Читать книгу Tütar suitsust ja luust - Laini Taylor - Страница 10

Ülejäänud koolipäeva jooksul ei juhtunud midagi. Topelttund keemiat ja värvilabor, millele järgnes joonistamine edasijõudnutele ja lõuna, siis läks Zuzana nukuteatrisse ja Karou maalima, mõlemaid ootas ees kolm tundi stuudiot ja siis vabanesid nad mõlemad samasugusesse talvepimedusse, milles nad hommikul saabunud olid.

„Mürk?” küsis Zuzana, kui nad uksest välja astusid.

„Sa veel küsid?” vastas Karou. „Ma olen nälga suremas.”

Nad tõmbasid jäise tuule käes pead õlgade vahele ja hakkasid jõe poole rühkima.

Praha tänavad olid kui muinasjutt, mida on vaevalt puudutanud 21. sajand – või ka näiteks 20. või 19. See oli alkeemikute ja unistajate linn, mille keskaegseid munakive tallasid kord golemid, müstikud ja sissetungivad armeed. Kõrged hooned helkisid kuldset, karmiinpunast ja õrn­sinist, olid kaunistatud rokokoolike kujukestega ja tanutatud kõik ühtmoodi punaste katustega. Baroksed võlvkatused olid pehmet iidse vase rohelist tooni ja gooti tornid valmis teibasse ajama langenud ingleid. Tuul tõi endaga mälestusi maagiast, revolutsioonidest, viiulitest ning munakivisillutisega tänavad looklesid kui ojakesed. Linna­pätid kandsid Mozarti-aegseid parukaid ja kääksutasid tänavanurkadel kammermuusikat ning akendel rippusid marionetid ja muutsid kogu linna teatriks, kus nähtamatud nukunäitlejad sameteesriiete taga küürutavad.

Kõige kohal terendas mäe otsas kindlus, tornid teravad kui ogad. Öösiti oli see valgustatud ja suples tontlikus valguses ning tol õhtul rippus lumest tiine taevas madalal ja tänavalaternate ümber ilmusid looritaolised peegeldused.

Mööda Kuradi oja alla asus Mürgiköök, see oli koht, kuhu harva juhuslikult satuti. Tuli teada, et Mürgiköök asub just seal ning põigata igasuguse sildita kivist võlvide alt sisse müüriga ümbritsetud surnuaeda, sellest teispool võis näha tulekuma kohviku akendes.

Kahjuks ei pidanud turistid nüüd enam lootma ainult juhusele, et seda kohta avastada; Lonely Planeti viimane väljaanne oli selle paiga maailmale paljastanud.

Kunagi keskaegse abikloostri juurde kuulunud kirik põles maha ligikaudu kolmesaja aasta eest, kuid munkade elu­paigad on endiselt püsti ning seal asub kõige veidram kohvik, mida ükskõik kust leida võite, see on pungil täis klassikalisi skulptuure, kes kõik kannavad omaniku Teise maailmasõja aegset maskikollektsiooni. Legendi järgi olevad keskajal kokk hulluks läinud ja terve abikloostri tõrretäie mürgitatud guljaššiga mõrvanud, sellest ka kohviku kuratlik nimi ja firmaroog, milleks on loomulikult guljašš. Võtke istet sametiga kaetud sohval ja toetage jalad kirstule. Kolbad baarileti taga võivad vabalt kuuluda mõrvatud munkadele...

Ning viimasel poolel aastal olid seljakotirändurid oma päid võlvi alt muudkui sisse pistnud, otsides killukest morbiidsest Prahast, millest postkaartidel kirjutada.

Kuid kui tüdrukud tol õhtul kohale jõudsid, oli seal vaikne. Nurgas tegi üks väljamaalastest paar pilti oma gaasimaske kandvatest lastest ja mõned mehed kössitasid baaris, kuid enamik laudu – mis olid tegelikult kirstud, ümbritsetud madalatest sametistest sohvadest – olid vabad. Igal pool olid Rooma skulptuurid, elusuurused jumalad ja nümfid, kel puudusid käed ja tiivad ning ruumi keskel seisis koopia Marcus Aureliuse ratsurkujust, mis pärit Kapitooliumi mäelt.

„Oh, väga hea, Katkutaud on vaba,” ütles Karou ja suundus kuju poole. Nii tohutu imperaator kui tema hobune kandsid mõlemad gaasimaske, nagu ka kõik teised kujud siin, ning just see kuju oli Karoule alati meelde tuletanud Ilmutusraamatu esimest ratsanikku, kuulsat Katkutaudi, kes külvab haigust helde käega külvab. Tüdrukute lemmik­laud asus tagapool, seal sai olla omaette kuid samal ajal oli olemas ülevaade tervest baarist – hobuse jalge vahelt – niisiis võisid nad näha, ega kedagi huvitavat sisse ei tulnud.

Nad panid töödemapid maha ja riputasid oma mantlid Marcus Aureliuse kivist sõrmeotste külge. Ühesilmne baariomanik tõstis leti taga käe ning nad lehvitasid vastu.

