkäik algab hommikul kella seitsme paiku. Ta võtab oma roogkorvi ja varreta harja. Ta teab, et iga päev tuleb läbi käia kakskümmend maja, nii et tal pole hetkegi aega viita. Ta sammub mööda teeveert, silmad maas, nägu räti all peidus. Mõnes külas peavad daliti naised eristusmärgiks kandma rongasulge. Teistes külades on nad kohustatud käima paljajalu – kõik on kuulnud lugu puutumatust, kes pilluti kividega surnuks vaid seetõttu, et ta julges sandaale kanda. Smital on lubatud majadesse siseneda vaid tagaukse kaudu, majaelanikega ei tohi ta kohtuda, veelgi vähem nendega rääkida. Ta ei pea olema mitte ainult puutumatu, vaid ka nähtamatu. Palgaks antakse Smitale toidujääke, mõnikord ka vanu riideid, mis tema jaoks põrandale visatakse. Et mitte puutuda, mitte vaadata.

Mõnikord ei saa Smita üldse mingit tasu. Üks džaadi perekond ei maksa talle juba kuude kaupa mitte midagi. Smita otsustas nende juures käimise lõpetada, ta ütles ühel õhtul Nagarajanile, et tema sinna enam ei lähe, korjaku nad ise oma sitta. Aga Nagarajan lõi kartma: kui Smita tööd ei tee, aetakse nad minema, neil pole kohta, kuhu minna. Džaadid panevad nende hurtsikule tule otsa. Smita teab ju, milleks nad võimelised on. „Sul raiutakse jalad maha,” olid džaadid ühte puutumatut ähvardanud. Ja varsti leitigi sealtsamast põllult mehe jäsemeteta ja happes söövitatud surnukeha.

Jah, Smita teab, milleks džaadid võimelised on.

Niisiis naaseb ta ikka ja jälle tööpostile.

Aga täna ei tule tavaline päev. Smita oli teinud otsuse, mis oli tulnud enesestmõistetavalt: tema tütar läheb kooli. Nagarajani oli tal olnud raske nõusse saada. Milleks? küsis mees. Ta võib ju õppida lugema ja kirjutama, aga tööd ei anna talle siin keegi. Kes kord sünnib tualetitühjendajaks, jääb selleks surmani. See on pärand, see on ring, kust keegi meist välja ei pääse. See on karma.

Aga Smita ei andnud järele. Ta võttis selle uuesti jutuks, kohe järgmisel päeval, ja ülejärgmisel, ja edasi iga päev. Tema pole nõus Lalitat ringkäigule kaasa võtma: ta ei hakka, nagu oli teinud tema ema, tütrele tualeti tühjendamist õpetama ega kavatse näha teda kraavi oksendamas, ei, Smita seda ei tee. Lalita peab kooli minema. Tema otsusekindluse ees andis Nagarajan lõpuks järele. Ta tunneb oma naist, tema vankumatut loomust. Nagarajan teab, et see väike tõmmunahaline daliti naine, kellega ta kümme aastat tagasi abiellus, on temast kangem. Niisiis jäi ta lõpuks nõusse. Saagu nii. Lalita hakkab külas koolis käima, ta läheb ja räägib braahmaniga.

Smita naeratas salamisi võidurõõmust. Kui väga oleks ta tahtnud, et tema enda ema oleks tema eest niimoodi võidelnud, kui väga oleks ta tahtnud üle kooli ukseläve astuda, istuda seal koos teiste lastega. Õppida lugema ja arvutama. Aga see polnud võimalik, Smita isa ei olnud heasüdamlik mees nagu Nagarajan, ta oli kergesti ärrituv ja vägivaldne. Ta peksis oma naist, nagu siinkandi meestel kombeks. Ta korrutas ühtelugu, et naine ei ole oma mehega võrdne, naine kuulub oma mehele. Ta on tema eraomand, tema ori. Ta peab mehe tahet täitma. Isa oleks kindla peale päästnud pigem lehma kui oma naise elu.

Aga Smital on vedanud: Nagarajan ei ole teda ealeski peksnud, ei ole teda ealeski sõimanud. Kui Lalita sündis, oli mees isegi nõus last hoidma. Siinsamas lähedal on kombeks vastsündinud tüdruklapsed ära tappa. Rajasthanikülades maetakse nad elusalt, kohe peale sündi, nad pannakse kasti sisse ja kast maetakse liiva alla. Väikestel tüdrukutel kulub suremiseks terve öö.

Siinkandis nii ei tehta. Smita silmitseb Lalitat, kes kükitab hurtsiku muldpõrandal ja kammib oma ainukest nukku. Tema tütar on väga ilus. Tal on kaunid näojooned ja pikad, vööni ulatuvad juuksed, mida Smita igal hommikul kammib ja palmikusse punub.

Mu tütar õpib lugema ja kirjutama, ütleb Smita endamisi, ja see mõte teeb talle rõõmu.

Jah, tänast päeva ei unusta ta kunagi.