Читать книгу Palmik - Laetitia Colombani - Страница 3

Giulia

Palermo, Sitsiilia

Giulia!

Giulia avab vaevaliselt silmad. Alumiselt korruselt kostab ema hääl.

Giulia!

Scendi!

Subito!

Giulia tahaks pea padja alla peita. Ta ei saanud küllalt magada – ta luges jälle öö läbi raamatut. Ometi ta teab, et tuleb ärgata. Kui ema kutsub, peab kuuletuma – nii see Sitsiilias käib.

Giulia!

Vastumeelselt tõuseb neiu voodist. Ajab end püsti, riietub kiiruga ning läheb seejärel alla kööki, kus mamma teda ootab. Giulia õde Adela on juba üleval, ta istub parajasti hommikusöögilaua taga ja lakib varbaküüsi. Giulia kirtsutab atsetoonihaisu tundes nina. Ema ulatab talle kohvitassi.

Isa on juba läinud.

Täna hommikul teed sina ukse lahti.

Giulia haarab töökoja võtmed ja ruttab välja.

Sa ei söönud ju midagi.

Võta midagi kaasa!

Ema sõnadele tähelepanu pööramata istub Giulia jalgratta sadulasse ja sõidab kiiresti minema. Karge hommikuõhk mõjub talle virgutavalt. Puiesteedel piitsutab tuul tema nägu ja silmi. Turuplatsi lähistel tungib talle ninna tsitrusviljade ja oliivide hõng. Edasi sõidab Giulia mööda kalaletist, kuhu on välja pandud värsked sardiinid ja angerjad. Ta lisab kiirust, sõidab kõnniteele, jätab selja taha piazza Ballaro, kus rändkaupmehed hõigates ostjate tähelepanu püüavad.

Lõpuks jõuab ta teiselpool via Romat ühele kõrvalisele umbtänavale. Seal asubki isa ateljee, endises kinohoones, mille isa omal ajal ära ostis, kakskümmend aastat tagasi – samal aastal, kui Giulia sündis. Nende toonased ruumid olid pisikesed ja kolimine oli vältimatu. Hoone fassaadil on praeguseni veel näha kohad, kus toona olid olnud filmide reklaamplakatid. Need ajad on ammu möödas, kui palermolased kinosaalidesse tunglesid, et vaadata Alberto Sordi, Vittorio Gassmani, Nino Manfredi, Ugo Tognazzi ja Marcello Mastroianni komöödiaid… Nüüdseks on enamik neist kinodest suletud, nagu ka see väike kvartalikino, kuhu Giulia isa töökoja rajas. Endisest projektsiooniruumist tehti kontor ja suure saali seintesse raiuti aknad, et töölistel ateljees küllalt valgust oleks. Papà on kõik remonditööd oma käega teinud. See paik meenutab isa, mõtleb Giulia: pisut korratu ja soojust kiirgav nagu isagi. Oma kurikuulsatest vihasööstudest hoolimata on Pietro Lanfredi ülemus, keda tema töötajad hindavad ja austavad. Tütardele on ta küll nõudlik ja võimukas, kuid ometi armastav isa, kes on õpetanud neid lugu pidama korrast ja rõõmu tundma hästi tehtud tööst.

Giulia võtab võtme ja avab ukse. Tavaliselt jõuab isa tööle esimesena. Ta tahab töötajaid isiklikult uksel vastu võtta – see käib asja juurde, kui oled padrone, ütleb isa ühtelugu. Igaühe jaoks leidub tal sõbralik sõnake, pilk või žest. Ent täna on isa eemal, ringsõidul Palermo ja ümbruskonna juuksurisalongides. Ta jõuab tagasi alles lõuna ajal. Nii et täna hommikul on Giulia perenaine.

Sel kellaajal on ateljees kõik vaikne. Peagi on ruum täis jutusuminat, laulukatkeid ja häältekõminat, kuid hetkel ei ole kuulda midagi peale Giulia sammude kaja vaikuses. Ta suundub töötajate garderoobi ja jätab asjad oma nimesildiga kappi. Ta võtab kitli ja tõmbab selle selga nagu iga päev, otsekui oleks see tema teine nahk. Ta seob juuksed kinni ja keerab kuklale tihedasse krunni, kuhu ta seejärel vilunud liigutusega torkab juuksenõelad. Lõpuks katab ta pea juuksevõrguga, see ettevaatusabinõu on siin töötades hädavajalik – et töötajate enda juuksekarvad ei läheks segi nendega, mida ateljees töödeldakse. Neis riideis ja sellise soenguga ei ole Giulia enam omaniku tütar, ta on üks teiste seas, samasugune Lanfredi ateljee töötaja nagu kõik teised. See meeldib talle. Ta ei ole kunagi soovinud erikohtlemist.