Tüdrukud olid siin käinud juba kaks ja pool aastat, sellest ajast saadik, kui nad olid viieteistkümnesed ja esimest aastat lütseumis. Karou oli alles Prahasse jõudnud ning ei tundnud siin kedagi. Tema tšehhi keel oli väga värske (omandatud soovi ja mitte õppimise kaudu; Karou kogus keeli ning just neid kinkis Brimstone talle alati sünnipäevaks) ning see maitses ikka veel veidralt, nagu mingi uus vürts.

Enne seda oli Karou käinud Inglismaal internaatkoolis ning kuigi ta valdas ka veatut briti inglise keelt, oli ta siiski jäänud ameerikaliku kõnepruugi juurde, mille oli omandanud lapsena, nii et ameeriklaseks tema klassikaaslased teda ka pidasid. Õigupoolest ei olnud tal mitte mingit rahvust. Tema dokumendid olid kõik võltsitud ja tema aktsendid, välja arvatud üks, nimelt emakeelne, mis aga ei kuulunud inimkeelte hulka, olid kõik puhas teesklus.

Zuzana oli tšehh, pärit Lõuna-Böömimaalt, kauni linnakese Český Krumlovi pikaaegsete traditsioonidega nukumeistrite perekonnast. Tema vanem vend oli šokeerinud tervet perekonda sellega, et oli astunud sõjaväkke, kuid Zuzanal olid nukud veres ja tema viis peretraditsiooni edasi. Samamoodi nagu Karou, ei tundnud ka tema koolis mitte kedagi, ning õnnekombel määrati nad esimese semestri alguses koos kohalikule algkoolile seinamaalingut tegema. See oli kaasa toonud nädalakese jagu õhtuid redelite otsas ning hiljem olid nad Mürgikööki läinud. Sealt oligi nende sõprus pärit ning kui seinamaaling valmis sai, oli baariomanik palganud nad kohviku tualettruumi luu­keresid maalima. Tasuks oli ta määranud tasuta õhtusöögid kuu vältel, et nad ikka tagasi tuleksid, ning paar aastat hiljem käisid nad seal endiselt.

Nad tellisid mõlemad guljašši ja arutasid söömise kõrvale Kazi tempu, keemiaõpetaja ninakarvu – Zuzana väitel oleks neid võinud patsi punuda – ja uusi ideid selle semestri projektide jaoks. Peagi liikus jutt Praha marionetiteatri orkestri ilusale uuele viiulimängijale.

„Tal on pruut,” kurtis Zuzana.

„Mis mõttes? Kust sa tead?”

„Ta saadab pauside ajal kogu aeg sõnumeid.”

„Selle põhjal järeldad? Nõrk. Võib-olla võitleb ta salaja kuritegevusega ja saadab parasjagu õiglusjumalannale vihaleajavaid mõistatusi,” arvas Karou.

„Jajah. Nii see ongi kindlasti. Tänan sind.”

„No ma lihtsalt mõtlen, et võib olla ka teisi seletusi peale pruudi. Ning igal juhul, mis ajast sina häbelik oled? Räägi temaga juba!”

„Ja mida ma peaksin ütlema? Hästi viiuldad, ilus mees?”

„Nojah.”

Zuzana turtsatas. Ta töötas nädalavahetustel teatris näitlejate assistendina ning mõni nädal enne jõule oli talle ­viiulimängija silma jäänud. Kuigi tavaliselt ta arglik ei olnud, polnud ta tolle tüübiga endiselt rääkinud. „Ta arvab kindlasti, et ma olen laps,” ütles ta. „Sa ei kujuta ette, mis tunne on olla lapse suurune.”

„Marionettnuku suurune,” ütles Karou, kes Zuzanale sugugi kaasa ei tundnud. Tema arvates oli Zuzana väiksus suurepärane, ta oli nagu tibatilluke haldjas, kes metsas vastu tuleb ja kelle tahaks taskusse pista. Kuigi Zuzana puhul oleks see haldjas nähtavasti märatsev ja hammustaks.

„Jajah, Zuzana, see võrratu inimmarionett. Vaadake vaid, kuidas ta tantsib.” Zuzana tegi kätega mõned veiderdavad nukulikud balletiliigutused.

Sellest sütitust saanuna ütles Karou: „Kuule! Seda sa peaksidki tegema. Valmistama ühe suure nukunäitleja ning sina oleksid marionett. Mõistad? Sa võiksid teha nii, et kui sa liigutad, siis see oleks nagu, no ma ei teagi, pahempidi nukuteater. Kas keegi on seda varem teinud? Sina oled nukk ja tantsid, nagu sind juhitaks nööridest, kuid tegelikult panevad sinu liigutused näitleja käed liikuma?”

Zuzana oli just leivatükki suhu tõstmas, kuid jäi siis paigale. Karou teadis sõbra unistavaks muutunud silmade järgi, et too katsub seda kõike endale silme ette manada. Zuzana sõnas: „See peaks olema üks väga suur nukk.”

