Читать книгу Palmik - Laetitia Colombani - Страница 4
ОглавлениеSarah
Montréal, Kanada
Äratuskell heliseb ja tundide tagasiloendus läheb lahti. Ärkamishetkest kuni magamaminekuni elab Sarah võitluses ajaga. Niipea kui ta silmad lahti teeb, käivitub ta aju nagu arvutiprotsessor.
Sarah ärkab igal hommikul kell viis. Rohkem uneaega lubada ei saa; iga sekund on arvel. Tema päev on plaanitud kronomeetri täpsusega, tihedalt nagu millimeetripaberid, mida Sarah lastele enne kooliaasta algust ostab. Möödas on need muretud ajad, mil ta ei käinud veel tööl, kui tal polnud lapsi, polnud vastutust. Toona piisas vaid telefonikõnest, et päevakava muuta: kui teeks täna õhtul õige midagi…? sõidaks kuhugi?… läheks näiteks … ? Nüüd on kõik plaanitud, korraldatud, läbi mõeldud. Ei mingit improvisatsiooni, tal on oma roll selgeks õpitud, harjutatud, korratud päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, nii aasta otsa. Pereema, juhtivtöötaja, working-girl, it-girl, wonderwoman – need on nimetused, millega naisteajakirjad temasuguseid naisi sildistavad, ja samas rasked koormad nende õlul.
*
Sarah tõuseb üles, käib duši all ja paneb end riidesse. Tema liigutused on täpsed, tõhusad ja hoogsad nagu sõjaväemarss. Sarah läheb alla kööki, katab hommikusöögilaua, ikka samas järjekorras: piim / tassid / apelsinimahl / kuum šokolaad / pannkoogid Hannah’le ja Simonile / hommikusöögihelbed Ethanile / topeltespresso talle endale. Seejärel äratab ta lapsed, kõigepealt Hannah’ ja siis kaksikud. Laste riided on Ron juba õhtul valmis seadnud, nad peavad lihtsalt silmad pesema ja riided selga ajama, Hannah valmistab samal ajal nende söögipakid, kõik käib nagu õlitatult, sama kiiresti nagu Sarah’ limusiin, mis läbi linna kihutab, et lapsed koolidesse viia, Simoni ja Ethani algkooli, Hannah’ kolledžisse. Siis tulevad põsemusid, ega sa midagi maha ei unustanud, vaata et sa ei külmeta, kivi kotti matemaatika kontrolltööks, ärge tagapingis lollitage, ei, sa ei puudu kehalisest kasvatusest, ja lõpuks traditsiooniline: järgmisel nädalavahetusel lähete igaüks oma isa juurde, ning nüüd sõidab Sarah tööle.
Täpselt kell kaheksa kakskümmend jätab ta auto parkimisplatsile, sildi ette, millel on kirjas tema nimi: „Sarah Cohen, Johnson & Lockwood”. See metallsilt, mida Sarah igal hommikul uhkustundega vaatab, tähistab enamat kui tema parkimiskohta, see on tiitel, aukraad, tema koht maailmas. Tõeline saavutus, elutöö. Tema edu, tema territoorium.
Fuajees tervitab teda kõigepealt uksehoidja, seejärel telefonineiu, nagu igal hommikul. Sarah’st peetakse siin lugu. Ta astub lifti, vajutab 9. korruse nuppu ning kõnnib seejärel kiire sammuga mööda koridore oma kabineti poole. Rahvast on veel vähe, Sarah on tihtilugu esimene saabuja ning viimane lahkuja. Selline on karjääri hind, sellist hinda tuleb maksta, et olla Sarah Cohen, osanik prestiižikas advokaadibüroos Johnson & Lockwood, mis kuulub linna edukamate hulka. Isegi kui enamik töötajaid selles kuulu järgi mehi eelistavas ettevõttes on naised, siis on Sarah nende seast ainus, kes on osanikuks saanud. Enamikule Sarah’ õigusõpingute-aegsetele sõbrannadele on karjääriredelil klaaslagi vastu tulnud. Osa neist on hoolimata pikaajalistest ja vaevanõudvatest õpingutest isegi advokaadikutse hüljanud ja teise ameti valinud. Aga mitte tema. Mitte Sarah Cohen. Tema on klaaslae purustanud, põrmustanud selle arvukate ületundidega, kontoris veedetud nädalalõppudega, öödega, mis ta kulutas kaitsekõnede ettevalmistamisele. Sarah ei unusta kunagi, kuidas ta kümme aastat tagasi esimest korda siia marmorfuajeesse astus. Ta oli läinud tööintervjuule, kus teda võttis vastu kaheksa meest, nende seas Johnson ise – büroo asutaja, Managing Partner,