Hoone peauks avaneb kriginal ja ruumi valgub rõõmus inimsalk. Ühe hetkega ärkab töökoda ellu, muutudes selleks kärarikkaks paigaks, mida Giulia üle kõige armastab. Häältesuminas, kokkusulavas vestlusmelus kiirustavad töölised riietusruumi, tõmbavad kitlid selga ja seovad põlled ette ning suunduvad siis lobisedes oma tööpostile. Giulia ühineb nendega. Agnese näeb kurnatud välja – tema pisipojal tulevad hambad, naine pole öösel üldse magada saanud. Federica hoiab pisaraid tagasi, kihlatu jättis ta maha. Juba jälle?! hüüatab Alda. Küll ta homme tagasi tuleb, lohutab Paola. Neid naisi ühendab midagi palju enamat kui töö. Sellal kui nende käed on ametis juuksekarvadega, räägivad nad meestest, elust, armastusest – ja seda kogu päeva. Kõik teavad, et Gina abikaasa joob, et Alda poeg on seotud La Piovraga, et Alessial on olnud lühiajaline suhe Rhina eksabikaasaga, ning too ei ole seda Alessiale mitte kunagi andestanud.

Giuliale meeldib olla nende naiste seltsis, kellest mõned tunnevad teda juba sellest ajast, kui ta laps oli. Ta on peaaegu sündinudki siin. Ema armastab ikka rääkida, kuidas ta töötoas juuksesalke sorteeris, kui tal äkitselt tuhud algasid. Praegu ema enam ei tööta, sest ta silmad on viletsaks jäänud, ta pidi oma koha loovutama ühele teisele, parema silmanägemisega töölisele. Giulia on selles paigas üles kasvanud, keset juukseid, mida tuleb lahti harutada, salke, mida tuleb pesta, tellimusi, mida tuleb täita. Tal on selgelt meeles koolivaheajad ja kolmapäevad, mis ta veetis ateljees, vaadates, kuidas naised töötavad. Talle meeldis jälgida nende nobedate käte sipelgapesasarnast sagimist. Ta nägi, kuidas nad viskasid juukseid kraasimismasinasse, nende suurte kandiliste harjade vahele, mis on mõeldud juuste lahti kammimiseks, ja kuidas nad seejärel pesid juukseid pukkidele kinnitatud vannis – pukid oli tema isa ise välja mõelnud ja meisterdanud, et töölised oma selga ei väsitaks. Giuliale tegi nalja, kuidasmoodi pestud juuksesalke aknale kuivama riputati – nii nägid need välja nagu indiaani hõimu sõjasaak, vaatamiseks välja pandud veider skalpide rodu.

Mõnikord on Giulial tunne, nagu jääks aeg ateljees seisma. Väljas liigub see edasi nagu ikka, ent siin, nende seinte vahel, tunneb Giulia end kaitstuna. See on meeldiv, turvaline tunne, kummaline teadmine, et asjad püsivad muutumatuna.

Pea sadakond aastat on Giulia perekond elatunud cascatura’st, see on vana Sitsiilia tava, mille kohaselt kõik välja langenud või maha lõigatud juuksed hoitakse alles, et neist hiljem šinjoone või parukaid valmistada. Lanfredi ateljee rajas 1926. aastal Giulia vanavanaisa, praeguseks on see viimane töötav parukakoda Palermos. Seal töötab kümmekond naist, kelle ülesandeks on kammida, pesta ja töödelda juukseid, mis seejärel saadetakse mujale Itaaliasse ja üle kogu Euroopa. Kui Giulia kuueteistkümneaastaseks sai, otsustas ta kooli pooleli jätta ja selle asemel isa ateljeesse tööle minna. Giulia, keda õpetajad pidasid väga andekaks õpilaseks – eriti julgustas teda itaalia keele õpetaja –, oleks võinud edasi õppida, ülikooli astuda. Kuid Giulial ei tulnud mõttessegi oma otsust muuta. Juuksed on Lanfredide jaoks midagi enamat kui traditsioon, see on kirg, mida antakse edasi põlvest põlve. Kummalisel kombel ei ole Giulia õed parukate valmistamisest huvitatud, tema on Lanfredi tütardest ainus, kes kavatseb sellele pühenduda. Francesca abiellus noorelt ja tema tööl ei käi, nüüdseks on tal juba neli last. Noorim õde Adela käib veel koolis ja kavatseb tööle hakata moekunsti või modellinduse alal – ükskõik mis, ainult mitte vanemate jälgedesse astuda.

Eritellimuste, raskesti saavutatavate värvitoonide jaoks on papà’l oma saladus, retsept, mille pärandas talle isa, kellele omakorda õpetas seda vanaisa, ja mille looduslikke komponente papà kellelegi ei avalda. Giuliale aga on isa selle salaretsepti edasi andnud. Papà võtab ta tihti endaga ühes oma katusealusesse töötuppa, laboratorio’sse, nagu ta seda nimetab. Sealt ülevalt avaneb ühest aknast vaade merele ja teisest paistab Monte Pellegrino. Oma valges töökitlis meenutab Pietro keemiaõpetajat, ta keedab suurtes ämbrites erinevaid värvisegusid, et juukseid toonida: Pietro teab, kuidas juukseid pleegitada ja siis värvida nii, et värv pestes maha ei kuluks. Giulia vaatleb tundide kaupa isa tegevust, jälgib tähelepanelikult iga tema liigutust. Isa valvab juukseid samasuguse hoolega nagu mamma pasta’t keetes. Aeg-ajalt segab ta neid puulusikaga, laseb neil veidi aega seista ja jätkab siis väsimatult tööd. Pietrol jagub töö jaoks kannatlikku meelt, järjekindlust ja armastust. Ta ütleb ühtelugu, et neid juukseid hakkab keegi kandma ja seetõttu tuleb neisse suhtuda austusega. Vahetevahel näeb Giulia vaimusilmas neid naisi, kellele parukad on mõeldud – meestel ei ole siinkandis kombeks kunst uukseid kanda, selleks on nad liiga uhked. Kunstjuuksed ei käi kokku nende meheliku enesekuvandiga.