„Mina võiksin meigi teha, väike marionett-baleriin.”

„Oled sa kindel, et tahad selle mulle anda? See oli sinu idee.”

„Mida, kas sa arvad, et mina hakkan ühte hiiglaslikku marionetti valmistama? See on sinu rida.”

„Okei, aitäh. Kas sa tead juba, mida sa ise tegema hakkad?”

Seda Karou ei teadnud. Eelmisel semestril, kui ta oli kostümeerimist võtnud, oli ta meisterdanud inglitiivad, mida sai rakmete abil selga kinnitada ja rihmade abil juhtida, nii et neid sai tõsta ja langetada. Täielikult laiali ­laotatuna oli nende siruulatus tervelt neli hunnitut meetrit. Ta oli need selga pannud, et Brimstone’ile näidata, kuid ei olnud tema juurde isegi jõudnud. Issa oli ta vestibüülis peatanud ja – õrn Issa! – tõepoolest tema peale sisisenud, kobrakael laienenud nii ägedalt, nagu Karou oli oma elus ainult paar korda varem näinud. „Ingel, kui jäle! Võta need ära! Oh, kallis laps, ma ei suuda sind sellisena vaadata.” See oli kõik väga kummaline. Nüüd rippusid tiivad Karou tillukeses korteris voodi kohal ja võtsid enda alla terve seina.

Sel semestril tuli tal leida idee maaliseeria jaoks, kuid seni ei olnud miski teda piisavalt sütitanud. Ta kaalus parasjagu erinevaid ideid ning kuulis siis uksekellukese helinat. Saabus paar meest ning Karou märkas varju nende kannul sisse sööstmas. Vari oli varese kujuga ja sama suur, kuid kaugeltki mitte nii maine.

See oli Kishmish.

Karou ajas end sirgu ja heitis kiire pilgu oma sõbrale. Zuzana kribas parasjagu nukuideid märkmikusse ja vaevalt vastas, kui Karou end vabandada palus. Karou läks tualettruumi ja vari järgnes talle, maadligi ja nähtamatu.

Brimstone’i sõnumitoojal olid varese keha ja nokk, kuid nahkhiire kilejad tiivad ja tema nilpsav keel oli kahe­haruline. Ta nägi välja nagu mõne Hieronymus Bochi maali põgenik ning jalgadega hoidis ta kirja. Kui Karou selle enda kätte võttis, märkas ta, et Kishmishi teravad küünised olid paberisse augud teinud.

Ta voltis kirja lahti ja luges paari hetkega läbi teate, kus seisis ainult: Ülesanne, vajalik viivitamatu tegutsemine. Tule.

„Ta ei ütle kunagi palun,” tähendas ta Kishmishile.

Olend kallutas pea ühele küljele viltu nagu vares, justkui tahaks küsida: „Kas sa tuled siis?”

„Tulen, tulen,” ütles Karou. „Ma tulen ju alati.”

Hetk hiljem teatas ta Zuzanale: „Ma pean minema hakkama.”

„Mida?” vaatas Zuzana oma visandivihikult üles. „Aga magustoit.” See seisis seal samas kirstul – kaks õunastruudlit ja tee.

„Ahh, neetud,” ütles Karou. „Ma ei saa jääda. Mul on ülesanne.”

„Oh sind ja sinu ülesandeid. Mida sa siis nüüd nii äkki tegema pead?” Ta heitis pilgu Karou telefonile, mis vedeles kirstul, ning teadis väga hästi, et ühtegi telefonikõnet Karou saanud ei olnud.

„On mõned asjad,” ütles Karou ja Zuzana jättis teema sinnapaika, sest teadis juba varasemast, et talle ei selgitata midagi.

Karoul oli tegemist. Vahel kulus tal paar tundi, aga teinekord oli ta päevade kaupa kadunud ning tuli tagasi väsinud ja sagrisena, mõnikord kahvatu ja siis jälle päikesest põlenuna, või siis lonkavana või oli keegi teda hammustanud ning ükskord oli tal kohutav palavik, mis osutus malaariaks.

„Kust küll õnnestus sul see troopiline haigus üles korjata?” oli pärinud Zuzana ning Karou oli vastanud: „Ah, ma ei tea. Trammist vahest? Üks vana naine aevastas tõepoolest ükspäev mulle otse näkku.”

„No nii nüüd küll malaariat ei saa.”

„Ma tean. Kuigi see oli ikkagi väga vastik. Mõtlen, et äkki peaks rolleri hankima, et ei peaks enam trammiga sõitma.”

Ning sedamoodi jutuajamine lõppeski. Karouga sõber olemise juurde käis ka see, et tuli loobuda soovist teda läbinisti tunda. Nüüd Zuzana lihtsalt ohkas ja ütles: „Olgu. Mulle jääb siis kaks struudlit. Kui ma paksuks lähen, on see sinu süü,” ning Karou lahkus Mürgiköögist ja peaaegu-varese vari sööstis tema ees uksest välja.