*

Mingil teadmata põhjusel ei allu mõningad juuksekarvad Lanfredide retseptile. Suurtest pleegitusnõudest välja võetud juuksed on enamjaolt kõik piimvalged ja nii on neid hiljem võimalik värvida, kuid mõned üksikud säilitavad pleegitamisest hoolimata oma algse tooni. Nood tõrksad juuksekarvad on tõsine probleem: ei kõlbaks kuhugi, kui klient leiaks hoolikalt värvitud juuksesalgust paar jonnakalt pruuni või musta värvuse säilitanud karva. Terava pilguga Giuliale on antud täpsust nõudev ülesanne: ta peab juuksed karvhaaval läbi sorteerima ja eemaldama need, mis ei ole töötlemisele allunud. See on igapäevane pingeline nõiajaht, nõela otsimine heinakuhjast.

Paola hääl äratab Giulia unelusest.

Mia cara, sa näed väsinud välja.

Sa lugesid jälle öö läbi.

Giulia ei hakka seda salgama. Paola eest ei ole võimalik midagi varjata. Ta on ateljees kõige vanem töötaja. Teda kutsutakse siin Nonna’ks. Ta tunneb Giulia isa sest ajast saadik, kui too oli alles laps. Talle meeldib rääkida, et ta aitas juba isal kingapaelu siduda. Oma seitsmekümne viie eluaasta juures on ta kõike näinud ja kogenud. Tema käed on töötamisest karedad, nahk kortsuline nagu pärgament, kuid pilk endiselt terane. Ta jäi kahekümne viie aastaselt leseks ning pole iial uuesti abiellunud, kõik oma neli last on ta üles kasvatanud üksi. Kui Paolalt küsida, miks ta teist korda abiellunud ei ole, vastab ta, et hindab oma isiklikku vabadust rohkem kui midagi muud: abielunaine peab kõigest oma mehele aru andma, ütleb ta. Tee, mida tahad, mia cara, ära ainult abiellu, korrutab ta Giuliale. Ta jutustab meeleldi oma kihlusest mehega, kelle isa talle välja oli valinud. Tema tulevase abikaasa pere pidas tsitrusistandust. Nonna pidi isegi oma pulmapäeval sidruneid korjama. Maal ei ole kellelgi aega puhkust võtta. Nonna mäletab, kuidas tema mehe käed ja riided lõhnasid sidrunite järele. Kui mees mõned aastad hiljem kopsupõletikku suri ja naise nelja lapsega üksi jättis, pidi Paola minema linna tööd otsima. Seal kohtuski ta Giulia vanaisaga, kes ta ateljeesse tööle võttis. Nüüd on ta siin töötanud viiskümmend aastat.

Raamatutest sa endale küll meest ei leia! hüüatab Alda.

Jäta ta rahule, tõreleb Nonna.

Giulia ei otsigi meest. Ta ei käi kohvikutes ega ööklubides, kuhu temavanuseid ometi kangesti tõmbab. Mu tütar on veidi eraklik, tavatseb mamma öelda. Diskosaalides valitsevale lärmile eelistab Giulia biblioteca comunale vaikust ja rahu. Seal veedab ta iga päev oma lõunapausi. Tõelise raamatukoina armastab ta suurtes lugemissaalides, raamatutega kaetud seinte vahel valitsevat õhkkonda ja vaikust, mida häirib vaid raamatulehtede kahin. See paik on Giulia meelest kuidagi pühalik, seal valitseb peaaegu müstiline hardus. Raamatuid lugedes kaotab Giulia ajataju. Lapsena neelas ta Emilio Salgari romaane, luges neid põrandal, tööliste jalge ees istudes. Hiljem avastas ta luule. Caproni meeldib talle rohkem kui Ungaretti, ta armastab Moravia proosat ning ülekõige oma lemmikkirjaniku Pavese loomingut. Giulia mõtleb endamisi, et ta võiks terve elu veeta ainult raamatute seltsis. Lugedes unustab ta isegi söömise.

Pole sugugi haruldane, et Giulia tuleb lõunapausilt tagasi tühja kõhuga. Nii see on: Giulia neelab raamatuid samasuguse isuga, nagu teised cannolo’sid.

Kui Giulia sel pärastlõunal töökotta naaseb, valitseb suures töötoas tavatu vaikus. Neiu sisenedes pöörduvad kõigi pilgud temale.

Cara mia, lausub Nonna hääletoonil, mis on Giuliale võõras. Su ema helistas.

Papà’ga juhtus õnnetus.